Madratsitest, kruvidest lennukirehvis ja muust põnevast Euroopa Kohtu praktikas

white and black mattress fronting the mountain

Photo by wayX on Pexels.com

Sai ennast lõpuks kokku võetud ja läbi loetud viimase poole aasta Euroopa Kohtu lahendite kokkuvõtted. Ma ei püüagi ennast tublina näidata – ei lugenud kõikide lahendite kokkuvõtteid, eelneva valiku olid ära teinud eriti tublid välisministeeriumi juristid oma igakuistes kokkuvõtetes, mis on kättesaadaval Välisministeeriumi kodulehel. Ma refereerin vaid neid lahendeid, mis mind ennast kõige enam kõnetasid.

Kas madratsit saab tagastada?

Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas C-681/17: slewo on minu lemmikvaldkonnast – ehk siis veidrad või ka lihtsalt elulised küsimused. Selles asjas oli küsimuseks, kas internetist ostetud madratsile laieneb 14-päevane tagastusõigus või on tegu tarbijaõiguste direktiivi 2011/83/EL mõttes „suletud kaubaga, mis ei ole kõlblik tagasisaatmiseks tervisekaitse või hügieenilistel põhjustel“.

Kohus selgitas, et erand taganemisõigusest on kohaldatav üksnes juhul, kui selles viidatud avatud pakendiga kaupa ei ole enam üldse võimalik tervisekaitse või hügieenilistel põhjustel turustada, eeldusel, et asja enda olemus muudab võimatuks või kauplejale ülemäära keeruliseks selliste meetmete kasutamise, mis võimaldavad kauba uuesti müüki panna. Madratsi puhul ei ole sellise tootega, sest isegi kui madratsit on potentsiaalselt kasutatud, ei ole see lõplikult kõlbmatu uueks kasutamiseks kolmanda isiku poolt või uuesti müümiseks. Näiteks kasutavad ühte ja sama madratsit hotelli järjestikused kliendid, on olemas kasutatud madratsite turg ning kasutatud madratseid saab sügavpuhastada.

Kohus tegi paralleeli rõivastega ja selgitas, et on vaieldamatu, et hulk rõivaid, kui nad on sihipäraselt proovitud, on tõenäoliselt otseselt kokku puutunud inimese kehaga, nagu seda ei saa välistada madratsite puhul, ilma et kauba proovimisel oleks praktikas rakendatud erilisi kaitsetingimusi selle kontakti vältimiseks. Siiski isegi kauba ja inimese keha otsesel kokkupuutumisel võib eeldada, et kaupleja suudab hooldusmeetmete nagu puhastamise või desinfitseerimisega taastada tagastatud kaupade kõlblikkuse nende uueks kasutamiseks ja sellest tulenevalt uuesti turustamiseks ilma tervisekaitse või hügieeni nõudeid rikkumata.

Sellegipoolest vastutab tarbija kauba väärtuse mis tahes vähenemise eest, mis on tekkinud kauba kasutamisest, mis ei olnud vajalik kauba olemuses, omadustes ja toimimises veendumiseks, ilma et tarbija siiski kaotaks oma taganemisõiguse.

garbage on body of water

Photo by Yogendra Singh on Pexels.com

Kas reovee jäätmed saab teha tooteks?

Kohtuasja C-60/18 asjaolude kohaselt taotles Tallinna Vesi riigisiseselt asutuselt (Keskkonnaamet) jäätmeluba, et turustada olmereovee puhastussetet (st jäätmeid) haljastusmullana. Keskkonnaamet luba ei andnud, kuna tegemist on jäätmeseaduse kohaselt jätkuvalt jäätmetega.

Euroopa Kohus selgitas, et jäätmedirektiivi 2008/98/EÜ kohaselt on liikmesriikidel õigus võtta aine või eseme jäätmeks oleku lakkamist käsitlevaid meetmeid, kui liidu tasandil ei ole vastavaid kriteeriume kehtestatud. Antud juhul ei ole liidu tasandil selliseid reegleid kehtestatud ning liikmesriikidel on seega lai kaalutlusruum. Selles olukorras võib jäätmeks oleku lakkamine sõltuda sellest, kas riigisisese üldaktiga on (või ei ole) kehtestatud kriteeriumid selle jäätmeliigi kohta. Kuivõrd Eestis selliseid reeglid reovee jäätmeks oleku lakkamise kohta puudusid, ei saanud Tallinna Vesi nõuda Keskkonnaametilt või kohtult jäätmeks oleku lakkamise kindlakstegemist.

jet cloud landing aircraft

Photo by Pixabay on Pexels.com

Lennureisijate õigustega seotud lahendeid

Lennureisijad on ühe enam teadlikud lennureisi ärajäämise või hilinemise korral hüvitise nõudmise õigusest, mis tuleneb EL otsekohalduvast määrusest 261/2004. Kuna see võib puudutada igaüht meist, kes me vähegi lennukiga reisime, siis tasub selle määrusega seotud kohtupraktika arengutel silm peal hoida.

Määruse kohaselt ei ole lennuettevõtja kohustatud hüvitist maksma, kui tühistamise põhjustasid erakorralised asjaolud, mida lennufirma ei oleks suutnud vältida. Ikka ja jälle tuleb Euroopa Kohtul otsustada, mis on „erakorralised asjaolud“ ja mis mitte. Lahendi C-501/17: Germanwings GmbH asjaolude kohaselt oli hilinemine tingitud lennurajal olnud kruvide tõttu purunenud lennukirehvist.

Kohus selgitas, et erakorralisteks asjaoludeks võivad olla sündmused, mis oma olemuselt või päritolult ei ole lennuettevõtja tavapärasele tegevusele omased ja väljuvad tema tegeliku kontrolli alt. Lennuettevõtja tavapärane tegevus on näiteks lennuki regulaarne ohutuse kontroll ning töötamissüsteemide hooldus, mis on sisse viidud ka lennuettevõtjate tavalistesse käitamistingimustesse. Samas kahjustused, mis tekivad näiteks lennuki kokkupõrkest linnuga või rehvi kokkupõrkest lennurajal oleva lahtise esemega ei ole seotud lennuettevõtja tavapärase hooldus- ja kontrollitööga. Seega kruvid lennurajal võivad olla erakorraliseks asjaoluks, mis vabastavad lennuettevõtja hüvitise maksmise kohustusest.

