Inteli otsus – kas miskit uut turgu valitseva seisundi kuritarvituste regulatsioonis?

Kolmapäeval (06.09.2017) avaldas Euroopa Kohus kauaoodatud kohtu suurkoja otsuse Inteli kohtuasjas C-413/14 P, mis puudutab turgu valitseva ettevõtja poolt rakendatavaid eksklusiivsuskohustusi ja lojaalsusallahindlusi. Konkurentsiõiguse gurmaanidel tasub kindlasti seda otsust lugeda, sest Euroopa Kohus on selles otsuses andnud olulisi uusi suuniseid turgu valitseva seisundi kuritarvituste tuvastamiseks (NB! Ettevaatust, soovitan lugeda ingliskeelset versiooni, sest eestikeelses on tõlkeapse, mis sisu valesti edasi annavad).

Asjaolud

2009. aastal määras Euroopa Komisjon Intelile 1,06 miljardi euro suuruse trahvi (see oli sel ajal suurim ühele ettevõttele komisjoni poolt konkurentsiõiguse rikkumise eest määratud trahv; tänaseks on Google’le määratud 2,42 miljardilise trahvi kõrval Inteli trahvisumma muidugi kahvatub). Komisjon leidis oma otsuses, et Intel oli kuritarvitanud turgu valitsevat seisundit protsessorite kaubaturul.

Intel oli andnud arvutite tootjatele (Dell, Lenovo, HP ja NEC) allahindlusi tingimusel, et nad ostavad temalt kõik või peaaegu kõik oma x86-protsessorid (so lojaalsusallahindlus). Lisaks maksis Intel neile  boonuseid selle eest, et nad viivitaksid, tühistaksid või piiraksid konkurendi AMD protsessoritega varustatud toodete turustamist. Komisjoni hinnangul oli Inteli sellisel tegevusel konkurenti väljatõrjuv mõju.

Intel vaidlustas komisjoni otsuse Üldkohtus, kuid viimane jättis oma 2014. aasta otsusega T-286/09 komisjoni otsuse jõusse. Intel kaebas Üldkohtu otsuse edasi Euroopa Kohtusse, kus selle üle otsustas kohtu suurkoda, mis juba iseenesest viitab otsuse kaalukusele.

Vahepealne debatt

See sama Inteli kohtuasi andis alust ka Wouter Wilsi artiklile, millest kirjutasin siinsamas blogis mõnda aega tagasi, vt siit. Meeldetuletuseks – Wils oli kriitiline majanduspõhisema lähemese suhtes ja leidis, et eksklusiivsusklauslid peaks igal juhul olema turgu valitsevate ettevõtjate puhul keelatud sõltumata nende kestusest, ulatusest jne, sest igasugune eksklusiivsus on suunatud konkurentide tõrjumisele. Nagu alljärgnevast nähtub, asus Euroopa Kohus siiski Wilsist erinevale seisukohale.

Euroopa Kohtu seisukoht

Esmalt tuletas kohus meelde juba välja kujunenud kohtupraktikat, et igasugune tõrjuv käitumine ei ole alati kuritarvitus. Ka toimiv konkurents (ingl. k. competition on merits) võib konkurendid turult tõrjuda, kui nad on vähem efektiivsed ja seega tarbijatele vähem atraktiivsed eelkõige hinna, valiku, kvaliteedi või innovatsiooni poolest.

Samas pole igasugune hinnakonkurents siiski turgu valitseva ettevõtja jaoks lubatud. ELTL artikkel 102 keelab turgu valitseval ettevõtjal viljeleda tegevust, millel võib olla sama tõhusate konkurentide jaoks väljatõrjuv mõju, tugevdades tema turgu valitsevat seisundit muude vahenditega kui need, mis põhinevad toimival konkurentsil.

Turgu valitsev ettevõtja kuritarvitab oma seisundit, kui ta seob oma kliente eksklusiivsuskohustusega või -lubadusega ükskõik, kas mingi tasu eest või mitte ja ükskõik kas kliendi enda soovil või mitte. Sama kehtib ka lojaalsusallahindluste suhtes ehk siis juhul, turgu valitsev ettevõtja küll ei seo kliente vormilise kohustusega, ent teeb nende klientidega sõlmitud kokkulepete alusel või ühepoolselt allahindlusi tingimusel, et klient – olgu tema ostutehingute maht suur või väike – varustab end kogu oma vajaduse või sellest olulise osa ulatuses turgu valitsevalt ettevõtjalt soetatava kaubaga.

