Toetuse tagasinõudmise reeglid Eesti Pagari Euroopa Kohtu otsusest

wheat bread

Photo by hermaion on Pexels.com

Seekordne postitus teeb taas ruumi külalisautorile. Hea kolleeg Triinu Järviste kirjutas mõnda aega tagasi TGS Balticu selle kevadises riigiabi infokirjas hea ülevaate Eesti Pagari kohtuasjast (C-349//17). Kokkuvõtlikult on selle lahendi olulisemad märksõnad on ebaseadusliku riigiabi tagasinõude kohustus, ergutav mõju, õiguskindluse põhimõte, intressi ja aegumise arvestamine siseriiklikes riigiabi tagasinõuetes. Triinu lahkel loal kopeerisin tema ülevaate sellest otsusest siia blogisse ka:

Viidatud kohtuasi on tegelikkuses järgmine etapp Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse (EAS) toetuste tagasinõudmise protsessis, mis sai alguse sellest, et EAS andis väidetavalt teadmatusest riigiabi reegleid rikkudes 61 ettevõttele toetusi summas umbes 10,5 miljonit eurot. Vea ilmnemise järel otsustas EAS toetused osalt ettevõtjatelt tagasi nõuda. Väidetavalt rikuti nende toetuste puhul nn üldise grupierandi määruse[1] ergutava mõju kriteeriumi, sest ettevõtjad olid enne abitaotluse esitamist väidetavalt sõlminud siduvaid kokkuleppeid projekti elluviimiseks.

Liikmesriikide kohtutes on nimetatud tagasinõuetega seotud kohtuasjad veel pooleli, kuid kuna Tallinna Ringkonnakohus esitas Euroopa Kohtule õiguslikku tõlgendamist vajavaid küsimusi, on Euroopa Kohus teinud neis küsimustes juba nüüd eelotsuse. See sisaldab äärmiselt kaalukaid juhiseid kõigile toetuse andjatele. Seepärast on asjakohane teadvustada juba praegu – enne liikmesriikide kohtute lõplike otsuste saabumist – Euroopa Kohtu otsuses esitatud seisukohti praktikas.

1.     Ebaseadusliku riigiabi tagasinõudmise kohustus

Liikmesriigi asutustel võib tekkida kahtlus selle kohta, kas nad on kohustatud riigiabi tagasi nõudma olukorras, kus puudub igasugune Euroopa Komisjoni menetlus ja hinnang riigiabi ebaseaduslikkuse kohta tuleneb üksnes asutuselt endalt. Et ainult Euroopa Komisjonil on pädevus hinnata riigiabi ühisturuga kokkusobivust ja liikmesriigi asutus saab hinnata vaid abi ebaseaduslikkust, on olemas võimalus, et liikmesriigi asutuse poolt tagasinõutav abi kujutab endast Euroopa Komisjoni hinnangul küll ebaseaduslikku, kuid siiski lõppastmes ühisturuga erandkorras kokkusobivat abi.

Kuigi juba varem on Euroopa Liidu kohtupraktikas selgitatud riigiabi tagasinõude üldist kohustuslikkust, kinnitab Euroopa Kohtu eelotsus riigiabi andjatele nüüd puust ja punaselt järgmist: kui riigiabi on antud ebaseaduslikult, peab liikmesriigi asutus nõudma ka ilma Euroopa Komisjoni vastavasisulise menetluseta riigiabi omal algatusel tagasi, lähtudes ELTL artiklist 108(3).

See toob praktikas kaasa selle, et liikmesriigi asutustel endil on kohustus olla aktiivne ja tagada, et ebaseaduslik riigiabi nõutakse tagasi. See eeldab sisuliselt suurenenud eneseanalüüsi vajadust.

2.     Liikmesriigi asutus ei saa tekitada õiguspärast ootust

Euroopa Kohus leidis, et liikmesriigi asutus ei saa juhul, kui ta annab abi ekslikult, tekitada abisaajas õiguspärast ootust, et abi on seaduslik. See põhimõte takistab liikmeriikidel riigiabiõiguse kuritarvitamist nii, et liikmesriik saaks n-ö teadlikult anda ebaseaduslikku riigiabi ja vältida riigiabi tagasinõudmist, jagades ise ettevõtetele sellekohaseid soovitusi.

Samas tekitab kohtu selline seisukoht mõneti ebaõiglase olukorra ettevõtete jaoks, kes ei saa tugineda liikmesriigi asutuste selgitustele, kuid kelle jaoks võib riigiabi reeglistik tunduda hoomamatu. Tasub mainida, et Euroopa Kohtu seisukoht ei pruugi aga välistada siseriikliku õiguse alusel usalduse kaitse tekkimist ega liikmesriigi asutuse õigusvastasest tegevusest tulenevate kahjunõuete esitamist.

