Soodne kohtuväline kokkulepe võib kaasa tuua riigiabi riski

Täna on mu blogi taas külalisautori päralt: kolleeg Indrek Kangur kirjutab soodsa kohtuvälise kokkuleppe riigiabi riskidest Madridi Reali jalgpalliklubi valusa õppetunni näitel. Head lugemist…

Olles vältinud kulukat kohtuvaidlust omavalitsusega ning taskus soodne kompromisskokkulepe ei tasu veel kohe hõisata. Oma hiljutises otsuses asus Euroopa Komisjon seisukohale, et kui leping omavalitsusega ei ole sõlmitud turutingimustel võib tegemist olla riigiabiga, mis tuleb tagasi maksta koos liitintressiga.

Viidatud Komisjoni otsus käsitles Madridi linna ja jalgpalliklubi Madridi Reali vahelisi maadevahetustehinguid ning andis selge suunise, et Komisjon võib kohaliku omavalituse tavalise majandustegevuse käigus sõlmitud tehinguid üksipulgi lahata ning avastades, et mõni ettevõtte on saanud rohkem kasu, kui see oleks võimalik olnud turutingimustel, võib tegemist olla keelatud riigiabiga. Kõnealune Komisjoni otsus on ilmselt rohkem tähelepanu saanud seetõttu, et Komisjon asus riigiabi tagasi nõudma ühelt maailma tuntumalt jalgpalliklubilt, kuid tegelikkus peitub ka otsuse sisus nii mõndagi huvitavat.

Kaasus seisnes selles, et linn ja jalgpalliklubi sõlmisid mitmeid lepinguid, millega vahetati poolte omanduses olevaid maatükke. 2011 aastal sai paraku selgeks, et linn ei suuda varasemaid kokkuleppeid täita ning ühte kinnistut jalgpalliklubile üle anda pole enam võimalik. Vältimaks suuremat vaidlust sõlmisid pooled kompromisslepingu, millega linn kohustus hüvitama jalgpalliklubile maatüki väärtuse hinnaga ligikaudu 22 miljonit eurot.

Kompromiss sattus Komisjoni huviorbiiti ning viimasel tekkis kahtlus, et kas säärane kompromissleping vastab ikka turutingimustele ehk kas linn tegutses nii nagu oleks seda teinud mõistlik turutingimustes tegutsev isik. Komisjoni leidis, et sellise tehingu juures on vajalik hinnata esiteks, kas linnal üleüldse oli lepinguline kohustus kinnistu üleandmiseks ning kui tõenäoline oleks linna vastutus kohustuse täitmata jätmisel. Lisaks leidis Komisjon, et oluline on ka linna vastutuse korral hinnata, milline oleks õiglane hüvitis kohustuse täitmata jätmise eest.

Märkimisväärne on, et Komisjon võttis püstitatud küsimustest lähtuvalt ette kogu pooltevahelise lepingulise suhte ning asus seisukohale, et linn oleks pidanud kompromisslepingu sõlmimise asemel kasutama õigusabiteenuseid ning säärase kompromissiga mitte nõustuma. Veelgi enam leidis Komisjon, et linna poolt maatükki hinnaks määratud 22 miljonit oli tugevalt ülepaisutatud vaatamata sellele, et kinnistu hindamine oli toimunud linnavara hindamise korra järgi ning linna poolt määratud summat oli kinnitanud ka Hispaania rahandusministeerium ning eksperdi Aguirre Newman raport. Komisjon otsustas turupõhise hinna määramisel tugineda enda poolt tellitud eksperdihinnangule ning leidis, et kinnistu tegelik turuväärtus oli hoopis ligikaudu 4 miljonit eurot.

Kokkuvõttes asus Komisjon seisukohale, et linn ei käitunud kompromisslepingut sõlmides nii nagu seda oleks teinud turutingimustes tegutsev isik ning jalgpalliklubi oli kompromisslepingu sõlmimisega saanud valikulise eelise, mis kahjustas konkurentsi ning mõjutas liikmesriikide vahelist kaubandust. Komisjoni otsusega kohustati Hispaania Kuningriiki ebaseaduslikult antud riigiabi summas 18 miljonit eurot koos liitintressiga Madridi Realilt tagasi nõudma.

Eestis on maadevahetuse tehingud esile kerkinud seoses altkäemaksu skandaalidega, kuid kõnealuse Komisjoni otsuse valguses ei saa ära unustada, et ka ametnikke ära ostmata on võimalik sattuda probleemsesse olukorda, kus soodsalt saadud maatükk võib aastaid hiljem riigiabi ja intresside tagasinõudmise tõttu osutuda märksa kallimaks. Kohalike omavalitsuste poolelt vaadates on Komisjoni teguviis eriliselt sekkuv kuivõrd näib, et tagantjärele võidakse diskretsiooniotsuseid nagu näiteks otsus õigusabi kasutamiseks ümber vaadata ning väita, et seetõttu ei saanud tegemist olla turutingimustel sõlmitud tehinguga, mis omakorda võib kaasa tuua riigiabi tagasinõude.