Määruse kohaselt peab lennuettevõtja lisaks sellele, et hilinemise põhjustas „erakorraline asjaolu“, ka tõendama, et ta oli kogu tema käsutuses olevat personali, seadmeid ja rahalisi vahendeid kasutades võtnud sobivad meetmed, vältimaks seda, et asjaolud viiksid asjaomase lennu tühistamise või pikaajalise hilinemiseni. Sellised meetmed on näiteks rehvide regulaarne hooldus ning leping erinevate lennujaamade hooldusettevõtetega sarnastes olukordades rehvide eelisjärjekorras või kiirkorras vahetamiseks. Seega peab asja lahendav siseriiklik kohus hindama, kas see kohustus oli täidetud.

Kohtuasjas C-502/18 oli aga küsimuseks jätkulennu hilinemine. Nimelt kohtasja asjaolude kohaselt jõudis esimene lend Prahast Abu Dhabisse õigeaegselt, lend sihtkohta Bangkoki aga hilines 488 minutit. Reisijad nõudsid České aerolinielt hilinemise tõttu hüvitist. Lennuettevõte keeldus aga selle maksmisest, sest lendu teostas väljaspool liitu asuv lennuettevõtja Etihad Airways.

Euroopa Kohus selgitas, et České aerolinie oli EL lennureisijate hüvitise määruse kohaselt „tegutsev lennuettevõtja“, sest tema sõlmis reisijatega lepingud ja teostas esimest lendu. Kohtu tõlgenduse kohaselt moodustab ühe broneeringuga lend terviku, mille puhul arvestatakse esimesest väljumiskohta ja lõppsihtkohta ning tegutsev lennuettevõtja ei saa end välja vabandada sellega, et teine lennuettevõtja teostas hilisemat lendu halvasti. Seega reisijad saavad hüvitist ettevõtjalt, kellega nad lepingu sõlmisid, ilma et nad peaksid arvestama ettevõtjate vahel sõlmitud kokkuleppeid. Tegutsev lennuettevõtja võib aga määruse alusel väljamakstud hüvitise välja nõuda hilinemise eest vastutavalt lennuettevõtjalt.

Veel toetuste tagasinõudmisest

white and black sail boat on ocean

Photo by Mike on Pexels.com

Eesti Pagari kohtuasjast (C-349//17) juba lisasin kolleeg Triinu Järviste artikli siia blogisse. Aga toetuste tagasinõudmisega seonduvalt jõudis Euroopa Kohtu eelotsuseni veel ka teine huvitav ja oluline Eestiga seotud kohtuasi: C-580/17: Järvelaev.

Kuivõrd Välisministeeriumi kokkuvõttes, mis on kättesaadaval siin, on sellest lahendist tehtud suurepärane ülevaade, millele ei oska ise midagi juurde lisada, siis kokkuvõtte koostajate lahkel loal kopeerin kokkuvõtte siia blogisse ka, et leiaks edaspidigi selle kiirelt üles.

Asjaolud

Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA) andis MTÜ-le Järvelaev toetust kalepurjeka soetamiseks. PRIA teostas toetuse saaja juures kontrolli, mille käigus leidis, et toetust on makstud alusetult ning seda pole kasutatud sihi- ja eesmärgipäraselt ning nõudis makstud toetuse tagastamist. Täpsemalt selgus, et toetuse saaja oli kalepurjeka andnud üürilepingu alusel üürile, kuigi projektitaotluse kohaselt oli toetuse saajal endal kavas luua vähemalt kolm uut töökohta ja palgata kalepurjeka meeskond. Lisaks pidi toetuse saaja tulenevalt toetuse taotlemisel kehtinud põllumajandusministeeriumi 2010. a määrusest nr 92 säilitama ja kasutama projektitoetuse eest soetatud investeeringuobjekti ise, ilma vahenduseta.

MTÜ Järvelaev vaidlustas PRIA tagasinõude otsuse. Riigikohus soovis teada, kas toetuse abil soetatud investeeringuobjekti üürile andmine teisele isikule on vastuolus liidu õigusega. Veel soovis Riigikohus teada, kas liikmesriigi sätestatud nõue, et toetuse saajal on kohustus vähemalt viie aasta jooksul arvates viimase toetusosa väljamaksmisest investeeringuobjekti isiklikult kasutada, on kooskõlas liidu õigusega. Lisaks, kas toetuse saab tagasi küsida tegevuse tegemata jätmise eest, mis ei olnud Leader-meetme kohaselt nõutav, kuid mille toetuse taotleja on lubanud ellu viia. Samuti, kas toetuse tagasi küsimist mõjutab see, kui toetuse saaja on hiljem lubatud tegevuse siiski ellu viinud.

Euroopa Kohtu põhjendused

Esmalt analüüsis Euroopa Kohus küsimust, kas investeeringuobjekti üürile andmine võib olla vastuolus liidu õigusega. Kohus märkis, et määrus nr 1698/2005 näeb ette mitu sellist võimalust, et kaasfinantseeritud investeeringuga seotud tegevus on läbi teinud olulise muutuse selle määruse tähenduses ning seetõttu ei pruugi olla õigustatud toetuse säilimine. Täpsemalt tuleb vaadata kas oluline muutus: a) mõjutab [tegevuse] laadi või rakendamistingimusi või annab alusetu eelise mõnele ettevõtjale või avalik-õiguslikule organile; või b) tuleneb kas infrastruktuuriüksuse omandi laadi muutusest või tootliku tegevuse lakkamisest või ümberpaigutamisest. Sõna „oluline“ viitab, et sätte kohaldamiseks peab olema muutus küllaltki märkimisväärne.

