Photo by wayX on Pexels.com

Sai ennast lõpuks kokku võetud ja läbi loetud viimase poole aasta Euroopa Kohtu lahendite kokkuvõtted. Ma ei püüagi ennast tublina näidata – ei lugenud kõikide lahendite kokkuvõtteid, eelneva valiku olid ära teinud eriti tublid välisministeeriumi juristid oma igakuistes kokkuvõtetes, mis on kättesaadaval Välisministeeriumi kodulehel. Ma refereerin vaid neid lahendeid, mis mind ennast kõige enam kõnetasid.

Kas madratsit saab tagastada?

Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas C-681/17: slewo on minu lemmikvaldkonnast – ehk siis veidrad või ka lihtsalt elulised küsimused. Selles asjas oli küsimuseks, kas internetist ostetud madratsile laieneb 14-päevane tagastusõigus või on tegu tarbijaõiguste direktiivi 2011/83/EL mõttes „suletud kaubaga, mis ei ole kõlblik tagasisaatmiseks tervisekaitse või hügieenilistel põhjustel“.

Kohus selgitas, et erand taganemisõigusest on kohaldatav üksnes juhul, kui selles viidatud avatud pakendiga kaupa ei ole enam üldse võimalik tervisekaitse või hügieenilistel põhjustel turustada, eeldusel, et asja enda olemus muudab võimatuks või kauplejale ülemäära keeruliseks selliste meetmete kasutamise, mis võimaldavad kauba uuesti müüki panna. Madratsi puhul ei ole sellise tootega, sest isegi kui madratsit on potentsiaalselt kasutatud, ei ole see lõplikult kõlbmatu uueks kasutamiseks kolmanda isiku poolt või uuesti müümiseks. Näiteks kasutavad ühte ja sama madratsit hotelli järjestikused kliendid, on olemas kasutatud madratsite turg ning kasutatud madratseid saab sügavpuhastada.

Kohus tegi paralleeli rõivastega ja selgitas, et on vaieldamatu, et hulk rõivaid, kui nad on sihipäraselt proovitud, on tõenäoliselt otseselt kokku puutunud inimese kehaga, nagu seda ei saa välistada madratsite puhul, ilma et kauba proovimisel oleks praktikas rakendatud erilisi kaitsetingimusi selle kontakti vältimiseks. Siiski isegi kauba ja inimese keha otsesel kokkupuutumisel võib eeldada, et kaupleja suudab hooldusmeetmete nagu puhastamise või desinfitseerimisega taastada tagastatud kaupade kõlblikkuse nende uueks kasutamiseks ja sellest tulenevalt uuesti turustamiseks ilma tervisekaitse või hügieeni nõudeid rikkumata.

Sellegipoolest vastutab tarbija kauba väärtuse mis tahes vähenemise eest, mis on tekkinud kauba kasutamisest, mis ei olnud vajalik kauba olemuses, omadustes ja toimimises veendumiseks, ilma et tarbija siiski kaotaks oma taganemisõiguse.

Photo by Yogendra Singh on Pexels.com

Kas reovee jäätmed saab teha tooteks?

Kohtuasja C-60/18 asjaolude kohaselt taotles Tallinna Vesi riigisiseselt asutuselt (Keskkonnaamet) jäätmeluba, et turustada olmereovee puhastussetet (st jäätmeid) haljastusmullana. Keskkonnaamet luba ei andnud, kuna tegemist on jäätmeseaduse kohaselt jätkuvalt jäätmetega.

Euroopa Kohus selgitas, et jäätmedirektiivi 2008/98/EÜ kohaselt on liikmesriikidel õigus võtta aine või eseme jäätmeks oleku lakkamist käsitlevaid meetmeid, kui liidu tasandil ei ole vastavaid kriteeriume kehtestatud. Antud juhul ei ole liidu tasandil selliseid reegleid kehtestatud ning liikmesriikidel on seega lai kaalutlusruum. Selles olukorras võib jäätmeks oleku lakkamine sõltuda sellest, kas riigisisese üldaktiga on (või ei ole) kehtestatud kriteeriumid selle jäätmeliigi kohta. Kuivõrd Eestis selliseid reeglid reovee jäätmeks oleku lakkamise kohta puudusid, ei saanud Tallinna Vesi nõuda Keskkonnaametilt või kohtult jäätmeks oleku lakkamise kindlakstegemist.

