Eesti Pagari kohtuasjast (C-349//17) juba lisasin kolleeg Triinu Järviste artikli siia blogisse. Aga toetuste tagasinõudmisega seonduvalt jõudis Euroopa Kohtu eelotsuseni veel ka teine huvitav ja oluline Eestiga seotud kohtuasi: C-580/17: Järvelaev.

Kuivõrd Välisministeeriumi kokkuvõttes, mis on kättesaadaval siin, on sellest lahendist tehtud suurepärane ülevaade, millele ei oska ise midagi juurde lisada, siis kokkuvõtte koostajate lahkel loal kopeerin kokkuvõtte siia blogisse ka, et leiaks edaspidigi selle kiirelt üles.

Aga minu enda jaoks kõige olulisemad punktid, mis sellest asjast meelde jätta, on järgmised:

• Kui EL määrusest ei tulene isikliku kasutamise nõuet, siis ei või seda ka siseriikliku õigusega kehtestada.
• Toetuse objekti üürile andmine on vastuolus EL õigusega, kui investeeringuga seotud tegevus on läbi teinud olulise muutuse selle määruse tähenduses, sh kui annab kellelegi alusetu eelise või omandi/tegevus lakkab. Eelise esinemist tuleb hinnata juhtumipõhiselt.
• Tagasinõudmist ei saa mõjutada see, kui toetuse saaja teeb toetuse tagasinõudmise üle käiva kohtuvaidluse kestel jõupingutusi rikkumise kõrvaldamiseks või need kõrvaldab.

Asjaolud

Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA) andis MTÜ-le Järvelaev toetust kalepurjeka soetamiseks. PRIA teostas toetuse saaja juures kontrolli, mille käigus leidis, et toetust on makstud alusetult ning seda pole kasutatud sihi- ja eesmärgipäraselt ning nõudis makstud toetuse tagastamist. Täpsemalt selgus, et toetuse saaja oli kalepurjeka andnud üürilepingu alusel üürile, kuigi projektitaotluse kohaselt oli toetuse saajal endal kavas luua vähemalt kolm uut töökohta ja palgata kalepurjeka meeskond. Lisaks pidi toetuse saaja tulenevalt toetuse taotlemisel kehtinud põllumajandusministeeriumi 2010. a määrusest nr 92 säilitama ja kasutama projektitoetuse eest soetatud investeeringuobjekti ise, ilma vahenduseta.

MTÜ Järvelaev vaidlustas PRIA tagasinõude otsuse. Riigikohus soovis teada, kas toetuse abil soetatud investeeringuobjekti üürile andmine teisele isikule on vastuolus liidu õigusega. Veel soovis Riigikohus teada, kas liikmesriigi sätestatud nõue, et toetuse saajal on kohustus vähemalt viie aasta jooksul arvates viimase toetusosa väljamaksmisest investeeringuobjekti isiklikult kasutada, on kooskõlas liidu õigusega. Lisaks, kas toetuse saab tagasi küsida tegevuse tegemata jätmise eest, mis ei olnud Leader-meetme kohaselt nõutav, kuid mille toetuse taotleja on lubanud ellu viia. Samuti, kas toetuse tagasi küsimist mõjutab see, kui toetuse saaja on hiljem lubatud tegevuse siiski ellu viinud.

Euroopa Kohtu põhjendused

Esmalt analüüsis Euroopa Kohus küsimust, kas investeeringuobjekti üürile andmine võib olla vastuolus liidu õigusega. Kohus märkis, et määrus nr 1698/2005 näeb ette mitu sellist võimalust, et kaasfinantseeritud investeeringuga seotud tegevus on läbi teinud olulise muutuse selle määruse tähenduses ning seetõttu ei pruugi olla õigustatud toetuse säilimine. Täpsemalt tuleb vaadata kas oluline muutus: a) mõjutab [tegevuse] laadi või rakendamistingimusi või annab alusetu eelise mõnele ettevõtjale või avalik-õiguslikule organile; või b) tuleneb kas infrastruktuuriüksuse omandi laadi muutusest või tootliku tegevuse lakkamisest või ümberpaigutamisest. Sõna „oluline“ viitab, et sätte kohaldamiseks peab olema muutus küllaltki märkimisväärne.