Kohtu hinnangul ei nähtu põhikohtuasja asjaoludest, et täidetud oleks tingimus b) ja kalepurjeka üürileandmisega oleks kaasnenud tegevuse lakkamine või ümberpaigutamine. Vastupidi, nähtub, et purjekat kasutati samaks tegevuseks, mis oli ette nähtud toetustaotluses. Üürileandmist ei saa käsitleda ka olulise muutusena infrastruktuuriüksuse omandi laadis, kuna omandiõigus ei lähe sellise lepinguga üle.

Kontrollides tingimust a) leidis kohus, et põhikohtuasjas on meetme olemus ja eesmärk jäänud samaks. Asjaolu, et seda eesmärki aitab saavutada teine isik, kui oli projekti taotluses, ei too automaatselt kaasa küllalki märkimisväärset muutust selle tegevuse olemuses või rakendamise tingimustes. Seda asjaolu tuleb aga kontrollida Riigikohtul. Alusetu eelise saamise tuvastamiseks tuleb kindlaks teha milles täpselt alusetu eelis seisnes, lisaks peab see eelis olema jällegi küllaltki märkimisväärne. Näiteks saab kontrollida, kas rahaline tulu, mille toetuse saaja oleks saanud ise purjeka käitamisest on võrreldav tuluga, mis ta sai purjeka üürimisest. Veel võib kontrollida, kas üürisumma määrati kindlaks turutingimustel ja seda, kas purjeka kasutaja võis saada kasutamisest tulu, mida ta muidu ei oleks võinud saada.

Kokkuvõttes leidis kohus, et üürileandmine võib küll olla määruse tähenduses oluline muudatus, mistõttu ei pruugi toetuse säilimine olla õigustatud, aga seda tuleb kontrollida Riigikohtul arvestades kõiki faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

Kohus analüüsis järgmiseks küsimust, kas liidu õigusega on kooskõlas liikmesriigi õigusnormid, mis kohustavad toetuse saajat säilitama ja isiklikult kasutama investeeringuga seotud tegevuse raames soetatud objekti vähemalt viis aastat alates viimase toetusosa välja maksmisest. Kohus märkis, et kuna üürileandmine ei tähenda automaatselt, et investeeringuga seotud tegevuses on toimunud liidu õigusega vastuolus olev muutus, ei saa riigisisene õigus nõuda, et isik ilmtingimata peab toetuse säilimiseks toetuse abil rahastatud objekti isiklikult valdama ja kasutada.

Määrusest tulenevalt säilib toetus, kui toetuse esemeks olev tegevus ei tee läbi olulist muutust viie aasta jooksul alates korraldusasutuse otsusest vahendite eraldamise kohta. Järelikult on määruses ette nähtud ajavahemik tavaliselt lühem kui see, mis põhikohtuasjas kirjeldatud riigisisestes õigusnormides on ette nähtud. Nimelt vahendite eraldamise otsus võib olla märkimisväärselt varasem sellest ajast, mil toimub viimase toetusosa väljamaksmine. Ka siin tuleb lähtuda määruses kehtestatust ning liikmesriigil puudub pädevus kehtestada asjassepuutuva tegevuse kestusele, laadile ja eesmärgipärasele rakendamisele lisatingimusi.

Järgmiseks analüüsis kohus seda, kuidas tuleb arvesse võtta tegevusi, mida toetuse taotleja lubas ellu viia, kuid mis ei olnud otseselt toetuse saamiseks nõutavad. MTÜ Järvelaev tõi taotluses välja, et kavatseb luua uusi töökohti, kuid pole selge, kas tegemist oli lepingulise kohustusega, mida lubati põhikohtuasjas käsitletava toetusega seoses täita. Järelikult tuleb Riigikohtul kontrollida MTÜ-l Järvelaev lasunud kohustuste ulatust, aga eelkõige seda, kas nende tegevuste täitamata jätmine tõi määruse kohaselt kaasa investeeringuga seotud tegevustes olulise muudatuse.

Viimasena analüüsis kohus küsimust, kas toetuse tagasinõudmist mõjutab see, kui toetuse saaja on hiljem lubatud tegevused ellu viinud. Selle kohta märkis kohus, et kui toetuse saajale antaks võimalus toetuse tagasinõudmise kohtumenetluse kestel heastada tegevuse läbiviimisel toime pandud eeskirjade eiramine, võiks see võimalus ärgitada teisi toetuse saajaid rikkumisi toime panema. Nimelt võib siis olla kindel, et rikkumisi on võimalik tagantjärgi kõrvaldada pärast seda, kui riigisisesed asutused on rikkumise avastanud. Seetõttu ei saa tagasi nõudmist mõjutada see, kui toetuse saaja teeb toetuse tagasinõudmise üle käiva kohtuvaidluse kestel jõupingutusi rikkumise kõrvaldamiseks või need kõrvaldab.

Toetuse tagasinõudmise reeglid Eesti Pagari Euroopa Kohtu otsusest

wheat bread

Photo by hermaion on Pexels.com

Seekordne postitus teeb taas ruumi külalisautorile. Hea kolleeg Triinu Järviste kirjutas mõnda aega tagasi TGS Balticu selle kevadises riigiabi infokirjas hea ülevaate Eesti Pagari kohtuasjast (C-349//17). Kokkuvõtlikult on selle lahendi olulisemad märksõnad on ebaseadusliku riigiabi tagasinõude kohustus, ergutav mõju, õiguskindluse põhimõte, intressi ja aegumise arvestamine siseriiklikes riigiabi tagasinõuetes. Triinu lahkel loal kopeerisin tema ülevaate sellest otsusest siia blogisse ka:

Viidatud kohtuasi on tegelikkuses järgmine etapp Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse (EAS) toetuste tagasinõudmise protsessis, mis sai alguse sellest, et EAS andis väidetavalt teadmatusest riigiabi reegleid rikkudes 61 ettevõttele toetusi summas umbes 10,5 miljonit eurot. Vea ilmnemise järel otsustas EAS toetused osalt ettevõtjatelt tagasi nõuda. Väidetavalt rikuti nende toetuste puhul nn üldise grupierandi määruse[1] ergutava mõju kriteeriumi, sest ettevõtjad olid enne abitaotluse esitamist väidetavalt sõlminud siduvaid kokkuleppeid projekti elluviimiseks.

