Rubriigi arhiiv: Keelatud kokkulepped

Mida toob kaasa geobloki määrus?

Posted on by
background blocks bricks concrete

Photo by PhotoMIX Ltd. on Pexels.com

Ilmselt on paljud kuulnud, et millalgi selle aasta alguses (täpsemalt 28.02.2018) võeti EL tasandil vastu geoblokeeringu ehk lühidalt geobloki määrus, aga kahtlustan, et suhteliselt vähesed on viitsinud selgeks teha, mida see reaalselt tähendab. Aega selleni, mil määrust kohaldama hakatakse, on küll veel kuni 3. detsembrini, aga et uued reeglid üllatusi kaasa ei tooks, võtsin lõpuks selle aja ja tegin endale asja selgeks. Ehk on kellelgi veel abiks…

Mis see geobloki määrus täpsemalt on?

Määruse täispikk nimi on Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus (EL) 2018/302, mis käsitleb siseturul toimuvat põhjendamatut asukohapõhist tõkestust ja muul viisil diskrimineerimist kliendi kodakondsuse, elukoha või asukoha alusel ning millega muudetakse määrusi (EÜ) nr 2006/2004 ja (EL) 2017/2394 ning direktiivi 2009/22/EÜ.

Nimi on küll pikk ja lohisev ning põhjenduspunkte on määrusel ka mitme lehekülje jagu, aga määrus ise on koosneb vaid 11 üsna lühikesest artiklist.

Et tegu on määrusega, on see otsekohalduv ja Eesti õiguskorda seda iseenesest üle võtta ei ole vaja. Kuid määrus kohustab liikmesriike määrama organi, kes määruse jõustamisega tegeleb ja määruse rikkumise eest trahve määrab. Selleks on Riigikogu menetlusse antud tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2018/302 rakendamine) eelnõu 661 SE. See eelnõu koosneb sisuliselt kahest paragrahvist, millega antakse määruse rakendamine Tarbijakaitseameti vastustusalasse ja antakse ametile õigus teha määruse rikkumise eest väärteo trahve füüsilisele isikule kuni 300 trahviühikut (ehk 1200 eurot) ja juriidilisele isikule kuni 32 000 eurot.

Mida määrus reguleerib?

Määrus reguleerib sisuliselt neid olukordi, kus tarbija (või ka ettevõtja oma tarbeks, mitte edasimüügiks) soovib osta teises liikmesriigis asuvalt kauplejalt kaupu või teenuseid. Sellises olukorras sätestab määrus järgmised põhimõtted:

  • Kaupleja ei või klienti automaatselt ümbersuunata teise liikmesriigi veebilehele, v.a. kui klient selleks nõusoleku annab. Nt kui ma lähen Läti või Saksa kaupleja veebilehele, ei või nad mind ilma minu nõusolekuta suunata kaupleja Eesti veebilehele ning mul peab olema võimalus näha, millise hinnaga pakutakse kaupu vastavalt siis kas Läti või Saksa klientidele. Isegi kui olen nõus sellega, et mind suunatakse Eesti lehele, peab mul olema võimalik lihtsalt tagasi saada sellele veebilehele, millele ma algselt läksin.
  • Kaupleja ei või keelduda kaupade või teenuste müügist või pakkuda erinevaid tingimusi sõltuvalt kliendi asukohast, elukohast või kodakondsusest. Küll aga ei pea kaupleja tagama tarnet kliendi sihtriiki, kui kaupleja üldtingimuste kohaselt kliendi sihtriiki tarnet ei pakuta. Näiteks kui ma tellin kauba Saksa veebilehelt, kuid Saksa kaupleja oma üldtingimuste kohaselt Eestisse ei tarni, siis ei pea Saksa kaupleja mulle tellimust Eestisse saatma. Aga ta ei või keelduda mulle kaupa tarnimast minu poolt määratud aadressile Saksamaal.
  • Kui kaupleja pakub elektrooniliselt osutatavaid teenuseid, mida olemuslikult füüsiliselt üle ei anta (nt pilveteenuseid, andmeladu, veebimajutust, tulemüürid, otsingumootorid), ei või ta keelduda teenuse osutamisest sõltuvalt kliendi asu- või elukohast ega kodakondsusest. Näiteks ei või Saksa pilveteenuste osutaja keelduda mulle pilveteenuseid pakkumast ega pakkuda mulle pelgalt minu asu- või elukoha tõttu kõrgema hinnaga teenust kui Saksa klientidele.
  • Kui kaupleja pakub teenuseid füüsilises asukohas (nt hotell, lõbustuspark, kontserdid, festivalid), peab kliendil olema võimalik osta teenust sama hinnaga ka teisest liikmesriigist. Näiteks kui kontserdikorraldaja müüb Soomes toimuvale kontserdile Eestis soodsama hinnaga kui Soomes, peab ka soomlane saama talt Eestis pakutava hinnaga pileti osta.
  • Oluline on siiski, et määrus ei kohusta pakkuma kõiki kaupu ja teenuseid üle EL-i sama hinnaga ja samadel tingimustel, kuid kaupleja ei tohi keelduda ühes liikmesriigis pakutavat odavamat hinda pakkumast teisest liikmesriigist pärit kliendile. Näiteks võib kaupleja pakkuda Eesti veebilehel kaupu kallima hinnaga kui Läti veebilehel, kuid kui Eesti klient pöördub tema poole läbi Läti veebilehe, ei või ta Eesti kliendile rakendada kõrgemat hinda kui Läti kliendile.
  • Kaupleja ei või tema poolt aktsepteeritavatest makselahendustest keelduda kliendi asu- või elukoha või tema makselahenduse teenuse pakkuja asukoha tõttu. Näiteks kui kaupleja aktsepteerib makselahendusena Maestro krediitkaarte, siis ei või ta tagasi lükata teises liikmesriigis välja antud Maestro krediitkaardiga tehtavat makset.

Mida geobloki määrus ei reguleeri?

Määrus ei reguleeri audivisuaalteenuseid ega muid autoriõiguse tõttu geograafilise piiranguga teenuseid. Samuti ei reguleeri see väljaspool teenuste direktiivi 2006/123/EÜ kohaldamisala olevaid teenuseid (üldhuviteenused, finantsteenused, elektroonilise side teenused, transporditeenused, ajutise töö vahenduse teenused, tervishoiuteenused, hasartmängud, eraturvateenused, notarite ja kohtutäiturite teenused).

Määrus ei kohaldu ka väikeettevõtjatest kauplejate suhtes, kes ei ole käibemaksukohustuslased, kuna nende kauplejate jaoks, kes pakuvad piiriüleselt elektrooniliselt osutatavaid teenuseid, tähendaks teisest liikmesriigist pärit klientide teenindamise kohustus seda, et nad peavad ennast teistes liikmesriikides käibemaksukohustuslasena registreerima ning see oleks nende jaoks ebamõistlikult koormav.

