21. juuli kaks konkurentsiteemalist eelotsust

21. juuli tegi EK otsused kahes konkurentsiteemalises eelotsuse asjas: üks neist on maiuspala riigihangete huvilistele samavõrd kui konkurentsi huvilistele, teine aga käsitleb seni vähe tähelepanu pälvinud ELTL art 101 koosmõjus ELL artikliga 4(3) – st riigi poolt kehtestatud konkurentsipiirangud.

VM Remonts (C-542/14)

See on taas kord Läti kohtu eelotsuse taotlusega seotud kohtuasi (viimase aasta jooksul on see juba kolmas Baltikumist tulnud eelotsuse kohtuasi Maxima ja Eturas järel, vt ka ma varasemaid postitusi).

Asjaolud

Jūrmala linnavolikogu algatas hanke, mille sisu oli õppeasutuste toiduainetega varustamine. DIV un Ko (praeguse nimega VM Remonts), Ausma grupa ja Pārtikas kompānija (PK) esitasid selles hankes pakkumused.

Enne pakkumuse esitamist pöördus PK õigusbüroo poole, et saada õigusabi oma pakkumuse ettevalmistamisel ja esitamisel. Õigusbüroo täitis omakorda oma ülesande koostöös alltöövõtjaga MMD lietas, kes sai PK-lt hankemenetluse pakkumuse projekti, mille PK oli välja töötanud iseseisvalt.

MMD lietas võttis PK teavitamata kohustuse valmistada ette ka DIV un Ko ja Ausma grupa pakkumused. Seoses sellega kasutas MMD lietase üks töötaja PK pakkumust teise kahe pakkuja pakkumuse ettevalmistamisel mudelina, kohandades konkureerivad pakkumised 5% võrra soodsamateks.

Läti konkurentsiamet leidis, et kõik kolm pakkumuse esitanud ettevõtjat olid rikkunud konkurentsireegleid (täpsemalt Läti konkurentsiseaduse sätet, mis vastab ELTL artiklile 101) ja määras kõigile ettevõtjatele trahvi. Ettevõtjad vaidlustasid trahviotsuse ja vaidlus jõudis Läti kõrgeima kohtuni, kes küsis Euroopa Kohtult tõlgendust küsimuses, kas ettevõtjat võidakse lugeda vastutavaks kooskõlastatud tegevuse eest, mis tuleneb talle teenuseid osutava sõltumatu teenusepakkuja tegevusest.

Kohtu seisukoht

Esmalt möönis kohus, et kuivõrd ettevõtjate tegevus ei mõjutanud liikmesriikidevahelist kaubandust, ei kohaldu art 101, vaid üksnes siseriiklikud konkurentsireeglid. Sellele vaatamata pidas kohus küsimust vastuvõetavaks ühetaolise tõlgendamise vajalikkusest lähtudes.

Sisulises küsimuses tuletas kohus meelde kohtupraktikas, mille kohaselt võib töötaja vastutus tuua kaasa vastutuse kogu ettevõttele, isegi kui ettevõtte juhtkond ei olnud töötaja konkurentsivastasest tegevusest teadlik. Sõltumatuid teenusepakkujaid kohtu arvates aga töötajatega võrdsustada ei ole asjakohane.

Niisiis sedastas kohus, et ettevõtjat saab põhimõtteliselt lugeda vastutavaks kooskõlastatud tegevuse eest, mis tuleneb talle teenuseid osutava sõltumatu teenusepakkuja tegevusest, ainult siis, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest:

  • teenusepakkuja tegutses tegelikult süüdistatava ettevõtja juhtimise või kontrolli all või
  • see ettevõtja oli teadlik tema konkurentide ja teenusepakkuja konkurentsivastastest eesmärkidest ja kavatses sellele oma tegevusega kaasa aidata või
  • kui nimetatud ettevõtja võis mõistlikult ette näha, et tema konkurendid ja teenusepakkuja käituvad konkurentsivastaselt, ja arvestas selle riskiga.