Liikmesriikide kohtutes on nimetatud tagasinõuetega seotud kohtuasjad veel pooleli, kuid kuna Tallinna Ringkonnakohus esitas Euroopa Kohtule õiguslikku tõlgendamist vajavaid küsimusi, on Euroopa Kohus teinud neis küsimustes juba nüüd eelotsuse. See sisaldab äärmiselt kaalukaid juhiseid kõigile toetuse andjatele. Seepärast on asjakohane teadvustada juba praegu – enne liikmesriikide kohtute lõplike otsuste saabumist – Euroopa Kohtu otsuses esitatud seisukohti praktikas.

1.     Ebaseadusliku riigiabi tagasinõudmise kohustus

Liikmesriigi asutustel võib tekkida kahtlus selle kohta, kas nad on kohustatud riigiabi tagasi nõudma olukorras, kus puudub igasugune Euroopa Komisjoni menetlus ja hinnang riigiabi ebaseaduslikkuse kohta tuleneb üksnes asutuselt endalt. Et ainult Euroopa Komisjonil on pädevus hinnata riigiabi ühisturuga kokkusobivust ja liikmesriigi asutus saab hinnata vaid abi ebaseaduslikkust, on olemas võimalus, et liikmesriigi asutuse poolt tagasinõutav abi kujutab endast Euroopa Komisjoni hinnangul küll ebaseaduslikku, kuid siiski lõppastmes ühisturuga erandkorras kokkusobivat abi.

Kuigi juba varem on Euroopa Liidu kohtupraktikas selgitatud riigiabi tagasinõude üldist kohustuslikkust, kinnitab Euroopa Kohtu eelotsus riigiabi andjatele nüüd puust ja punaselt järgmist: kui riigiabi on antud ebaseaduslikult, peab liikmesriigi asutus nõudma ka ilma Euroopa Komisjoni vastavasisulise menetluseta riigiabi omal algatusel tagasi, lähtudes ELTL artiklist 108(3).

See toob praktikas kaasa selle, et liikmesriigi asutustel endil on kohustus olla aktiivne ja tagada, et ebaseaduslik riigiabi nõutakse tagasi. See eeldab sisuliselt suurenenud eneseanalüüsi vajadust.

2.     Liikmesriigi asutus ei saa tekitada õiguspärast ootust

Euroopa Kohus leidis, et liikmesriigi asutus ei saa juhul, kui ta annab abi ekslikult, tekitada abisaajas õiguspärast ootust, et abi on seaduslik. See põhimõte takistab liikmeriikidel riigiabiõiguse kuritarvitamist nii, et liikmesriik saaks n-ö teadlikult anda ebaseaduslikku riigiabi ja vältida riigiabi tagasinõudmist, jagades ise ettevõtetele sellekohaseid soovitusi.

Samas tekitab kohtu selline seisukoht mõneti ebaõiglase olukorra ettevõtete jaoks, kes ei saa tugineda liikmesriigi asutuste selgitustele, kuid kelle jaoks võib riigiabi reeglistik tunduda hoomamatu. Tasub mainida, et Euroopa Kohtu seisukoht ei pruugi aga välistada siseriikliku õiguse alusel usalduse kaitse tekkimist ega liikmesriigi asutuse õigusvastasest tegevusest tulenevate kahjunõuete esitamist.

3.     Intress määras, mis oleks kohaldunud turutingimustel

Euroopa Kohus selgitas veel, et juhul, kui liikmesriigi asutus nõuab omal algatusel abi tagasi, on ta kohustatud nõudma abisaajalt intressi, võttes aluseks kohaldatavad riigisisesed õigusnormid. Euroopa Kohus leidis, et need õigusnormid peavad võimaldama tagada ebaseadusliku abi tagasinõudmise täies ulatuses ning et abisaajat kohustataks seega maksma intressi kogu ajavahemiku eest, mille vältel ta sai abi kasutada, ja määras, mis on samaväärne sellega, mida oleks kohaldatud juhul, kui ta oleks pidanud abisumma selleks ajavahemikuks turult laenama.

Sisuliselt tähendab see seda, et liikmesriigi asutus peab intressi määrates küll kohaldama liikmesriigi reegleid, kuid samas tagama Euroopa Liidu reeglitele vastava intressi nõudmise aja ja määra. Toetuse tagasinõudjal tekib aga teatav õiguslik ebakindlus juhul, kui riigisisesed sätted ei võimalda vajalikus määras või vajaliku aja eest intressi nõuda.

Samuti vajab arutamist see, kuidas peaks liikmesriigi asutus kohaldama intressi Euroopa Kohtu viidatud määras, „mis on samaväärne sellega, mida oleks kohaldatud juhul, kui ta oleks pidanud abisumma selleks ajavahemikuks turult laenama“, ning millist analüüsi ja tõendamist see liikmesriigi asutuselt eeldab. Need küsimused vajavad seetõttu samuti toetuste tagasinõudmisel selgelt õiguslikku analüüsi.

4.     Tagasinõue ei ole piiratud kümne aastaga

Euroopa Kohus leidis, et abi tagasinõudmisele ei või otseselt, kaudselt ega analoogia alusel kohaldada määruses nr 659/1999 sätestatud kümneaastast tähtaega. See seisukoht on kooskõlas ka teise, paar kuud varem tehtud Euroopa Kohtu 23. jaanuari 2019. aasta otsusega asjas C‑387/17. Selles otsuses kinnitas kohus samuti, et arvestades liikmesriikide kohtute rolli riigiabi kontrollisüsteemis ja nende sõltumatuse taset võrreldes komisjoniga, piirab määrusega nr 659/1999 ette nähtud kümneaastase aegumistähtaja möödumine ajaliselt üksnes komisjoni volitusi seoses riigiabi tagasinõudmisega.

