Rubriigi arhiiv: Riigiabi

Kas kohtunik peab rakendama seadust nii nagu see on kirjutatud?

Posted on by
Photo by CQF-Avocat on Pexels.com

Eelmisel nädalal tekitas palju meediakajastatust Donald Trumpi poolt Amy Coney Barret’i USA ülemkohtu uue kohtuniku kandidaati nimetamine. Minu jaoks kõrvu jäi kummitama kohtuniku kandidaadi kõnest järgmine tsitaat:

A judge must apply the law as written. Judges are not policymakers, and they must be resolute in setting aside any policy views they might hold.

Kui mõelda Euroopa Kohtu praktikale, siis on selle positsioon olnud pigem vastupidine – Euroopa Kohus on aja jooksul paljude lahenditega kaasa aidanud ühisturu eesmärgile EÜ aluslepingute väga laia tõlgendamise abil ning seda ka olukorras, kus liikmesriikide poliitikutel endil selleks üksmeelest puudu on jäänud. Siinkohal võib näiteks tuua ammused Cassis de Dijoni ja Dassonville’i lahendid. Kui tollased kohtunikud oleks järginud seadust jäigalt nii nagu see on kirjutatud, siis oleks ühisturuni jõudmine ilmselt oluliselt kauem aega võtnud.

Tänaseks on aga EL jõudnud paljudes küsimuses pigem vastupidisesse olukorda, kus kohati on vähe alles jäänud EL ühest oluliselt põhimõttest – subsidiaarsuse põhimõttest, mis peaks välistama EL-i sekkumise, kui liikmesriigid on võimelised ise teatavat valdkonda tõhusalt reguleerima. Näiteks turgatavad mulle viimaste aastate kohtupraktikast selles kontekstis pähe TofuTown kohtuasi C-422/16, mis käsitles seda, mida võib nimetada piimaks või kooreks ja mida mitte, TopFit kohtuasi C-22/18, mis puudutab veteransportlaste nõuet saada osaleda harrastusspordivõistlustel, slewo kohtuasi C-681/17, mis puudutab internetist ostetud madratsi tagastamise õigust või Karel de Grote kohtuasi C-147/16, mis seondub õppeasutuse poolt võimaldatud õppemaksu ja õppereisiks kulude ajatamise kokkuleppega. Kõigi nende (ja paljude teiste lahendite) puhul tekib minu jaoks küsimus, kas need on ikka olemuslikult küsimused, millega tuleb tegeleda EL-i tasandil ja mida liikmesriigid ise piisavalt tõhusalt reguleerida ei suuda.

Kui sellises olukorras rakendab Euroopa Kohus seadust nii nagu see on kirjutatud, siis ei pidurdu, vohav EL tasandi (üle)regulatsioon. Aga ehk peaks kohtunikel nüüd sedalaadi küsimuste lahendamisel jätkama varasemat julgust mõelda seaduse tähest kaugemale ja küsima, kas sätted on ikka kehtivad võttes arvesse subsidiaarsuse põhimõtet või muid EL aluspõhimõtteid? Võimaldab ju ka ELTL artikkel 267 küsida liikmesriikide kohtutel ka Euroopa Kohtult eelotsuse korras mitte üksnes juhiseid EL õiguse tõlgendamiseks, vaid ka seisukohta „liidu institutsioonide, organite või asutuste õigusaktide kehtivuse“ kohta. Minu meelest võiks liikmesriikide kohtud seda võimalust senisest julgemini kasutama.

Lisaks subsidiaarsuse küsimustele on minu jaoks „liidu institutsioonide, organite või asutuste õigusaktide kehtivuse“ küsimus tekkinud vahel riigiabi ja muude toetuste kaasuste kontekstis, kus kohati tundub, et EL-i üliranged eeskirjad ei pruugi olla põhjendatud või proportsionaalsed. Näiteks tekkis minu jaoks selline kahtlus Eesti Pagari kohtuasjas C-349/17, mille puhul tekitas küsitavusi rangelt formaalse „ergutava mõju“ kriteeriumi sisu. See kriteerium nõuab, et toetuse taotleja ei tohi olla projekti töödega alustatud enne toetusetaotluse esitamist, kuid ei keela seejuures töödega alustamist enne toetusetaotluse rahuldamist, mis tunduks sisuliselt loogilisem ja põhjendatum „ergutava mõju“ hindamise hetk. Seega on ebaselge selle nõude sisuline põhjendatus. Liiatigi ei ole see range reegel täitnud oma eesmärki olla lihtne ja üheselt mõistetav kriteerium ergutava mõju olemasolu tuvastamiseks, kuivõrd praktikas on see hulganisti vaidlusi tekitanud. Kas selline reegel peaks siiski ikkagi igal juhul kehtiv olema ja kohtunik peab ikka rakendama seadust nii nagu kirjas on?

Seda postitust ajendas mind aga kirjutama Euroopa Kohtu 1. oktoobri otsus Elme Messeri kohtuasjas C-743/18. Selles lahendis leidis kohus, et olukorras, kus Euroopa Regionaalarengu Fondist toetuse saaja ei saavuta toetuse tingimustes ette nähtud käibe taset temast sõltumatul asjaolul nagu tema ainsa äripartneri maksejõuetus, on tegu „eeskirjade eiramisega“ ja toetus tuleb tagasi nõuda. Seejuures põhjendas kohus oma seisukohta sisuliselt põhjendusega, et reeglid on reeglid ja neist tuleb rangelt kinni pidada ning tagasinõue ei ole ju ometi karistus ettevõtjale (mis tundub eriti küüniline olukorras, kus toetuse saaja on ainsa lepingupartneri maksejõuetuse tõttu ilmselt niigi väga keerulises seisus).

Minu õiglustunnet riivas nii see otsus kui Eesti Pagari otsus – nende otsuste valguses ei saa ma nõustuda ülalviidatud tsitaadiga, et kohtunik peab järgima seadust nii nagu see on kirjutatud. Kas ikka alati peab?

Veel toetuste tagasinõudmisest – Järvelaeva kohtuasi

Posted on by

white and black sail boat on ocean

Photo by Mike on Pexels.com

Eesti Pagari kohtuasjast (C-349//17) juba lisasin kolleeg Triinu Järviste artikli siia blogisse. Aga toetuste tagasinõudmisega seonduvalt jõudis Euroopa Kohtu eelotsuseni veel ka teine huvitav ja oluline Eestiga seotud kohtuasi: C-580/17: Järvelaev.

Kuivõrd Välisministeeriumi kokkuvõttes, mis on kättesaadaval siin, on sellest lahendist tehtud suurepärane ülevaade, millele ei oska ise midagi juurde lisada, siis kokkuvõtte koostajate lahkel loal kopeerin kokkuvõtte siia blogisse ka, et leiaks edaspidigi selle kiirelt üles.

Aga minu enda jaoks kõige olulisemad punktid, mis sellest asjast meelde jätta, on järgmised:

  • Kui EL määrusest ei tulene isikliku kasutamise nõuet, siis ei või seda ka siseriikliku õigusega kehtestada.
  • Toetuse objekti üürile andmine on vastuolus EL õigusega, kui investeeringuga seotud tegevus on läbi teinud olulise muutuse selle määruse tähenduses, sh kui annab kellelegi alusetu eelise või omandi/tegevus lakkab. Eelise esinemist tuleb hinnata juhtumipõhiselt.
  • Tagasinõudmist ei saa mõjutada see, kui toetuse saaja teeb toetuse tagasinõudmise üle käiva kohtuvaidluse kestel jõupingutusi rikkumise kõrvaldamiseks või need kõrvaldab.

Asjaolud

Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA) andis MTÜ-le Järvelaev toetust kalepurjeka soetamiseks. PRIA teostas toetuse saaja juures kontrolli, mille käigus leidis, et toetust on makstud alusetult ning seda pole kasutatud sihi- ja eesmärgipäraselt ning nõudis makstud toetuse tagastamist. Täpsemalt selgus, et toetuse saaja oli kalepurjeka andnud üürilepingu alusel üürile, kuigi projektitaotluse kohaselt oli toetuse saajal endal kavas luua vähemalt kolm uut töökohta ja palgata kalepurjeka meeskond. Lisaks pidi toetuse saaja tulenevalt toetuse taotlemisel kehtinud põllumajandusministeeriumi 2010. a määrusest nr 92 säilitama ja kasutama projektitoetuse eest soetatud investeeringuobjekti ise, ilma vahenduseta.

