Mida toob kaasa geobloki määrus?

background blocks bricks concrete

Photo by PhotoMIX Ltd. on Pexels.com

Ilmselt on paljud kuulnud, et millalgi selle aasta alguses (täpsemalt 28.02.2018) võeti EL tasandil vastu geoblokeeringu ehk lühidalt geobloki määrus, aga kahtlustan, et suhteliselt vähesed on viitsinud selgeks teha, mida see reaalselt tähendab. Aega selleni, mil määrust kohaldama hakatakse, on küll veel kuni 3. detsembrini, aga et uued reeglid üllatusi kaasa ei tooks, võtsin lõpuks selle aja ja tegin endale asja selgeks. Ehk on kellelgi veel abiks…

Mis see geobloki määrus täpsemalt on?

Määruse täispikk nimi on Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus (EL) 2018/302, mis käsitleb siseturul toimuvat põhjendamatut asukohapõhist tõkestust ja muul viisil diskrimineerimist kliendi kodakondsuse, elukoha või asukoha alusel ning millega muudetakse määrusi (EÜ) nr 2006/2004 ja (EL) 2017/2394 ning direktiivi 2009/22/EÜ.

Nimi on küll pikk ja lohisev ning põhjenduspunkte on määrusel ka mitme lehekülje jagu, aga määrus ise on koosneb vaid 11 üsna lühikesest artiklist.

Et tegu on määrusega, on see otsekohalduv ja Eesti õiguskorda seda iseenesest üle võtta ei ole vaja. Kuid määrus kohustab liikmesriike määrama organi, kes määruse jõustamisega tegeleb ja määruse rikkumise eest trahve määrab. Selleks on Riigikogu menetlusse antud tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2018/302 rakendamine) eelnõu 661 SE. See eelnõu koosneb sisuliselt kahest paragrahvist, millega antakse määruse rakendamine Tarbijakaitseameti vastustusalasse ja antakse ametile õigus teha määruse rikkumise eest väärteo trahve füüsilisele isikule kuni 300 trahviühikut (ehk 1200 eurot) ja juriidilisele isikule kuni 32 000 eurot.

Mida määrus reguleerib?

Määrus reguleerib sisuliselt neid olukordi, kus tarbija (või ka ettevõtja oma tarbeks, mitte edasimüügiks) soovib osta teises liikmesriigis asuvalt kauplejalt kaupu või teenuseid. Sellises olukorras sätestab määrus järgmised põhimõtted:

  • Kaupleja ei või klienti automaatselt ümbersuunata teise liikmesriigi veebilehele, v.a. kui klient selleks nõusoleku annab. Nt kui ma lähen Läti või Saksa kaupleja veebilehele, ei või nad mind ilma minu nõusolekuta suunata kaupleja Eesti veebilehele ning mul peab olema võimalus näha, millise hinnaga pakutakse kaupu vastavalt siis kas Läti või Saksa klientidele. Isegi kui olen nõus sellega, et mind suunatakse Eesti lehele, peab mul olema võimalik lihtsalt tagasi saada sellele veebilehele, millele ma algselt läksin.
  • Kaupleja ei või keelduda kaupade või teenuste müügist või pakkuda erinevaid tingimusi sõltuvalt kliendi asukohast, elukohast või kodakondsusest. Küll aga ei pea kaupleja tagama tarnet kliendi sihtriiki, kui kaupleja üldtingimuste kohaselt kliendi sihtriiki tarnet ei pakuta. Näiteks kui ma tellin kauba Saksa veebilehelt, kuid Saksa kaupleja oma üldtingimuste kohaselt Eestisse ei tarni, siis ei pea Saksa kaupleja mulle tellimust Eestisse saatma. Aga ta ei või keelduda mulle kaupa tarnimast minu poolt määratud aadressile Saksamaal.
  • Kui kaupleja pakub elektrooniliselt osutatavaid teenuseid, mida olemuslikult füüsiliselt üle ei anta (nt pilveteenuseid, andmeladu, veebimajutust, tulemüürid, otsingumootorid), ei või ta keelduda teenuse osutamisest sõltuvalt kliendi asu- või elukohast ega kodakondsusest. Näiteks ei või Saksa pilveteenuste osutaja keelduda mulle pilveteenuseid pakkumast ega pakkuda mulle pelgalt minu asu- või elukoha tõttu kõrgema hinnaga teenust kui Saksa klientidele.
  • Kui kaupleja pakub teenuseid füüsilises asukohas (nt hotell, lõbustuspark, kontserdid, festivalid), peab kliendil olema võimalik osta teenust sama hinnaga ka teisest liikmesriigist. Näiteks kui kontserdikorraldaja müüb Soomes toimuvale kontserdile Eestis soodsama hinnaga kui Soomes, peab ka soomlane saama talt Eestis pakutava hinnaga pileti osta.
  • Oluline on siiski, et määrus ei kohusta pakkuma kõiki kaupu ja teenuseid üle EL-i sama hinnaga ja samadel tingimustel, kuid kaupleja ei tohi keelduda ühes liikmesriigis pakutavat odavamat hinda pakkumast teisest liikmesriigist pärit kliendile. Näiteks võib kaupleja pakkuda Eesti veebilehel kaupu kallima hinnaga kui Läti veebilehel, kuid kui Eesti klient pöördub tema poole läbi Läti veebilehe, ei või ta Eesti kliendile rakendada kõrgemat hinda kui Läti kliendile.
  • Kaupleja ei või tema poolt aktsepteeritavatest makselahendustest keelduda kliendi asu- või elukoha või tema makselahenduse teenuse pakkuja asukoha tõttu. Näiteks kui kaupleja aktsepteerib makselahendusena Maestro krediitkaarte, siis ei või ta tagasi lükata teises liikmesriigis välja antud Maestro krediitkaardiga tehtavat makset.