3.     Intress määras, mis oleks kohaldunud turutingimustel

Euroopa Kohus selgitas veel, et juhul, kui liikmesriigi asutus nõuab omal algatusel abi tagasi, on ta kohustatud nõudma abisaajalt intressi, võttes aluseks kohaldatavad riigisisesed õigusnormid. Euroopa Kohus leidis, et need õigusnormid peavad võimaldama tagada ebaseadusliku abi tagasinõudmise täies ulatuses ning et abisaajat kohustataks seega maksma intressi kogu ajavahemiku eest, mille vältel ta sai abi kasutada, ja määras, mis on samaväärne sellega, mida oleks kohaldatud juhul, kui ta oleks pidanud abisumma selleks ajavahemikuks turult laenama.

Sisuliselt tähendab see seda, et liikmesriigi asutus peab intressi määrates küll kohaldama liikmesriigi reegleid, kuid samas tagama Euroopa Liidu reeglitele vastava intressi nõudmise aja ja määra. Toetuse tagasinõudjal tekib aga teatav õiguslik ebakindlus juhul, kui riigisisesed sätted ei võimalda vajalikus määras või vajaliku aja eest intressi nõuda.

Samuti vajab arutamist see, kuidas peaks liikmesriigi asutus kohaldama intressi Euroopa Kohtu viidatud määras, „mis on samaväärne sellega, mida oleks kohaldatud juhul, kui ta oleks pidanud abisumma selleks ajavahemikuks turult laenama“, ning millist analüüsi ja tõendamist see liikmesriigi asutuselt eeldab. Need küsimused vajavad seetõttu samuti toetuste tagasinõudmisel selgelt õiguslikku analüüsi.

4.     Tagasinõue ei ole piiratud kümne aastaga

Euroopa Kohus leidis, et abi tagasinõudmisele ei või otseselt, kaudselt ega analoogia alusel kohaldada määruses nr 659/1999 sätestatud kümneaastast tähtaega. See seisukoht on kooskõlas ka teise, paar kuud varem tehtud Euroopa Kohtu 23. jaanuari 2019. aasta otsusega asjas C‑387/17. Selles otsuses kinnitas kohus samuti, et arvestades liikmesriikide kohtute rolli riigiabi kontrollisüsteemis ja nende sõltumatuse taset võrreldes komisjoniga, piirab määrusega nr 659/1999 ette nähtud kümneaastase aegumistähtaja möödumine ajaliselt üksnes komisjoni volitusi seoses riigiabi tagasinõudmisega.

Enamasti on seega ainsad aegumisreeglid, mis on liikmesriigi kohtus kohaldatavad, need, mis tulenevad riigisisesest õigusest, tõlgendatuna tõhususe ja võrdväärsuse põhimõtteid silmas pidades. Nagu möönis kohus Eesti Pagari asjas, võib Euroopa Liidu struktuurfondide kaasrahastatud abi korral olla liidu finantshuve kahjustava eeskirjade eiramise suhtes (määrus nr 2988/95) siiski kohaldatav ka nelja-aastane aegumistähtaeg, kui määruse tingimused on täidetud.

Minu toimetamistest, konkurentsi kuumadest teemadest 2018. aastal ja riigiabialastest arengutest

Enda jaokski uskumatu ja hirmutav, et viimasest postitusest juba varsti viis kuud möödas – aeg kaob lihtsalt käest. Sügis oli lisaks tavatööle täis konkurentsialaseid konverentse, seminare, loenguid ülikoolis ja mujalgi. Sai nii teisi õpetatud kui ise õpitud. Sellele järgnesid eriti tegusad töised kuud ja nii ongi blogipidamine soiku jäänud.

Lisaks saime koos kolleegidega vahepeal valmis igasügisese konkurentsiõiguse uudiskirja, mis on kättesaadav siin: https://goo.gl/q5EoVo. sulikku lugemist jagub selleski.

Konkurentsi kuumad teemad 2018. aastal

Kui nüüd sügisel väisatud konverentsidele tagasi mõelda, siis märksõnadena viimase aasta olulisematest teemadest jäid kõlama järgmised:

  • Mitmete liikmesriikide konkurentsiametid on võtnud sihikule ravimitootjate hinnapoliitika ja muuhulgas teinud trahve liiga kõrgete hindade kehtestamise eest, mis on seni ravimisektoris, aga ka muudes sektorites pigem tavatu olnud;
  • Karistamine koondumiste jõustamise eest enne koondumise loa saamist (ehk nö gun-jumping) – see on olnud teemaks nii Euroopa Komisjoni tasandil kui liikmesriikides;
  • Dow / DuPonti koondumine, millele Euroopa Komisjon andis 2018. a märtsis rohelise tule (ligi 1000-leheküljelises(!) otsuses) – küsimuse all oli eelkõige, kas innovatsiooni konkurentsi kahjustamine võib kujutada endast alust koondumise keelamiseks;
  • Google’i hiigeltrahv – kas kaubaturu määratlus oli õige, kas tegu oli ikka selge kuritarvitusega jne;
  • Hipsterite konkurentsiõigus – nii sellest, mis see on, kui Google’i trahvist kirjutasin lähemalt siin: http://tgsbaltic.com/uudised/kasulik/kas-434-miljardiline-trahv-googleile-on-hipsterite-konkurentsioiguse-ilming.