MTÜ Järvelaev vaidlustas PRIA tagasinõude otsuse. Riigikohus soovis teada, kas toetuse abil soetatud investeeringuobjekti üürile andmine teisele isikule on vastuolus liidu õigusega. Veel soovis Riigikohus teada, kas liikmesriigi sätestatud nõue, et toetuse saajal on kohustus vähemalt viie aasta jooksul arvates viimase toetusosa väljamaksmisest investeeringuobjekti isiklikult kasutada, on kooskõlas liidu õigusega. Lisaks, kas toetuse saab tagasi küsida tegevuse tegemata jätmise eest, mis ei olnud Leader-meetme kohaselt nõutav, kuid mille toetuse taotleja on lubanud ellu viia. Samuti, kas toetuse tagasi küsimist mõjutab see, kui toetuse saaja on hiljem lubatud tegevuse siiski ellu viinud.

Euroopa Kohtu põhjendused

Esmalt analüüsis Euroopa Kohus küsimust, kas investeeringuobjekti üürile andmine võib olla vastuolus liidu õigusega. Kohus märkis, et määrus nr 1698/2005 näeb ette mitu sellist võimalust, et kaasfinantseeritud investeeringuga seotud tegevus on läbi teinud olulise muutuse selle määruse tähenduses ning seetõttu ei pruugi olla õigustatud toetuse säilimine. Täpsemalt tuleb vaadata kas oluline muutus: a) mõjutab [tegevuse] laadi või rakendamistingimusi või annab alusetu eelise mõnele ettevõtjale või avalik-õiguslikule organile; või b) tuleneb kas infrastruktuuriüksuse omandi laadi muutusest või tootliku tegevuse lakkamisest või ümberpaigutamisest. Sõna „oluline“ viitab, et sätte kohaldamiseks peab olema muutus küllaltki märkimisväärne.

Kohtu hinnangul ei nähtu põhikohtuasja asjaoludest, et täidetud oleks tingimus b) ja kalepurjeka üürileandmisega oleks kaasnenud tegevuse lakkamine või ümberpaigutamine. Vastupidi, nähtub, et purjekat kasutati samaks tegevuseks, mis oli ette nähtud toetustaotluses. Üürileandmist ei saa käsitleda ka olulise muutusena infrastruktuuriüksuse omandi laadis, kuna omandiõigus ei lähe sellise lepinguga üle.

Kontrollides tingimust a) leidis kohus, et põhikohtuasjas on meetme olemus ja eesmärk jäänud samaks. Asjaolu, et seda eesmärki aitab saavutada teine isik, kui oli projekti taotluses, ei too automaatselt kaasa küllalki märkimisväärset muutust selle tegevuse olemuses või rakendamise tingimustes. Seda asjaolu tuleb aga kontrollida Riigikohtul. Alusetu eelise saamise tuvastamiseks tuleb kindlaks teha milles täpselt alusetu eelis seisnes, lisaks peab see eelis olema jällegi küllaltki märkimisväärne. Näiteks saab kontrollida, kas rahaline tulu, mille toetuse saaja oleks saanud ise purjeka käitamisest on võrreldav tuluga, mis ta sai purjeka üürimisest. Veel võib kontrollida, kas üürisumma määrati kindlaks turutingimustel ja seda, kas purjeka kasutaja võis saada kasutamisest tulu, mida ta muidu ei oleks võinud saada.

Kokkuvõttes leidis kohus, et üürileandmine võib küll olla määruse tähenduses oluline muudatus, mistõttu ei pruugi toetuse säilimine olla õigustatud, aga seda tuleb kontrollida Riigikohtul arvestades kõiki faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

Kohus analüüsis järgmiseks küsimust, kas liidu õigusega on kooskõlas liikmesriigi õigusnormid, mis kohustavad toetuse saajat säilitama ja isiklikult kasutama investeeringuga seotud tegevuse raames soetatud objekti vähemalt viis aastat alates viimase toetusosa välja maksmisest. Kohus märkis, et kuna üürileandmine ei tähenda automaatselt, et investeeringuga seotud tegevuses on toimunud liidu õigusega vastuolus olev muutus, ei saa riigisisene õigus nõuda, et isik ilmtingimata peab toetuse säilimiseks toetuse abil rahastatud objekti isiklikult valdama ja kasutada.

Määrusest tulenevalt säilib toetus, kui toetuse esemeks olev tegevus ei tee läbi olulist muutust viie aasta jooksul alates korraldusasutuse otsusest vahendite eraldamise kohta. Järelikult on määruses ette nähtud ajavahemik tavaliselt lühem kui see, mis põhikohtuasjas kirjeldatud riigisisestes õigusnormides on ette nähtud. Nimelt vahendite eraldamise otsus võib olla märkimisväärselt varasem sellest ajast, mil toimub viimase toetusosa väljamaksmine. Ka siin tuleb lähtuda määruses kehtestatust ning liikmesriigil puudub pädevus kehtestada asjassepuutuva tegevuse kestusele, laadile ja eesmärgipärasele rakendamisele lisatingimusi.

Järgmiseks analüüsis kohus seda, kuidas tuleb arvesse võtta tegevusi, mida toetuse taotleja lubas ellu viia, kuid mis ei olnud otseselt toetuse saamiseks nõutavad. MTÜ Järvelaev tõi taotluses välja, et kavatseb luua uusi töökohti, kuid pole selge, kas tegemist oli lepingulise kohustusega, mida lubati põhikohtuasjas käsitletava toetusega seoses täita. Järelikult tuleb Riigikohtul kontrollida MTÜ-l Järvelaev lasunud kohustuste ulatust, aga eelkõige seda, kas nende tegevuste täitmata jätmine tõi määruse kohaselt kaasa investeeringuga seotud tegevustes olulise muudatuse.

Viimasena analüüsis kohus küsimust, kas toetuse tagasinõudmist mõjutab see, kui toetuse saaja on hiljem lubatud tegevused ellu viinud. Selle kohta märkis kohus, et kui toetuse saajale antaks võimalus toetuse tagasinõudmise kohtumenetluse kestel heastada tegevuse läbiviimisel toime pandud eeskirjade eiramine, võiks see võimalus ärgitada teisi toetuse saajaid rikkumisi toime panema. Nimelt võib siis olla kindel, et rikkumisi on võimalik tagantjärgi kõrvaldada pärast seda, kui riigisisesed asutused on rikkumise avastanud. Seetõttu ei saa tagasinõudmist mõjutada see, kui toetuse saaja teeb toetuse tagasinõudmise üle käiva kohtuvaidluse kestel jõupingutusi rikkumise kõrvaldamiseks või need kõrvaldab.

Riigikohtu 03.10.2019 otsus asjas 3-15-1188 

Pärast Euroopa Kohtult juhiste saamist, tegi Riigikohus selles asjas omakorda otsuse, millega rahuldas MTÜ Järvelaev kassatsioonkaebuse osaliselt, jättis põllumajandusministri määruse nr 92 § 36 lõike 3 punkti 1 kohaldamata vastuolu tõttu EL õigusega ning tühistas haldus- ja ringkonnakohtu otsused saates asja uueks läbivaatamiseks samale halduskohtule.

Riigikohus sedastas oma otsuses järgmist:

Kuivõrd vaidlusalune toetus põhines EL õigusaktidel, pidi PRIA toetust tagasi nõudes arvestama lisaks siseriiklike õigusaktidele ka EL õigusakte. Riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt peab toetuse saaja investeeringuobjekti viie aasta jooksul isiklikult kasutama, on EL määrusega vastuolus, kuivõrd EL õigus ei näe ette nõuet isikliku kasutuse osas. Seetõttu tuleb riigisisesed õigusnormid jätta kohaldamata vastuolu tõttu EL õigusega.

Asjaolu, et PRIA lähtus kestvusnõude sisustamisel valest sättest, ei too siiski vältimatult kaasa PRIA otsuse tühistamist. Kui kohtumenetluses leiab kinnitust, et kaebaja on talle ette heidetud tegevusega rikkunud kestvuse nõuet ka EL määruse mõttes, siis võib osutuda õigeks PRIA lõppjäreldus, et kaebaja on eeskirju eiranud ja seetõttu tuli toetus tagasi nõuda. Hinnangu andmine eeskirjade eiramise kohta on faktidel põhinev otsustus, mis kaalumist ei nõua.