Enamasti on seega ainsad aegumisreeglid, mis on liikmesriigi kohtus kohaldatavad, need, mis tulenevad riigisisesest õigusest, tõlgendatuna tõhususe ja võrdväärsuse põhimõtteid silmas pidades. Nagu möönis kohus Eesti Pagari asjas, võib Euroopa Liidu struktuurfondide kaasrahastatud abi korral olla liidu finantshuve kahjustava eeskirjade eiramise suhtes (määrus nr 2988/95) siiski kohaldatav ka nelja-aastane aegumistähtaeg, kui määruse tingimused on täidetud.

Kas elektriarvet tasub maksta?

 

close up photo ofg light bulb

Photo by Rahul on Pexels.com

Seekord kirjutan vahelduseks elektriarvetest ning seda ajendatuna Riigikohtu 10.04.2019 otsusest asjas 2-15-1553. See lahend puudutas ühe võlgniku (XX) võrguühenduse katkestamisega seotud kahjuhüvitise nõuet Elektrilevi ja Eesti Energia (EE) vastu.

Asjaolud

Võlgnikul XX olid 2012. aastaks jäänud tasumata elektriarved suurusjärgus 7000 eurot ning seda oli tuvastatud ka varasemas kohtuasas ehk siis võlgnevuse osas vaidlus puudus. Võrguettevõtja lülitas seetõttu XX-i elamus elektri välja ja keeldus võrguühendust taastamast, sh ka üldteenuse korras XX-le elektrienergiat tarnimast. Kuna võrguühendus puudus, siis ei saanud XX elektrit osta ka mis tahes muult elektrimüüjalt peale võrguettevõtjaga (Elektrilevi) seotud EE. Seega oli XX elektrita ja ta väitis, et selline olukord tekitas talle kahju nii saamata jäänud tuluna (elektriühenduse puudumisel ei saanud ta elamut välja üürida ja seetõttu jäi saamata üüritulu) ning mittevaralist kahju. XX esitas seetõttu kahjuhüvitise nõude nii Elektrilevi kui EE vastu.

Maakohus jättis XX-i nõude rahuldamata ning leidis, et võrguühenduse katkestamine on sellisel juhul lubatav. Ringkonnakohus aga leidis, et võrguühenduse katkestamine on lubamatu, sest Elektrilevi kui võrguettevõtja on oma raha juba kätte saanud. Seda seetõttu, et  võrguteenuse ja elektrienergia eest esitas ühe arve elektrimüüja EE ning viimane tasus võrguühenduse eest Elektrilevile sõltumata sellest, kas tarbija on arve tasunud või mitte. Seega, kuna võrgutasude laekumise riski kandis võrguettevõtja ja elektrimüüja omavahelise kokkuleppe kohaselt elektrimüüja, oli võrguettevõtja oma raha kätte saanud. Seetõttu leidis ringkonnakohus, et võrguettevõtjal puudus alus võrguühenduse katkestamiseks.

Elektrilevi ja EE sellise lahendusega ei nõustunud ja kaebasid otsuse edasi Riigikohtule, kes nende kaebuse rahuldas.

Riigikohtu põhjendused

Lühidalt leidis Riigikohus, et võrguteenuse võlgnevuse korral võib võrguettevõtja võrguühenduse katkestada, sest määrav on see, et võlg on tekkinud teatud liiki teenuse eest, mitte see, et see võlg on tekkinud teatud võlausaldaja ees.

Pikem ja õiguslikult täpsem põhjendus oli järgmine:

“… [N]ii enne 1. jaanuari 2013 kehtinud kui ka alates 1. jaanuarist 2013 kehtiv ELTS § 90 lg 1 on oma olemuselt võrguteenuse osutaja kohustuse täitmist edasilükkav vastuväide VÕS § 111 lg 1 mõttes. Nimelt näeb VÕS § 111 lg 1 ette, et kui lepingupooltel on lepingust tulenevad vastastikused kohustused (vastastikune leping), võib üks lepingupool oma kohustuse täitmisest keelduda, kuni teine lepingupool on oma kohustuse täitnud, täitmist pakkunud või andnud täitmiseks tagatise või on kinnitanud, et ta kohustuse täidab. Sama paragrahvi kolmas lõige näeb ette, et kohustuse täitmisest ei või keelduda, kui see ei oleks asjaolusid arvestades mõistlik või ei vastaks hea usu põhimõttele, eelkõige kui teine lepingupool on oma kohustuse suuremas osas või oluliste puudusteta täitnud.“ (p.17)

…ELTS § 90 lg 1 kohaselt on võrguteenuse osutamise katkestamine lubatud, kui tarbija on jätnud tasumata talle osutatud võrguteenuse eest makstava rahasumma. Viidatud sättest ei tulene, et see võlg peaks olema tingimata tekkinud võrguettevõtja ees, vaid võlg peab olema kindlat liiki teenuse (praegusel juhul võrguteenuse) eest. /…/ Asjaolu, et võrguettevõtja on tarbijatega sõlmitud võrgulepingutest tulenevad nõuded loovutanud elektrimüüjale, ei tähenda, et võrguettevõtja ei saaks tulenevalt kehtivast ELTS § 90 lg-st 1 katkestada tarbija võrguühendust, kui tarbija on jätnud talle osutatud võrguteenuse eest tasumata. Seaduse mõtte kohaselt on oluline see, mille eest tarbija võlgu on, mitte see, kellele võlgu ollakse.“ (p. 19)

Kommentaar

Seega, tarbija seisukohast tasub elektriarveid (vähemasti võrguteenuse arvet, kui see peaks elektriarvest eraldi olema) ikkagi maksta, sest muidu võib võrguettevõtja võrguühenduse katkestada ja tuba pimedaks jääda. Kui püsima oleks jäänud ringkonnakohtu seisukoht, siis poleks see sugugi nii selge, sest nagu praeguse kaasuse asjaoludest nähtus, oli kohtute poolt juba varasemalt tunnustatud võlgnevus, kuid sellele vaatamata ei saanud teenuseosutajad võlga kätte ja võrguettevõtja oleks pidanud jääma võlgnikku teenindama vaatamata kopsakale võlale.