Geobloki määruse seosed konkurentsiõigusega

Ka konkurentsiõigus keelab ettevõtjatel teha kokkuleppeid, millega jagatakse turge – eelkõige on reeglina keelatud kokku leppimine passiivse müügi piirangutes (s.o. kui klient pöördub ise kaupleja poole ilma kaupleja aktiive müügiedenduseta). Kuid kuni kaupleja ei ole turgu valitsev, ei keela konkurentsiõigus kauplejal ühepoolse otsuse alusel keelduda teisest liikmesriigist pärit klientide teenindamisest või neile erinevate tingimuste pakkumist. Geobloki määrus hakkabki täitma seda rolli ehk siis on see konkurentsiõiguse kõrval veel üks ports piiranguid, millega kaupleja peab arvestama.

Mahlakaid tsitaate kohtujuristide ettepanekutest

Posted on by

Kes see keset suve ikka midagi sisulist kirjutada või lugeda viitsib. Seepärast pikemalt blogima ei hakka. Aga suve jooksul on kohtupraktika uurides silma jäänud paar mahlakat tsitaati Euroopa Kohtu kohtujuristide sulest, mida siingi jagan.

Eesmärgi poolest konkurentsi kahjustava kokkulepped on nagu joobes juhtimine….

C-8/08, T-Mobile Netherlands jt, kohtujurist J. Kokott, p 47:

„…EÜ artikli 81 lõikest 1 tulenev „eesmärgil põhinevate rikkumiste” keeld [on] võrreldav karistusõigusest tuntud ohudeliktiga (Gefährdungsdelikte): enamikes õiguskordades kohaldatakse isiku suhtes, kes juhib raskes alkoholi- või narkootilises joobes sõidukit, karistusõiguslikke või väärteoõiguslikke sanktsioone sõltumata sellest, kas ta seadis liikluses tegelikult kellegi ohtu või põhjustas õnnetuse. Samas mõttes rikuvad ettevõtjad Euroopa konkurentsiõigust ja neid võib karistada rahatrahviga, kui nad viivad turul ellu konkurentsivastase eesmärgiga kooskõlastatud tegevusi, seejuures ei oma tähtsust, kas konkreetsel üksikjuhul kahjustatakse tegelikult teatud ettevõtjaid või üldsust.“

Nihil sub sole novum

C-242/13 Commerz Nederland, kohtujurist M.Wathelet

„1. Käesolev kohtuasi puudutab küsimust, kas riigi osalusega äriühingu poolt tema sise‑eeskirju rikkudes pangale antud garantiid on riigile omistatavad, nii et neid on võimalik kvalifitseerida riigiabiks. Käesolevas asjas andis W. K. Scholten, kes on Rotterdami (Madalmaad) sadamaettevõtja Havenbedrijf Rotterdam NV (edaspidi „HbR”) juhataja, nimetatud garantiid Madalmaade RDM kontserni kuuluvate äriühingute (edaspidi „RDM kontsern ”) kasuks. Asjas on tuvastatud, et W. K. Scholten tegutses garantiide andmisel omavoliliselt, pidas meelega garantiide andmist saladuses ja eiras riigi osalusega äriühingu põhikirja, kuna ta ei taotlenud nimetatud äriühingu järelevalvenõukogu eelnevat nõusolekut.

2. Eelneva põhjal võib tõdeda, et nihil sub sole novum („ei ole midagi uut päikese all”), kuid üllatav on see, et asjaomane liikmesriik toetab mõtet, et kõnealused meetmed on talle omistatavad ja kujutavad endast riigiabi Euroopa Liidu toimimise lepingu tähenduses, samas kui garantiide saaja, kes mõistagi soovib maksete tegemist, leiab, et garantiid ei ole riigiabi, sest need on antud ultra vires.“

close up court courthouse hammer

Photo by Pixabay on Pexels.com

Ernst & Youngi ja KPMG kohtuasi

Posted on by

Esmalt teen varjamata reklaami TGS Balticu sellekevadisele riigiabi infokirjale. See kord kirjutasime riigikapitalismi kärpimisest, spordi rahastamisest, ekspordiabist, liikmesriikidevahelise mõju puudumisest riigiabireeglite tähenduses ning kaebeõigusest Euroopa Komisjoni riigiabi otsuste puhul. Infokiri on kättesaadav siin: https://goo.gl/zUsdUm

Teiseks, see, et Sa selle postituse lahti klikkisid, näitab, et klikimagnet pealkirja näol töötab… 😊 Nimelt, seekordse postituse pealkiri on kindlasti kõmulisem kui sisu, sest sisu pakub huvi eelkõige tehingute ja koondumise kontrolli nõustajatele ning jätab laiema lugejaskonna ilmselt külmaks.

Aga nüüd siis lõpuks asjast (kohtuasi C-633/16) ka.

EY-KPMG

Asjaolud

KMPG Taani äriühingud sõlmisid Ernst & Youngi (EY) äriühingutega ühinemislepingu. Samal päeval ütlesid KMPG Taani äriühingud üles koostöölepingu KPMG Internationaliga. Selle koostöölepingu alusel oli KPMG Taani äriühingutel olnud ainuõigus kuuluda KPMG Internationali Taanis ja kasutada turunduseesmärkidel KPMG Internationali kaubamärke. Samuti sisaldas koostööleping tingimusi, mis puudutasid klientide jagamist, kohustust teenindada muudest riikidest pärit kliente ning iga-aastast tasu õiguse eest võrgustikku kuuluda. Koostöölepingu ülesütlemine pidi etteteatamistähtaja tõttu jõustuma alles peaaegu aasta hiljem.

Seejärel esitati KPMG Taani äriühingute ja EY äriühingute koondumise loa taotlus Taani konkurentsiametile, kes koondumise heaks kiitis, kehtestades pooltele ka mõned kohustused. Mõned kuud hiljem tegi aga Taani konkurentsiamet otsuse, milles leidis, et öeldes KPMG Internationaliga sõlmitud koostöölepingu üles enne, kui amet oli koondumise heaks kiitnud, rikkusid KPMG Taani äriühingud keeldu viia koondumine ellu enne luba (ehk gun-jumping).

EY vaidlustas ameti otsuse Taani kohtus ning sealt jõudis asi eelotsusetaotlusega Euroopa Kohtusse. Küsimuseks siis eelkõige see, et kas eelkirjeldatud asjaoludel oli koondumine ellu viidud enne juba enne loa saamist koostöölepingu ülesütlemisega või mitte.

