Rubriigi arhiiv: Riigi tegevus

Toetuse tagasinõudmise reeglid Eesti Pagari Euroopa Kohtu otsusest

Posted on by
wheat bread

Photo by hermaion on Pexels.com

Seekordne postitus teeb taas ruumi külalisautorile. Hea kolleeg Triinu Järviste kirjutas mõnda aega tagasi TGS Balticu selle kevadises riigiabi infokirjas hea ülevaate Eesti Pagari kohtuasjast (C-349//17). Kokkuvõtlikult on selle lahendi olulisemad märksõnad on ebaseadusliku riigiabi tagasinõude kohustus, ergutav mõju, õiguskindluse põhimõte, intressi ja aegumise arvestamine siseriiklikes riigiabi tagasinõuetes. Triinu lahkel loal kopeerisin tema ülevaate sellest otsusest siia blogisse ka:

Viidatud kohtuasi on tegelikkuses järgmine etapp Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse (EAS) toetuste tagasinõudmise protsessis, mis sai alguse sellest, et EAS andis väidetavalt teadmatusest riigiabi reegleid rikkudes 61 ettevõttele toetusi summas umbes 10,5 miljonit eurot. Vea ilmnemise järel otsustas EAS toetused osalt ettevõtjatelt tagasi nõuda. Väidetavalt rikuti nende toetuste puhul nn üldise grupierandi määruse[1] ergutava mõju kriteeriumi, sest ettevõtjad olid enne abitaotluse esitamist väidetavalt sõlminud siduvaid kokkuleppeid projekti elluviimiseks.

Liikmesriikide kohtutes on nimetatud tagasinõuetega seotud kohtuasjad veel pooleli, kuid kuna Tallinna Ringkonnakohus esitas Euroopa Kohtule õiguslikku tõlgendamist vajavaid küsimusi, on Euroopa Kohus teinud neis küsimustes juba nüüd eelotsuse. See sisaldab äärmiselt kaalukaid juhiseid kõigile toetuse andjatele. Seepärast on asjakohane teadvustada juba praegu – enne liikmesriikide kohtute lõplike otsuste saabumist – Euroopa Kohtu otsuses esitatud seisukohti praktikas.

1.     Ebaseadusliku riigiabi tagasinõudmise kohustus

Liikmesriigi asutustel võib tekkida kahtlus selle kohta, kas nad on kohustatud riigiabi tagasi nõudma olukorras, kus puudub igasugune Euroopa Komisjoni menetlus ja hinnang riigiabi ebaseaduslikkuse kohta tuleneb üksnes asutuselt endalt. Et ainult Euroopa Komisjonil on pädevus hinnata riigiabi ühisturuga kokkusobivust ja liikmesriigi asutus saab hinnata vaid abi ebaseaduslikkust, on olemas võimalus, et liikmesriigi asutuse poolt tagasinõutav abi kujutab endast Euroopa Komisjoni hinnangul küll ebaseaduslikku, kuid siiski lõppastmes ühisturuga erandkorras kokkusobivat abi.

Kuigi juba varem on Euroopa Liidu kohtupraktikas selgitatud riigiabi tagasinõude üldist kohustuslikkust, kinnitab Euroopa Kohtu eelotsus riigiabi andjatele nüüd puust ja punaselt järgmist: kui riigiabi on antud ebaseaduslikult, peab liikmesriigi asutus nõudma ka ilma Euroopa Komisjoni vastavasisulise menetluseta riigiabi omal algatusel tagasi, lähtudes ELTL artiklist 108(3).

See toob praktikas kaasa selle, et liikmesriigi asutustel endil on kohustus olla aktiivne ja tagada, et ebaseaduslik riigiabi nõutakse tagasi. See eeldab sisuliselt suurenenud eneseanalüüsi vajadust.

2.     Liikmesriigi asutus ei saa tekitada õiguspärast ootust

Euroopa Kohus leidis, et liikmesriigi asutus ei saa juhul, kui ta annab abi ekslikult, tekitada abisaajas õiguspärast ootust, et abi on seaduslik. See põhimõte takistab liikmeriikidel riigiabiõiguse kuritarvitamist nii, et liikmesriik saaks n-ö teadlikult anda ebaseaduslikku riigiabi ja vältida riigiabi tagasinõudmist, jagades ise ettevõtetele sellekohaseid soovitusi.