Kui pärast üürile andmist jätkati investeeringuga seotud tegevuseks soetatud objekti kasutamist samaks tegevuseks, mis oli ette nähtud toetustaotluses, ei ole aset leidnud tootliku tegevuse lakkamist või ümberpaigutamist. Infrastruktuuriüksuse omandi laadi muutus saab seisneda selle õigusliku staatuse muutuses, mille alusel omanik infrastruktuuriüksust omab, kuid lepinguõigusliku suhte alusel kolmandale isikule kindlaks ajavahemikuks kasutusõiguse andmine sellena käsitatav ei ole.

Enne kui järeldada, kas oluline muutus esineb või mitte, on vaja kontrollida, kas asjasse puutuv muutus on andnud alusetu eelise ja/või kas see on mõjutanud rakendamise olemust või tingimusi. Arvesse tuleb võtta selle meetme eesmärki, mille raames tegevust finantseeriti. Seega pelgalt asjaolu, et projekti elluviimise käigus asendati projekti teostaja isik teisega, ei tähenda seda, et eesmärki ei saavutatud ega seda, et aset leidis märkimisväärne muutus tegevuse olemuses või rakendustingimustes. Alusetu eelis tähendab seda, et toetuse saaja puhul tuleb eelise esinemist ja selle suurust hinnata nende rahalises või muus vormis antud eeliste võimaliku erinevuse seisukohast, mida see toetuse saaja pidi saama esialgu kavandatud tegevusest ja mida ta sai tegevusest pärast selles toimunud muutust. Olulise muutusena saab olla käsitatav ainult küllaltki märkimisväärne erinevus.

Asjaolu, et investeeringuga seotud tegevuseks soetatud objekti tegelik kasutaja ei oleks toetust saanud, kui ta oleks ise toetustaotluse esitanud, ei saa olla määrava tähtsusega alusetu eelise hindamisel, kuigi kui on tõendatud, et see isik oleks võinud saada toetustaotluse esitamise korral sama toetuse, võib see asjaolu näidata, et alusetut eelist ei esine.

 

 

 

Toetuse tagasinõudmise reeglid Eesti Pagari Euroopa Kohtu otsusest

Posted on by

wheat bread

Photo by hermaion on Pexels.com

Seekordne postitus teeb taas ruumi külalisautorile. Hea kolleeg Triinu Järviste kirjutas mõnda aega tagasi TGS Balticu selle kevadises riigiabi infokirjas hea ülevaate Eesti Pagari kohtuasjast (C-349//17). Kokkuvõtlikult on selle lahendi olulisemad märksõnad on ebaseadusliku riigiabi tagasinõude kohustus, ergutav mõju, õiguskindluse põhimõte, intressi ja aegumise arvestamine siseriiklikes riigiabi tagasinõuetes. Triinu lahkel loal kopeerisin tema ülevaate sellest otsusest siia blogisse ka:

Viidatud kohtuasi on tegelikkuses järgmine etapp Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse (EAS) toetuste tagasinõudmise protsessis, mis sai alguse sellest, et EAS andis väidetavalt teadmatusest riigiabi reegleid rikkudes 61 ettevõttele toetusi summas umbes 10,5 miljonit eurot. Vea ilmnemise järel otsustas EAS toetused osalt ettevõtjatelt tagasi nõuda. Väidetavalt rikuti nende toetuste puhul nn üldise grupierandi määruse[1] ergutava mõju kriteeriumi, sest ettevõtjad olid enne abitaotluse esitamist väidetavalt sõlminud siduvaid kokkuleppeid projekti elluviimiseks.

Liikmesriikide kohtutes on nimetatud tagasinõuetega seotud kohtuasjad veel pooleli, kuid kuna Tallinna Ringkonnakohus esitas Euroopa Kohtule õiguslikku tõlgendamist vajavaid küsimusi, on Euroopa Kohus teinud neis küsimustes juba nüüd eelotsuse. See sisaldab äärmiselt kaalukaid juhiseid kõigile toetuse andjatele. Seepärast on asjakohane teadvustada juba praegu – enne liikmesriikide kohtute lõplike otsuste saabumist – Euroopa Kohtu otsuses esitatud seisukohti praktikas.

1.     Ebaseadusliku riigiabi tagasinõudmise kohustus

Liikmesriigi asutustel võib tekkida kahtlus selle kohta, kas nad on kohustatud riigiabi tagasi nõudma olukorras, kus puudub igasugune Euroopa Komisjoni menetlus ja hinnang riigiabi ebaseaduslikkuse kohta tuleneb üksnes asutuselt endalt. Et ainult Euroopa Komisjonil on pädevus hinnata riigiabi ühisturuga kokkusobivust ja liikmesriigi asutus saab hinnata vaid abi ebaseaduslikkust, on olemas võimalus, et liikmesriigi asutuse poolt tagasinõutav abi kujutab endast Euroopa Komisjoni hinnangul küll ebaseaduslikku, kuid siiski lõppastmes ühisturuga erandkorras kokkusobivat abi.

Kuigi juba varem on Euroopa Liidu kohtupraktikas selgitatud riigiabi tagasinõude üldist kohustuslikkust, kinnitab Euroopa Kohtu eelotsus riigiabi andjatele nüüd puust ja punaselt järgmist: kui riigiabi on antud ebaseaduslikult, peab liikmesriigi asutus nõudma ka ilma Euroopa Komisjoni vastavasisulise menetluseta riigiabi omal algatusel tagasi, lähtudes ELTL artiklist 108(3).

See toob praktikas kaasa selle, et liikmesriigi asutustel endil on kohustus olla aktiivne ja tagada, et ebaseaduslik riigiabi nõutakse tagasi. See eeldab sisuliselt suurenenud eneseanalüüsi vajadust.

2.     Liikmesriigi asutus ei saa tekitada õiguspärast ootust

Euroopa Kohus leidis, et liikmesriigi asutus ei saa juhul, kui ta annab abi ekslikult, tekitada abisaajas õiguspärast ootust, et abi on seaduslik. See põhimõte takistab liikmeriikidel riigiabiõiguse kuritarvitamist nii, et liikmesriik saaks n-ö teadlikult anda ebaseaduslikku riigiabi ja vältida riigiabi tagasinõudmist, jagades ise ettevõtetele sellekohaseid soovitusi.

Samas tekitab kohtu selline seisukoht mõneti ebaõiglase olukorra ettevõtete jaoks, kes ei saa tugineda liikmesriigi asutuste selgitustele, kuid kelle jaoks võib riigiabi reeglistik tunduda hoomamatu. Tasub mainida, et Euroopa Kohtu seisukoht ei pruugi aga välistada siseriikliku õiguse alusel usalduse kaitse tekkimist ega liikmesriigi asutuse õigusvastasest tegevusest tulenevate kahjunõuete esitamist.

3.     Intress määras, mis oleks kohaldunud turutingimustel

Euroopa Kohus selgitas veel, et juhul, kui liikmesriigi asutus nõuab omal algatusel abi tagasi, on ta kohustatud nõudma abisaajalt intressi, võttes aluseks kohaldatavad riigisisesed õigusnormid. Euroopa Kohus leidis, et need õigusnormid peavad võimaldama tagada ebaseadusliku abi tagasinõudmise täies ulatuses ning et abisaajat kohustataks seega maksma intressi kogu ajavahemiku eest, mille vältel ta sai abi kasutada, ja määras, mis on samaväärne sellega, mida oleks kohaldatud juhul, kui ta oleks pidanud abisumma selleks ajavahemikuks turult laenama.

Sisuliselt tähendab see seda, et liikmesriigi asutus peab intressi määrates küll kohaldama liikmesriigi reegleid, kuid samas tagama Euroopa Liidu reeglitele vastava intressi nõudmise aja ja määra. Toetuse tagasinõudjal tekib aga teatav õiguslik ebakindlus juhul, kui riigisisesed sätted ei võimalda vajalikus määras või vajaliku aja eest intressi nõuda.

Samuti vajab arutamist see, kuidas peaks liikmesriigi asutus kohaldama intressi Euroopa Kohtu viidatud määras, „mis on samaväärne sellega, mida oleks kohaldatud juhul, kui ta oleks pidanud abisumma selleks ajavahemikuks turult laenama“, ning millist analüüsi ja tõendamist see liikmesriigi asutuselt eeldab. Need küsimused vajavad seetõttu samuti toetuste tagasinõudmisel selgelt õiguslikku analüüsi.