Kohtu seisukoht

Kohus leidis, et koondumise viib ellu üksnes tehing, mis täielikult või osaliselt, faktiliselt või õiguslikult aitab kaasa ühineva ettevõtja suhtes teostatava kontrolli (püsivale) üleminekule. Selliseid tehinguid, mida tehakse küll koondumise raames, kuid mida ei ole vaja, et saavutada koondumises osaleva ettevõtja kontrolli üleminek, ei kujuta endast koondumise elluviimist. Isegi kui need tehingud võivad kuuluda koondumise juurde või seda ette valmistada, puudub neil koondumise elluviimisega otsene funktsionaalne seos, mistõttu ei saa nende tegemine üldjuhul koondumiste kontrolli tõhusust kahjustada, isegi kui neil tehingutel võib olla mõju turule.

Nii leidis kohus, et ka koostöölepingu ülesülemine KMPG Internationaliga ei kujutanud endast ilmselt („ilmselt“ sellepärast, et lõpliku hinnangu peab andma Taani kohus) koondumise elluviimist, olgugi, et see võis olla koondumisega tingimuslikult seotud, see võis koondumist ette valmistada ja sellel võis olla mõju turule. Seda sellepärast, et ülesütlemine iseenesest ei aita kaasa KPMG Taani äriühingute suhtes teostatava kontrolli püsivale üleminekule.

Sellise järelduse kasuks rääkisid kohtu hinnangul ka asjaolu, et ülesütlemine puudutas ainult ühte koondumise osapoolt ja kolmandat isikut (KPMG Internationali) ning EY äriühingutel ei tekkinud ülesütlemisega võimalust teostada mingitki mõjuvõimu KPMG Taani äriühingute suhtes, kes olid konkurentsiõiguse tähenduses sõltumatud nii enne kui ka pärast ülesütlemist.

Kohus selgitas ka, et selline tõlgendus ei tähenda, et mis tahes koondumist ettevalmistavad tehingud, mis ei vii kontrolli üleminekuni, ei kuulu üldse konkurentsireeglite mõjusfääri, sest vana hea määrus 1/2003 ehk siis määrus, mis rakendab ELTL artikleid 101 ja 102 võib ikka kohalduda. Koondumiste kontrolli kohaldamisala laiendamine tehingutele, mis ei aita kaasa koondumise elluviimisele, mitte üksnes ei laiendaks koondumiste kontrolli määruse enda kohaldamisala, vaid vähendaks vastavalt ka määruse nr 1/2003 kohaldamisala, kuhu sellised tehingud enam ei kuuluks, olgugi et need võivad endast kujutada ettevõtjatevahelist kooskõlastatud tegevust ELTL art 101 tähenduses.

Kommentaar

Kohtu seisukoht toob veidi juurde selgust selle kohta, mis on lubatud omandamistehingute sõlmimise ja lõpuleviimise vahelisel ajal enne konkurentsiametilt loa saamist. See ei lahenda siiski küsimust, kust jookseb keelatu ja lubatu piir selleks perioodiks omandatava ettevõtte äritegevuse jätkamise kohta tehtud kokkulepete osas, mille eesmärk on tavapäraselt tagada väärtuse säilimine. Vahel esineb elulisi asjaolusid, nt omandatava ettevõtte juhtkonna vastuseis, mis võivad vajada kiiret tegutsemist ning vajadust sekkuda omandatava ettevõtte juhtimisse – selline sekkumine jääb jätkuvalt riskantseks.

Samuti tuleb silmas pidada, et omandaja ei või omandatava ettevõtte äritegevusse ega juhtimisse sekkuda ning tundlikku infot ei tohi vahetada isegi pärast koondumise loa saamist, kuid enne tehingu lõpuleviimist, sest enne tehingu lõpuleviimist on siiski veel tegu erinevate ettevõtjatega ning nendevaheline koostöö võib kujutada endast ettevõtjatevahelist kooskõlastatud tegevust ELTL art 101 tähenduses.

Huvitavaid väljavõtteid Hoffmann-La Roche’i kohtuasjast

Posted on by

pexels-photo-356054.jpeg

Euroopa Kohtu 23. jaanuari 2018. a lahend kohtuasjas C-179/16 – F. Hoffmann-La Roche jt on konkurentsigurmaanide seas palju kõneainet tekitanud. Kui nüüd päris konkurentsižargooni kasutada, siis tegu taaskord ühe by object rikkumisega, mida ei ole loetletud object box-is. Eestikeeli võiks siis öelda, et kohus tuvastas eesmärgipärase konkurentsiõiguse rikkumise ebatüüpilistel asjaoludel. Aga ka rikkumine ise oli eripärane, nagu ravimisektorile kombeks.

Asjaolud

Juhtum puudutas ravimitootjate Hoffmann-La Roche vähiravimit Avastin ja Novartise silmahaiguste ravimit Lucentis. Mõlemad ravimid töötas välja Roche’i kontsern, kuid kuna Roche ei tegutse silmahaiguste valdkonnas, siis anti Lucentise turustamiseks litsents Novartisele. Enne Lucentise turuletoomist, olid arstid Avastini hakanud välja kirjutama levinud silmahaigust maakula degeneratsiooni põdevatele patsientidele, kuigi see erines Avastini müügiloas ja ravimiomaduste kokkuvõttes toodud näidustusest. Avastini väljakirjutamine müügiloas märgitust erinevatel näidustustel levis üle maailma. Avastini madalama ühikuhinna tõttu jätkus selle kasutamine silmahaiguste raviks ka pärast Lucentise turuletoomist.

Roche ja Novartis hakkasid levitama infot, et Avastini kasutamisel silmahaiguste raviks (st müügiloast erinevatel näidustusel) võib esineda kõrvaltoimeid, mis kaasnevad selle ravimi intravitreaalse kasutamisega. Selline tegevus oli mõlema osapoole huvides, kuna võimaldas suurendada Lucentise läbimüüki ja seeläbi ilmselt ka Roche’i litsentsitasu. Itaalia konkurentsiamet leidiski, et ravimitootjate tegevuse eesmärk oli vähendada omavahelist konkurentsi ning et selline tegevus rikkus konkurentsi kahjustavate kokkulepete keeldu (ETLT artikkel 101 lg 1). Vaidlus jõudis välja Euroopa Kohtuni, kes nõustus konkurentsiametiga.

Kohtu järeldus ei ole asjaolusid arvestades väga üllatav. Mõnevõrra huvitavamad on aga kohtu märkused kaubaturu, seonduva piirangu ja eesmärgil põhineva konkurentsipiirangu mõiste kohta.

Asendatavus ja kaubaturu määratlus

Vahetatavust või asendatavust ei hinnata üksnes asjaomaste kaupade ja teenuste objektiivsete tunnuste põhjal. Samuti tuleb arvesse võtta konkurentsitingimusi ning nõudluse ja pakkumise struktuuri turul (p 51).