Kommentaar

Kohtu seisukoht erines seekord kohtujuristi ettepanekust, mille koheselt peaks kehtima ümberlükatav eeldus, et ettevõtja vastutab teenusepakkuja tegevuse eest. Seega, kohus oli ettevõtjate suhtes leebem, mis tundub mulle ka õiglane ja mõistlik. Vastasel korral tekiks tellijate jaoks risk saada kahekordne karistus – esiteks karistus selle näol, et teenusepakkuja sahkerdas ja ettevõtja jäi seega ka ilma reaalsest konkureerimise võimalusest (st võimalusest hange võita), ja teiseks karistus ka konkurentsireeglite rikkumise eest.

Saab muidugi näha, millist elu hakkavad elama kohtu otsuses välja toodud ettevõtjate vastutuse võimalikud alused (eelkõige „võis mõistlikult ette näha“ osa).

Kokkuvõttes tasub aga sellest loost ilmselt õppida nii mõndagi hangete nõustajate valiku osas.

 

Salumificio Murru (C-121/16)

Selles asjas ei teinudki kohus tegelikult otsust, vaid lahendas asja määrusega, kuivõrd kohtu hinnangul oli Itaalia siseriikliku kohtu poolt EK-le tõlgendamiseks esitatud küsimus varasema kohtupraktika pinnalt juba piisavalt selge.

Itaalia siseriiklik kohus küsis nimelt sisuliselt seda, kas Itaalia õigusnormid, mille kohaselt rendi või tasu eest toimuvate kaupade autoveoteenuse hind ei või olla madalam liikmesriigi ametiasutuse kehtestatud minimaalsetest tegevuskuludest, on kooskõlas ELTL art-ga 101 koostoimes ELL art-ga 4(3).

EK tuletas meelde varasemat kohtupraktikat ja selgitas, et ELTL art 101 koosmõjus ELL art-ga 4(3) on rikutud siis, kui liikmesriik nõuab või soodustab ELTL art-ga 101 vastuolus olevate keelatud kokkulepete sõlmimist või tugevdab nende mõju või kui ta võtab oma õigusnormidelt nende riikliku iseloomu sel teel, et delegeerib eraõiguslikele ettevõtjatele vastutuse majandushuve puudutavate otsuste tegemiseks. Kui aga riik ise (miinimum)hinnad või hinna arvestamise alused kehtestab, siis rikkumist ei ole. Seega jäi kohus varasemate seisukohtade juurde.

Liikmesriigi poolsest võimalikust ELTL art 101 rikkumisest koosmõjus ELL art-ga 4(3) on seni vähe räägitud. Üldiselt eeldatakse ju ikka, et art 101 reguleerib ettevõtjate tegevust. Kuid EK kohtupraktikast saab tuua päris huvitavaid näiteid olukordadest, kus EK on leidnud ka riigi poolse art 101 rikkumise koosmõjus ELL art-ga 4(3).

Olen juba jupp aega plaaninud sellel teemal Juridicasse artikli kirjutamist, aga pole selleni jõudnud. Kui kellelgi on vastupandamatu soov sel teemal minuga mõtteid vahetada ja võib-olla ka üheskoos artikli kirjutamiseni jõuda, siis andke märku.

Rekordtrahv konkurentsiõiguse rikkumise eest – 2,9 miljardit eurot. Lisaks Google’ist ka…

Täna teatas Euroopa Komisjon, et määras Euroopa veoautode tootjatele MAN, Volvo/Renault, Daimler, Iveco ja DAF trahvi kogusummas üle 2,9 miljardi euro kartellikeelu rikkumise eest. See on kõigi aegade suurim komisjoni poolt konkurentsireeglite rikkumise eest määratud trahv. Kui nüüd trahvi suuruse osas taustsüsteemi luua, siis Eesti 2016. a riigieelarve tulude maht kokku on 8,8 miljardit. Seega on seekordse trahvi suurus ligi kolmandik Eesti riigi eelarvest.