Elektrimüüja seisukohast tasuks aga silmas pidada, et kui elektrimüüja esitab võrguteenuse ja elektrienergia eest ühise arve, siis tuleks elektrimüügi lepingus ette näha, et kui laekumisest ei jätku kogu arve tasumiseks, siis esimeses järjekorras loetakse tasutuks viivised ja leppetrahvid, seejärel elektrienergia tasu ja viimases järjekorras võrgutasu. Seda põhjusel, et võrgutasu võlgnevus on kõige paremini tagatud – võlgnevuse korral võib võrguteenuse osutaja võrguteenuse katkestada.

Minu toimetamistest, konkurentsi kuumadest teemadest 2018. aastal ja riigiabialastest arengutest

Enda jaokski uskumatu ja hirmutav, et viimasest postitusest juba varsti viis kuud möödas – aeg kaob lihtsalt käest. Sügis oli lisaks tavatööle täis konkurentsialaseid konverentse, seminare, loenguid ülikoolis ja mujalgi. Sai nii teisi õpetatud kui ise õpitud. Sellele järgnesid eriti tegusad töised kuud ja nii ongi blogipidamine soiku jäänud.

Lisaks saime koos kolleegidega vahepeal valmis igasügisese konkurentsiõiguse uudiskirja, mis on kättesaadav siin: https://goo.gl/q5EoVo. sulikku lugemist jagub selleski.

Konkurentsi kuumad teemad 2018. aastal

Kui nüüd sügisel väisatud konverentsidele tagasi mõelda, siis märksõnadena viimase aasta olulisematest teemadest jäid kõlama järgmised:

  • Mitmete liikmesriikide konkurentsiametid on võtnud sihikule ravimitootjate hinnapoliitika ja muuhulgas teinud trahve liiga kõrgete hindade kehtestamise eest, mis on seni ravimisektoris, aga ka muudes sektorites pigem tavatu olnud;
  • Karistamine koondumiste jõustamise eest enne koondumise loa saamist (ehk nö gun-jumping) – see on olnud teemaks nii Euroopa Komisjoni tasandil kui liikmesriikides;
  • Dow / DuPonti koondumine, millele Euroopa Komisjon andis 2018. a märtsis rohelise tule (ligi 1000-leheküljelises(!) otsuses) – küsimuse all oli eelkõige, kas innovatsiooni konkurentsi kahjustamine võib kujutada endast alust koondumise keelamiseks;
  • Google’i hiigeltrahv – kas kaubaturu määratlus oli õige, kas tegu oli ikka selge kuritarvitusega jne;
  • Hipsterite konkurentsiõigus – nii sellest, mis see on, kui Google’i trahvist kirjutasin lähemalt siin: http://tgsbaltic.com/uudised/kasulik/kas-434-miljardiline-trahv-googleile-on-hipsterite-konkurentsioiguse-ilming.

Riigiabialase kohtupraktika arengud

Jõulupühad olid aga sel aastal mõnusalt pikad ning jäi aega isegi selleks, et lugeda kokkuvõtteid viimase aja olulisematest riigiabialastest kohtute ja komisjoni otsustest. Olulisemate arengutena jäid mulle silma järgmised teemad:

  • T-720/16, ARFEA – Itaalia avaliku liiniveo kompensatsiooni saaga üks otsustest. Oluline sõnum: avaliku ülesande täitmise kohustuse (PSO) määramisel ei piisa sellest, et defineeritakse teenus, mida tuleb osutada, ja hind, millega teenust tuleb osutada; lisaks tuleb määratleda, kus ja millal tuleb teenust osutada.
  • C-114/17 P, Hispaania v komisjon – Hispaania digitaalse televisiooni saaga üks otsustest. Sõnum PSO määramise kohta: ei piisa sellest, et esineb turutõrge või et siseriikliku õiguse kohaselt on mingi teenus nimetatud kui ÜMPT; vajalik on, et PSO sisu oleks selgelt määratletud aktis, millega pannakse ühele või mitmetele ettevõtjale PSO. Valikulisuse kohta: pärast Retegali otsust (C-70/16 P) ei piisa valikulisuse tuvastamiseks enam lihtsalt tõdemusest, et meede eelistab üht sektorit – abi saaja olukorda tuleb võrrelda ettevõtetega, kes on sarnases õiguslikus ja faktilises olukorras.
  • T-239/11, SAE v komisjon – Hispaania ettevõtte väärtuse maksu saaga üks otsustest. Selle saaga tulemusel (eriti pärast C-20/15 P, World Duty Free otsust) on maksumeetmete valikulisuse tuvastamine ja selle osaks oleva kolmeastmelise võrdlussüsteemi testi läbitegemine nii keerukaks muutunud, et tulemused on vist pea alati ette ennustamatud. Aga see konkreetne otsus on annab vähemalt kasuliku ettevõtte väärtuse (goodwill) definitsiooni: “goodwill” is defined as the value of the reputation of the name of a company. In accounting terms, goodwill is the difference between the cost of acquisition of a company and the market value of the assets that make up the business that is acquired. Kuigi see pole ilmselgelt raketiteadus, siis võib vaja minna muuski kontekstis.
  • C-128/16 P, komisjon v Hispaania – Hispaania finantsliisingu maksuvabastust puudutav otsust. See on veel üks otsus valikulisuse kohta, aga veidi teisest aspektist kui võrdlussüsteemi määramine. Nimelt selgitas kohus selles asjas, et isegi kui ettevõtja on nö läbipaistev ja suunab kogu valikulise eelise edasi oma investoritele, siis ei tähenda see, et ta ei saa eelist ja seega riigiabi. Valikuline eelis võib esineda nii otsese kui kaudse abi saaja tasandil. Miks see on oluline? Sest see võib seada kahtluse alla komisjoni senise praktika, mille kohaselt abi vahendaja ei ole abi saajaks.
  • T-93/17, Duferco v komisjonMEIP-i kohta: MEIPile tuginemiseks on igal juhul vaja usaldusväärset ex ante eksperdihinnangut, mis ei kirjelda üksnes ettevõtte hetkeolukorda, vaid tuleviku kasumlikkust. Kusjuures hinnangu andmisel ei peaks riik käituma mitte kui lihtsalt erainvestor, vaid kui struktuurset, globaalset või sektori poliitikat järgiv ja pikaajalise kasumi perspektiivist lähtuv erainvestor.
  • T-631/15, Stena Line v komisjon – Taani ja Saksamaa püsiühenduse väljaarendamiseks lubatud riigiabi otsuse edukas vaidlustamine konkurendi poolt. See otsus annab olulisi selgitusi konkurentsi mõju puudumise kohta olukorras, kus abi saaja on loomulik monopol (nagu raudteetaristu operaator). Lisaks on selles otsuses olulisi selgitusi riigigarantiide kohta: need peavad olema ajaliselt ja summaliselt piiratud, garantii realiseerimise tingimused peavad olema täpselt paika pandud.
  • C-544/17 P, BPC Lux 2 v komisjon – Portugali panga restruktureerimist puudutanud riigiabi loa otsuse apellatsioon. See otsus on oluline kaebeõiguse seisukohalt – nimelt tuleneb sellest, et kaebeõigus võib tekkida seoses siseriikliku kahju hüvitamise nõudega, kui see on (isegi kasvõi üsna kaudselt) seotud vaidlustatava komisjoni otsusega.
  • Mitmetest otsustest on käinud läbi põhimõte, et riigiabi esinemise välistamiseks ei ole tingimata vajalik riigihanke korraldamine, kui hange ei ole riigihankereeglite kohaselt nõutav.