Arvestades ravimisektoris valitseva konkurentsi eripära, võib ELTL artikli 101 lõike 1 kohaldamise seisukohast asjaomane turg üldjuhul hõlmata ravimeid, mida võidakse kasutada samade ravinäidustuste korral, kuivõrd ravimeid välja kirjutavad arstid lähtuvad peamiselt ravimite raviomaduste ja tõhususe kaalutlustest (p 65).

Rikkumisperioodil kirjutati Avastini sageli välja silmahaiguste raviks, hoolimata sellest, et selle müügiluba ei hõlmanud neid näidustusi. Selline asjaolu annab järelikult tunnistust konkreetsest asendatavuse suhtest kõnealuse ravimi ja silmahaiguste raviks loa saanud ravimite vahel, mille hulka kuulub Lucentis. See on nii seda enam, et kuna Avastini väljastatakse retsepti alusel, oli nõudlust selle ravimi järele müügiloaga hõlmamata silmahaiguste raviks võimalik täpselt hinnata (p 66).

ELTL artiklit 101 tuleb tõlgendada nii, et selle artikli kohaldamisel võib liikmesriigi konkurentsiasutus lisaks asjassepuutuvate haiguste raviks loa saanud ravimitele pidada asjaomasele turule kuuluvaks ka teist ravimit, mille müügiluba ei hõlma seda ravi, kuid mida selleks siiski kasutatakse ja millel on seega konkreetne asendatavuse suhe esimesena nimetatud ravimitega (p 67).

Seonduv piirang (ancillary restraint)

Selle kindlakstegemisel, kas piirang võib ELTL artikli 101 lõikes 1 ette nähtud keelu kohaldamisalast välja jääda põhjusel, et see kaasneb põhitehinguga, mis ei ole konkurentsivastane, tuleb analüüsida, kas nimetatud tehingu sooritamine on kõnealuse piirangu puudumise korral võimatu. Asjaolu, et nimetatud tehingut on kõnealuse piirangu puudumise korral lihtsalt keerulisem sooritada või see on vähem kasumlik, ei saa pidada selliseks, et sellega tagatakse piirangu objektiivne vajalikkus, mis on nõutav, et piirangut saaks pidada tehinguga kaasnevaks. Niisugune tõlgendus laiendaks nimelt seda mõistet piirangutele, mis ei ole põhitehingu sooritamiseks rangelt vajalikud. Selline tulemus kahjustaks ELTL artikli 101 lõikes 1 ette nähtud keelu kasulikku mõju (p 71).

Ravimi turustamist käsitleva litsentsilepingu poolte vahel sõlmitud keelatud kokkulepe, millega selle ravimi konkreetsete haiguste raviks kasutamisele avaldatava konkurentsisurve vähendamiseks püütakse piirata kolmandate isikute tegevust, mis seisneb teise ravimi samade haiguste raviks kasutamise edendamises, ei jää selle sätte kohaldamisalast välja põhjusel, et see kokkulepe kaasneb kõnealuse lepinguga (p 75).

Eesmärgil põhinev konkurentsipiirang

Selleks et teha kindlaks, kas kõnealuse kokkuleppe saab kvalifitseerida eesmärgil põhinevaks konkurentsipiiranguks, tuleb tähelepanu pöörata eelkõige selle tingimuste sisule, eesmärkidele, mida sellega soovitakse saavutada, ning kokkuleppe majanduslikule ja õiguslikule taustale (p 79).

Selle tausta hindamisel tuleb arvesse võtta asjassepuutuvate kaupade või teenuste laadi ning asjaomase turu või asjaomaste turgude toimimise ja struktuuri tegelikke tingimusi /…/. Kui tekib küsimus, kas farmaatsiatoodete sektoris on sõlmitud keelatud kokkulepe, tuleb seega võtta arvesse neid tooteid reguleerivate liidu õigusnormide mõju (p 80).

ELTL artikli 101 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et selle sätte tähenduses „eesmärgil põhineva“ konkurentsipiiranguna on käsitatav kahte konkureerivat ravimit turustava kahe ettevõtja vahel sõlmitud keelatud kokkulepe, mis valdkonnas esinevate teadusandmete ebakindluse kontekstis puudutab ravimiametile, tervishoiutöötajatele ja laiale üldsusele eksitava teabe edastamist kõrvaltoimete kohta, mis võivad kaasneda neist ravimitest ühe kasutamisega selliste haiguste raviks, mida selle ravimi müügiluba ei hõlma, et vähendada konkurentsisurvet, mida niisugune kasutamine avaldab teisele ravimile (p 95).

Kommentaar

Eelpool toodud lõikudes sisaldub ka ohtralt viiteid varasemale kohtupraktikale, mille siit tekstist praegu välja jätsin. Need viited võivad mõnel juhul päris kasulikud olla.

Üldiselt on kohtu poolt antud selgitused seotud eelkõige konkreetsed juhtumi eripärast asjaoludega, mida just kuigi tihti samal moel ette ei tule. Seepärast ei ole see ilmselt edasiseks nö object box-i laiendav lahend. Siiski tasub meelde jätta ravimisektori kaubaturu määratlus, mis on selgelt laiem kui ATC-3 tasemel põhinev määratlus.

Minu enda jaoks tekitas see lahend aga vastakaid tundeid ravimireklaami seisukohast – ühelt poolt ei või ravimitootjad ravimiregulatsiooni kohaselt jagada infot, mis ei ole ravimiomaduste kokkuvõttega täielikus kooskõlas. Teisalt ei või nad ka sekkuda, kui ravimit kasutatakse sellest kokkuvõttes hoopis muudel näidustustel. Aga see on juba ühe teise artikli teema.

[1] Euroopa Kohtu 23.01.2018 otsus kohtuasjas C-179/16, F. Hoffmann-La Roche jt..

Luksuskaupadest tervise tarkvarani

Posted on by

Välismaiste advokaadibüroode uudiskirjade voogu jälgides jääb küll mulje, et iga enesest vähegi lugupidav konkurentsiadvokaat on tänaseks juba kirjutanud uudisnupu ja/või kommentaari Coty kohtuotsuse kohta, mis käsitleb valikulist turustussüsteemi ja volitatud edasimüüjate poolt kolmandate isikute veebiplatvormidel (nagu nt amazon vms) edasimüügi keelustamist. No ja ega ma ei saa siis ka kehvem olla – kirjutan ka lühida ülevaate. Aga kuna pole ammu bloginud, siis vahepeal on tulnud Euroopa Kohust ka muid olulisi kohtuotsuseid, mida tasuks meelde jätta.