Mille eest siis selline trahv määrati?

Komisjon tuvastas, et eelpool nimetatud veokite tootjad leppisid 14 aasta jooksul (1997-2011) veokite baashinnakirja tõusudes. Samuti lepiti kokku keskkonna nõuete täitmise edasi lükkamises ja nende nõuete täitmisega seotud kulude tarbijatele ülekandmises.

Kuidas kartellile jälile saadi?

MAN andis esimesena kartelli komisjonile üle ja sai ise trahvist vabaks (kui ka MAN oleks trahvi saanud, siis tema trahv oleks olnud täiendavalt 1,2 miljardit). Ka ülejäänud kartelli osalised tegid komisjoniga suuremal või vähemal määral koostööd ja nendegi trahve  vähendati osaliselt. Oma süüd on keeldunud tunnistamast Scania ning tema osas on komisjoni uurimine veel käimas.

Lisainfo

Kellel asja vastu suurem huvi, võib lugeda komisjoni tänaseid pressiteateid: http://europa.eu/rapid/press-release_IP-16-2582_en.htm ja http://europa.eu/rapid/press-release_STATEMENT-16-2585_en.htm.

Muud põnevad menetlused – Google’i sada surmapattu

Vaatamata suvisele ajale, ei tundu komisjon puhkavat. Eelmisel nädalal teatas komisjon, et esitas Google’ile süüdistuse kahes turgu valitseva seisundi kuritarvituse asjas. Üks neist puudutab Google’i otsingumootoris otsingutulemuste esitamist (nn Google Search kaasus) ja teine reklaami esitamist kolmandate isikute veebilehtedel kasutavates otsingusüsteemides (nn AdSense kaasus). Vt lähemalt komisjoni pressiteadet: http://europa.eu/rapid/press-release_STATEMENT-16-2535_en.htm.

Olgu veel mainitud, et Google’i vastu on komisjonil käimas veel teisigi menetlusi. Aprillis esitas komisjoni Google’i vastu süüdistuse Androidi operatsioonisüsteemiga seonduvate väidetavate kuritarvitustega. Vt lähemalt: http://europa.eu/rapid/press-release_STATEMENT-16-2535_en.htm

Ei julge mõeldagi, kui üüratud need trahvisummad võivad tulla, kui komisjon ükskord lõplike otsusteni peaks jõudma.

Tehinguga seotud konkurentsipiirangutest

Tehinguga seotud konkurentsipiirangud (ehk non-compete’id)  konkurentsiõiguse teema, mille osas olen vist kõige rohkem nõu pidanud andma  M&A tehingutega tegelevatele kolleegidele. Nii, et see postitus on eelkõige teile, aga ka kõigile teistele, kes M&A valdkonnaga kokku puutuvad.

28. juunil 2016 tegi Euroopa üldkohus otsused Telefonica ja Portugal Telecomi kohtuasjades (vastavalt T-216/13 ja T-208/13), milles kinnitas põhimõtteliselt seda, mis oli juba ennegi teada. Ehk siis seda, et aktsiate müügi varjus ei saa kehtestada ülemäära laiaulatuslikke konkurentsipiiranguid selle põhjendusega, et need on tehinguga seotud. Kirjutan all nende kohtuasjade asjaolud ja kohtu olulisemad seisukohad lühidalt lahti.