Mida geobloki määrus ei reguleeri?

Määrus ei reguleeri audivisuaalteenuseid ega muid autoriõiguse tõttu geograafilise piiranguga teenuseid. Samuti ei reguleeri see väljaspool teenuste direktiivi 2006/123/EÜ kohaldamisala olevaid teenuseid (üldhuviteenused, finantsteenused, elektroonilise side teenused, transporditeenused, ajutise töö vahenduse teenused, tervishoiuteenused, hasartmängud, eraturvateenused, notarite ja kohtutäiturite teenused).

Määrus ei kohaldu ka väikeettevõtjatest kauplejate suhtes, kes ei ole käibemaksukohustuslased, kuna nende kauplejate jaoks, kes pakuvad piiriüleselt elektrooniliselt osutatavaid teenuseid, tähendaks teisest liikmesriigist pärit klientide teenindamise kohustus seda, et nad peavad ennast teistes liikmesriikides käibemaksukohustuslasena registreerima ning see oleks nende jaoks ebamõistlikult koormav.

Geobloki määruse seosed konkurentsiõigusega

Ka konkurentsiõigus keelab ettevõtjatel teha kokkuleppeid, millega jagatakse turge – eelkõige on reeglina keelatud kokku leppimine passiivse müügi piirangutes (s.o. kui klient pöördub ise kaupleja poole ilma kaupleja aktiive müügiedenduseta). Kuid kuni kaupleja ei ole turgu valitsev, ei keela konkurentsiõigus kauplejal ühepoolse otsuse alusel keelduda teisest liikmesriigist pärit klientide teenindamisest või neile erinevate tingimuste pakkumist. Geobloki määrus hakkabki täitma seda rolli ehk siis on see konkurentsiõiguse kõrval veel üks ports piiranguid, millega kaupleja peab arvestama.

Isegi katoliku kirik ei jää riigiabi reeglitest puutumata

Euroopa Kohtu 27. juuni otsus kohtuasjas C-74/16 väärib käsitlemist mitmel põhjusel. Esiteks on see hea võimalus kirjutada tänasele postituse pilkupüüdev pealkiri. Sisulise poole pealt aga on otsuses kasulikke viiteid ja seisukohti ettevõtja ja majandustegevuse mõiste kohta ning seda eelkõige haridusvaldkonnas.

Asjaolud

Hispaanias on katoliku kiri vabastatud omandimaksu tasumisest. See maksuvabastus on puudutanud eelkõige kirikule kuuluvaid peamiselt religioossel eesmärgil kasutatavaid ehitisi. Kuid kui kiriku organisatsioon (kongregatsioon) tegeleb ka muude tegevustega (nt hariduslike teenuste pakkumine, aga ka toitlustus- ja transporditeenuste pakkumine), siis sellisteks tegevuseks kasutatavatele ehitistele Hispaania riik (täpsemalt kohalik omavalitsus) maksuvabastust anda ei tahtnud. Vaidlus jõudis Hispaania seisriiklikusse kohtusse, kus omakorda kerkis üles küsimus maksuvabastuse kooskõlast riigiabi reeglitega ja nii jõudis see küsimus ka Euroopa Kohtu töölauale.