Riigiabialase kohtupraktika arengud

Jõulupühad olid aga sel aastal mõnusalt pikad ning jäi aega isegi selleks, et lugeda kokkuvõtteid viimase aja olulisematest riigiabialastest kohtute ja komisjoni otsustest. Olulisemate arengutena jäid mulle silma järgmised teemad:

  • T-720/16, ARFEA – Itaalia avaliku liiniveo kompensatsiooni saaga üks otsustest. Oluline sõnum: avaliku ülesande täitmise kohustuse (PSO) määramisel ei piisa sellest, et defineeritakse teenus, mida tuleb osutada, ja hind, millega teenust tuleb osutada; lisaks tuleb määratleda, kus ja millal tuleb teenust osutada.
  • C-114/17 P, Hispaania v komisjon – Hispaania digitaalse televisiooni saaga üks otsustest. Sõnum PSO määramise kohta: ei piisa sellest, et esineb turutõrge või et siseriikliku õiguse kohaselt on mingi teenus nimetatud kui ÜMPT; vajalik on, et PSO sisu oleks selgelt määratletud aktis, millega pannakse ühele või mitmetele ettevõtjale PSO. Valikulisuse kohta: pärast Retegali otsust (C-70/16 P) ei piisa valikulisuse tuvastamiseks enam lihtsalt tõdemusest, et meede eelistab üht sektorit – abi saaja olukorda tuleb võrrelda ettevõtetega, kes on sarnases õiguslikus ja faktilises olukorras.
  • T-239/11, SAE v komisjon – Hispaania ettevõtte väärtuse maksu saaga üks otsustest. Selle saaga tulemusel (eriti pärast C-20/15 P, World Duty Free otsust) on maksumeetmete valikulisuse tuvastamine ja selle osaks oleva kolmeastmelise võrdlussüsteemi testi läbitegemine nii keerukaks muutunud, et tulemused on vist pea alati ette ennustamatud. Aga see konkreetne otsus on annab vähemalt kasuliku ettevõtte väärtuse (goodwill) definitsiooni: “goodwill” is defined as the value of the reputation of the name of a company. In accounting terms, goodwill is the difference between the cost of acquisition of a company and the market value of the assets that make up the business that is acquired. Kuigi see pole ilmselgelt raketiteadus, siis võib vaja minna muuski kontekstis.
  • C-128/16 P, komisjon v Hispaania – Hispaania finantsliisingu maksuvabastust puudutav otsust. See on veel üks otsus valikulisuse kohta, aga veidi teisest aspektist kui võrdlussüsteemi määramine. Nimelt selgitas kohus selles asjas, et isegi kui ettevõtja on nö läbipaistev ja suunab kogu valikulise eelise edasi oma investoritele, siis ei tähenda see, et ta ei saa eelist ja seega riigiabi. Valikuline eelis võib esineda nii otsese kui kaudse abi saaja tasandil. Miks see on oluline? Sest see võib seada kahtluse alla komisjoni senise praktika, mille kohaselt abi vahendaja ei ole abi saajaks.
  • T-93/17, Duferco v komisjonMEIP-i kohta: MEIPile tuginemiseks on igal juhul vaja usaldusväärset ex ante eksperdihinnangut, mis ei kirjelda üksnes ettevõtte hetkeolukorda, vaid tuleviku kasumlikkust. Kusjuures hinnangu andmisel ei peaks riik käituma mitte kui lihtsalt erainvestor, vaid kui struktuurset, globaalset või sektori poliitikat järgiv ja pikaajalise kasumi perspektiivist lähtuv erainvestor.
  • T-631/15, Stena Line v komisjon – Taani ja Saksamaa püsiühenduse väljaarendamiseks lubatud riigiabi otsuse edukas vaidlustamine konkurendi poolt. See otsus annab olulisi selgitusi konkurentsi mõju puudumise kohta olukorras, kus abi saaja on loomulik monopol (nagu raudteetaristu operaator). Lisaks on selles otsuses olulisi selgitusi riigigarantiide kohta: need peavad olema ajaliselt ja summaliselt piiratud, garantii realiseerimise tingimused peavad olema täpselt paika pandud.
  • C-544/17 P, BPC Lux 2 v komisjon – Portugali panga restruktureerimist puudutanud riigiabi loa otsuse apellatsioon. See otsus on oluline kaebeõiguse seisukohalt – nimelt tuleneb sellest, et kaebeõigus võib tekkida seoses siseriikliku kahju hüvitamise nõudega, kui see on (isegi kasvõi üsna kaudselt) seotud vaidlustatava komisjoni otsusega.
  • Mitmetest otsustest on käinud läbi põhimõte, et riigiabi esinemise välistamiseks ei ole tingimata vajalik riigihanke korraldamine, kui hange ei ole riigihankereeglite kohaselt nõutav.

