Lennuettevõtja kohustus maksta hüvitist lennu hilinemisel või tühistamisel

Lennureisijate õigused lennureisist mahajätmise ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise korral on sätestatud määruses nr 261/2004. Mais tegi Euroopa Kohus kaks lahendit, mis puudutavad selle määruse alusel reisijatele ettenähtud hüvitise maksmist.

Kokkupõrge linnuga

Kohtuasjas C-315/15Pešková ja Peška oli vaidluse all, kas lennu hilinemine kokkupõrke tõttu linnuga on erandlik asjaolu, mille esinemine võib vabastada lennuettevõtja kohustusest maksta lennu kolm või rohkem tundi hilinemise korral hüvitist. Kohus leidis, et kokkupõrge linnuga võib tõepoolest olla selline erandlik asjaolu, mis on väljapool lennuettevõtja kontrolli; samas ei ole erandlikeks asjaoludeks näiteks teatavate lennukiosade enneaegne rivist väljalangemine, sest see on lennuettevõtja jaoks tavapärane risk. Iseküsimus on aga see, kas lennuettevõtja lahendas kokkupõrke tagajärjed piisvalt kiiresti ja see on juba konkreetse juhtumi asjaolude hindamist vajav küsimus.

Juhul, kui lennuki pikaajaline hilinemine on tingitud mitmest asjaolust (nt nii kokkupõrge linnuga kui ka lennuki tehniline probleem), tuleb erandlikust asjaolust tingitud hilinemine lennu saabumise hilinemise kogupikkusest maha arvata, et hinnata, kas lennuettevõtja tegevusest tingitud osa lennu hilinenud saabumisest on kolm või enam tundi, mille korral tuleb hüvitist maksta.

Vastutus reisibüroo poolse teavitamisega hilinemise eest

Määruse 261/2004 kohaselt on lennureisihal lennu tühistamise korral õigus hüvitisele, kui lennu ärajäämisest ei ole reisijale teatatud vähemalt kaks nädalat enne kavandatud väljumisaega. Kohtuasjas C-302/16Krijgsman oli vaidluse all, kas lennuettevõtja kohustub maksma reisi tühistamise korral hüvitist ka juhul, kui reisija on ostnud lennupileti veebipõhise reisibüroo kaudu ning lennuettevõtja on lennu tühistamisest teavitanud õigeaegselt reisibürood, kuid reisibüroo on teabe reisijale edastamisega hilinenud. Kohus leidis, et lennuettevõtja kohustub reisijale hüvitist maksma ka sel juhul. See, kas lennuettevõtja võib hüvitise summa omakorda reisibüroolt sisse nõuda, on aga juba siseriikliku lepinguõiguse teema – määrus seda ei õigust ei piira.

Olulised andmed veebipoodi reklaamivas trükireklaamis

Kui juba tarbijakaitse teemad ette sai võetud, siis olen enda jaoks ammu tahtnud kirja panna ka ühest märtsikuisest EK otsusest kohtuasjas C-146/16 – Verband Sozialer Wettbewerb eV versus DHL Paket GmbH tulnud EK selgitused trükireklaami kohustuslike andmete osas veebipoe reklaamimisel.

Sarnaselt “sojapiima” otsusega, millest kirjutasin eelmises postituses, oli ka see Saksamaa kohtust saadetud eelotsusetaotluse alusel tehtud lahend. Seega puudutas ebaausate kauplemistavade (ehk UCP) direktiivi.

Küsimuse all oli see, kas ettevõtja geograafine aadress ja ärinimi tuleb esitada juba konkreetset toodet puudutavas trükimeedias avaldatud reklaamis ka juhul, kui tarbijad saavad reklaamitavaid tooteid osta ainult tooteid reklaamiva ettevõtja veebilehe kaudu, mille aadress on selles reklaamis ära toodud, ja geograafiline aadress ja ärinimi on sellel veebilehel või selle veebilehe kaudu kergesti leitav.

Lühike vastus on see, et aadressi ja ärinime esitamise kohustus sõltub sellest, kas reklaami andmed on piisavalt põhjalikud, et lugeda seda otsukutseks; kui on, siis sõltub selle kohustuse olemasolu konkreetsest asjaoludest, eelkõige  trükireklaami ruumilistest võimalustest.