Niisiis, kas katoliku kirik on ettevõtja, kelle suhtes kehtivad riigiabi reeglid või mitte?

Kohtu seisukoht

Mitte kuigi üllatuslikult leidis kohus, et see, kas kirik on ettevõtja sõltub sellest, millega ta tegeleb. Pelgalt usukogukonnaks olemine ei takista kiriku suhtes riigiabi reeglite kohaldamist kiriku selliste tegevuste osas, mis kujutavad endast majandustegevust. Seega tuleb välja selgitada konkreetse tegevuse iseloom ning sama üksuse iga erineva tegevuse puhul kontrollida, kas see on käsitletav majandustegevusena. Vaidlusaluse maksuvabastuse objektiks olnud hoonet kasutati kiriku haritusasuse aulana. Seega, tuli tuvastada, kas kiriku poolt pakutavad haridusteenused kujutasid endast majandustegevust.

Majandustegevuse all mõista mis tahes tegevust, mis seisneb kaupade või teenuste pakkumises teataval turul. Asjaolu, et kaupade või teenuste pakkumine toimub tulu saamise eesmärgita, ei takista seda, et üksust, kes teeb neid tehinguid turul, tuleb pidada ettevõtjaks, kui kõnealune pakkumine konkureerib teiste ettevõtjate pakkumisega, kelle eesmärk on tulu saamine.

Kohus selgitas, et majandustegevuseks kvalifitseeritavate teenuste all mõistetakse tavaliselt tasulist tegevust. Tasulisuse olemuslik tunnus on see, et tasu on majanduslik vastusooritus osutatud teenuse eest. Seepärast, õppetöö, mida pakub haridusasutus, mida rahastatakse peamiselt eravahenditest, mis ei pärine teenuseosutajalt endalt, on teenus, kuna selliste asutuste eesmärk ongi pakkuda tasu eest teenuseid. Eravahenditest rahastamine ei pruugi siiski pärineda üksnes või peamiselt õpilastelt või nende vanematelt, kuna tegevuse majanduslik laad ei sõltu asjaolust, et teenuse eest maksab teenuse saaja.

Küll aga kehtib kohtu arvates erisus juhul, kui haritusteenust rahastatakse täielikult või peamiselt riikliku haridussüsteemi raames. Nimelt ei ole riigil üldjuhul riigieelarvest ja mitte õpilaste või nende vanemate poolt rahastatava riikliku haridussüsteemi loomisel ja ülalpidamisel kavatsust arendada tasulist tegevust, vaid ta täidab oma sotsiaal‑, kultuuri‑ ja haridusalaseid ülesandeid oma elanike suhtes. Seega, riigi haridussüsteemi raames rahastatud haridusteenuse pakkumine ei ole majandustegevus.

Seega tuli ka kirikule kuuluva hoone aula puhul tuvastada, kas ja millises osas kasutati seda riiklikult rahastatud hariduse pakkumiseks ehk mittemajandustegevuseks ja millises osas muudeks hariduslikeks tegevusteks (riigi poolt mitte rahastatav koolieelne, kooliväline ja täiendav õpe) ehk majandustegevuseks. Riigiabi saab esineda vaid viimase kasutusosa puhul. Ehk siis, kui aula on ka erinevate tegevuste segakasutuses, võib maksuvabastus olla keelatud riigiabi selles ulatuses, milles auditooriumi kasutatakse majandustegevuseks.

Iseküsimus oli siin muidugi see, kas maksuvabastuse summa oli üldse nii suur, et sellel oli mõju konkurentsile ja kaubandusele liikmesriikide vahel. Kui sellist mõju ei ole, siis keelatud riigiabi ei esine. Praegusel juhul võis kõne alla tulla vähese tähtsusega erandi kohaldumine.

Kommentaar

Kokkuvõttes, eelnevast lahendist tuleneb seega, et tegevuste kvalifitseerimisel majandustegevuseks ja mittemajandustegevuseks on oluline tegevuse rahastusallikas. Kui rahastatakse eelkõige eravahenditest, siis on tegu majandustegevusega. Siinjuures ei pea teenuse saaja ja teenuse eest maksja siiski samad olema. Kui aga tegevust rahastatakse riiklikest allikatest riigi funktsioonide tagamiseks, siis on tegu mittemajandustegevusega.