4.     Tagasinõue ei ole piiratud kümne aastaga

Euroopa Kohus leidis, et abi tagasinõudmisele ei või otseselt, kaudselt ega analoogia alusel kohaldada määruses nr 659/1999 sätestatud kümneaastast tähtaega. See seisukoht on kooskõlas ka teise, paar kuud varem tehtud Euroopa Kohtu 23. jaanuari 2019. aasta otsusega asjas C‑387/17. Selles otsuses kinnitas kohus samuti, et arvestades liikmesriikide kohtute rolli riigiabi kontrollisüsteemis ja nende sõltumatuse taset võrreldes komisjoniga, piirab määrusega nr 659/1999 ette nähtud kümneaastase aegumistähtaja möödumine ajaliselt üksnes komisjoni volitusi seoses riigiabi tagasinõudmisega.

Enamasti on seega ainsad aegumisreeglid, mis on liikmesriigi kohtus kohaldatavad, need, mis tulenevad riigisisesest õigusest, tõlgendatuna tõhususe ja võrdväärsuse põhimõtteid silmas pidades. Nagu möönis kohus Eesti Pagari asjas, võib Euroopa Liidu struktuurfondide kaasrahastatud abi korral olla liidu finantshuve kahjustava eeskirjade eiramise suhtes (määrus nr 2988/95) siiski kohaldatav ka nelja-aastane aegumistähtaeg, kui määruse tingimused on täidetud.

Minu toimetamistest, konkurentsi kuumadest teemadest 2018. aastal ja riigiabialastest arengutest

Posted on by

Enda jaokski uskumatu ja hirmutav, et viimasest postitusest juba varsti viis kuud möödas – aeg kaob lihtsalt käest. Sügis oli lisaks tavatööle täis konkurentsialaseid konverentse, seminare, loenguid ülikoolis ja mujalgi. Sai nii teisi õpetatud kui ise õpitud. Sellele järgnesid eriti tegusad töised kuud ja nii ongi blogipidamine soiku jäänud.

Lisaks saime koos kolleegidega vahepeal valmis igasügisese konkurentsiõiguse uudiskirja, mis on kättesaadav siin: https://goo.gl/q5EoVo. sulikku lugemist jagub selleski.

Konkurentsi kuumad teemad 2018. aastal

Kui nüüd sügisel väisatud konverentsidele tagasi mõelda, siis märksõnadena viimase aasta olulisematest teemadest jäid kõlama järgmised:

  • Mitmete liikmesriikide konkurentsiametid on võtnud sihikule ravimitootjate hinnapoliitika ja muuhulgas teinud trahve liiga kõrgete hindade kehtestamise eest, mis on seni ravimisektoris, aga ka muudes sektorites pigem tavatu olnud;
  • Karistamine koondumiste jõustamise eest enne koondumise loa saamist (ehk nö gun-jumping) – see on olnud teemaks nii Euroopa Komisjoni tasandil kui liikmesriikides;
  • Dow / DuPonti koondumine, millele Euroopa Komisjon andis 2018. a märtsis rohelise tule (ligi 1000-leheküljelises(!) otsuses) – küsimuse all oli eelkõige, kas innovatsiooni konkurentsi kahjustamine võib kujutada endast alust koondumise keelamiseks;
  • Google’i hiigeltrahv – kas kaubaturu määratlus oli õige, kas tegu oli ikka selge kuritarvitusega jne;
  • Hipsterite konkurentsiõigus – nii sellest, mis see on, kui Google’i trahvist kirjutasin lähemalt siin: http://tgsbaltic.com/uudised/kasulik/kas-434-miljardiline-trahv-googleile-on-hipsterite-konkurentsioiguse-ilming.

Riigiabialase kohtupraktika arengud

Jõulupühad olid aga sel aastal mõnusalt pikad ning jäi aega isegi selleks, et lugeda kokkuvõtteid viimase aja olulisematest riigiabialastest kohtute ja komisjoni otsustest. Olulisemate arengutena jäid mulle silma järgmised teemad:

  • T-720/16, ARFEA – Itaalia avaliku liiniveo kompensatsiooni saaga üks otsustest. Oluline sõnum: avaliku ülesande täitmise kohustuse (PSO) määramisel ei piisa sellest, et defineeritakse teenus, mida tuleb osutada, ja hind, millega teenust tuleb osutada; lisaks tuleb määratleda, kus ja millal tuleb teenust osutada.
  • C-114/17 P, Hispaania v komisjon – Hispaania digitaalse televisiooni saaga üks otsustest. Sõnum PSO määramise kohta: ei piisa sellest, et esineb turutõrge või et siseriikliku õiguse kohaselt on mingi teenus nimetatud kui ÜMPT; vajalik on, et PSO sisu oleks selgelt määratletud aktis, millega pannakse ühele või mitmetele ettevõtjale PSO. Valikulisuse kohta: pärast Retegali otsust (C-70/16 P) ei piisa valikulisuse tuvastamiseks enam lihtsalt tõdemusest, et meede eelistab üht sektorit – abi saaja olukorda tuleb võrrelda ettevõtetega, kes on sarnases õiguslikus ja faktilises olukorras.
  • T-239/11, SAE v komisjon – Hispaania ettevõtte väärtuse maksu saaga üks otsustest. Selle saaga tulemusel (eriti pärast C-20/15 P, World Duty Free otsust) on maksumeetmete valikulisuse tuvastamine ja selle osaks oleva kolmeastmelise võrdlussüsteemi testi läbitegemine nii keerukaks muutunud, et tulemused on vist pea alati ette ennustamatud. Aga see konkreetne otsus on annab vähemalt kasuliku ettevõtte väärtuse (goodwill) definitsiooni: “goodwill” is defined as the value of the reputation of the name of a company. In accounting terms, goodwill is the difference between the cost of acquisition of a company and the market value of the assets that make up the business that is acquired. Kuigi see pole ilmselgelt raketiteadus, siis võib vaja minna muuski kontekstis.
  • C-128/16 P, komisjon v Hispaania – Hispaania finantsliisingu maksuvabastust puudutav otsust. See on veel üks otsus valikulisuse kohta, aga veidi teisest aspektist kui võrdlussüsteemi määramine. Nimelt selgitas kohus selles asjas, et isegi kui ettevõtja on nö läbipaistev ja suunab kogu valikulise eelise edasi oma investoritele, siis ei tähenda see, et ta ei saa eelist ja seega riigiabi. Valikuline eelis võib esineda nii otsese kui kaudse abi saaja tasandil. Miks see on oluline? Sest see võib seada kahtluse alla komisjoni senise praktika, mille kohaselt abi vahendaja ei ole abi saajaks.
  • T-93/17, Duferco v komisjon – MEIP-i kohta: MEIPile tuginemiseks on igal juhul vaja usaldusväärset ex ante eksperdihinnangut, mis ei kirjelda üksnes ettevõtte hetkeolukorda, vaid tuleviku kasumlikkust. Kusjuures hinnangu andmisel ei peaks riik käituma mitte kui lihtsalt erainvestor, vaid kui struktuurset, globaalset või sektori poliitikat järgiv ja pikaajalise kasumi perspektiivist lähtuv erainvestor.
  • T-631/15, Stena Line v komisjon – Taani ja Saksamaa püsiühenduse väljaarendamiseks lubatud riigiabi otsuse edukas vaidlustamine konkurendi poolt. See otsus annab olulisi selgitusi konkurentsi mõju puudumise kohta olukorras, kus abi saaja on loomulik monopol (nagu raudteetaristu operaator). Lisaks on selles otsuses olulisi selgitusi riigigarantiide kohta: need peavad olema ajaliselt ja summaliselt piiratud, garantii realiseerimise tingimused peavad olema täpselt paika pandud.
  • C-544/17 P, BPC Lux 2 v komisjon – Portugali panga restruktureerimist puudutanud riigiabi loa otsuse apellatsioon. See otsus on oluline kaebeõiguse seisukohalt – nimelt tuleneb sellest, et kaebeõigus võib tekkida seoses siseriikliku kahju hüvitamise nõudega, kui see on (isegi kasvõi üsna kaudselt) seotud vaidlustatava komisjoni otsusega.
  • Mitmetest otsustest on käinud läbi põhimõte, et riigiabi esinemise välistamiseks ei ole tingimata vajalik riigihanke korraldamine, kui hange ei ole riigihankereeglite kohaselt nõutav.