Coty kohtuasi

Coty kohtuotsus asjas C-230/16 puudutas Saksa kohtu poolt esitatud eelotsuse taotlust luksuskosmeetikatoodete tarnija Coty ja tema volitatud edasimüüja vahelises vaidluses. Küsimuse all oli, kas valikulise edasimüügi korral võib tarnija keelata müüa edasimüüjal tarnija tooteid kolmandate isikute veebiplatvormidel.

Kohus kordas üle varasema kohtupraktika, mille kohaselt on kokkulepete keelu sättega (ELTL 101(1)) kooskõlas luksuskaupade valikuline turustussüsteem, mille esmane eesmärk on säilitada nende kaupade luksuslikku imagot, kui edasimüüjate valik toimub kvalitatiivset laadi objektiivsete kriteeriumide alusel, mis määratakse ühetaoliselt kindlaks kõikide potentsiaalsete edasimüüjate suhtes ja mida kohaldatakse mittediskrimineerivalt, ning kui määratletud kriteeriumid ei lähe kaugemale sellest, mis on vajalik. Seejuures rõhutas kohus korduvalt, et tegu peab olema luksuskaupadega ja kõik eelpool nimetatud tingimused peavad olema täidetud.

Varasemast kohtupraktikast tuleneb ka see, et täielik interneti teel kaupade müümise piirang ei ole isegi valikulise süsteemi puhul siiski lubatud. Praegune juhtum ei käsitlenud aga täielikku interneti teel müügi piirangut, vaid üksnes sellist piirangut, mille kohaselt edasimüüja ei või müüa tooteid kolmandate isikute veebiplatvormidel, mille puhul kolmanda osapoole kasutamine on tarbijale nähtav. Sellist piirangut pidas kohus valikulise edasimüügisüsteemi puhul kohaseks ja vajalikuks ning seega ka lubatavaks. Lisaks selgitas kohus, et vertikaalse grupierandi mõistes ei kujuta sedalaadi piirang endast edasimüüja klientide piirangut ega passiivse müügi piirangut.

Meil pole see kohtuotsus kuigi palju kajastust leidnud. Tegelikult pole Eesti ettevõtete nõustamisel sedalaadi piirangute lubatus või keelatus kuigi sageli küsimuseks olnud, sest kohalikud tootjad enamasti kuigi suuri valikulise edasimüügisüsteeme ise püsti ei pane. Kohalikud edasimüüjad aga peavad leppima suurte rahvusvaheliste tarnijate poolt kehtestatud tingimustega, kes on oma edasimüügilepingute põhjad lasknud enamasti teha EL reeglite alusel. Siiski ei jää Coty kohtuotsuse mõjud ilmselt ka Eestis päris olematuks, sest võib eeldada, et nii mitmedki tarnijad tahavad hakata oma lepinguid kohtu uute suuniste valguses kohandama ja seeläbi jõuavad selle otsuse mõjud järellainetusena ka meie ettevõtjateni.

Kohustuste siduvaks muutmisega lõpetatud otsuste õiguslik tähendus – Gasobra jt vs Repsol kohtuasi

Novembris tegi Euroopa Kohus olulise otsuse Hispaania kohtust tulnud eelotsuse taotluse asjas C-547/16, mis puudutas pika vinnaga vaidlust kütusemüügi ainuõiguslikulepingute üle Repsoli ja jaemüüjate vahel.

Euroopa Komisjoni esialgse hinnangu kohaselt rikkusid Repsoli lepingud konkurentsieeskirju. Kuid Komisjon lõpetas siiski menetluse ilma rikkumist lõplikult tuvastamata, kuna Repsol võttis komisjoni ees siduvad kohustused konkurentsiolukorra parandamiseks (sh lubadus lepingud lõpetada jm).

Sellele järgnesid kütuse jaemüüjate kahjunõuded Repsoli vastu Hispaania kohtutes, mis palusid Euroopa Kohtult tõlgendust Euroopa Komisjoni poolt kohustuste siduvaks muutmisega lõpetatud otsuste õigusliku tähenduse kohta.

Euroopa Kohus asus seisukohale, et sedalaadi otsused ei välista riigisiseste kohtute pädevust kõnealuseid lepinguid konkurentsieeskirjade alusel hinnata ja rikkumisi tuvastada. Kohus läks aga veelgi kaugemale ja selgitas, et liikmesriigi kohus peab nii ELL artikli 4 lõikes 3 sätestatud lojaalse koostöö põhimõttest kui ka liidu konkurentsiõiguse tõhusa ja ühetaolise kohaldamise eesmärgist tulenevalt arvesse võtma komisjoni esialgset hinnangut ning käsitlema seda kui kaudset või isegi esialgset tõendit kõnealuse lepingu konkurentsivastase laadi kohta ELTL artikli 101 lõike 1 seisukohast.

Selline tõlgendus on päris jõuline ja karm ning pärsib ilmselt menetlusaluste ettevõtjate indu edaspidi komisjoni eest kohustusi võtta. Kohustuste võtmisega võid ju pääseda Euroopa Komisjoni trahvist, kuid mitte kahjunõuetest. Samas trahviotsuse alusel rikkumise tuvastamist on võimalik Euroopa Kohtusse edasi kaevata, kuid kohustust siduvaks muutmisega otsuse puhul ju komisjon rikkumise osas lõplikku seisukohta ei võta ning seda ei saa ka vaidlustada. Küll aga peaks liikmesriigi kohtud sellist otsust edaspidi käsitlema kui tõendit rikkumise toimepanemisest. See teeb kahju nõudjate elu oluliselt lihtsamaks.

Tarkvara kui meditsiiniseade – Snitem ja Philips France kohtuasi

 Vahelduseks konkurentsiteemadele ka üks meditsiiniteemaline kohtuasi C-329/12 – jällegi tegu eelotsuse taotlusega, seekord Prantsusmaalt. Küsimuse all oli, kas retseptiravimite väljakirjutamise abitarkvara, millel inimkehaga kokkupuude puudub, võib kujutada endast meditsiiniseadet vastava direktiivi mõistes.

Taustainfoks neile, kes meditsiiniseadmete regulatsiooniga varasemalt kokku pole puutunud – meditsiiniseadmed on nimelt üsna põhjalikult reguleeritud (nt need peavad reeglina kandma CE märki ja nende turuletoomisest tuleb Eestis teavitada Terviseametit jne). Seega toote suhtes rakenduvate nõuete kindlaksmääramise seisukohalt on oluline vahe, kas tegu on meditsiiniseadmega või mitte.

Niisiis, Euroopa Kohtu hiljutiste selgituste kohaselt tuleb lugeda meditsiiniseadmeks muuhulgas ka tarkvara, mille üks funktsioon võimaldab kasutada patsiendi andmeid eeskätt selleks, et tuvastada vastunäidustused, ravimite koostoime ja liigsed annused ja seda isegi siis, kui see tarkvara ei avalda toimet otseselt inimkehas või ‑kehale.