Kohtu hinnangul ei nähtu põhikohtuasja asjaoludest, et täidetud oleks tingimus b) ja kalepurjeka üürileandmisega oleks kaasnenud tegevuse lakkamine või ümberpaigutamine. Vastupidi, nähtub, et purjekat kasutati samaks tegevuseks, mis oli ette nähtud toetustaotluses. Üürileandmist ei saa käsitleda ka olulise muutusena infrastruktuuriüksuse omandi laadis, kuna omandiõigus ei lähe sellise lepinguga üle.

Kontrollides tingimust a) leidis kohus, et põhikohtuasjas on meetme olemus ja eesmärk jäänud samaks. Asjaolu, et seda eesmärki aitab saavutada teine isik, kui oli projekti taotluses, ei too automaatselt kaasa küllalki märkimisväärset muutust selle tegevuse olemuses või rakendamise tingimustes. Seda asjaolu tuleb aga kontrollida Riigikohtul. Alusetu eelise saamise tuvastamiseks tuleb kindlaks teha milles täpselt alusetu eelis seisnes, lisaks peab see eelis olema jällegi küllaltki märkimisväärne. Näiteks saab kontrollida, kas rahaline tulu, mille toetuse saaja oleks saanud ise purjeka käitamisest on võrreldav tuluga, mis ta sai purjeka üürimisest. Veel võib kontrollida, kas üürisumma määrati kindlaks turutingimustel ja seda, kas purjeka kasutaja võis saada kasutamisest tulu, mida ta muidu ei oleks võinud saada.

Kokkuvõttes leidis kohus, et üürileandmine võib küll olla määruse tähenduses oluline muudatus, mistõttu ei pruugi toetuse säilimine olla õigustatud, aga seda tuleb kontrollida Riigikohtul arvestades kõiki faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

Kohus analüüsis järgmiseks küsimust, kas liidu õigusega on kooskõlas liikmesriigi õigusnormid, mis kohustavad toetuse saajat säilitama ja isiklikult kasutama investeeringuga seotud tegevuse raames soetatud objekti vähemalt viis aastat alates viimase toetusosa välja maksmisest. Kohus märkis, et kuna üürileandmine ei tähenda automaatselt, et investeeringuga seotud tegevuses on toimunud liidu õigusega vastuolus olev muutus, ei saa riigisisene õigus nõuda, et isik ilmtingimata peab toetuse säilimiseks toetuse abil rahastatud objekti isiklikult valdama ja kasutada.

Määrusest tulenevalt säilib toetus, kui toetuse esemeks olev tegevus ei tee läbi olulist muutust viie aasta jooksul alates korraldusasutuse otsusest vahendite eraldamise kohta. Järelikult on määruses ette nähtud ajavahemik tavaliselt lühem kui see, mis põhikohtuasjas kirjeldatud riigisisestes õigusnormides on ette nähtud. Nimelt vahendite eraldamise otsus võib olla märkimisväärselt varasem sellest ajast, mil toimub viimase toetusosa väljamaksmine. Ka siin tuleb lähtuda määruses kehtestatust ning liikmesriigil puudub pädevus kehtestada asjassepuutuva tegevuse kestusele, laadile ja eesmärgipärasele rakendamisele lisatingimusi.

Järgmiseks analüüsis kohus seda, kuidas tuleb arvesse võtta tegevusi, mida toetuse taotleja lubas ellu viia, kuid mis ei olnud otseselt toetuse saamiseks nõutavad. MTÜ Järvelaev tõi taotluses välja, et kavatseb luua uusi töökohti, kuid pole selge, kas tegemist oli lepingulise kohustusega, mida lubati põhikohtuasjas käsitletava toetusega seoses täita. Järelikult tuleb Riigikohtul kontrollida MTÜ-l Järvelaev lasunud kohustuste ulatust, aga eelkõige seda, kas nende tegevuste täitmata jätmine tõi määruse kohaselt kaasa investeeringuga seotud tegevustes olulise muudatuse.