Samas tekitab kohtu selline seisukoht mõneti ebaõiglase olukorra ettevõtete jaoks, kes ei saa tugineda liikmesriigi asutuste selgitustele, kuid kelle jaoks võib riigiabi reeglistik tunduda hoomamatu. Tasub mainida, et Euroopa Kohtu seisukoht ei pruugi aga välistada siseriikliku õiguse alusel usalduse kaitse tekkimist ega liikmesriigi asutuse õigusvastasest tegevusest tulenevate kahjunõuete esitamist.

3.     Intress määras, mis oleks kohaldunud turutingimustel

Euroopa Kohus selgitas veel, et juhul, kui liikmesriigi asutus nõuab omal algatusel abi tagasi, on ta kohustatud nõudma abisaajalt intressi, võttes aluseks kohaldatavad riigisisesed õigusnormid. Euroopa Kohus leidis, et need õigusnormid peavad võimaldama tagada ebaseadusliku abi tagasinõudmise täies ulatuses ning et abisaajat kohustataks seega maksma intressi kogu ajavahemiku eest, mille vältel ta sai abi kasutada, ja määras, mis on samaväärne sellega, mida oleks kohaldatud juhul, kui ta oleks pidanud abisumma selleks ajavahemikuks turult laenama.

Sisuliselt tähendab see seda, et liikmesriigi asutus peab intressi määrates küll kohaldama liikmesriigi reegleid, kuid samas tagama Euroopa Liidu reeglitele vastava intressi nõudmise aja ja määra. Toetuse tagasinõudjal tekib aga teatav õiguslik ebakindlus juhul, kui riigisisesed sätted ei võimalda vajalikus määras või vajaliku aja eest intressi nõuda.

Samuti vajab arutamist see, kuidas peaks liikmesriigi asutus kohaldama intressi Euroopa Kohtu viidatud määras, „mis on samaväärne sellega, mida oleks kohaldatud juhul, kui ta oleks pidanud abisumma selleks ajavahemikuks turult laenama“, ning millist analüüsi ja tõendamist see liikmesriigi asutuselt eeldab. Need küsimused vajavad seetõttu samuti toetuste tagasinõudmisel selgelt õiguslikku analüüsi.

4.     Tagasinõue ei ole piiratud kümne aastaga

Euroopa Kohus leidis, et abi tagasinõudmisele ei või otseselt, kaudselt ega analoogia alusel kohaldada määruses nr 659/1999 sätestatud kümneaastast tähtaega. See seisukoht on kooskõlas ka teise, paar kuud varem tehtud Euroopa Kohtu 23. jaanuari 2019. aasta otsusega asjas C‑387/17. Selles otsuses kinnitas kohus samuti, et arvestades liikmesriikide kohtute rolli riigiabi kontrollisüsteemis ja nende sõltumatuse taset võrreldes komisjoniga, piirab määrusega nr 659/1999 ette nähtud kümneaastase aegumistähtaja möödumine ajaliselt üksnes komisjoni volitusi seoses riigiabi tagasinõudmisega.

Enamasti on seega ainsad aegumisreeglid, mis on liikmesriigi kohtus kohaldatavad, need, mis tulenevad riigisisesest õigusest, tõlgendatuna tõhususe ja võrdväärsuse põhimõtteid silmas pidades. Nagu möönis kohus Eesti Pagari asjas, võib Euroopa Liidu struktuurfondide kaasrahastatud abi korral olla liidu finantshuve kahjustava eeskirjade eiramise suhtes (määrus nr 2988/95) siiski kohaldatav ka nelja-aastane aegumistähtaeg, kui määruse tingimused on täidetud.

Mida toob kaasa geobloki määrus?

Posted on by
background blocks bricks concrete

Photo by PhotoMIX Ltd. on Pexels.com

Ilmselt on paljud kuulnud, et millalgi selle aasta alguses (täpsemalt 28.02.2018) võeti EL tasandil vastu geoblokeeringu ehk lühidalt geobloki määrus, aga kahtlustan, et suhteliselt vähesed on viitsinud selgeks teha, mida see reaalselt tähendab. Aega selleni, mil määrust kohaldama hakatakse, on küll veel kuni 3. detsembrini, aga et uued reeglid üllatusi kaasa ei tooks, võtsin lõpuks selle aja ja tegin endale asja selgeks. Ehk on kellelgi veel abiks…

Mis see geobloki määrus täpsemalt on?

Määruse täispikk nimi on Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus (EL) 2018/302, mis käsitleb siseturul toimuvat põhjendamatut asukohapõhist tõkestust ja muul viisil diskrimineerimist kliendi kodakondsuse, elukoha või asukoha alusel ning millega muudetakse määrusi (EÜ) nr 2006/2004 ja (EL) 2017/2394 ning direktiivi 2009/22/EÜ.