Täpsemalt ütles kohus järgmist:  kuigi UCP direktiivis viidatud teave ettevõtja geograafilise aadressi ja ärinime kohta peab reeglina sisalduma ostukutses, ei ole see tingimata nii juhul, kui kaubandustava järgimisel kasutatav kommunikatsioonivahend seab ruumilisi piiranguid, tingimusel et tarbijad, kes reklaamitavaid tooteid reklaamteadaandes viidatud selle ettevõtja veebilehe kaudu, kes neid tooteid reklaamib, võiksid osta, saavad kõnealuse teabe asjaomaselt veebilehelt või selle kaudu kergesti kätte. Liikmesriigi kohus peab igal konkreetsel juhul hindama, kas see tingimus on täidetud, võttes arvesse ostukutse konteksti ja kasutatud kommunikatsioonivahendit.

Sojapiima ja mandlipiima enam piimaks nimetada ei tohi; linnupiimast võib vist vaid unistada

Eile tehtud otsuses Saksmaal tegutsevat ettevõtet TofuTown puudutanud kohtuasjas C-422/16  selgitas Euroopa Kohus, et terminit „piim“ ja muid piimatoodete nimetusi nagu „koor“, „juust“, „jogurt“, „vadak“ „või“ ja „pett“ ei või kasutada üksnes taimset päritolu toodete nimetustes. See piirang tuleneb Euroopa Liidu otsekohalduvast õigusest ja kehtib seega ka Eestis.

Seega keelas kohus ka Eestis juba laialt levinud tootenimetused nagu „sojapiim“, „mandlipiim“, „riisipiim“, „sojajuust“ või „sojajogurt“ jne, kui nende toodete koostises ei ole tegelikult loomset päriolu piima. See uudis pole kindlasti sugugi meeltmööda vegankommuunitile Eestis ega mujal Euroopas.

Euroopa Kohtu arvates ei oleks sellise terminoloogilise piirangu puudumisel „piima“ ja „piimatoodete“ nimetuste abil enam võimalik kindlalt tuvastada tooteid, mille eripära tuleneb loomse piima loomulikust koostisest. See oleks kohtu hinnangul vastuolus tarbijate kaitsega, sest see võib tekitada segadust. See oleks samuti vastuolus eesmärgiga parandada tootmise ja turustamisega seotud majandustingimusi ning „piima“ ja „piimatoodete“ kvaliteeti.

Kas tarbijate jaoks läks nüüd olukord selgemaks, on siiski üsna kaheldav. Nimelt, olukorra teeb keerulisemaks see, et vaatamata keelule kasutada terminit „piim“ ja teisi piimatoodete termineid üksnes taimset pärisolu toodete puhul, on siiski kehtestatud nimekiri toodetest, mille täpne laad on tavapärase kasutuse tõttu teada ja mille puhul võib siiski selliseid termineid kasutada (vt nimekirja siit). Sellesse lubatud nimekirja kuuluvad nt „kookospiim“, „“kakaovõi“, „maapähklivõi“, aga ka nt „sheavõi“.

Tublide ametnike tubli töö, kas pole? Sest sai ju selgem küll, eks?

Sidumisest uues valguses

Septembris tegi Euroopa Kohus eelotsuse ühes huvitavas kohtuasjas C-310/15, Deroo-Blanquart, mis puudutas sülearvuti müüki koos eelnevalt installeeritud tarkvaraga. Kui keegi küsiks mul, kas see on keelatud või lubatud, mõtleksin ma harjumusest ikka konkurentsiõiguse võtmes (a la see võib olla sidumine, aga see probleemne eelkõige siis, kui pakkuja on mõne toote osas turgu valitsevas seisundis), aga selles kohtuasjas tõusetus küsimus hoopis ebaausate kauplemisvõtete (ehk siis tarbijaõiguste) kontsektis.