Kohus märkis, et senist kohtupraktikat tuleb siiski täpsustada selliselt, et kui turgu valitsev ettevõtja väidab haldusmenetluses tõenditele tuginedes, et tema tegevusel ei olnud võimet konkurentsi piirata ega väljatõrjumist põhjustada, tuleb komisjonil seda analüüsida. Sellises olukorras peab komisjon analüüsima järgmist:

  • ettevõtja turgu valitseva seisundi olulisust asjaomasel turul;
  • etteheidetava tegevuse osakaalu turul;
  • allahindluste tingimusi ja nende andmise korda, nende kestust ja suurust;
  • sama tõhusate konkurentide väljatõrjumise eesmärgist kantud strateegia võimalikku olemasolu.

Väljatõrjumise võimalkkuse analüüs on oluline ka selle hindamisel, kas artikli 102 alusel keelatud käitumine võib olla objektiivselt põhjendatud. Tuleb hinnata, kas väljatõrjuvat mõju tasakaalustab tõhususest saadav eelis, millest võidab ka tarbija. Selline konkurentsile soodsate ja ebasoodsate mõjude kaalumine on võimalik ainult peale selle hindamist, kas tegevus oma olemuselt omab võimet vähemalt sama tõhus konkurent välja tõrjuda.

Kohus leidis, et kui komisjon viis kuritarvitust tuvastavas läbi sellise analüüsi, siis pidi ka Üldkohus hindama Inteli poolt esitatud tõendeid, mis komisjoni vastava analüüsi tulemused kahtluse alla seadsid, kuid Üldkohus oli jätnud need hindamata. Seepärast saatis kohus asja tagasi Üldkohtule.

Seega pole see kohtusaaga veel Inteli jaoks veel lõppenud.

Mida olulist eelnevatest kohtu seisukohtadest järeldada?

Esiteks kindlasti seda, et oma täpsustusega kohtupraktika kohta tegi kohus selgeks, et eeldust, et eksklusiivsuskohustused ja lojaalsusallahindlused omavad väljatõrjuvat mõju peab turgu valitseval ettevõtjal siiski olema võimalik ümber lükata konkreetse käitumisega seotud tegelike asjaoludega. Ehk siis käitumise mõjudepõhine hindamine ei ole siiski välistatud. Siinkohal on oluline märkida, et senise kohtu praktika kohaselt oli kuritarvituse tuvastamisel ainus pääsetee objektiivsete põhjendatuste olemasolu, kuid praktikas on neile tuginemine peaaegu võimatuks osutunud.

Teiseks selgitab see otsus sama tõhusa konkurendi testi (as efficient competitor ehk AEC testi) rolli. Selleks, et hinnata, kas tegevuse kahjulikud ja kasulikud mõjud on tasakaalus, tuleb kõigepealt selgeks teha kahjulikud mõjud ja seda on võimalik teha AEC testiga. Samas ei ütle kohus siiski, et AEC test on ainuvõimalik ja alati kohustuslik kahjulike mõjude tuvastamiseks.

Seega eksivad need, kes AEC testi juba täiesti surnuks on tunnistanud. Samas ei omista see otsus AEC testile ka otsustavat rolli ega heida kõrvale senist nö per se rikkumiste kohtupraktikat. AEC test ei ole alati kohustuslik ega ka ainuvõimalik viis kuritarvituse esinemise hindamisel, kuid see on üks võimalik vahend komisjoni tööriistakastis.

Paar märkust ka muude aspektide kohta

Kohtu otsusest tuleb ka olulisi selgitusi komisjoni jurisdiktsiooni ja menetlusõiguslike aspektide osas.

Jurisdiktsiooni osas selgitas kohus, et rahvusvaheline avalik õigus võimaldab põhjendada EL-i konkurentsiõiguse kohaldamist väljaspool EL-i aset leidnud käitumise suhtes kas rakendamise testi või kvalifitseeritud mõju testi alusel. Viimane võimaldab põhjendada liidu jurisdiktsiooni, kui on ette näha, et tegevus avaldab EL-is vahetut ja märkimisväärset mõju. Seda tuleb tuvastada vaadates ettevõtja tegevust kogumis (mitte üksikute tegevuste või lepingute põhjal). Piisab sellest, kui tegevuse mõju konkurentsile on tõenäoline.

Menetluslikud aspektid puudutasid eelkõige komisjoni poolt võetavate ütluste salvestamise kohustust. Kuna see ei puuduta otseselt konkurentsiõiguse rikkumise menetlusi Eestis, siis ei hakka sellest praegu siiski pikemalt kirjutama.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s