Komisjoni otsuse pinnalt tuleb seega olla eriti valvas olukordades, kus omavalitsus ei teosta võimu vaid asub sõlmima lepinguid tavalises majanduslikus tegevuses. Ettevõtja peaks kahtlemata mõtlema potentsiaalse riigiabi esinemisele, kui tehing tundub olevat liiga hea, et olla tõsi ning omavalitsus omakorda ei tohiks ära unustada, et vaatamata sisemistele kordadele ning praktikas juurdunud teguviisidele tuleb alati mõelda, kas ka tegelikult turul sellise väärtusega tehinguid sõlmitaks.

Suhkrumaksust, emotsioonideta

Suhkrumaksust emotsioonideta ehk riigiabireeglite kontekstis

Koalitsioonilepingus kavandatud nn suhkrumaksu teemal on tekkinud päris palju emotsionaalset poleemikat – kas see maks aitab tõesti kaasa rahvatervise edendamisele või on üksnes riigieelarve täitmise vahend, kuidas see mõjutab Eesti ettevõtete konkurentsivõimet jne. Üks aspekt, millele selle vaidluse juures on aga seni vähe tähelepanu pööratud, on suhkrumaksu kooskõla Euroopa Liidu riigiabireeglitega. Seepärast tahangi korraks emotsioonid kõrvale jätta ja juhtida tähelepanu suhkrumaksu kehtestamisega seotud õiguslikele riskidele.

Suhkrumaks kui riigiabi

Kuigi maksuküsimustes on liikmesriikidel teatav autonoomia, on Euroopa Komisjon nii mõnelgi juhul leidnud, et liikmesriikide poolt kehtestatud maksud on vastuolus riigiabireeglitega põhjusel, et maksul on valikuline iseloom. See on tavapärane just erieesmärgiga maksude puhul, kuivõrd sedalaadi maksud võivad soodustada teatavaid tooteid või tegevusi, mis on maksu kehtestamise üldist eesmärki ja loogikat silmas pidades sarnases olukorras.

Näitena saab tuua Soomes 2011. aastal kehtestatud maiustuste, jäätise ja karastusjookide maksu. Kuigi esmapilgul tundub, et maks kehtis kõikidele kõrge suhkrusisaldusega ehk nö tervise seisukohast probleemsetele kaupadele ühtmoodi ning lähtus samast eesmärgist, leidus ikkagi erisusi, mille tõttu mõned olemuselt sarnased tooted said eelisseisundi. Näiteks kaebasid sojatoodete tootjad Euroopa Komisjonile, et kuivõrd maks kehtis vaid taimset päritolu jookide suhtes, aga mitte piima ega laktoosivabade piimajookide suhtes, said piimatootjad maksu tõttu eelise sojapiimatootjate ees, mis kujutas endast lubamatut riigiabi. Euroopa Komisjoni survel on Soome suhkrumaksu tänaseks kehtetuks tunnistanud.

Sarnased probleemid võivad tõusetuda koalitsioonilepinguga kavaldatud suhkrumaksuga.

Mis juhtub kui riigiabireegleid rikutakse?

Euroopa Liidu reeglitest tulenevalt tuleb riigiabinõuetega vastuolus olev riigiabi abisaajalt tagasi nõuda. Siin läheb asi keeruliseks, sest juhul, kui Euroopa Komisjon tuvastab, et tegemist on ebaseadusliku riigiabiga, tuleb riigil tuvastada kõik suhkrumaksu tõttu eelise saanud ettevõtjad ning nõuda ka neilt maksu tasumist, koos liitintressiga alates maksu kehtima hakkamise hetkest. Kuigi riigieelarvele võib see ju ka positiivselt mõjuda, oleks tagajärg paljude Eesti ettevõtjate jaoks aga ka Eesti ärikliima maine jaoks katastroofiline.

Kui veel samm edasi mõelda, on Euroopa kohtud tunnustanud ka ebaseadusliku riigiabi tõttu kõrgemaid makse tasuma pidanud maksumaksjate maksu tagasinõude õigust, aga ka kahjunõude õigust riigi vastu. Seega võib suhkrumaks ringiga ka riigieelarvet näpistama hakata.

Riigiabi reeglite rikkumist saab loomulikult ennetada, kui küsida Euroopa Komisjonilt enne suhkrumaksu kehtestamist luba, kuid silmas peab pidama, et menetlus komisjonis võib võtta aega (sageli mitu aastat) ning komisjon võib maksu kehtestamise keelata.

Kokkuvõttes, enne suhkrumaksu kehtestamist tuleb kindlasti teadvustada riigiabireeglitega seotud riske ning varuda piisavalt aega, et saada maksule ka Euroopa Komisjoni heakskiit. Seega, järgmise kahe-kolme aasta riigieelarvesse ei tasuks suhkrumaksu laekumisi veel küll sisse arvestada.