Photo by Pixabay on Pexels.com

Lennureisijate õigustega seotud lahendeid

Lennureisijad on ühe enam teadlikud lennureisi ärajäämise või hilinemise korral hüvitise nõudmise õigusest, mis tuleneb EL otsekohalduvast määrusest 261/2004. Kuna see võib puudutada igaüht meist, kes me vähegi lennukiga reisime, siis tasub selle määrusega seotud kohtupraktika arengutel silm peal hoida.

Määruse kohaselt ei ole lennuettevõtja kohustatud hüvitist maksma, kui tühistamise põhjustasid erakorralised asjaolud, mida lennufirma ei oleks suutnud vältida. Ikka ja jälle tuleb Euroopa Kohtul otsustada, mis on „erakorralised asjaolud“ ja mis mitte. Lahendi C-501/17: Germanwings GmbH asjaolude kohaselt oli hilinemine tingitud lennurajal olnud kruvide tõttu purunenud lennukirehvist.

Kohus selgitas, et erakorralisteks asjaoludeks võivad olla sündmused, mis oma olemuselt või päritolult ei ole lennuettevõtja tavapärasele tegevusele omased ja väljuvad tema tegeliku kontrolli alt. Lennuettevõtja tavapärane tegevus on näiteks lennuki regulaarne ohutuse kontroll ning töötamissüsteemide hooldus, mis on sisse viidud ka lennuettevõtjate tavalistesse käitamistingimustesse. Samas kahjustused, mis tekivad näiteks lennuki kokkupõrkest linnuga või rehvi kokkupõrkest lennurajal oleva lahtise esemega ei ole seotud lennuettevõtja tavapärase hooldus- ja kontrollitööga. Seega kruvid lennurajal võivad olla erakorraliseks asjaoluks, mis vabastavad lennuettevõtja hüvitise maksmise kohustusest.

Määruse kohaselt peab lennuettevõtja lisaks sellele, et hilinemise põhjustas „erakorraline asjaolu“, ka tõendama, et ta oli kogu tema käsutuses olevat personali, seadmeid ja rahalisi vahendeid kasutades võtnud sobivad meetmed, vältimaks seda, et asjaolud viiksid asjaomase lennu tühistamise või pikaajalise hilinemiseni. Sellised meetmed on näiteks rehvide regulaarne hooldus ning leping erinevate lennujaamade hooldusettevõtetega sarnastes olukordades rehvide eelisjärjekorras või kiirkorras vahetamiseks. Seega peab asja lahendav siseriiklik kohus hindama, kas see kohustus oli täidetud.

Kohtuasjas C-502/18 oli aga küsimuseks jätkulennu hilinemine. Nimelt kohtasja asjaolude kohaselt jõudis esimene lend Prahast Abu Dhabisse õigeaegselt, lend sihtkohta Bangkoki aga hilines 488 minutit. Reisijad nõudsid České aerolinielt hilinemise tõttu hüvitist. Lennuettevõte keeldus aga selle maksmisest, sest lendu teostas väljaspool liitu asuv lennuettevõtja Etihad Airways.

Euroopa Kohus selgitas, et České aerolinie oli EL lennureisijate hüvitise määruse kohaselt „tegutsev lennuettevõtja“, sest tema sõlmis reisijatega lepingud ja teostas esimest lendu. Kohtu tõlgenduse kohaselt moodustab ühe broneeringuga lend terviku, mille puhul arvestatakse esimesest väljumiskohta ja lõppsihtkohta ning tegutsev lennuettevõtja ei saa end välja vabandada sellega, et teine lennuettevõtja teostas hilisemat lendu halvasti. Seega reisijad saavad hüvitist ettevõtjalt, kellega nad lepingu sõlmisid, ilma et nad peaksid arvestama ettevõtjate vahel sõlmitud kokkuleppeid. Tegutsev lennuettevõtja võib aga määruse alusel väljamakstud hüvitise välja nõuda hilinemise eest vastutavalt lennuettevõtjalt.