21. juuli tegi EK otsused kahes konkurentsiteemalises eelotsuse asjas: üks neist on maiuspala riigihangete huvilistele samavõrd kui konkurentsi huvilistele, teine aga käsitleb seni vähe tähelepanu pälvinud ELTL art 101 koosmõjus ELL artikliga 4(3) – st riigi poolt kehtestatud konkurentsipiirangud.

VM Remonts (C-542/14)

See on taas kord Läti kohtu eelotsuse taotlusega seotud kohtuasi (viimase aasta jooksul on see juba kolmas Baltikumist tulnud eelotsuse kohtuasi Maxima ja Eturas järel, vt ka ma varasemaid postitusi).

Asjaolud

Jūrmala linnavolikogu algatas hanke, mille sisu oli õppeasutuste toiduainetega varustamine. DIV un Ko (praeguse nimega VM Remonts), Ausma grupa ja Pārtikas kompānija (PK) esitasid selles hankes pakkumused.

Enne pakkumuse esitamist pöördus PK õigusbüroo poole, et saada õigusabi oma pakkumuse ettevalmistamisel ja esitamisel. Õigusbüroo täitis omakorda oma ülesande koostöös alltöövõtjaga MMD lietas, kes sai PK-lt hankemenetluse pakkumuse projekti, mille PK oli välja töötanud iseseisvalt.

MMD lietas võttis PK teavitamata kohustuse valmistada ette ka DIV un Ko ja Ausma grupa pakkumused. Seoses sellega kasutas MMD lietase üks töötaja PK pakkumust teise kahe pakkuja pakkumuse ettevalmistamisel mudelina, kohandades konkureerivad pakkumised 5% võrra soodsamateks.

Läti konkurentsiamet leidis, et kõik kolm pakkumuse esitanud ettevõtjat olid rikkunud konkurentsireegleid (täpsemalt Läti konkurentsiseaduse sätet, mis vastab ELTL artiklile 101) ja määras kõigile ettevõtjatele trahvi. Ettevõtjad vaidlustasid trahviotsuse ja vaidlus jõudis Läti kõrgeima kohtuni, kes küsis Euroopa Kohtult tõlgendust küsimuses, kas ettevõtjat võidakse lugeda vastutavaks kooskõlastatud tegevuse eest, mis tuleneb talle teenuseid osutava sõltumatu teenusepakkuja tegevusest.

Kohtu seisukoht

Esmalt möönis kohus, et kuivõrd ettevõtjate tegevus ei mõjutanud liikmesriikidevahelist kaubandust, ei kohaldu art 101, vaid üksnes siseriiklikud konkurentsireeglid. Sellele vaatamata pidas kohus küsimust vastuvõetavaks ühetaolise tõlgendamise vajalikkusest lähtudes.

Sisulises küsimuses tuletas kohus meelde kohtupraktikas, mille kohaselt võib töötaja vastutus tuua kaasa vastutuse kogu ettevõttele, isegi kui ettevõtte juhtkond ei olnud töötaja konkurentsivastasest tegevusest teadlik. Sõltumatuid teenusepakkujaid kohtu arvates aga töötajatega võrdsustada ei ole asjakohane.

Niisiis sedastas kohus, et ettevõtjat saab põhimõtteliselt lugeda vastutavaks kooskõlastatud tegevuse eest, mis tuleneb talle teenuseid osutava sõltumatu teenusepakkuja tegevusest, ainult siis, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest:

• teenusepakkuja tegutses tegelikult süüdistatava ettevõtja juhtimise või kontrolli all või
• see ettevõtja oli teadlik tema konkurentide ja teenusepakkuja konkurentsivastastest eesmärkidest ja kavatses sellele oma tegevusega kaasa aidata või
• kui nimetatud ettevõtja võis mõistlikult ette näha, et tema konkurendid ja teenusepakkuja käituvad konkurentsivastaselt, ja arvestas selle riskiga.

Kommentaar

Kohtu seisukoht erines seekord kohtujuristi ettepanekust, mille koheselt peaks kehtima ümberlükatav eeldus, et ettevõtja vastutab teenusepakkuja tegevuse eest. Seega, kohus oli ettevõtjate suhtes leebem, mis tundub mulle ka õiglane ja mõistlik. Vastasel korral tekiks tellijate jaoks risk saada kahekordne karistus – esiteks karistus selle näol, et teenusepakkuja sahkerdas ja ettevõtja jäi seega ka ilma reaalsest konkureerimise võimalusest (st võimalusest hange võita), ja teiseks karistus ka konkurentsireeglite rikkumise eest.

Saab muidugi näha, millist elu hakkavad elama kohtu otsuses välja toodud ettevõtjate vastutuse võimalikud alused (eelkõige „võis mõistlikult ette näha“ osa).

Kokkuvõttes tasub aga sellest loost ilmselt õppida nii mõndagi hangete nõustajate valiku osas.

Salumificio Murru (C-121/16)

Selles asjas ei teinudki kohus tegelikult otsust, vaid lahendas asja määrusega, kuivõrd kohtu hinnangul oli Itaalia siseriikliku kohtu poolt EK-le tõlgendamiseks esitatud küsimus varasema kohtupraktika pinnalt juba piisavalt selge.

Itaalia siseriiklik kohus küsis nimelt sisuliselt seda, kas Itaalia õigusnormid, mille kohaselt rendi või tasu eest toimuvate kaupade autoveoteenuse hind ei või olla madalam liikmesriigi ametiasutuse kehtestatud minimaalsetest tegevuskuludest, on kooskõlas ELTL art-ga 101 koostoimes ELL art-ga 4(3).

EK tuletas meelde varasemat kohtupraktikat ja selgitas, et ELTL art 101 koosmõjus ELL art-ga 4(3) on rikutud siis, kui liikmesriik nõuab või soodustab ELTL art-ga 101 vastuolus olevate keelatud kokkulepete sõlmimist või tugevdab nende mõju või kui ta võtab oma õigusnormidelt nende riikliku iseloomu sel teel, et delegeerib eraõiguslikele ettevõtjatele vastutuse majandushuve puudutavate otsuste tegemiseks. Kui aga riik ise (miinimum)hinnad või hinna arvestamise alused kehtestab, siis rikkumist ei ole. Seega jäi kohus varasemate seisukohtade juurde.

Liikmesriigi poolsest võimalikust ELTL art 101 rikkumisest koosmõjus ELL art-ga 4(3) on seni vähe räägitud. Üldiselt eeldatakse ju ikka, et art 101 reguleerib ettevõtjate tegevust. Kuid EK kohtupraktikast saab tuua päris huvitavaid näiteid olukordadest, kus EK on leidnud ka riigi poolse art 101 rikkumise koosmõjus ELL art-ga 4(3).

Olen juba jupp aega plaaninud sellel teemal Juridicasse artikli kirjutamist, aga pole selleni jõudnud. Kui kellelgi on vastupandamatu soov sel teemal minuga mõtteid vahetada ja võib-olla ka üheskoos artikli kirjutamiseni jõuda, siis andke märku.