Luksuskaupadest tervise tarkvarani

Välismaiste advokaadibüroode uudiskirjade voogu jälgides jääb küll mulje, et iga enesest vähegi lugupidav konkurentsiadvokaat on tänaseks juba kirjutanud uudisnupu ja/või kommentaari Coty kohtuotsuse kohta, mis käsitleb valikulist turustussüsteemi ja volitatud edasimüüjate poolt kolmandate isikute veebiplatvormidel (nagu nt amazon vms) edasimüügi keelustamist. No ja ega ma ei saa siis ka kehvem olla – kirjutan ka lühida ülevaate. Aga kuna pole ammu bloginud, siis vahepeal on tulnud Euroopa Kohust ka muid olulisi kohtuotsuseid, mida tasuks meelde jätta.

Coty kohtuasi

Coty kohtuotsus asjas C-230/16 puudutas Saksa kohtu poolt esitatud eelotsuse taotlust luksuskosmeetikatoodete tarnija Coty ja tema volitatud edasimüüja vahelises vaidluses. Küsimuse all oli, kas valikulise edasimüügi korral võib tarnija keelata müüa edasimüüjal tarnija tooteid kolmandate isikute veebiplatvormidel.

Kohus kordas üle varasema kohtupraktika, mille kohaselt on kokkulepete keelu sättega (ELTL 101(1)) kooskõlas luksuskaupade valikuline turustussüsteem, mille esmane eesmärk on säilitada nende kaupade luksuslikku imagot, kui edasimüüjate valik toimub kvalitatiivset laadi objektiivsete kriteeriumide alusel, mis määratakse ühetaoliselt kindlaks kõikide potentsiaalsete edasimüüjate suhtes ja mida kohaldatakse mittediskrimineerivalt, ning kui määratletud kriteeriumid ei lähe kaugemale sellest, mis on vajalik. Seejuures rõhutas kohus korduvalt, et tegu peab olema luksuskaupadega ja kõik eelpool nimetatud tingimused peavad olema täidetud.

Varasemast kohtupraktikast tuleneb ka see, et täielik interneti teel kaupade müümise piirang ei ole isegi valikulise süsteemi puhul siiski lubatud. Praegune juhtum ei käsitlenud aga täielikku interneti teel müügi piirangut, vaid üksnes sellist piirangut, mille kohaselt edasimüüja ei või müüa tooteid kolmandate isikute veebiplatvormidel, mille puhul kolmanda osapoole kasutamine on tarbijale nähtav. Sellist piirangut pidas kohus valikulise edasimüügisüsteemi puhul kohaseks ja vajalikuks ning seega ka lubatavaks. Lisaks selgitas kohus, et vertikaalse grupierandi mõistes ei kujuta sedalaadi piirang endast edasimüüja klientide piirangut ega passiivse müügi piirangut.

Meil pole see kohtuotsus kuigi palju kajastust leidnud. Tegelikult pole Eesti ettevõtete nõustamisel sedalaadi piirangute lubatus või keelatus kuigi sageli küsimuseks olnud, sest kohalikud tootjad enamasti kuigi suuri valikulise edasimüügisüsteeme ise püsti ei pane. Kohalikud edasimüüjad aga peavad leppima suurte rahvusvaheliste tarnijate poolt kehtestatud tingimustega, kes on oma edasimüügilepingute põhjad lasknud enamasti teha EL reeglite alusel. Siiski ei jää Coty kohtuotsuse mõjud ilmselt ka Eestis päris olematuks, sest võib eeldada, et nii mitmedki tarnijad tahavad hakata oma lepinguid kohtu uute suuniste valguses kohandama ja seeläbi jõuavad selle otsuse mõjud järellainetusena ka meie ettevõtjateni.

Kohustuste siduvaks muutmisega lõpetatud otsuste õiguslik tähendus – Gasobra jt vs Repsol kohtuasi

Novembris tegi Euroopa Kohus olulise otsuse Hispaania kohtust tulnud eelotsuse taotluse asjas C-547/16, mis puudutas pika vinnaga vaidlust kütusemüügi ainuõiguslikulepingute üle Repsoli ja jaemüüjate vahel.

Euroopa Komisjoni esialgse hinnangu kohaselt rikkusid Repsoli lepingud konkurentsieeskirju. Kuid Komisjon lõpetas siiski menetluse ilma rikkumist lõplikult tuvastamata, kuna Repsol võttis komisjoni ees siduvad kohustused konkurentsiolukorra parandamiseks (sh lubadus lepingud lõpetada jm).

Sellele järgnesid kütuse jaemüüjate kahjunõuded Repsoli vastu Hispaania kohtutes, mis palusid Euroopa Kohtult tõlgendust Euroopa Komisjoni poolt kohustuste siduvaks muutmisega lõpetatud otsuste õigusliku tähenduse kohta.

Euroopa Kohus asus seisukohale, et sedalaadi otsused ei välista riigisiseste kohtute pädevust kõnealuseid lepinguid konkurentsieeskirjade alusel hinnata ja rikkumisi tuvastada. Kohus läks aga veelgi kaugemale ja selgitas, et liikmesriigi kohus peab nii ELL artikli 4 lõikes 3 sätestatud lojaalse koostöö põhimõttest kui ka liidu konkurentsiõiguse tõhusa ja ühetaolise kohaldamise eesmärgist tulenevalt arvesse võtma komisjoni esialgset hinnangut ning käsitlema seda kui kaudset või isegi esialgset tõendit kõnealuse lepingu konkurentsivastase laadi kohta ELTL artikli 101 lõike 1 seisukohast.