Mahlakaid tsitaate kohtujuristide ettepanekutest

Posted on by

Kes see keset suve ikka midagi sisulist kirjutada või lugeda viitsib. Seepärast pikemalt blogima ei hakka. Aga suve jooksul on kohtupraktika uurides silma jäänud paar mahlakat tsitaati Euroopa Kohtu kohtujuristide sulest, mida siingi jagan.

Eesmärgi poolest konkurentsi kahjustava kokkulepped on nagu joobes juhtimine….

C-8/08, T-Mobile Netherlands jt, kohtujurist J. Kokott, p 47:

„…EÜ artikli 81 lõikest 1 tulenev „eesmärgil põhinevate rikkumiste” keeld [on] võrreldav karistusõigusest tuntud ohudeliktiga (Gefährdungsdelikte): enamikes õiguskordades kohaldatakse isiku suhtes, kes juhib raskes alkoholi- või narkootilises joobes sõidukit, karistusõiguslikke või väärteoõiguslikke sanktsioone sõltumata sellest, kas ta seadis liikluses tegelikult kellegi ohtu või põhjustas õnnetuse. Samas mõttes rikuvad ettevõtjad Euroopa konkurentsiõigust ja neid võib karistada rahatrahviga, kui nad viivad turul ellu konkurentsivastase eesmärgiga kooskõlastatud tegevusi, seejuures ei oma tähtsust, kas konkreetsel üksikjuhul kahjustatakse tegelikult teatud ettevõtjaid või üldsust.“

Nihil sub sole novum

C-242/13 Commerz Nederland, kohtujurist M.Wathelet

„1. Käesolev kohtuasi puudutab küsimust, kas riigi osalusega äriühingu poolt tema sise‑eeskirju rikkudes pangale antud garantiid on riigile omistatavad, nii et neid on võimalik kvalifitseerida riigiabiks. Käesolevas asjas andis W. K. Scholten, kes on Rotterdami (Madalmaad) sadamaettevõtja Havenbedrijf Rotterdam NV (edaspidi „HbR”) juhataja, nimetatud garantiid Madalmaade RDM kontserni kuuluvate äriühingute (edaspidi „RDM kontsern ”) kasuks. Asjas on tuvastatud, et W. K. Scholten tegutses garantiide andmisel omavoliliselt, pidas meelega garantiide andmist saladuses ja eiras riigi osalusega äriühingu põhikirja, kuna ta ei taotlenud nimetatud äriühingu järelevalvenõukogu eelnevat nõusolekut.

2. Eelneva põhjal võib tõdeda, et nihil sub sole novum („ei ole midagi uut päikese all”), kuid üllatav on see, et asjaomane liikmesriik toetab mõtet, et kõnealused meetmed on talle omistatavad ja kujutavad endast riigiabi Euroopa Liidu toimimise lepingu tähenduses, samas kui garantiide saaja, kes mõistagi soovib maksete tegemist, leiab, et garantiid ei ole riigiabi, sest need on antud ultra vires.“

close up court courthouse hammer

Photo by Pixabay on Pexels.com

Isegi katoliku kirik ei jää riigiabi reeglitest puutumata

Posted on by

Euroopa Kohtu 27. juuni otsus kohtuasjas C-74/16 väärib käsitlemist mitmel põhjusel. Esiteks on see hea võimalus kirjutada tänasele postituse pilkupüüdev pealkiri. Sisulise poole pealt aga on otsuses kasulikke viiteid ja seisukohti ettevõtja ja majandustegevuse mõiste kohta ning seda eelkõige haridusvaldkonnas.

Asjaolud

Hispaanias on katoliku kiri vabastatud omandimaksu tasumisest. See maksuvabastus on puudutanud eelkõige kirikule kuuluvaid peamiselt religioossel eesmärgil kasutatavaid ehitisi. Kuid kui kiriku organisatsioon (kongregatsioon) tegeleb ka muude tegevustega (nt hariduslike teenuste pakkumine, aga ka toitlustus- ja transporditeenuste pakkumine), siis sellisteks tegevuseks kasutatavatele ehitistele Hispaania riik (täpsemalt kohalik omavalitsus) maksuvabastust anda ei tahtnud. Vaidlus jõudis Hispaania siseriiklikusse kohtusse, kus omakorda kerkis üles küsimus maksuvabastuse kooskõlast riigiabi reeglitega ja nii jõudis see küsimus ka Euroopa Kohtu töölauale.

Niisiis, kas katoliku kirik on ettevõtja, kelle suhtes kehtivad riigiabi reeglid või mitte?

Kohtu seisukoht

Mitte kuigi üllatuslikult leidis kohus, et see, kas kirik on ettevõtja sõltub sellest, millega ta tegeleb. Pelgalt usukogukonnaks olemine ei takista kiriku suhtes riigiabi reeglite kohaldamist kiriku selliste tegevuste osas, mis kujutavad endast majandustegevust. Seega tuleb välja selgitada konkreetse tegevuse iseloom ning sama üksuse iga erineva tegevuse puhul kontrollida, kas see on käsitletav majandustegevusena. Vaidlusaluse maksuvabastuse objektiks olnud hoonet kasutati kiriku haritusasuse aulana. Seega, tuli tuvastada, kas kiriku poolt pakutavad haridusteenused kujutasid endast majandustegevust.

Majandustegevuse all mõista mis tahes tegevust, mis seisneb kaupade või teenuste pakkumises teataval turul. Asjaolu, et kaupade või teenuste pakkumine toimub tulu saamise eesmärgita, ei takista seda, et üksust, kes teeb neid tehinguid turul, tuleb pidada ettevõtjaks, kui kõnealune pakkumine konkureerib teiste ettevõtjate pakkumisega, kelle eesmärk on tulu saamine.

Kohus selgitas, et majandustegevuseks kvalifitseeritavate teenuste all mõistetakse tavaliselt tasulist tegevust. Tasulisuse olemuslik tunnus on see, et tasu on majanduslik vastusooritus osutatud teenuse eest. Seepärast, õppetöö, mida pakub haridusasutus, mida rahastatakse peamiselt eravahenditest, mis ei pärine teenuseosutajalt endalt, on teenus, kuna selliste asutuste eesmärk ongi pakkuda tasu eest teenuseid. Eravahenditest rahastamine ei pruugi siiski pärineda üksnes või peamiselt õpilastelt või nende vanematelt, kuna tegevuse majanduslik laad ei sõltu asjaolust, et teenuse eest maksab teenuse saaja.

Küll aga kehtib kohtu arvates erisus juhul, kui haritusteenust rahastatakse täielikult või peamiselt riikliku haridussüsteemi raames. Nimelt ei ole riigil üldjuhul riigieelarvest ja mitte õpilaste või nende vanemate poolt rahastatava riikliku haridussüsteemi loomisel ja ülalpidamisel kavatsust arendada tasulist tegevust, vaid ta täidab oma sotsiaal‑, kultuuri‑ ja haridusalaseid ülesandeid oma elanike suhtes. Seega, riigi haridussüsteemi raames rahastatud haridusteenuse pakkumine ei ole majandustegevus.

Seega tuli ka kirikule kuuluva hoone aula puhul tuvastada, kas ja millises osas kasutati seda riiklikult rahastatud hariduse pakkumiseks ehk mittemajandustegevuseks ja millises osas muudeks hariduslikeks tegevusteks (riigi poolt mitte rahastatav koolieelne, kooliväline ja täiendav õpe) ehk majandustegevuseks. Riigiabi saab esineda vaid viimase kasutusosa puhul. Ehk siis, kui aula on ka erinevate tegevuste segakasutuses, võib maksuvabastus olla keelatud riigiabi selles ulatuses, milles auditooriumi kasutatakse majandustegevuseks.

Iseküsimus oli siin muidugi see, kas maksuvabastuse summa oli üldse nii suur, et sellel oli mõju konkurentsile ja kaubandusele liikmesriikide vahel. Kui sellist mõju ei ole, siis keelatud riigiabi ei esine. Praegusel juhul võis kõne alla tulla vähese tähtsusega erandi kohaldumine.