Seda otsust tasub meeles pidada ka Eesti haridussektori toetuste riigiabi reeglitega kooskõla hindamisel. Kuid miks mitte ka kultuuri, tervishoiu või sotsiaalteenuste valdkonnas.

Hiigeltrahv 2,42 miljardit eurot Google’ile

Euroopa Komisjon teavitas täna Google’ile konkurentsieeskirjade rikkumise eest 2,42-miljardi euro suuruse hiigeltrahvi määramisest

Euroopa Komisjon heitis Google’ile ette turgu valitseva seisundi kuritarvitamist, mis seisnes selles, et Google’i otsingumootor eelistab Google’i enda poolt pakutavaid hinnavõrdlusteenuseid (comparison shopping). Komisjon leidis, et Google omab turgu valitsevat seisundit internetiotsingu turul kõikjal üle Euroopa majanduspiirkonna, omades peaaegu kõikjal üle 90%-list turuosa.

 
Turgu valitseva seisundi omamine iseenesest ei ole keelatud. Kuid komisjon tuvastas, et Google on juba aastaid süsteemselt loonud eeliseid oma enda hinnavõrdlusteenustele (algse nimega „Froogle”, hiljem ümber nimetatud “Google Product Search” ja “Google Shopping”). Google on pakkunud otsingu tulemuste seas esikohal või mõnikord ka ekraani paremal küljel olevas eraldiseisvas kastis just selle teenuse pakkumisi. Seega ei ole Google’i enda hinnavõrldusteenuse tulemused olnud allutatud Google’i otsingumootori üldisele algoritmile, vaid neile on antud eelisseisund. Konkureerivad hinnavõrdlusteenused on aga olnud otsingu tulemustes esitatud allpool, mistõttu tarbijad näevad konkurentide teenuseid oluliselt harvemini. Sellise tegevusega kasutas Google enda turgu valitsevat seisundit otsingumootori turul selleks, et tugevdada oma positsiooni hinnavõrdlusteenuse turul ning vähendada konkurentide võimalusi sel turul tegutseda.
 
Lisaks täna määratud 2,42-miljardi suurusele trahvile kohustas komisjon Google’it 90 päeva jooksul rikkumise lõpetama. Tänane trahv ei pruugi Google’ile viimaseks jääda, sest komisjon uurib veel teisigi Google’i võimalikke konkurentsieeskirjade rikkumisi, mis on seotud Androidi operatsioonisüsteemi ja AdSense’i teenusega.
Komisjoni pressiteade, kus kirjas lisainfot, on siin.

Lennuettevõtja kohustus maksta hüvitist lennu hilinemisel või tühistamisel

Lennureisijate õigused lennureisist mahajätmise ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise korral on sätestatud määruses nr 261/2004. Mais tegi Euroopa Kohus kaks lahendit, mis puudutavad selle määruse alusel reisijatele ettenähtud hüvitise maksmist.

Kokkupõrge linnuga

Kohtuasjas C-315/15Pešková ja Peška oli vaidluse all, kas lennu hilinemine kokkupõrke tõttu linnuga on erandlik asjaolu, mille esinemine võib vabastada lennuettevõtja kohustusest maksta lennu kolm või rohkem tundi hilinemise korral hüvitist. Kohus leidis, et kokkupõrge linnuga võib tõepoolest olla selline erandlik asjaolu, mis on väljapool lennuettevõtja kontrolli; samas ei ole erandlikeks asjaoludeks näiteks teatavate lennukiosade enneaegne rivist väljalangemine, sest see on lennuettevõtja jaoks tavapärane risk. Iseküsimus on aga see, kas lennuettevõtja lahendas kokkupõrke tagajärjed piisvalt kiiresti ja see on juba konkreetse juhtumi asjaolude hindamist vajav küsimus.

Juhul, kui lennuki pikaajaline hilinemine on tingitud mitmest asjaolust (nt nii kokkupõrge linnuga kui ka lennuki tehniline probleem), tuleb erandlikust asjaolust tingitud hilinemine lennu saabumise hilinemise kogupikkusest maha arvata, et hinnata, kas lennuettevõtja tegevusest tingitud osa lennu hilinenud saabumisest on kolm või enam tundi, mille korral tuleb hüvitist maksta.