Asjaolud

Hispaania telekomi hiid Telefonica ja Portogali telekomi ettevõtja Portugal Telecom (PT) omasid seni üksnes Brasiilias tegutsenud ühisettevõtet Vivo. 2010. aastal müüs PT kogu oma osaluse Vivos Telefonicale. Aktsiate müügilepingus sisaldus järgmine tingimus:

Artikkel 9 – konkurentsikeeld

Pooled väldivad seadusega lubatud ulatuses otseselt või kaudselt mis tahes sidusettevõtja vahendusel osalemist või investeerimist mis tahes telekommunikatsioonivaldkonna projekti puhul (sh laua- ja mobiiltelefonide teenused, internetiühenduse ja televisiooniteenused, kuid välja arvatud mis tahes investeeringud või tegevused, mis eksisteerivad või on käimas käesoleva kuupäeva seisuga), mida võib pidada teise poolega konkureerivaks Pürenee poolsaare turul ajavahemikul, mis algab [tehingu lõpuleviimise kuupäevast [27. september 2010] ja lõpeb 31. detsembril 2011.“

Komisjon leidis, et nii lai konkurentsipiirang ei ole põhjendatud kui „tehinguga seotud ja vajalik“ ning see kujutab endast klassikalist turu jagamise kokkulepet (ehk kartelli). Komisjon määras Telefonicale trahviks 66,9 miljonit eurot ja PT-le 12,3 miljonit eurot. Telefonica ja PT vaidlustasid komisjoni otsuse üldkohtus.

Kohtu seisukohad

Üldkohus nõustus komisjoniga, et piirang oli tõepoolest konkurentsi kahjustav eesmärgi poolest (by object) ning seega tegelike konkurentsi kahjustavate mõjude analüüs polnud vajalik.

Ka asjaolu, et lepingu sättes oli kirjas, et piirang kehtib vaid „seadusega lubatud ulatuses“ („to the extent permitted by law“) ei leevendanud konkurentsiõiguse rikkumist, kuivõrd lepingus ei nähtud ette mingit korda selleks, kuidas ja kelle poolt selle piirangu lubatava ulatuse kontroll peaks toimuma.

Küll aga leidis kohus, et komisjon oli eksinud trahvide suuruse arvutamisel ja saatis asja tagasi komisjonile.

Kommentaar

Keskmiselt kogenud M&A inimene saab ilmselt kõhutunde pinnaltki aru, et Telefonica ja TP vahel sõlmitud müügilepingus sisaldunud konkurentsipiirangu geograafiline ulatus, mis piiras osapooltel teineteisega konkureerimast Pürenee poolsaarel, samas kui Vivo tegutses üksnes Brasiilias, ületas selgelt konkurentsiõigusega lubatud ulatust. Aga komisjoni kopsakad trahvid ja üldkohtu põhimõtteline heakskiit komisjoni lähenemisele on meeldetuletuseks, et konkurentsireeglitesse tuleb tehinguga konkurentsipiiranguid ette nähes suhtuda aupaklikult.

Olgu siiski meelde tuletatud, et tehinguga seotud konkurentsipiirangud on lubatavad üksnes piiratud ulatuses (seda nii toodete/teenuste kui geograafilise piirkonna  osas) – ehk mitte laiemas ulatuses kui omandatav ettevõtja enne tehingut tegutses (või kavatses tegutsema hakata). Ajaliselt ei tohiks piirangu kestus ületada 3 aastat (kui oskusteavet ei omandata, siis üksnes 2 aastat) ning ka isikute ring, kelle suhtes piirang võib kehtida, on limiteeritud. Ühisettevõtete puhul tasuks veel täiendavalt silmas pidada, et konkurentsipiirangud võivad üldjuhul laieneda ainult kontrolli omavatele emaettevõtjatele. Täpsemaid juhiseid leiate nagu ikka Komisjoni teatisest koondumistega otseselt seotud ja nendeks vajalike piirangute kohta.

Kellel selle Telefonica ja TP kohtuasja kohta suurem huvi, aga ei viitsi kogu kohtuostust läbi lugeda, siis päris asjaliku ja praktilise suunitlusega kokkuvõtte on teinud ka nt Hogan Lovellsi advokaadid: http://www.hlmediacomms.com/2016/07/07/non-compete-clauses-in-ma-transactions-the-eu-telefonicaportugal-telecom-judgments-and-some-best-practices/#page=1.

 

 

Jälle riigiabist…