Selline tõlgendus on päris jõuline ja karm ning pärsib ilmselt menetlusaluste ettevõtjate indu edaspidi komisjoni eest kohustusi võtta. Kohustuste võtmisega võid ju pääseda Euroopa Komisjoni trahvist, kuid mitte kahjunõuetest. Samas trahviotsuse alusel rikkumise tuvastamist on võimalik Euroopa Kohtusse edasi kaevata, kuid kohustust siduvaks muutmisega otsuse puhul ju komisjon rikkumise osas lõplikku seisukohta ei võta ning seda ei saa ka vaidlustada. Küll aga peaks liikmesriigi kohtud sellist otsust edaspidi käsitlema kui tõendit rikkumise toimepanemisest. See teeb kahju nõudjate elu oluliselt lihtsamaks.

Tarkvara kui meditsiiniseade – Snitem ja Philips France kohtuasi

 Vahelduseks konkurentsiteemadele ka üks meditsiiniteemaline kohtuasi C-329/12 – jällegi tegu eelotsuse taotlusega, seekord Prantsusmaalt. Küsimuse all oli, kas retseptiravimite väljakirjutamise abitarkvara, millel inimkehaga kokkupuude puudub, võib kujutada endast meditsiiniseadet vastava direktiivi mõistes.

Taustainfoks neile, kes meditsiiniseadmete regulatsiooniga varasemalt kokku pole puutunud – meditsiiniseadmed on nimelt üsna põhjalikult reguleeritud (nt need peavad reeglina kandma CE märki ja nende turuletoomisest tuleb Eestis teavitada Terviseametit jne). Seega toote suhtes rakenduvate nõuete kindlaksmääramise seisukohalt on oluline vahe, kas tegu on meditsiiniseadmega või mitte.

Niisiis, Euroopa Kohtu hiljutiste selgituste kohaselt tuleb lugeda meditsiiniseadmeks muuhulgas ka tarkvara, mille üks funktsioon võimaldab kasutada patsiendi andmeid eeskätt selleks, et tuvastada vastunäidustused, ravimite koostoime ja liigsed annused ja seda isegi siis, kui see tarkvara ei avalda toimet otseselt inimkehas või ‑kehale.

Seda tõlgendust tasub silmas pidada ka Eesti IT valdkonnas toimetajatel, kes meditsiiniandmetega kokku puutuvad.

Ühisettevõtja – koondumine või mitte?

JV

Ühisettevõtja loomine on koondumine, kui selle äritegevus on kavandatud pikaajaliseks ja iseseisvaks ehk kui see on nö täielikult toimiv ühisettevõtja. Kui aga ühisettevõtja neile tingimustele ei vasta, nt kui ühisettevõtja toodab vaid emaettevõtjatele, siis ei ole see käsitletav iseseisvana ning sellise ettevõtja loomine ei kujuta endast koondumist, kuid võib olla kokkulepete keelu reguleerimisalas. Kui algselt mitte täielikult toimiv ühisettevõtja muutub täielikult toimivaks, siis on koondumine ka see. Selles kõiges pole midagi uut.

Senini tekitas aga vaidlusi see, kas koondumisega võiks olla tegu ka olukorras, kus algselt ühele ettevõtjale kuulunud mitte täielikult toimiva ettevõtte üle omandab ühise valitseva mõju teine ettevõtja. Ühelt poolt on ju loogiline, et mitte täielikult toimivad ühisettevõtjad on alati ja igal juhul väljapool koondumiste kontrolli regulatsiooni. Teisalt aga toimub sel juhul ikkagi püsiv muutus valitsevas mõjus ja seega ka muutus turustruktuuris, mis justkui kujutab endast siiski koondumist.

Vaidlus sel teemal jõudis hiljuti ka Euroopa Kohtusse eelotsuse taotluse korras kohtuasjas C-248/17Austria Asphalt. Kohus selgitas, et koondumine loetakse toimunuks vaid siis, kui ühisettevõtja on täidab püsivalt kõiki iseseisva majandusüksuse funktsioone ja on seega täielikult toimiv. Seega on otsustav täielikult toimivus mitte muutus valitseva mõju iseloomus.

Kohus põhjendas seejuures, et vastupidine tõlgendus viiks olukorrani, kus koondumise kontrolli määrusega ette nähtud preventiivset kontrolli laiendatakse tehingutele, mis ei mõjuta asjaomast turustruktuuri, ning vastavalt vähendatakse määruse nr 1/2003 kohaldamisala, mistõttu see määrus ei ole enam kohaldatav sellistele tehingutele, isegi kui need võivad olla aluseks ettevõtjate vahelisele kooskõlastatud tegevusele ELTL artikli 101 tähenduses.