Vastutus reisibüroo poolse teavitamisega hilinemise eest

Määruse 261/2004 kohaselt on lennureisihal lennu tühistamise korral õigus hüvitisele, kui lennu ärajäämisest ei ole reisijale teatatud vähemalt kaks nädalat enne kavandatud väljumisaega. Kohtuasjas C-302/16Krijgsman oli vaidluse all, kas lennuettevõtja kohustub maksma reisi tühistamise korral hüvitist ka juhul, kui reisija on ostnud lennupileti veebipõhise reisibüroo kaudu ning lennuettevõtja on lennu tühistamisest teavitanud õigeaegselt reisibürood, kuid reisibüroo on teabe reisijale edastamisega hilinenud. Kohus leidis, et lennuettevõtja kohustub reisijale hüvitist maksma ka sel juhul. See, kas lennuettevõtja võib hüvitise summa omakorda reisibüroolt sisse nõuda, on aga juba siseriikliku lepinguõiguse teema – määrus seda ei õigust ei piira.

Sojapiima ja mandlipiima enam piimaks nimetada ei tohi; linnupiimast võib vist vaid unistada

Eile tehtud otsuses Saksmaal tegutsevat ettevõtet TofuTown puudutanud kohtuasjas C-422/16  selgitas Euroopa Kohus, et terminit „piim“ ja muid piimatoodete nimetusi nagu „koor“, „juust“, „jogurt“, „vadak“ „või“ ja „pett“ ei või kasutada üksnes taimset päritolu toodete nimetustes. See piirang tuleneb Euroopa Liidu otsekohalduvast õigusest ja kehtib seega ka Eestis.

Seega keelas kohus ka Eestis juba laialt levinud tootenimetused nagu „sojapiim“, „mandlipiim“, „riisipiim“, „sojajuust“ või „sojajogurt“ jne, kui nende toodete koostises ei ole tegelikult loomset päriolu piima. See uudis pole kindlasti sugugi meeltmööda vegankommuunitile Eestis ega mujal Euroopas.

Euroopa Kohtu arvates ei oleks sellise terminoloogilise piirangu puudumisel „piima“ ja „piimatoodete“ nimetuste abil enam võimalik kindlalt tuvastada tooteid, mille eripära tuleneb loomse piima loomulikust koostisest. See oleks kohtu hinnangul vastuolus tarbijate kaitsega, sest see võib tekitada segadust. See oleks samuti vastuolus eesmärgiga parandada tootmise ja turustamisega seotud majandustingimusi ning „piima“ ja „piimatoodete“ kvaliteeti.

Kas tarbijate jaoks läks nüüd olukord selgemaks, on siiski üsna kaheldav. Nimelt, olukorra teeb keerulisemaks see, et vaatamata keelule kasutada terminit „piim“ ja teisi piimatoodete termineid üksnes taimset pärisolu toodete puhul, on siiski kehtestatud nimekiri toodetest, mille täpne laad on tavapärase kasutuse tõttu teada ja mille puhul võib siiski selliseid termineid kasutada (vt nimekirja siit). Sellesse lubatud nimekirja kuuluvad nt „kookospiim“, „“kakaovõi“, „maapähklivõi“, aga ka nt „sheavõi“.

Tublide ametnike tubli töö, kas pole? Sest sai ju selgem küll, eks?

Soodne kohtuväline kokkulepe võib kaasa tuua riigiabi riski

Täna on mu blogi taas külalisautori päralt: kolleeg Indrek Kangur kirjutab soodsa kohtuvälise kokkuleppe riigiabi riskidest Madridi Reali jalgpalliklubi valusa õppetunni näitel. Head lugemist…

Olles vältinud kulukat kohtuvaidlust omavalitsusega ning taskus soodne kompromisskokkulepe ei tasu veel kohe hõisata. Oma hiljutises otsuses asus Euroopa Komisjon seisukohale, et kui leping omavalitsusega ei ole sõlmitud turutingimustel võib tegemist olla riigiabiga, mis tuleb tagasi maksta koos liitintressiga.

Viidatud Komisjoni otsus käsitles Madridi linna ja jalgpalliklubi Madridi Reali vahelisi maadevahetustehinguid ning andis selge suunise, et Komisjon võib kohaliku omavalituse tavalise majandustegevuse käigus sõlmitud tehinguid üksipulgi lahata ning avastades, et mõni ettevõtte on saanud rohkem kasu, kui see oleks võimalik olnud turutingimustel, võib tegemist olla keelatud riigiabiga. Kõnealune Komisjoni otsus on ilmselt rohkem tähelepanu saanud seetõttu, et Komisjon asus riigiabi tagasi nõudma ühelt maailma tuntumalt jalgpalliklubilt, kuid tegelikkus peitub ka otsuse sisus nii mõndagi huvitavat.