Seda tõlgendust tasub silmas pidada ka Eesti IT valdkonnas toimetajatel, kes meditsiiniandmetega kokku puutuvad.

Ühisettevõtja – koondumine või mitte?

Posted on by

JV

Ühisettevõtja loomine on koondumine, kui selle äritegevus on kavandatud pikaajaliseks ja iseseisvaks ehk kui see on nö täielikult toimiv ühisettevõtja. Kui aga ühisettevõtja neile tingimustele ei vasta, nt kui ühisettevõtja toodab vaid emaettevõtjatele, siis ei ole see käsitletav iseseisvana ning sellise ettevõtja loomine ei kujuta endast koondumist, kuid võib olla kokkulepete keelu reguleerimisalas. Kui algselt mitte täielikult toimiv ühisettevõtja muutub täielikult toimivaks, siis on koondumine ka see. Selles kõiges pole midagi uut.

Senini tekitas aga vaidlusi see, kas koondumisega võiks olla tegu ka olukorras, kus algselt ühele ettevõtjale kuulunud mitte täielikult toimiva ettevõtte üle omandab ühise valitseva mõju teine ettevõtja. Ühelt poolt on ju loogiline, et mitte täielikult toimivad ühisettevõtjad on alati ja igal juhul väljapool koondumiste kontrolli regulatsiooni. Teisalt aga toimub sel juhul ikkagi püsiv muutus valitsevas mõjus ja seega ka muutus turustruktuuris, mis justkui kujutab endast siiski koondumist.

Vaidlus sel teemal jõudis hiljuti ka Euroopa Kohtusse eelotsuse taotluse korras kohtuasjas C-248/17 – Austria Asphalt. Kohus selgitas, et koondumine loetakse toimunuks vaid siis, kui ühisettevõtja on täidab püsivalt kõiki iseseisva majandusüksuse funktsioone ja on seega täielikult toimiv. Seega on otsustav täielikult toimivus mitte muutus valitseva mõju iseloomus.

Kohus põhjendas seejuures, et vastupidine tõlgendus viiks olukorrani, kus koondumise kontrolli määrusega ette nähtud preventiivset kontrolli laiendatakse tehingutele, mis ei mõjuta asjaomast turustruktuuri, ning vastavalt vähendatakse määruse nr 1/2003 kohaldamisala, mistõttu see määrus ei ole enam kohaldatav sellistele tehingutele, isegi kui need võivad olla aluseks ettevõtjate vahelisele kooskõlastatud tegevusele ELTL artikli 101 tähenduses.

Selle juhtumi puhul on huvitav märkida, et seni olid ka komisjoni erinevad direktoraadid selles küsimuses eriarvamustel – õigusteenistus pooldas lähemist, et otsustav peaks siiski olema muutus valitsevas mõjus, konkurentsi peadirektoraat aga oli kohtuga sama meelt. Ka mina olen kohtu tõlgendusega nõus.

Vahelduseks konkurentsiuudiseid ka

Posted on by

Lisaks tarbijakaitsele on suuremaid ja väiksemaid arenguid toimunud ka konkurentsiõiguse vallas, pole lihtsalt jõudnud kirja panna. Mõned huvitavamad arengud on näiteks sellised:

Kahju hüvitamise direktiiv sai ka Eestis viimaks üle võetud

Riigikogu võttis 15. mail vastu konkurentsiseaduse muutmise seaduse, millega võeti üle kahju hüvitamise direktiiv 2014/104/EL. Seaduse muudatused jõustusid 5. juunil. Sellest teemast kirjutasin pikemalt mai algul postituses: Kahju hüvitamise direktiivi ülevõtmise eel.

Komisjoni e-kaubandussektori uuringu lõppraport

10. mail avaldas Euroopa Komisjon e-kaubandussektori uuringu lõppraporti (vt siit). Uuringus olid luubi all eelkõige e-kaubanduses tarnijate ja edasimüüjate vahel kokkulepitud konkurentsipiirangud. Kõik sellised piirangud pole sugugi keelatud ning paljud on lubatud vertikaalse grupierandi alusel (nt valikuline edasimüük). Komisjoni uuring tuvastas, et tarnijad soovivad üha enam ette kirjutada, millistes tingimustes nende kaupa edasi müüa tuleb ning kasutavad väga palju valikulist edasimüügi süsteemi. Samas kipub lepingutesse päris tihti sisse sattuma ka keelatud klausleid (teatud territoriaalseid piiranguid, interneti teel edasimüügi keeldu) või selliseid piiranguid, mille lubatavus on küsitav (hinnavõrdlustarkvara kasutamise keeld).

Sektoriuuringu põhjal on komisjon juba alustanud mitmeid rikkumismenetlusi, nt teatas komisjon menetluse alustamisest Nike’i, Universal Studios ja Sanrio suhtes (vt pressiteadet siit), varasemalt on menetlust alustatud ka Guess’i suhtes (vt pressiteadet siit) ja elektroonikakaupade, videomängude ja hotellibroneeringute pakkujate suhtes (vt pressiteadet siit).

Seega edasimüügilepingud tasub kriitilise pilguga üle vaadata, et tagada nende kooskõla konkurentsiõigusega.

Veelkord MFNist ehk parima hinna klauslist

6 .aprillil avalikustas ECN hotellide broneeringu sektori raporti (vt siit). Selle üks olulisemaid järeldusi oli, et kitsaste parima hinna klauslite (st sellised, mis keelavad hotellil pakkuda oma kodulehe kaudu odavamat hinda kui broneeringu süsteemile; mitte need, mille puhul on keelatud odavamat hinda pakkuda lisaks ka teistele broneerimissüsteemidele) puhul ei tuvastatud kahjulikke mõjusid konkurentsile. Siiski on isegi sellised kitsad parima hinna klauslid keelatud Saksamaal, Prantsusmaal ja Austrias.

Konkurentsiametite töö tõhustamise direktiiv

22. märtsil avaldas Euroopa Komisjon direktiivi ettepaneku, mille eesmärk on anda liikmesriikide konkurentsiasutustele volitused konkurentsieeskirjade täitmise tagamise tõhustamiseks ja tagada siseturu nõuetekohane toimimine (vt direktiivi ettepanekut siit). Ettepanek võetakse menetlusse Eesti eelistumise ajal. Saab näha, kuhu see asi jõuab. Aga iseenesest oleks küll väga tore, kui selle direktiivi tulemusel oleks põhjust korda teha ka Eesti konkurentsiõiguse menetlussüsteem, mis praegu on üks paras kakofoonia.