Viimasena analüüsis kohus küsimust, kas toetuse tagasinõudmist mõjutab see, kui toetuse saaja on hiljem lubatud tegevused ellu viinud. Selle kohta märkis kohus, et kui toetuse saajale antaks võimalus toetuse tagasinõudmise kohtumenetluse kestel heastada tegevuse läbiviimisel toime pandud eeskirjade eiramine, võiks see võimalus ärgitada teisi toetuse saajaid rikkumisi toime panema. Nimelt võib siis olla kindel, et rikkumisi on võimalik tagantjärgi kõrvaldada pärast seda, kui riigisisesed asutused on rikkumise avastanud. Seetõttu ei saa tagasinõudmist mõjutada see, kui toetuse saaja teeb toetuse tagasinõudmise üle käiva kohtuvaidluse kestel jõupingutusi rikkumise kõrvaldamiseks või need kõrvaldab.

Riigikohtu 03.10.2019 otsus asjas 3-15-1188 

Pärast Euroopa Kohtult juhiste saamist, tegi Riigikohus selles asjas omakorda otsuse, millega rahuldas MTÜ Järvelaev kassatsioonkaebuse osaliselt, jättis põllumajandusministri määruse nr 92 § 36 lõike 3 punkti 1 kohaldamata vastuolu tõttu EL õigusega ning tühistas haldus- ja ringkonnakohtu otsused saates asja uueks läbivaatamiseks samale halduskohtule.

Riigikohus sedastas oma otsuses järgmist:

Kuivõrd vaidlusalune toetus põhines EL õigusaktidel, pidi PRIA toetust tagasi nõudes arvestama lisaks siseriiklike õigusaktidele ka EL õigusakte. Riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt peab toetuse saaja investeeringuobjekti viie aasta jooksul isiklikult kasutama, on EL määrusega vastuolus, kuivõrd EL õigus ei näe ette nõuet isikliku kasutuse osas. Seetõttu tuleb riigisisesed õigusnormid jätta kohaldamata vastuolu tõttu EL õigusega.

Asjaolu, et PRIA lähtus kestvusnõude sisustamisel valest sättest, ei too siiski vältimatult kaasa PRIA otsuse tühistamist. Kui kohtumenetluses leiab kinnitust, et kaebaja on talle ette heidetud tegevusega rikkunud kestvuse nõuet ka EL määruse mõttes, siis võib osutuda õigeks PRIA lõppjäreldus, et kaebaja on eeskirju eiranud ja seetõttu tuli toetus tagasi nõuda. Hinnangu andmine eeskirjade eiramise kohta on faktidel põhinev otsustus, mis kaalumist ei nõua.

Kui pärast üürile andmist jätkati investeeringuga seotud tegevuseks soetatud objekti kasutamist samaks tegevuseks, mis oli ette nähtud toetustaotluses, ei ole aset leidnud tootliku tegevuse lakkamist või ümberpaigutamist. Infrastruktuuriüksuse omandi laadi muutus saab seisneda selle õigusliku staatuse muutuses, mille alusel omanik infrastruktuuriüksust omab, kuid lepinguõigusliku suhte alusel kolmandale isikule kindlaks ajavahemikuks kasutusõiguse andmine sellena käsitatav ei ole.

Enne kui järeldada, kas oluline muutus esineb või mitte, on vaja kontrollida, kas asjasse puutuv muutus on andnud alusetu eelise ja/või kas see on mõjutanud rakendamise olemust või tingimusi. Arvesse tuleb võtta selle meetme eesmärki, mille raames tegevust finantseeriti. Seega pelgalt asjaolu, et projekti elluviimise käigus asendati projekti teostaja isik teisega, ei tähenda seda, et eesmärki ei saavutatud ega seda, et aset leidis märkimisväärne muutus tegevuse olemuses või rakendustingimustes. Alusetu eelis tähendab seda, et toetuse saaja puhul tuleb eelise esinemist ja selle suurust hinnata nende rahalises või muus vormis antud eeliste võimaliku erinevuse seisukohast, mida see toetuse saaja pidi saama esialgu kavandatud tegevusest ja mida ta sai tegevusest pärast selles toimunud muutust. Olulise muutusena saab olla käsitatav ainult küllaltki märkimisväärne erinevus.

Asjaolu, et investeeringuga seotud tegevuseks soetatud objekti tegelik kasutaja ei oleks toetust saanud, kui ta oleks ise toetustaotluse esitanud, ei saa olla määrava tähtsusega alusetu eelise hindamisel, kuigi kui on tõendatud, et see isik oleks võinud saada toetustaotluse esitamise korral sama toetuse, võib see asjaolu näidata, et alusetut eelist ei esine.