Kommentaar

Kokkuvõttes, eelnevast lahendist tuleneb seega, et tegevuste kvalifitseerimisel majandustegevuseks ja mittemajandustegevuseks on oluline tegevuse rahastusallikas. Kui rahastatakse eelkõige eravahenditest, siis on tegu majandustegevusega. Siinjuures ei pea teenuse saaja ja teenuse eest maksja siiski samad olema. Kui aga tegevust rahastatakse riiklikest allikatest riigi funktsioonide tagamiseks, siis on tegu mittemajandustegevusega.

Seda otsust tasub meeles pidada ka Eesti haridussektori toetuste riigiabi reeglitega kooskõla hindamisel. Kuid miks mitte ka kultuuri, tervishoiu või sotsiaalteenuste valdkonnas.

Avalike teenuste teemal ja muust ka

Posted on by

Üks põhjusi, miks pole jõudnud tükk aega blogida on TGS Balticu riigiabi infokiri. Selle tarbeks sai kirja pandud ridamisi mõtteid, mis juba tükk aega meeles mõlkusid. Tulemus on kättesaadav siin.

Minu enda jaoks on kõige huvitavam avalike teenuste määramise teemaline lugu, sest siia sai kokku põimitud mitmetest hiljutistest kohtulahenditest tulenevaid olulisi põhimõtteid. Jagan seda artiklit siin blogis ka…

 

Millised piirangud kehtivad hüvitise maksmisele avaliku teenuse eest?

Euroopa kohtupraktikas on viimase aasta jooksul tehtud mitu lahendit, mis käsitlevad avaliku teenuse osutamise eest makstava hüvitise ja riigiabi piire. Käesolevas artiklis ongi antud ülevaade kohtu põhiseisukohtadest selles vallas. Kokkuvõttes võib öelda, et viimase aja kohtupraktikas on liikmesriikide vabadust avalike teenuste määramisel ja hüvitise maksmisel senisega võrreldes kitsendatud.

Avaliku teenuse kompensatsiooni ja riigiabi seos

Juba Altmargi kohtuotsusest[1] alates on selge, et avaliku teenuse eest makstav hüvitis ei kujuta endast eelist ega seega ka mitte riigiabi juhul, kui nn Altmargi kriteeriumid on täidetud.[2] Kui aga avaliku teenuse eest makstava hüvitise puhul need kriteeriumid täidetud ei ole, on tegu riigiabiga ka juhul, kui ülejäänud riigiabi tingimused on täidetud.

Milline tähendus on selles kontekstis Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) artiklist 106(2) tuleneval erandil, mis lubab üldist majandushuvi pakkuvate teenuste (ÜMPT) osutajatel kalduda konkurentsi- ja riigiabieeskirjadest kõrvale juhul, kui see on vajalik avalike teenuste osutamiseks? Sardiinia laevaühenduse toetust puudutanud kohtuasjades täpsustas Euroopa Liidu Üldkohus, et ELTLi artikli 106(2) rakendamine eeldab, et meede on riigiabi. Kui meede on riigiabi, võib Euroopa Komisjon tunnistada selle erandina ühisturuga kokkusobivaks muu hulgas artikli 106(2) alusel – selle hinnangu andmisel ei ole aga Altmargi kriteeriumite hindamine enam asjakohane.[3] Sama rõhutas Euroopa Kohus hiljuti oma Taani avalik-õiguslikku ringhäälingut puudutanud otsuses.[4]

Kuivõrd praktikas on Altmargi kriteeriumite täitmine sageli küsitav, on Euroopa Komisjon ÜMPT osutamiseks kehtestanud mitu erandit, mille tingimuste täidetuse korral loetakse meede ühisturguga kokkusobivaks – sh ÜMPT vähese tähtsusega abi erand[5] ja komisjoni otsus 2012/21/EL[6]. Kui meede vastab nende erandite tingimustele, siis on see lubatud, olenemata sellest, et tegu on riigiabiga. Seejuures rõhutas kohus aga eespool viidatud kohtuasjades, et otsuse 2012/21/EL rakendamisel peab meede vastama kõigile erandi tingimustele, sh peab olema täidetud sellele otsusele viitamise nõue. Viitamine ei ole pelgalt formaalne nõue, vaid vajalik meetme läbipaistvuse tagamiseks.

Avaliku teenuse sisu määramine

Kohtupraktikast tuleneb, et juhul, kui konkreetsed ÜMPT ulatust määratlevad Euroopa Liidu eeskirjad puuduvad, on liikmesriikidel konkreetse teenuse määratlemiseks üldist majandushuvi pakkuvana ja teenuse pakkujale hüvitise maksmiseks lai tegutsemisruum. Siiski ei ole liikmesriigi otsustusruum päris piiramatu, vaid allub teatud ulatuses ikkagi komisjoni kontrollile.

Euroopa Komisjon on selgitanud, et üldjuhul viitab ÜMPT või avaliku teenuse osutamise ülesande andmine sellise teenuse pakkumisele, mida ettevõtja oma majandushuvist lähtudes ei pakuks või ei pakuks samas ulatuses või samadel tingimustel.[7] Üldkohus täpsustas hiljutises Taani riigi makstavaid raudteetranspordi toetusi käsitlevas kohtuasjas, et kuigi turutõrke esinemine võib olla asjassepuutuv tegur hindamaks, kas riigiabi on ühisturuga kokkusobiv või mitte, ei ole see ilmtingimata vajalik selleks, et põhjendada riigi poolt mingi teenuse määramist avalikuks teenuseks.[8]

Samas piiras Üldkohus Korsika laevaliinide toetust puudutavas kohtuasjas selles osas liikmesriikide otsustusvabadust. Nimelt märkis kohus, et avaliku teenuse tegelik vajadus tehakse kindlaks tuvastuse alusel, et puudub eraalgatus. Et teenuse saaks kvalifitseerida ÜMPTks, peab see esiteks vastama avaliku teenuse tegelikule vajadusele, millest annab tunnistust teenuse ebapiisavus vaba konkurentsi tingimustes. Teiseks peab ÜPMT ulatus olema vajalik ja proportsionaalne selle vajaduse seisukohast. Liikmesriik ei saa piirduda viitega üldisele huvile väga laias tähenduses. Kui ei ole olemas kasutajate nõudlust avaliku teenuse järele, ei saa seda avalikku teenust või selle ulatust pidada ilmselgelt vajalikuks ega proportsionaalseks avaliku teenuse tegeliku vajaduse seisukohast. Samuti ei saa sellist vajadust olemas olla siis, kui kasutajate nõudluse võivad rahuldada turul juba tegutsevad ettevõtjad avaliku võimu kehtestatud vastavasisulise kohustuse puudumisel.[9]

Seega, kui riik otsustab toetada teenust, mille jaoks on turul turutingimustes tegutsev alternatiiv olemas (nt otsus toetada reisirongiliiklust olukorras, kus on olemas ka riigi toetuseta toimiv bussiühendus), määratledes selle ÜMPTna, peab selleks olema tõsiseltvõetav põhjendus.

Avaliku teenuse hüvitise taseme määramine

Kui avaliku teenuse sisu määratlemine puudutab Altmargi esimest kriteeriumi, siis selle teenuse eest makstava hüvitise suurus puudutab Altmargi teist kriteeriumi.

Eelviidatud Sardiinia laevaliinide toetust puudutanud kohtuasjas rõhutas Üldkohus, et liikmesriikidel on lai kaalutlusruum ka avaliku teenuse kulude katmise kindlaksmääramisel. Nimelt ei ole komisjonil olukorras, kus ÜMPT valdkonnas liidu õigusnormid puuduvad, pädevust võtta seisukoht avalik-õiguslikule operaatorile pandud avaliku teenindamise kohustuse ulatuse kohta, eelkõige selle teenusega seotud kulude taseme kohta ega sellega seoses riigisiseste ametiasutuste tehtud poliitiliste valikute otstarbekuse kohta, samuti mitte avalik-õigusliku operaatori majandusliku tõhususe kohta. Kuid just sellepärast nõuab Altmargi teine tingimus, et hüvitise parameetrid oleksid kontrollitavad. See tähendab, et need peavad olema eelnevalt kindlaksmääratud objektiivsete ja läbipaistvate kriteeriumide alusel ning kriteeriumid peavad olema täpsustatud viisil, mis välistavad liikmesriigi poolt ÜMPT mõiste kuritarvitamise.[10]

Samas ei pea liikmesriigid avaliku teenuse osutamise eest siiski alati hüvitist maksma. Nad võivad näha ette avaliku teenindamise kohustuse, mille finantstasakaal saab tegevustuludega täielikult tagatud, ilma et oleks vaja maksta avaliku teenuse hüvitist, kuigi avaliku teenindamise kohustuste panemine tähendab tõesti enamasti seda, et asjaomasele operaatorile makstakse vastutasuks hüvitist. Samas ei ole olukorras, kus ÜMPT valdkonnas puuduvad liidu õigusnormid, liidu õigusega vastuolus, kui niisugust avaliku teenuse hüvitist ette ei nähta.[11]

Et Altmargi teine tingimus oleks täidetud, on seega igal juhul vaja tagada, et juhul, kui hüvitist makstakse, oleks selle arvutamise meetodid enne objektiivselt ja läbipaistvalt kindlaks määratud.