Kaasus seisnes selles, et linn ja jalgpalliklubi sõlmisid mitmeid lepinguid, millega vahetati poolte omanduses olevaid maatükke. 2011 aastal sai paraku selgeks, et linn ei suuda varasemaid kokkuleppeid täita ning ühte kinnistut jalgpalliklubile üle anda pole enam võimalik. Vältimaks suuremat vaidlust sõlmisid pooled kompromisslepingu, millega linn kohustus hüvitama jalgpalliklubile maatüki väärtuse hinnaga ligikaudu 22 miljonit eurot.

Kompromiss sattus Komisjoni huviorbiiti ning viimasel tekkis kahtlus, et kas säärane kompromissleping vastab ikka turutingimustele ehk kas linn tegutses nii nagu oleks seda teinud mõistlik turutingimustes tegutsev isik. Komisjoni leidis, et sellise tehingu juures on vajalik hinnata esiteks, kas linnal üleüldse oli lepinguline kohustus kinnistu üleandmiseks ning kui tõenäoline oleks linna vastutus kohustuse täitmata jätmisel. Lisaks leidis Komisjon, et oluline on ka linna vastutuse korral hinnata, milline oleks õiglane hüvitis kohustuse täitmata jätmise eest.

Märkimisväärne on, et Komisjon võttis püstitatud küsimustest lähtuvalt ette kogu pooltevahelise lepingulise suhte ning asus seisukohale, et linn oleks pidanud kompromisslepingu sõlmimise asemel kasutama õigusabiteenuseid ning säärase kompromissiga mitte nõustuma. Veelgi enam leidis Komisjon, et linna poolt maatükki hinnaks määratud 22 miljonit oli tugevalt ülepaisutatud vaatamata sellele, et kinnistu hindamine oli toimunud linnavara hindamise korra järgi ning linna poolt määratud summat oli kinnitanud ka Hispaania rahandusministeerium ning eksperdi Aguirre Newman raport. Komisjon otsustas turupõhise hinna määramisel tugineda enda poolt tellitud eksperdihinnangule ning leidis, et kinnistu tegelik turuväärtus oli hoopis ligikaudu 4 miljonit eurot.

Kokkuvõttes asus Komisjon seisukohale, et linn ei käitunud kompromisslepingut sõlmides nii nagu seda oleks teinud turutingimustes tegutsev isik ning jalgpalliklubi oli kompromisslepingu sõlmimisega saanud valikulise eelise, mis kahjustas konkurentsi ning mõjutas liikmesriikide vahelist kaubandust. Komisjoni otsusega kohustati Hispaania Kuningriiki ebaseaduslikult antud riigiabi summas 18 miljonit eurot koos liitintressiga Madridi Realilt tagasi nõudma.

Eestis on maadevahetuse tehingud esile kerkinud seoses altkäemaksu skandaalidega, kuid kõnealuse Komisjoni otsuse valguses ei saa ära unustada, et ka ametnikke ära ostmata on võimalik sattuda probleemsesse olukorda, kus soodsalt saadud maatükk võib aastaid hiljem riigiabi ja intresside tagasinõudmise tõttu osutuda märksa kallimaks. Kohalike omavalitsuste poolelt vaadates on Komisjoni teguviis eriliselt sekkuv kuivõrd näib, et tagantjärele võidakse diskretsiooniotsuseid nagu näiteks otsus õigusabi kasutamiseks ümber vaadata ning väita, et seetõttu ei saanud tegemist olla turutingimustel sõlmitud tehinguga, mis omakorda võib kaasa tuua riigiabi tagasinõude.

Komisjoni otsuse pinnalt tuleb seega olla eriti valvas olukordades, kus omavalitsus ei teosta võimu vaid asub sõlmima lepinguid tavalises majanduslikus tegevuses. Ettevõtja peaks kahtlemata mõtlema potentsiaalse riigiabi esinemisele, kui tehing tundub olevat liiga hea, et olla tõsi ning omavalitsus omakorda ei tohiks ära unustada, et vaatamata sisemistele kordadele ning praktikas juurdunud teguviisidele tuleb alati mõelda, kas ka tegelikult turul sellise väärtusega tehinguid sõlmitaks.