Selle juhtumi puhul on huvitav märkida, et seni olid ka komisjoni erinevad direktoraadid selles küsimuses eriarvamustel – õigusteenistus pooldas lähemist, et otsustav peaks siiski olema muutus valitsevas mõjus, konkurentsi peadirektoraat aga oli kohtuga sama meelt. Ka mina olen kohtu tõlgendusega nõus.

Inteli otsus – kas miskit uut turgu valitseva seisundi kuritarvituste regulatsioonis?

Kolmapäeval (06.09.2017) avaldas Euroopa Kohus kauaoodatud kohtu suurkoja otsuse Inteli kohtuasjas C-413/14 P, mis puudutab turgu valitseva ettevõtja poolt rakendatavaid eksklusiivsuskohustusi ja lojaalsusallahindlusi. Konkurentsiõiguse gurmaanidel tasub kindlasti seda otsust lugeda, sest Euroopa Kohus on selles otsuses andnud olulisi uusi suuniseid turgu valitseva seisundi kuritarvituste tuvastamiseks (NB! Ettevaatust, soovitan lugeda ingliskeelset versiooni, sest eestikeelses on tõlkeapse, mis sisu valesti edasi annavad).

Asjaolud

2009. aastal määras Euroopa Komisjon Intelile 1,06 miljardi euro suuruse trahvi (see oli sel ajal suurim ühele ettevõttele komisjoni poolt konkurentsiõiguse rikkumise eest määratud trahv; tänaseks on Google’le määratud 2,42 miljardilise trahvi kõrval Inteli trahvisumma muidugi kahvatub). Komisjon leidis oma otsuses, et Intel oli kuritarvitanud turgu valitsevat seisundit protsessorite kaubaturul.

Intel oli andnud arvutite tootjatele (Dell, Lenovo, HP ja NEC) allahindlusi tingimusel, et nad ostavad temalt kõik või peaaegu kõik oma x86-protsessorid (so lojaalsusallahindlus). Lisaks maksis Intel neile  boonuseid selle eest, et nad viivitaksid, tühistaksid või piiraksid konkurendi AMD protsessoritega varustatud toodete turustamist. Komisjoni hinnangul oli Inteli sellisel tegevusel konkurenti väljatõrjuv mõju.

Intel vaidlustas komisjoni otsuse Üldkohtus, kuid viimane jättis oma 2014. aasta otsusega T-286/09 komisjoni otsuse jõusse. Intel kaebas Üldkohtu otsuse edasi Euroopa Kohtusse, kus selle üle otsustas kohtu suurkoda, mis juba iseenesest viitab otsuse kaalukusele.

Vahepealne debatt

See sama Inteli kohtuasi andis alust ka Wouter Wilsi artiklile, millest kirjutasin siinsamas blogis mõnda aega tagasi, vt siit. Meeldetuletuseks – Wils oli kriitiline majanduspõhisema lähemese suhtes ja leidis, et eksklusiivsusklauslid peaks igal juhul olema turgu valitsevate ettevõtjate puhul keelatud sõltumata nende kestusest, ulatusest jne, sest igasugune eksklusiivsus on suunatud konkurentide tõrjumisele. Nagu alljärgnevast nähtub, asus Euroopa Kohus siiski Wilsist erinevale seisukohale.

Euroopa Kohtu seisukoht

Esmalt tuletas kohus meelde juba välja kujunenud kohtupraktikat, et igasugune tõrjuv käitumine ei ole alati kuritarvitus. Ka toimiv konkurents (ingl. k. competition on merits) võib konkurendid turult tõrjuda, kui nad on vähem efektiivsed ja seega tarbijatele vähem atraktiivsed eelkõige hinna, valiku, kvaliteedi või innovatsiooni poolest.

Samas pole igasugune hinnakonkurents siiski turgu valitseva ettevõtja jaoks lubatud. ELTL artikkel 102 keelab turgu valitseval ettevõtjal viljeleda tegevust, millel võib olla sama tõhusate konkurentide jaoks väljatõrjuv mõju, tugevdades tema turgu valitsevat seisundit muude vahenditega kui need, mis põhinevad toimival konkurentsil.

Turgu valitsev ettevõtja kuritarvitab oma seisundit, kui ta seob oma kliente eksklusiivsuskohustusega või -lubadusega ükskõik, kas mingi tasu eest või mitte ja ükskõik kas kliendi enda soovil või mitte. Sama kehtib ka lojaalsusallahindluste suhtes ehk siis juhul, turgu valitsev ettevõtja küll ei seo kliente vormilise kohustusega, ent teeb nende klientidega sõlmitud kokkulepete alusel või ühepoolselt allahindlusi tingimusel, et klient – olgu tema ostutehingute maht suur või väike – varustab end kogu oma vajaduse või sellest olulise osa ulatuses turgu valitsevalt ettevõtjalt soetatava kaubaga.

Kohus märkis, et senist kohtupraktikat tuleb siiski täpsustada selliselt, et kui turgu valitsev ettevõtja väidab haldusmenetluses tõenditele tuginedes, et tema tegevusel ei olnud võimet konkurentsi piirata ega väljatõrjumist põhjustada, tuleb komisjonil seda analüüsida. Sellises olukorras peab komisjon analüüsima järgmist:

  • ettevõtja turgu valitseva seisundi olulisust asjaomasel turul;
  • etteheidetava tegevuse osakaalu turul;
  • allahindluste tingimusi ja nende andmise korda, nende kestust ja suurust;
  • sama tõhusate konkurentide väljatõrjumise eesmärgist kantud strateegia võimalikku olemasolu.