Avaliku teenuse määramise nõuete rikkumise tagajärjed

Milliseid tagajärgi toob kaasa see, kui liikmesriik on laiast kaalutlusruumist hoolimata avaliku teenuse määramise reeglite vastu eksinud? Kas sel juhul tuleb abi saajal tagasi maksta üksnes üleliigselt saadud hüvitis?

Üldkohtu selgitustest nähtub selles osas väga karm seisukoht. Nimelt, kui hüvitise puhul ei ole kumulatiivselt täidetud neli Altmargi kriteeriumi, tuleb lugeda, et see annab hüvitise saajatele eelise, ning kui siseturuga kokkusobimatu riigiabi olemasolu tuvastamiseks nõutavad muud tingimused on täidetud, peavad selle saajad hüvitise täies ulatuses tagastama.[12]

Kui avalik teenus ei ole olemuselt ÜMPT (st Altmargi esimene tingimus ei ole täidetud), ei saa sellele kohalduda ELTLi artiklist 106(2) tulenev erand. Kuivõrd avaliku teenuse hüvitis on olemuselt tegevusabi, ei saa sellele kohalduda ka ELTLi artiklist 107(3) tulenev erand, mistõttu ei saa komisjon lugeda sellist hüvitist ühisturuga kokkusobivaks. See aga tähendab, et tagasi nõutakse kogu hüvitise summa, mitte ainult üleliigselt makstud hüvitis.

[1] Kohtuasi C-280/00 – Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg, 24.7.2003, punktid 88–93.

[2] Altmargi kriteeriumid

  • Abi saanud ettevõtja peab tegelema avaliku teenindamise kohustuste täitmisega ja need kohustused peavad olema selgelt määratletud.
  • Parameetrid, mille alusel hüvitis arvestatakse, peavad olema enne objektiivse ja läbipaistavana välja töötatud, et vältida abisaajale ettevõtjale majandusliku kasu tekitamist, mis võib anda talle eelise võrreldes konkureerivate ettevõtjatega.
  • Hüvitis ei ületa summat, mis on vajalik, et katta täielikult või osaliselt avaliku teenindamise kohustuste täitmisest tulenevad kulud, võttes arvesse nii sellega seotud väljaminekuid kui ka mõistlikku kasu kohustuste täitmise eest.
  • Kui avaliku teenindamise kohustust täitvat ettevõtjat ei valitud avalikus hankemenetluses, peab sobiva hüvitise tase olema kindlaks määratud selliste kulude analüüsi alusel, mida keskmise suurusega, hästi korraldatud juhtimise ja asjassepuutuva avaliku teenindamise nõudluse rahuldamiseks vajalike sobivate vahenditega varustatud ettevõtja oleks nende kohustuste täitmiseks kandnud, arvestades kohustuste täitmisega seotud tulusid ja mõistlikku kasumit.

[3] Kohtuasjad T-219/14 – Regione autonoma della Sardegna vs. komisjon, 06.04.2017, ja T-220/14 – Saremar vs. komisjon, 06.04.2017.

[4] Kohtuasi C-660/15 P – Viasat Broadcasting UK vs. komisjon, 08.03.2017, p 33.

[5] Komisjoni määrus (EL) nr 360/2012, 25. aprill 2012 , Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklite 107 ja 108 kohaldamise kohta üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid osutavatele ettevõtjatele antava vähese tähtsusega abi suhtes.

[6] Komisjoni otsus, 20. detsember 2011, Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 106 lõike 2 kohaldamise kohta üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid osutavatele ettevõtjatele avalike teenuste eest makstava hüvitisena antava riigiabi suhtes (teatavaks tehtud numbri K(2011) 9380 all).

[7] Komisjoni teatis Euroopa riigiabi eeskirjade kohaldamise kohta üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamise eest makstava hüvitise suhtes, 2012/C 8/02, p 47; Komisjoni teatis Euroopa Liidu raamistik riigiabi jaoks, mida antakse avalike teenuste eest makstava hüvitisena (2012/C 8/03), p 13.

[8] Kohtuasi T-92/11 RENV – Andersen vs. komisjon, 18.01.2017, p 69–70.

[9] T454/13 – SNCM vs. komisjon, 01.03.2017, p 120–134.

[10] Kohtuasi T-219/14 – Regione autonoma della Sardegna vs komisjon, 06.04.2017, p 101–103.

[11] Samas, lk 106–107.

[12] T454/13 – SNCM vs. komisjon, 01.03.2017, p 267.

 

Soodne kohtuväline kokkulepe võib kaasa tuua riigiabi riski

Posted on by

Täna on mu blogi taas külalisautori päralt: kolleeg Indrek Kangur kirjutab soodsa kohtuvälise kokkuleppe riigiabi riskidest Madridi Reali jalgpalliklubi valusa õppetunni näitel. Head lugemist…

Olles vältinud kulukat kohtuvaidlust omavalitsusega ning taskus soodne kompromisskokkulepe ei tasu veel kohe hõisata. Oma hiljutises otsuses asus Euroopa Komisjon seisukohale, et kui leping omavalitsusega ei ole sõlmitud turutingimustel võib tegemist olla riigiabiga, mis tuleb tagasi maksta koos liitintressiga.

Viidatud Komisjoni otsus käsitles Madridi linna ja jalgpalliklubi Madridi Reali vahelisi maadevahetustehinguid ning andis selge suunise, et Komisjon võib kohaliku omavalituse tavalise majandustegevuse käigus sõlmitud tehinguid üksipulgi lahata ning avastades, et mõni ettevõtte on saanud rohkem kasu, kui see oleks võimalik olnud turutingimustel, võib tegemist olla keelatud riigiabiga. Kõnealune Komisjoni otsus on ilmselt rohkem tähelepanu saanud seetõttu, et Komisjon asus riigiabi tagasi nõudma ühelt maailma tuntumalt jalgpalliklubilt, kuid tegelikkus peitub ka otsuse sisus nii mõndagi huvitavat.

Kaasus seisnes selles, et linn ja jalgpalliklubi sõlmisid mitmeid lepinguid, millega vahetati poolte omanduses olevaid maatükke. 2011 aastal sai paraku selgeks, et linn ei suuda varasemaid kokkuleppeid täita ning ühte kinnistut jalgpalliklubile üle anda pole enam võimalik. Vältimaks suuremat vaidlust sõlmisid pooled kompromisslepingu, millega linn kohustus hüvitama jalgpalliklubile maatüki väärtuse hinnaga ligikaudu 22 miljonit eurot.

Kompromiss sattus Komisjoni huviorbiiti ning viimasel tekkis kahtlus, et kas säärane kompromissleping vastab ikka turutingimustele ehk kas linn tegutses nii nagu oleks seda teinud mõistlik turutingimustes tegutsev isik. Komisjoni leidis, et sellise tehingu juures on vajalik hinnata esiteks, kas linnal üleüldse oli lepinguline kohustus kinnistu üleandmiseks ning kui tõenäoline oleks linna vastutus kohustuse täitmata jätmisel. Lisaks leidis Komisjon, et oluline on ka linna vastutuse korral hinnata, milline oleks õiglane hüvitis kohustuse täitmata jätmise eest.