Asjaolud

Härra Vincent Deroo-Blanquart (nimetame teda V-ks) ostis Sony sülearvuti, kuhu oli eelnevalt installeeritud erinevat tarkvara, sh Windowsi operatsioonisüsteem. V keeldus alla kirjutamast arvutiekraanile kuvatud „lõppkasutaja litsentsilepingule“ ja nõudis tagasi eelnevalt installeeritud tarkavara maksumusele vastavat osa arvuti ostuhinnast. Sony keeldus seda tagasi maksmast, põhjendusega, et eelnevalt installeeritud tarkvara moodustas sülearvutiga ühtse ja lahutamatu pakkumise. Sony oli nõus ostma tagasi kogu toote, kuid sellest V keeldus.

Aga V ei jätnud jonni ja esitas Sony vastu Prantsuse siseriiklikusse kohtusse nõude eelnevalt installeeritud tarkvara maksumuse hüvitamiseks ning ebaausate kauplemisvõtete tõttu tekkinud kahju hüvitamiseks. Prantsusmaa kassatsioonikohus palus EK-lt selgitust, kas kauplemisvõte, mis seisneb eelnevalt installeeritud tarkvaraga arvuti müügis nii, et tarbijal on võimatu saada sama arvutimudelit ilma eelnevalt installeeritud tarkvarata, on ebaaus kaubandustava UCP direktiivi mõistes.

EK seisukoht

EK nentis, et seotud pakkumised, mille puhul on vähemalt kaks erinevat toodet või teenust ühendatud üheks pakkumiseks, kujutavad endast kommertstegevust, mis kuulub selgelt ettevõtja turunduse valdkonda ning mis on vahetult seotud müügi ja selle edendamisega. Seega on sellised pakkumised tõepoolest UCP direktiivi kohaldamisalas.

Kohus selgitas siiski, et kõik seotud pakkumised ei ole keelatud (need ei sisaldu ju ka UCP direktiivi nn mustas nimekirjas) ning kontrollida nende võimalikku ebaausust. Kauplemisvõtet käsitletakse ebaausana üksnes kahe tingimuse olemasolul:

  1. kui see on vastuolus ametialase hoolikuse nõuetega ja
  2. kui see moonutab oluliselt või võib oluliselt moonutada keskmise tarbija majanduskäitumist seoses mingi tootega.

Seega tuleb kindlaks teha, kas ettevõtja käitumine võib olla vastuolus ausate kaubandustavadega või hea usu üldpõhimõttega ettevõtja tegevusalal, milleks käesoleval juhul on avalikkusele mõeldud arvuti riistvara tootmine, arvestades keskmise tarbija õiguspärast ootust.

Kohus leidis, et asjaomase turu analüüsi kohaselt vastab suure hulga tarbijate ootustele see, et omandatakse sellise varustusega arvuti, mis on valmis koheseks kasutamiseks. Lisaks pidas kohus oluliseks kontrollida, kas ostjat oli teavitatud sellest, et arvutile on eelnevalt installeeritud tarkvara. Kohus järeldas seega, et iseenesest ei kujuta ebaausat kaubandustava selline kauplemisvõte, mis seisneb eelnevalt installeeritud tarkvaraga arvuti müügis nii, et tarbijal on võimatu saada sama arvutimudelit ilma tarkvarata, eeldusel et tarbijat on eelnevalt kohaselt informeeritud.

 Täiendav küsimus seondus sellega, kas eksitavaks tuleb pidada seda, eelnevalt installeeritud tarkvaraga arvuti müügihinnas ei ole täpsustatud iga tarkvara osa hinda. Kohus selgitas, et oluliseks hinnateabeks UCP direktiivi mõistes loetakse toote hinda tervikuna, mitte iga toote osa hinda. Käesolev pakkumine ei ole selline, mis takistaks tarbijal tegemast teadlikku tehinguotsust, ega niisugune, mis paneks teda tegema tehinguotsust, mida ta muidu teinud ei oleks.

Kommentaar

Mis sellest kohtuasjast meelde jätta? Eelkõige seda, et seotud pakkumisi tuleb analüüsida ka ebaausate kauplemisvõtete valguses, mitte ainult konkurentsiõiguse kohaselt. Ebaausa kauplemisvõttega on tegemist siis, kui seotud pakkumine on vastuolus tarbija ootusega ja/või kui tarbijat ei ole toodete seotusest piisavalt informeeritud.