Väljatõrjumise võimalkkuse analüüs on oluline ka selle hindamisel, kas artikli 102 alusel keelatud käitumine võib olla objektiivselt põhjendatud. Tuleb hinnata, kas väljatõrjuvat mõju tasakaalustab tõhususest saadav eelis, millest võidab ka tarbija. Selline konkurentsile soodsate ja ebasoodsate mõjude kaalumine on võimalik ainult peale selle hindamist, kas tegevus oma olemuselt omab võimet vähemalt sama tõhus konkurent välja tõrjuda.

Kohus leidis, et kui komisjon viis kuritarvitust tuvastavas läbi sellise analüüsi, siis pidi ka Üldkohus hindama Inteli poolt esitatud tõendeid, mis komisjoni vastava analüüsi tulemused kahtluse alla seadsid, kuid Üldkohus oli jätnud need hindamata. Seepärast saatis kohus asja tagasi Üldkohtule.

Seega pole see kohtusaaga veel Inteli jaoks veel lõppenud.

Mida olulist eelnevatest kohtu seisukohtadest järeldada?

Esiteks kindlasti seda, et oma täpsustusega kohtupraktika kohta tegi kohus selgeks, et eeldust, et eksklusiivsuskohustused ja lojaalsusallahindlused omavad väljatõrjuvat mõju peab turgu valitseval ettevõtjal siiski olema võimalik ümber lükata konkreetse käitumisega seotud tegelike asjaoludega. Ehk siis käitumise mõjudepõhine hindamine ei ole siiski välistatud. Siinkohal on oluline märkida, et senise kohtu praktika kohaselt oli kuritarvituse tuvastamisel ainus pääsetee objektiivsete põhjendatuste olemasolu, kuid praktikas on neile tuginemine peaaegu võimatuks osutunud.

Teiseks selgitab see otsus sama tõhusa konkurendi testi (as efficient competitor ehk AEC testi) rolli. Selleks, et hinnata, kas tegevuse kahjulikud ja kasulikud mõjud on tasakaalus, tuleb kõigepealt selgeks teha kahjulikud mõjud ja seda on võimalik teha AEC testiga. Samas ei ütle kohus siiski, et AEC test on ainuvõimalik ja alati kohustuslik kahjulike mõjude tuvastamiseks.

Seega eksivad need, kes AEC testi juba täiesti surnuks on tunnistanud. Samas ei omista see otsus AEC testile ka otsustavat rolli ega heida kõrvale senist nö per se rikkumiste kohtupraktikat. AEC test ei ole alati kohustuslik ega ka ainuvõimalik viis kuritarvituse esinemise hindamisel, kuid see on üks võimalik vahend komisjoni tööriistakastis.

Paar märkust ka muude aspektide kohta

Kohtu otsusest tuleb ka olulisi selgitusi komisjoni jurisdiktsiooni ja menetlusõiguslike aspektide osas.

Jurisdiktsiooni osas selgitas kohus, et rahvusvaheline avalik õigus võimaldab põhjendada EL-i konkurentsiõiguse kohaldamist väljaspool EL-i aset leidnud käitumise suhtes kas rakendamise testi või kvalifitseeritud mõju testi alusel. Viimane võimaldab põhjendada liidu jurisdiktsiooni, kui on ette näha, et tegevus avaldab EL-is vahetut ja märkimisväärset mõju. Seda tuleb tuvastada vaadates ettevõtja tegevust kogumis (mitte üksikute tegevuste või lepingute põhjal). Piisab sellest, kui tegevuse mõju konkurentsile on tõenäoline.

Menetluslikud aspektid puudutasid eelkõige komisjoni poolt võetavate ütluste salvestamise kohustust. Kuna see ei puuduta otseselt konkurentsiõiguse rikkumise menetlusi Eestis, siis ei hakka sellest praegu siiski pikemalt kirjutama.

Hiigeltrahv 2,42 miljardit eurot Google’ile

Euroopa Komisjon teavitas täna Google’ile konkurentsieeskirjade rikkumise eest 2,42-miljardi euro suuruse hiigeltrahvi määramisest

Euroopa Komisjon heitis Google’ile ette turgu valitseva seisundi kuritarvitamist, mis seisnes selles, et Google’i otsingumootor eelistab Google’i enda poolt pakutavaid hinnavõrdlusteenuseid (comparison shopping). Komisjon leidis, et Google omab turgu valitsevat seisundit internetiotsingu turul kõikjal üle Euroopa majanduspiirkonna, omades peaaegu kõikjal üle 90%-list turuosa.