Suhkrumaksust, emotsioonideta

Suhkrumaksust emotsioonideta ehk riigiabireeglite kontekstis

Koalitsioonilepingus kavandatud nn suhkrumaksu teemal on tekkinud päris palju emotsionaalset poleemikat – kas see maks aitab tõesti kaasa rahvatervise edendamisele või on üksnes riigieelarve täitmise vahend, kuidas see mõjutab Eesti ettevõtete konkurentsivõimet jne. Üks aspekt, millele selle vaidluse juures on aga seni vähe tähelepanu pööratud, on suhkrumaksu kooskõla Euroopa Liidu riigiabireeglitega. Seepärast tahangi korraks emotsioonid kõrvale jätta ja juhtida tähelepanu suhkrumaksu kehtestamisega seotud õiguslikele riskidele.

Suhkrumaks kui riigiabi

Kuigi maksuküsimustes on liikmesriikidel teatav autonoomia, on Euroopa Komisjon nii mõnelgi juhul leidnud, et liikmesriikide poolt kehtestatud maksud on vastuolus riigiabireeglitega põhjusel, et maksul on valikuline iseloom. See on tavapärane just erieesmärgiga maksude puhul, kuivõrd sedalaadi maksud võivad soodustada teatavaid tooteid või tegevusi, mis on maksu kehtestamise üldist eesmärki ja loogikat silmas pidades sarnases olukorras.

Näitena saab tuua Soomes 2011. aastal kehtestatud maiustuste, jäätise ja karastusjookide maksu. Kuigi esmapilgul tundub, et maks kehtis kõikidele kõrge suhkrusisaldusega ehk nö tervise seisukohast probleemsetele kaupadele ühtmoodi ning lähtus samast eesmärgist, leidus ikkagi erisusi, mille tõttu mõned olemuselt sarnased tooted said eelisseisundi. Näiteks kaebasid sojatoodete tootjad Euroopa Komisjonile, et kuivõrd maks kehtis vaid taimset päritolu jookide suhtes, aga mitte piima ega laktoosivabade piimajookide suhtes, said piimatootjad maksu tõttu eelise sojapiimatootjate ees, mis kujutas endast lubamatut riigiabi. Euroopa Komisjoni survel on Soome suhkrumaksu tänaseks kehtetuks tunnistanud.

Sarnased probleemid võivad tõusetuda koalitsioonilepinguga kavaldatud suhkrumaksuga.

Mis juhtub kui riigiabireegleid rikutakse?

Euroopa Liidu reeglitest tulenevalt tuleb riigiabinõuetega vastuolus olev riigiabi abisaajalt tagasi nõuda. Siin läheb asi keeruliseks, sest juhul, kui Euroopa Komisjon tuvastab, et tegemist on ebaseadusliku riigiabiga, tuleb riigil tuvastada kõik suhkrumaksu tõttu eelise saanud ettevõtjad ning nõuda ka neilt maksu tasumist, koos liitintressiga alates maksu kehtima hakkamise hetkest. Kuigi riigieelarvele võib see ju ka positiivselt mõjuda, oleks tagajärg paljude Eesti ettevõtjate jaoks aga ka Eesti ärikliima maine jaoks katastroofiline.

Kui veel samm edasi mõelda, on Euroopa kohtud tunnustanud ka ebaseadusliku riigiabi tõttu kõrgemaid makse tasuma pidanud maksumaksjate maksu tagasinõude õigust, aga ka kahjunõude õigust riigi vastu. Seega võib suhkrumaks ringiga ka riigieelarvet näpistama hakata.

Riigiabi reeglite rikkumist saab loomulikult ennetada, kui küsida Euroopa Komisjonilt enne suhkrumaksu kehtestamist luba, kuid silmas peab pidama, et menetlus komisjonis võib võtta aega (sageli mitu aastat) ning komisjon võib maksu kehtestamise keelata.

Kokkuvõttes, enne suhkrumaksu kehtestamist tuleb kindlasti teadvustada riigiabireeglitega seotud riske ning varuda piisavalt aega, et saada maksule ka Euroopa Komisjoni heakskiit. Seega, järgmise kahe-kolme aasta riigieelarvesse ei tasuks suhkrumaksu laekumisi veel küll sisse arvestada.