Märkimisväärne on, et Komisjon võttis püstitatud küsimustest lähtuvalt ette kogu pooltevahelise lepingulise suhte ning asus seisukohale, et linn oleks pidanud kompromisslepingu sõlmimise asemel kasutama õigusabiteenuseid ning säärase kompromissiga mitte nõustuma. Veelgi enam leidis Komisjon, et linna poolt maatükki hinnaks määratud 22 miljonit oli tugevalt ülepaisutatud vaatamata sellele, et kinnistu hindamine oli toimunud linnavara hindamise korra järgi ning linna poolt määratud summat oli kinnitanud ka Hispaania rahandusministeerium ning eksperdi Aguirre Newman raport. Komisjon otsustas turupõhise hinna määramisel tugineda enda poolt tellitud eksperdihinnangule ning leidis, et kinnistu tegelik turuväärtus oli hoopis ligikaudu 4 miljonit eurot.

Kokkuvõttes asus Komisjon seisukohale, et linn ei käitunud kompromisslepingut sõlmides nii nagu seda oleks teinud turutingimustes tegutsev isik ning jalgpalliklubi oli kompromisslepingu sõlmimisega saanud valikulise eelise, mis kahjustas konkurentsi ning mõjutas liikmesriikide vahelist kaubandust. Komisjoni otsusega kohustati Hispaania Kuningriiki ebaseaduslikult antud riigiabi summas 18 miljonit eurot koos liitintressiga Madridi Realilt tagasi nõudma.

Eestis on maadevahetuse tehingud esile kerkinud seoses altkäemaksu skandaalidega, kuid kõnealuse Komisjoni otsuse valguses ei saa ära unustada, et ka ametnikke ära ostmata on võimalik sattuda probleemsesse olukorda, kus soodsalt saadud maatükk võib aastaid hiljem riigiabi ja intresside tagasinõudmise tõttu osutuda märksa kallimaks. Kohalike omavalitsuste poolelt vaadates on Komisjoni teguviis eriliselt sekkuv kuivõrd näib, et tagantjärele võidakse diskretsiooniotsuseid nagu näiteks otsus õigusabi kasutamiseks ümber vaadata ning väita, et seetõttu ei saanud tegemist olla turutingimustel sõlmitud tehinguga, mis omakorda võib kaasa tuua riigiabi tagasinõude.

Komisjoni otsuse pinnalt tuleb seega olla eriti valvas olukordades, kus omavalitsus ei teosta võimu vaid asub sõlmima lepinguid tavalises majanduslikus tegevuses. Ettevõtja peaks kahtlemata mõtlema potentsiaalse riigiabi esinemisele, kui tehing tundub olevat liiga hea, et olla tõsi ning omavalitsus omakorda ei tohiks ära unustada, et vaatamata sisemistele kordadele ning praktikas juurdunud teguviisidele tuleb alati mõelda, kas ka tegelikult turul sellise väärtusega tehinguid sõlmitaks.

Suhkrumaksust, emotsioonideta

Posted on by

Suhkrumaksust emotsioonideta ehk riigiabireeglite kontekstis

Koalitsioonilepingus kavandatud nn suhkrumaksu teemal on tekkinud päris palju emotsionaalset poleemikat – kas see maks aitab tõesti kaasa rahvatervise edendamisele või on üksnes riigieelarve täitmise vahend, kuidas see mõjutab Eesti ettevõtete konkurentsivõimet jne. Üks aspekt, millele selle vaidluse juures on aga seni vähe tähelepanu pööratud, on suhkrumaksu kooskõla Euroopa Liidu riigiabireeglitega. Seepärast tahangi korraks emotsioonid kõrvale jätta ja juhtida tähelepanu suhkrumaksu kehtestamisega seotud õiguslikele riskidele.

Suhkrumaks kui riigiabi

Kuigi maksuküsimustes on liikmesriikidel teatav autonoomia, on Euroopa Komisjon nii mõnelgi juhul leidnud, et liikmesriikide poolt kehtestatud maksud on vastuolus riigiabireeglitega põhjusel, et maksul on valikuline iseloom. See on tavapärane just erieesmärgiga maksude puhul, kuivõrd sedalaadi maksud võivad soodustada teatavaid tooteid või tegevusi, mis on maksu kehtestamise üldist eesmärki ja loogikat silmas pidades sarnases olukorras.

Näitena saab tuua Soomes 2011. aastal kehtestatud maiustuste, jäätise ja karastusjookide maksu. Kuigi esmapilgul tundub, et maks kehtis kõikidele kõrge suhkrusisaldusega ehk nö tervise seisukohast probleemsetele kaupadele ühtmoodi ning lähtus samast eesmärgist, leidus ikkagi erisusi, mille tõttu mõned olemuselt sarnased tooted said eelisseisundi. Näiteks kaebasid sojatoodete tootjad Euroopa Komisjonile, et kuivõrd maks kehtis vaid taimset päritolu jookide suhtes, aga mitte piima ega laktoosivabade piimajookide suhtes, said piimatootjad maksu tõttu eelise sojapiimatootjate ees, mis kujutas endast lubamatut riigiabi. Euroopa Komisjoni survel on Soome suhkrumaksu tänaseks kehtetuks tunnistanud.

Sarnased probleemid võivad tõusetuda koalitsioonilepinguga kavaldatud suhkrumaksuga.

Mis juhtub kui riigiabireegleid rikutakse?

Euroopa Liidu reeglitest tulenevalt tuleb riigiabinõuetega vastuolus olev riigiabi abisaajalt tagasi nõuda. Siin läheb asi keeruliseks, sest juhul, kui Euroopa Komisjon tuvastab, et tegemist on ebaseadusliku riigiabiga, tuleb riigil tuvastada kõik suhkrumaksu tõttu eelise saanud ettevõtjad ning nõuda ka neilt maksu tasumist, koos liitintressiga alates maksu kehtima hakkamise hetkest. Kuigi riigieelarvele võib see ju ka positiivselt mõjuda, oleks tagajärg paljude Eesti ettevõtjate jaoks aga ka Eesti ärikliima maine jaoks katastroofiline.

Kui veel samm edasi mõelda, on Euroopa kohtud tunnustanud ka ebaseadusliku riigiabi tõttu kõrgemaid makse tasuma pidanud maksumaksjate maksu tagasinõude õigust, aga ka kahjunõude õigust riigi vastu. Seega võib suhkrumaks ringiga ka riigieelarvet näpistama hakata.

Riigiabi reeglite rikkumist saab loomulikult ennetada, kui küsida Euroopa Komisjonilt enne suhkrumaksu kehtestamist luba, kuid silmas peab pidama, et menetlus komisjonis võib võtta aega (sageli mitu aastat) ning komisjon võib maksu kehtestamise keelata.

Kokkuvõttes, enne suhkrumaksu kehtestamist tuleb kindlasti teadvustada riigiabireeglitega seotud riske ning varuda piisavalt aega, et saada maksule ka Euroopa Komisjoni heakskiit. Seega, järgmise kahe-kolme aasta riigieelarvesse ei tasuks suhkrumaksu laekumisi veel küll sisse arvestada.

Eraõiguslikult tegutsev investor või eraõiguslikult tegutsev võlausaldaja riigiabi õiguses

Posted on by

15.09.2016 tegi Euroopa Kohus ühe huvitava lahendi kohtuasjas T-386/14, FIH Holding v komisjon. Selle kohtuasja asjaolud on üsna keerukad ja seepärast ei hakka neid siin pikemalt lahti kirjutama. Küll aga panen kirja olulisemad põhimõtted, mida sellest lahendist meelde jätta.

Esiteks selgitas kohus, et makseraskuste olukorras tuleb riigipoolset tegevust hinnata lähtudes eraõiguslikult tegutseva võlausaldaja (mitte eraõiguslikult tegutseva investori) põhimõttest lähtudes. Seega, kui riigi meetme eesmärk on päästa nii suur osa oma investeeringust kui võimalik, ei ole asjakohane lähtuda tavapärasest tuleviku rahavoogude (NPV) hindamisest. Asjakohane on hinnata, kui suur osa võlast on võimalik tagasi saada näiteks saneerimise käigus võlga vähendades võrreldes olukorraga, kui riik võlausaldajana oleks siis, kus võlgnik likvideeritakse pankroti tagajärjel.

Teiseks, varasemalt seaduslikult antud abisummad tuleb abi suuruse arvestusest välja jätta, sest abi saajal ei ole kohustust selliseid summasid tagasi maksta. Lisaks, kui riik andis lubatud abi, siis ei käitunud riik nagu erainvestor.

Kolmandaks märkis kohus, et abi esinemist hinnates lasub komisjonil tõendamiskoormis küsimuses, kas riik käitus nagu eraõiguslik investor.