Arengud Amazoni “parima hinna klausli”kaasuses

Posted on by

Parima hinna ehk “most-favoured-nation” (“MFN”) klauslid on konkurentsiõiguse seisukohast üks kahtlane teema. Ühelt poolt ei ole vähemalt EL-i kohtupraktikas selget positsiooni võetud, et millal need lubatud või keelatud on. Teisalt, Euroopa Komisjoni ja teiste konkurentsiasutuste menetlustest on parima hinna klauslid siiski läbi käinud. Seepärast tuleb nendega ettevaatlik olla.

Põhjus, miks ma neist just täna kirjutan, on tänane komisjoni pressiteade Amazoni kaasuse kohta. Nimelt alustas komisjon juba 2015. a juunis uurimist Amazoni ja e-raamatute kirjastajate vahelistes lepingutes olevate parima hinna/ parimate tingimuste klauslite osas. Nende klauslite kohaselt peavad e-raamatute kirjastajad Amazoni teavitama, kui nad pakuvad Amazoni konkurentidele soodsamaid või alternatiivseid tingimusi (nt uusi ärimudeleid jms) kui Amazonile. Samuti kohustuvad nad samu tingimusi pakkuma ka Amazonile.

Komisjoni hinnangul muudavad sellised klauslid teiste e-raamatute müüjate jaoks Amazoniga konkureerimise ning uute ja innovatiivsete toodete ja teenuste arendamise keeruliseks. Samuti piiravad need konkurentsi erinevate e-raamatute müüjate vahel ning vähendavad tarbijate valikuvõimalusi. Seepärast leiab komisjon, et “Amazoni käitumine võib rikkuda konkurentsieeskirju, mis keelavad turgu valitseva seisundi kuritarvitamise ja konkurentsi piiravad äritegevused”.

Et menetlus lõpetada ja trahvi vältida, on Amazon nõus võtma kohustuse selliseid tingimusi mitte jõustada ning uutes lepingutes selliseid tingimusi enam mitte kasutada. Komisjon kutsubki tänases pressiteates huvitatud osapooli andma Amazoni poolt välja pakutud kohustuste osas tagasisidet.

Kuivõrd sarnaselt varasema Booking.comi parima hinna klausli menetlusega lõpeb ilmselt ka see kaasus kohustuste võtmisega ja ilma konkreetset Amazoni poolset rikkumist tuvastamata, ei too ka see kaasus selgust juurde parima hinna klauslite konkurentsiõigusliku käsitluse osas. Kas parimad hinna klauslid kujutavad ennast ikkagi ka kokkulpete keelu rikkumist või on need keelatud üksnes turgu valitseva ettevõtja puhul? Kui need kujutavad endast kokkulepete keelu rikkumist, siis kas need võivad olla siiski lubatavad vertikaalse grupierandi alusel, kui osapoolte turuosad on alla 30% (põhimõttel, et kõik, mis pole grupierandiga keelatud, on lubatud)?

Kuivõrd selliseid klausleid tuleb ka Eesti ettevõtjate vahelistes lepingutes aeg-ajalt ette, tahaks küll saada selgemaid pidepunkte komisjoni suunalt. Veelgi enam abi oleks muidugi Euroopa Kohtu suunistest mõnes eelotsuse asjas. Kuniks seda pole on selliste klauliste kasutamine vaid “omal riisikol”…

 

 

 

21. juuli kaks konkurentsiteemalist eelotsust

Posted on by

21. juuli tegi EK otsused kahes konkurentsiteemalises eelotsuse asjas: üks neist on maiuspala riigihangete huvilistele samavõrd kui konkurentsi huvilistele, teine aga käsitleb seni vähe tähelepanu pälvinud ELTL art 101 koosmõjus ELL artikliga 4(3) – st riigi poolt kehtestatud konkurentsipiirangud.

VM Remonts (C-542/14)

See on taas kord Läti kohtu eelotsuse taotlusega seotud kohtuasi (viimase aasta jooksul on see juba kolmas Baltikumist tulnud eelotsuse kohtuasi Maxima ja Eturas järel, vt ka ma varasemaid postitusi).

Asjaolud

Jūrmala linnavolikogu algatas hanke, mille sisu oli õppeasutuste toiduainetega varustamine. DIV un Ko (praeguse nimega VM Remonts), Ausma grupa ja Pārtikas kompānija (PK) esitasid selles hankes pakkumused.

Enne pakkumuse esitamist pöördus PK õigusbüroo poole, et saada õigusabi oma pakkumuse ettevalmistamisel ja esitamisel. Õigusbüroo täitis omakorda oma ülesande koostöös alltöövõtjaga MMD lietas, kes sai PK-lt hankemenetluse pakkumuse projekti, mille PK oli välja töötanud iseseisvalt.

MMD lietas võttis PK teavitamata kohustuse valmistada ette ka DIV un Ko ja Ausma grupa pakkumused. Seoses sellega kasutas MMD lietase üks töötaja PK pakkumust teise kahe pakkuja pakkumuse ettevalmistamisel mudelina, kohandades konkureerivad pakkumised 5% võrra soodsamateks.

Läti konkurentsiamet leidis, et kõik kolm pakkumuse esitanud ettevõtjat olid rikkunud konkurentsireegleid (täpsemalt Läti konkurentsiseaduse sätet, mis vastab ELTL artiklile 101) ja määras kõigile ettevõtjatele trahvi. Ettevõtjad vaidlustasid trahviotsuse ja vaidlus jõudis Läti kõrgeima kohtuni, kes küsis Euroopa Kohtult tõlgendust küsimuses, kas ettevõtjat võidakse lugeda vastutavaks kooskõlastatud tegevuse eest, mis tuleneb talle teenuseid osutava sõltumatu teenusepakkuja tegevusest.

Kohtu seisukoht

Esmalt möönis kohus, et kuivõrd ettevõtjate tegevus ei mõjutanud liikmesriikidevahelist kaubandust, ei kohaldu art 101, vaid üksnes siseriiklikud konkurentsireeglid. Sellele vaatamata pidas kohus küsimust vastuvõetavaks ühetaolise tõlgendamise vajalikkusest lähtudes.

Sisulises küsimuses tuletas kohus meelde kohtupraktikas, mille kohaselt võib töötaja vastutus tuua kaasa vastutuse kogu ettevõttele, isegi kui ettevõtte juhtkond ei olnud töötaja konkurentsivastasest tegevusest teadlik. Sõltumatuid teenusepakkujaid kohtu arvates aga töötajatega võrdsustada ei ole asjakohane.