 
Turgu valitseva seisundi omamine iseenesest ei ole keelatud. Kuid komisjon tuvastas, et Google on juba aastaid süsteemselt loonud eeliseid oma enda hinnavõrdlusteenustele (algse nimega „Froogle”, hiljem ümber nimetatud “Google Product Search” ja “Google Shopping”). Google on pakkunud otsingu tulemuste seas esikohal või mõnikord ka ekraani paremal küljel olevas eraldiseisvas kastis just selle teenuse pakkumisi. Seega ei ole Google’i enda hinnavõrldusteenuse tulemused olnud allutatud Google’i otsingumootori üldisele algoritmile, vaid neile on antud eelisseisund. Konkureerivad hinnavõrdlusteenused on aga olnud otsingu tulemustes esitatud allpool, mistõttu tarbijad näevad konkurentide teenuseid oluliselt harvemini. Sellise tegevusega kasutas Google enda turgu valitsevat seisundit otsingumootori turul selleks, et tugevdada oma positsiooni hinnavõrdlusteenuse turul ning vähendada konkurentide võimalusi sel turul tegutseda.
 
Lisaks täna määratud 2,42-miljardi suurusele trahvile kohustas komisjon Google’it 90 päeva jooksul rikkumise lõpetama. Tänane trahv ei pruugi Google’ile viimaseks jääda, sest komisjon uurib veel teisigi Google’i võimalikke konkurentsieeskirjade rikkumisi, mis on seotud Androidi operatsioonisüsteemi ja AdSense’i teenusega.
Komisjoni pressiteade, kus kirjas lisainfot, on siin.

Vahelduseks konkurentsiuudiseid ka

Lisaks tarbijakaitsele on suuremaid ja väiksemaid arenguid toimunud ka konkurentsiõiguse vallas, pole lihtsalt jõudnud kirja panna. Mõned huvitavamad arengud on näiteks sellised:

Kahju hüvitamise direktiiv sai ka Eestis viimaks üle võetud

Riigikogu võttis 15. mail vastu konkurentsiseaduse muutmise seaduse, millega võeti üle kahju hüvitamise direktiiv 2014/104/EL. Seaduse muudatused jõustusid 5. juunil. Sellest teemast kirjutasin pikemalt mai algul postituses: Kahju hüvitamise direktiivi ülevõtmise eel.

Komisjoni e-kaubandussektori uuringu lõppraport

10. mail avaldas Euroopa Komisjon e-kaubandussektori uuringu lõppraporti (vt siit). Uuringus olid luubi all eelkõige e-kaubanduses tarnijate ja edasimüüjate vahel kokkulepitud konkurentsipiirangud. Kõik sellised piirangud pole sugugi keelatud ning paljud on lubatud vertikaalse grupierandi alusel (nt valikuline edasimüük). Komisjoni uuring tuvastas, et tarnijad soovivad üha enam ette kirjutada, millistes tingimustes nende kaupa edasi müüa tuleb ning kasutavad väga palju valikulist edasimüügi süsteemi. Samas kipub lepingutesse päris tihti sisse sattuma ka keelatud klausleid (teatud territoriaalseid piiranguid, interneti teel edasimüügi keeldu) või selliseid piiranguid, mille lubatavus on küsitav (hinnavõrdlustarkvara kasutamise keeld).

Sektoriuuringu põhjal on komisjon juba alustanud mitmeid rikkumismenetlusi, nt teatas komisjon menetluse alustamisest Nike’i, Universal Studios ja Sanrio suhtes (vt pressiteadet siit), varasemalt on menetlust alustatud ka Guess’i suhtes (vt pressiteadet siit) ja elektroonikakaupade, videomängude ja hotellibroneeringute pakkujate suhtes (vt pressiteadet siit).

Seega edasimüügilepingud tasub kriitilise pilguga üle vaadata, et tagada nende kooskõla konkurentsiõigusega.

Veelkord MFNist ehk parima hinna klauslist

6 .aprillil avalikustas ECN hotellide broneeringu sektori raporti (vt siit). Selle üks olulisemaid järeldusi oli, et kitsaste parima hinna klauslite (st sellised, mis keelavad hotellil pakkuda oma kodulehe kaudu odavamat hinda kui broneeringu süsteemile; mitte need, mille puhul on keelatud odavamat hinda pakkuda lisaks ka teistele broneerimissüsteemidele) puhul ei tuvastatud kahjulikke mõjusid konkurentsile. Siiski on isegi sellised kitsad parima hinna klauslid keelatud Saksamaal, Prantsusmaal ja Austrias.

Konkurentsiametite töö tõhustamise direktiiv

22. märtsil avaldas Euroopa Komisjon direktiivi ettepaneku, mille eesmärk on anda liikmesriikide konkurentsiasutustele volitused konkurentsieeskirjade täitmise tagamise tõhustamiseks ja tagada siseturu nõuetekohane toimimine (vt direktiivi ettepanekut siit). Ettepanek võetakse menetlusse Eesti eelistumise ajal. Saab näha, kuhu see asi jõuab. Aga iseenesest oleks küll väga tore, kui selle direktiivi tulemusel oleks põhjust korda teha ka Eesti konkurentsiõiguse menetlussüsteem, mis praegu on üks paras kakofoonia.