Sidumisest uues valguses

Septembris tegi Euroopa Kohus eelotsuse ühes huvitavas kohtuasjas C-310/15, Deroo-Blanquart, mis puudutas sülearvuti müüki koos eelnevalt installeeritud tarkvaraga. Kui keegi küsiks mul, kas see on keelatud või lubatud, mõtleksin ma harjumusest ikka konkurentsiõiguse võtmes (a la see võib olla sidumine, aga see probleemne eelkõige siis, kui pakkuja on mõne toote osas turgu valitsevas seisundis), aga selles kohtuasjas tõusetus küsimus hoopis ebaausate kauplemisvõtete (ehk siis tarbijaõiguste) kontsektis.

Asjaolud

Härra Vincent Deroo-Blanquart (nimetame teda V-ks) ostis Sony sülearvuti, kuhu oli eelnevalt installeeritud erinevat tarkvara, sh Windowsi operatsioonisüsteem. V keeldus alla kirjutamast arvutiekraanile kuvatud „lõppkasutaja litsentsilepingule“ ja nõudis tagasi eelnevalt installeeritud tarkavara maksumusele vastavat osa arvuti ostuhinnast. Sony keeldus seda tagasi maksmast, põhjendusega, et eelnevalt installeeritud tarkvara moodustas sülearvutiga ühtse ja lahutamatu pakkumise. Sony oli nõus ostma tagasi kogu toote, kuid sellest V keeldus.

Aga V ei jätnud jonni ja esitas Sony vastu Prantsuse siseriiklikusse kohtusse nõude eelnevalt installeeritud tarkvara maksumuse hüvitamiseks ning ebaausate kauplemisvõtete tõttu tekkinud kahju hüvitamiseks. Prantsusmaa kassatsioonikohus palus EK-lt selgitust, kas kauplemisvõte, mis seisneb eelnevalt installeeritud tarkvaraga arvuti müügis nii, et tarbijal on võimatu saada sama arvutimudelit ilma eelnevalt installeeritud tarkvarata, on ebaaus kaubandustava UCP direktiivi mõistes.

EK seisukoht

EK nentis, et seotud pakkumised, mille puhul on vähemalt kaks erinevat toodet või teenust ühendatud üheks pakkumiseks, kujutavad endast kommertstegevust, mis kuulub selgelt ettevõtja turunduse valdkonda ning mis on vahetult seotud müügi ja selle edendamisega. Seega on sellised pakkumised tõepoolest UCP direktiivi kohaldamisalas.

Kohus selgitas siiski, et kõik seotud pakkumised ei ole keelatud (need ei sisaldu ju ka UCP direktiivi nn mustas nimekirjas) ning kontrollida nende võimalikku ebaausust. Kauplemisvõtet käsitletakse ebaausana üksnes kahe tingimuse olemasolul:

  1. kui see on vastuolus ametialase hoolikuse nõuetega ja
  2. kui see moonutab oluliselt või võib oluliselt moonutada keskmise tarbija majanduskäitumist seoses mingi tootega.

Seega tuleb kindlaks teha, kas ettevõtja käitumine võib olla vastuolus ausate kaubandustavadega või hea usu üldpõhimõttega ettevõtja tegevusalal, milleks käesoleval juhul on avalikkusele mõeldud arvuti riistvara tootmine, arvestades keskmise tarbija õiguspärast ootust.

Kohus leidis, et asjaomase turu analüüsi kohaselt vastab suure hulga tarbijate ootustele see, et omandatakse sellise varustusega arvuti, mis on valmis koheseks kasutamiseks. Lisaks pidas kohus oluliseks kontrollida, kas ostjat oli teavitatud sellest, et arvutile on eelnevalt installeeritud tarkvara. Kohus järeldas seega, et iseenesest ei kujuta ebaausat kaubandustava selline kauplemisvõte, mis seisneb eelnevalt installeeritud tarkvaraga arvuti müügis nii, et tarbijal on võimatu saada sama arvutimudelit ilma tarkvarata, eeldusel et tarbijat on eelnevalt kohaselt informeeritud.

 Täiendav küsimus seondus sellega, kas eksitavaks tuleb pidada seda, eelnevalt installeeritud tarkvaraga arvuti müügihinnas ei ole täpsustatud iga tarkvara osa hinda. Kohus selgitas, et oluliseks hinnateabeks UCP direktiivi mõistes loetakse toote hinda tervikuna, mitte iga toote osa hinda. Käesolev pakkumine ei ole selline, mis takistaks tarbijal tegemast teadlikku tehinguotsust, ega niisugune, mis paneks teda tegema tehinguotsust, mida ta muidu teinud ei oleks.

Kommentaar

Mis sellest kohtuasjast meelde jätta? Eelkõige seda, et seotud pakkumisi tuleb analüüsida ka ebaausate kauplemisvõtete valguses, mitte ainult konkurentsiõiguse kohaselt. Ebaausa kauplemisvõttega on tegemist siis, kui seotud pakkumine on vastuolus tarbija ootusega ja/või kui tarbijat ei ole toodete seotusest piisavalt informeeritud.