Mida toob kaasa geobloki määrus?

background blocks bricks concrete

Photo by PhotoMIX Ltd. on Pexels.com

Ilmselt on paljud kuulnud, et millalgi selle aasta alguses (täpsemalt 28.02.2018) võeti EL tasandil vastu geoblokeeringu ehk lühidalt geobloki määrus, aga kahtlustan, et suhteliselt vähesed on viitsinud selgeks teha, mida see reaalselt tähendab. Aega selleni, mil määrust kohaldama hakatakse, on küll veel kuni 3. detsembrini, aga et uued reeglid üllatusi kaasa ei tooks, võtsin lõpuks selle aja ja tegin endale asja selgeks. Ehk on kellelgi veel abiks…

Mis see geobloki määrus täpsemalt on?

Määruse täispikk nimi on Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus (EL) 2018/302, mis käsitleb siseturul toimuvat põhjendamatut asukohapõhist tõkestust ja muul viisil diskrimineerimist kliendi kodakondsuse, elukoha või asukoha alusel ning millega muudetakse määrusi (EÜ) nr 2006/2004 ja (EL) 2017/2394 ning direktiivi 2009/22/EÜ.

Nimi on küll pikk ja lohisev ning põhjenduspunkte on määrusel ka mitme lehekülje jagu, aga määrus ise on koosneb vaid 11 üsna lühikesest artiklist.

Et tegu on määrusega, on see otsekohalduv ja Eesti õiguskorda seda iseenesest üle võtta ei ole vaja. Kuid määrus kohustab liikmesriike määrama organi, kes määruse jõustamisega tegeleb ja määruse rikkumise eest trahve määrab. Selleks on Riigikogu menetlusse antud tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2018/302 rakendamine) eelnõu 661 SE. See eelnõu koosneb sisuliselt kahest paragrahvist, millega antakse määruse rakendamine Tarbijakaitseameti vastustusalasse ja antakse ametile õigus teha määruse rikkumise eest väärteo trahve füüsilisele isikule kuni 300 trahviühikut (ehk 1200 eurot) ja juriidilisele isikule kuni 32 000 eurot.

Mida määrus reguleerib?

Määrus reguleerib sisuliselt neid olukordi, kus tarbija (või ka ettevõtja oma tarbeks, mitte edasimüügiks) soovib osta teises liikmesriigis asuvalt kauplejalt kaupu või teenuseid. Sellises olukorras sätestab määrus järgmised põhimõtted:

  • Kaupleja ei või klienti automaatselt ümbersuunata teise liikmesriigi veebilehele, v.a. kui klient selleks nõusoleku annab. Nt kui ma lähen Läti või Saksa kaupleja veebilehele, ei või nad mind ilma minu nõusolekuta suunata kaupleja Eesti veebilehele ning mul peab olema võimalus näha, millise hinnaga pakutakse kaupu vastavalt siis kas Läti või Saksa klientidele. Isegi kui olen nõus sellega, et mind suunatakse Eesti lehele, peab mul olema võimalik lihtsalt tagasi saada sellele veebilehele, millele ma algselt läksin.
  • Kaupleja ei või keelduda kaupade või teenuste müügist või pakkuda erinevaid tingimusi sõltuvalt kliendi asukohast, elukohast või kodakondsusest. Küll aga ei pea kaupleja tagama tarnet kliendi sihtriiki, kui kaupleja üldtingimuste kohaselt kliendi sihtriiki tarnet ei pakuta. Näiteks kui ma tellin kauba Saksa veebilehelt, kuid Saksa kaupleja oma üldtingimuste kohaselt Eestisse ei tarni, siis ei pea Saksa kaupleja mulle tellimust Eestisse saatma. Aga ta ei või keelduda mulle kaupa tarnimast minu poolt määratud aadressile Saksamaal.
  • Kui kaupleja pakub elektrooniliselt osutatavaid teenuseid, mida olemuslikult füüsiliselt üle ei anta (nt pilveteenuseid, andmeladu, veebimajutust, tulemüürid, otsingumootorid), ei või ta keelduda teenuse osutamisest sõltuvalt kliendi asu- või elukohast ega kodakondsusest. Näiteks ei või Saksa pilveteenuste osutaja keelduda mulle pilveteenuseid pakkumast ega pakkuda mulle pelgalt minu asu- või elukoha tõttu kõrgema hinnaga teenust kui Saksa klientidele.
  • Kui kaupleja pakub teenuseid füüsilises asukohas (nt hotell, lõbustuspark, kontserdid, festivalid), peab kliendil olema võimalik osta teenust sama hinnaga ka teisest liikmesriigist. Näiteks kui kontserdikorraldaja müüb Soomes toimuvale kontserdile Eestis soodsama hinnaga kui Soomes, peab ka soomlane saama talt Eestis pakutava hinnaga pileti osta.
  • Oluline on siiski, et määrus ei kohusta pakkuma kõiki kaupu ja teenuseid üle EL-i sama hinnaga ja samadel tingimustel, kuid kaupleja ei tohi keelduda ühes liikmesriigis pakutavat odavamat hinda pakkumast teisest liikmesriigist pärit kliendile. Näiteks võib kaupleja pakkuda Eesti veebilehel kaupu kallima hinnaga kui Läti veebilehel, kuid kui Eesti klient pöördub tema poole läbi Läti veebilehe, ei või ta Eesti kliendile rakendada kõrgemat hinda kui Läti kliendile.
  • Kaupleja ei või tema poolt aktsepteeritavatest makselahendustest keelduda kliendi asu- või elukoha või tema makselahenduse teenuse pakkuja asukoha tõttu. Näiteks kui kaupleja aktsepteerib makselahendusena Maestro krediitkaarte, siis ei või ta tagasi lükata teises liikmesriigis välja antud Maestro krediitkaardiga tehtavat makset.