Niisiis sedastas kohus, et ettevõtjat saab põhimõtteliselt lugeda vastutavaks kooskõlastatud tegevuse eest, mis tuleneb talle teenuseid osutava sõltumatu teenusepakkuja tegevusest, ainult siis, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest:

  • teenusepakkuja tegutses tegelikult süüdistatava ettevõtja juhtimise või kontrolli all või
  • see ettevõtja oli teadlik tema konkurentide ja teenusepakkuja konkurentsivastastest eesmärkidest ja kavatses sellele oma tegevusega kaasa aidata või
  • kui nimetatud ettevõtja võis mõistlikult ette näha, et tema konkurendid ja teenusepakkuja käituvad konkurentsivastaselt, ja arvestas selle riskiga.

Kommentaar

Kohtu seisukoht erines seekord kohtujuristi ettepanekust, mille koheselt peaks kehtima ümberlükatav eeldus, et ettevõtja vastutab teenusepakkuja tegevuse eest. Seega, kohus oli ettevõtjate suhtes leebem, mis tundub mulle ka õiglane ja mõistlik. Vastasel korral tekiks tellijate jaoks risk saada kahekordne karistus – esiteks karistus selle näol, et teenusepakkuja sahkerdas ja ettevõtja jäi seega ka ilma reaalsest konkureerimise võimalusest (st võimalusest hange võita), ja teiseks karistus ka konkurentsireeglite rikkumise eest.

Saab muidugi näha, millist elu hakkavad elama kohtu otsuses välja toodud ettevõtjate vastutuse võimalikud alused (eelkõige „võis mõistlikult ette näha“ osa).

Kokkuvõttes tasub aga sellest loost ilmselt õppida nii mõndagi hangete nõustajate valiku osas.

 

Salumificio Murru (C-121/16)

Selles asjas ei teinudki kohus tegelikult otsust, vaid lahendas asja määrusega, kuivõrd kohtu hinnangul oli Itaalia siseriikliku kohtu poolt EK-le tõlgendamiseks esitatud küsimus varasema kohtupraktika pinnalt juba piisavalt selge.

Itaalia siseriiklik kohus küsis nimelt sisuliselt seda, kas Itaalia õigusnormid, mille kohaselt rendi või tasu eest toimuvate kaupade autoveoteenuse hind ei või olla madalam liikmesriigi ametiasutuse kehtestatud minimaalsetest tegevuskuludest, on kooskõlas ELTL art-ga 101 koostoimes ELL art-ga 4(3).

EK tuletas meelde varasemat kohtupraktikat ja selgitas, et ELTL art 101 koosmõjus ELL art-ga 4(3) on rikutud siis, kui liikmesriik nõuab või soodustab ELTL art-ga 101 vastuolus olevate keelatud kokkulepete sõlmimist või tugevdab nende mõju või kui ta võtab oma õigusnormidelt nende riikliku iseloomu sel teel, et delegeerib eraõiguslikele ettevõtjatele vastutuse majandushuve puudutavate otsuste tegemiseks. Kui aga riik ise (miinimum)hinnad või hinna arvestamise alused kehtestab, siis rikkumist ei ole. Seega jäi kohus varasemate seisukohtade juurde.

Liikmesriigi poolsest võimalikust ELTL art 101 rikkumisest koosmõjus ELL art-ga 4(3) on seni vähe räägitud. Üldiselt eeldatakse ju ikka, et art 101 reguleerib ettevõtjate tegevust. Kuid EK kohtupraktikast saab tuua päris huvitavaid näiteid olukordadest, kus EK on leidnud ka riigi poolse art 101 rikkumise koosmõjus ELL art-ga 4(3).

Olen juba jupp aega plaaninud sellel teemal Juridicasse artikli kirjutamist, aga pole selleni jõudnud. Kui kellelgi on vastupandamatu soov sel teemal minuga mõtteid vahetada ja võib-olla ka üheskoos artikli kirjutamiseni jõuda, siis andke märku.

Rekordtrahv konkurentsiõiguse rikkumise eest – 2,9 miljardit eurot. Lisaks Google’ist ka…

Posted on by

Täna teatas Euroopa Komisjon, et määras Euroopa veoautode tootjatele MAN, Volvo/Renault, Daimler, Iveco ja DAF trahvi kogusummas üle 2,9 miljardi euro kartellikeelu rikkumise eest. See on kõigi aegade suurim komisjoni poolt konkurentsireeglite rikkumise eest määratud trahv. Kui nüüd trahvi suuruse osas taustsüsteemi luua, siis Eesti 2016. a riigieelarve tulude maht kokku on 8,8 miljardit. Seega on seekordse trahvi suurus ligi kolmandik Eesti riigi eelarvest.

Mille eest siis selline trahv määrati?

Komisjon heitis ette, et eelpool nimetatud veokite tootjad leppisid 14 aasta jooksul (1997-2011) veokite baashinnakirja tõusudes. Samuti väitis komisjon, et lepiti kokku keskkonna nõuete täitmise edasi lükkamises ja nende nõuete täitmisega seotud kulude tarbijatele ülekandmises.

Kuidas kartellile jälile saadi?

MAN andis esimesena kartelli komisjonile üle ja sai ise trahvist vabaks (kui ka MAN oleks trahvi saanud, siis tema trahv oleks olnud täiendavalt 1,2 miljardit). Ka ülejäänud kartelli osalised tegid komisjoniga suuremal või vähemal määral koostööd ja nendegi trahve  vähendati osaliselt. Oma süüd on keeldunud tunnistamast Scania ning tema osas on komisjoni uurimine veel käimas.

Lisainfo

Kellel asja vastu suurem huvi, võib lugeda komisjoni tänaseid pressiteateid: http://europa.eu/rapid/press-release_IP-16-2582_en.htm ja http://europa.eu/rapid/press-release_STATEMENT-16-2585_en.htm.

Muud põnevad menetlused – Google’i sada surmapattu

Vaatamata suvisele ajale, ei tundu komisjon puhkavat. Eelmisel nädalal teatas komisjon, et esitas Google’ile süüdistuse kahes turgu valitseva seisundi kuritarvituse asjas. Üks neist puudutab Google’i otsingumootoris otsingutulemuste esitamist (nn Google Search kaasus) ja teine reklaami esitamist kolmandate isikute veebilehtedel kasutavates otsingusüsteemides (nn AdSense kaasus). Vt lähemalt komisjoni pressiteadet: http://europa.eu/rapid/press-release_STATEMENT-16-2535_en.htm.

Olgu veel mainitud, et Google’i vastu on komisjonil käimas veel teisigi menetlusi. Aprillis esitas komisjoni Google’i vastu süüdistuse Androidi operatsioonisüsteemiga seonduvate väidetavate kuritarvitustega. Vt lähemalt: http://europa.eu/rapid/press-release_STATEMENT-16-2535_en.htm

Ei julge mõeldagi, kui üüratud need trahvisummad võivad tulla, kui komisjon ükskord lõplike otsusteni peaks jõudma.