Mida geobloki määrus ei reguleeri?

Määrus ei reguleeri audivisuaalteenuseid ega muid autoriõiguse tõttu geograafilise piiranguga teenuseid. Samuti ei reguleeri see väljaspool teenuste direktiivi 2006/123/EÜ kohaldamisala olevaid teenuseid (üldhuviteenused, finantsteenused, elektroonilise side teenused, transporditeenused, ajutise töö vahenduse teenused, tervishoiuteenused, hasartmängud, eraturvateenused, notarite ja kohtutäiturite teenused).

Määrus ei kohaldu ka väikeettevõtjatest kauplejate suhtes, kes ei ole käibemaksukohustuslased, kuna nende kauplejate jaoks, kes pakuvad piiriüleselt elektrooniliselt osutatavaid teenuseid, tähendaks teisest liikmesriigist pärit klientide teenindamise kohustus seda, et nad peavad ennast teistes liikmesriikides käibemaksukohustuslasena registreerima ning see oleks nende jaoks ebamõistlikult koormav.

Geobloki määruse seosed konkurentsiõigusega

Ka konkurentsiõigus keelab ettevõtjatel teha kokkuleppeid, millega jagatakse turge – eelkõige on reeglina keelatud kokku leppimine passiivse müügi piirangutes (s.o. kui klient pöördub ise kaupleja poole ilma kaupleja aktiive müügiedenduseta). Kuid kuni kaupleja ei ole turgu valitsev, ei keela konkurentsiõigus kauplejal ühepoolse otsuse alusel keelduda teisest liikmesriigist pärit klientide teenindamisest või neile erinevate tingimuste pakkumist. Geobloki määrus hakkabki täitma seda rolli ehk siis on see konkurentsiõiguse kõrval veel üks ports piiranguid, millega kaupleja peab arvestama.

Mahlakaid tsitaate kohtujuristide ettepanekutest

Kes see keset suve ikka midagi sisulist kirjutada või lugeda viitsib. Seepärast pikemalt blogima ei hakka. Aga suve jooksul on kohtupraktika uurides silma jäänud paar mahlakat tsitaati Euroopa Kohtu kohtujuristide sulest, mida siingi jagan.

Eesmärgi poolest konkurentsi kahjustava kokkulepped on nagu joobes juhtimine….

C-8/08, T-Mobile Netherlands jt, kohtujurist J. Kokott, p 47:

„…EÜ artikli 81 lõikest 1 tulenev „eesmärgil põhinevate rikkumiste” keeld [on] võrreldav karistusõigusest tuntud ohudeliktiga (Gefährdungsdelikte): enamikes õiguskordades kohaldatakse isiku suhtes, kes juhib raskes alkoholi- või narkootilises joobes sõidukit, karistusõiguslikke või väärteoõiguslikke sanktsioone sõltumata sellest, kas ta seadis liikluses tegelikult kellegi ohtu või põhjustas õnnetuse. Samas mõttes rikuvad ettevõtjad Euroopa konkurentsiõigust ja neid võib karistada rahatrahviga, kui nad viivad turul ellu konkurentsivastase eesmärgiga kooskõlastatud tegevusi, seejuures ei oma tähtsust, kas konkreetsel üksikjuhul kahjustatakse tegelikult teatud ettevõtjaid või üldsust.“

Nihil sub sole novum

C-242/13 Commerz Nederland, kohtujurist M.Wathelet

„1. Käesolev kohtuasi puudutab küsimust, kas riigi osalusega äriühingu poolt tema sise‑eeskirju rikkudes pangale antud garantiid on riigile omistatavad, nii et neid on võimalik kvalifitseerida riigiabiks. Käesolevas asjas andis W. K. Scholten, kes on Rotterdami (Madalmaad) sadamaettevõtja Havenbedrijf Rotterdam NV (edaspidi „HbR”) juhataja, nimetatud garantiid Madalmaade RDM kontserni kuuluvate äriühingute (edaspidi „RDM kontsern ”) kasuks. Asjas on tuvastatud, et W. K. Scholten tegutses garantiide andmisel omavoliliselt, pidas meelega garantiide andmist saladuses ja eiras riigi osalusega äriühingu põhikirja, kuna ta ei taotlenud nimetatud äriühingu järelevalvenõukogu eelnevat nõusolekut.

2. Eelneva põhjal võib tõdeda, et nihil sub sole novum („ei ole midagi uut päikese all”), kuid üllatav on see, et asjaomane liikmesriik toetab mõtet, et kõnealused meetmed on talle omistatavad ja kujutavad endast riigiabi Euroopa Liidu toimimise lepingu tähenduses, samas kui garantiide saaja, kes mõistagi soovib maksete tegemist, leiab, et garantiid ei ole riigiabi, sest need on antud ultra vires.“

close up court courthouse hammer

Photo by Pixabay on Pexels.com