Nimi on küll pikk ja lohisev ning põhjenduspunkte on määrusel ka mitme lehekülje jagu, aga määrus ise on koosneb vaid 11 üsna lühikesest artiklist.

Et tegu on määrusega, on see otsekohalduv ja Eesti õiguskorda seda iseenesest üle võtta ei ole vaja. Kuid määrus kohustab liikmesriike määrama organi, kes määruse jõustamisega tegeleb ja määruse rikkumise eest trahve määrab. Selleks on Riigikogu menetlusse antud tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2018/302 rakendamine) eelnõu 661 SE. See eelnõu koosneb sisuliselt kahest paragrahvist, millega antakse määruse rakendamine Tarbijakaitseameti vastustusalasse ja antakse ametile õigus teha määruse rikkumise eest väärteo trahve füüsilisele isikule kuni 300 trahviühikut (ehk 1200 eurot) ja juriidilisele isikule kuni 32 000 eurot.

Mida määrus reguleerib?

Määrus reguleerib sisuliselt neid olukordi, kus tarbija (või ka ettevõtja oma tarbeks, mitte edasimüügiks) soovib osta teises liikmesriigis asuvalt kauplejalt kaupu või teenuseid. Sellises olukorras sätestab määrus järgmised põhimõtted:

  • Kaupleja ei või klienti automaatselt ümbersuunata teise liikmesriigi veebilehele, v.a. kui klient selleks nõusoleku annab. Nt kui ma lähen Läti või Saksa kaupleja veebilehele, ei või nad mind ilma minu nõusolekuta suunata kaupleja Eesti veebilehele ning mul peab olema võimalus näha, millise hinnaga pakutakse kaupu vastavalt siis kas Läti või Saksa klientidele. Isegi kui olen nõus sellega, et mind suunatakse Eesti lehele, peab mul olema võimalik lihtsalt tagasi saada sellele veebilehele, millele ma algselt läksin.
  • Kaupleja ei või keelduda kaupade või teenuste müügist või pakkuda erinevaid tingimusi sõltuvalt kliendi asukohast, elukohast või kodakondsusest. Küll aga ei pea kaupleja tagama tarnet kliendi sihtriiki, kui kaupleja üldtingimuste kohaselt kliendi sihtriiki tarnet ei pakuta. Näiteks kui ma tellin kauba Saksa veebilehelt, kuid Saksa kaupleja oma üldtingimuste kohaselt Eestisse ei tarni, siis ei pea Saksa kaupleja mulle tellimust Eestisse saatma. Aga ta ei või keelduda mulle kaupa tarnimast minu poolt määratud aadressile Saksamaal.
  • Kui kaupleja pakub elektrooniliselt osutatavaid teenuseid, mida olemuslikult füüsiliselt üle ei anta (nt pilveteenuseid, andmeladu, veebimajutust, tulemüürid, otsingumootorid), ei või ta keelduda teenuse osutamisest sõltuvalt kliendi asu- või elukohast ega kodakondsusest. Näiteks ei või Saksa pilveteenuste osutaja keelduda mulle pilveteenuseid pakkumast ega pakkuda mulle pelgalt minu asu- või elukoha tõttu kõrgema hinnaga teenust kui Saksa klientidele.
  • Kui kaupleja pakub teenuseid füüsilises asukohas (nt hotell, lõbustuspark, kontserdid, festivalid), peab kliendil olema võimalik osta teenust sama hinnaga ka teisest liikmesriigist. Näiteks kui kontserdikorraldaja müüb Soomes toimuvale kontserdile Eestis soodsama hinnaga kui Soomes, peab ka soomlane saama talt Eestis pakutava hinnaga pileti osta.
  • Oluline on siiski, et määrus ei kohusta pakkuma kõiki kaupu ja teenuseid üle EL-i sama hinnaga ja samadel tingimustel, kuid kaupleja ei tohi keelduda ühes liikmesriigis pakutavat odavamat hinda pakkumast teisest liikmesriigist pärit kliendile. Näiteks võib kaupleja pakkuda Eesti veebilehel kaupu kallima hinnaga kui Läti veebilehel, kuid kui Eesti klient pöördub tema poole läbi Läti veebilehe, ei või ta Eesti kliendile rakendada kõrgemat hinda kui Läti kliendile.
  • Kaupleja ei või tema poolt aktsepteeritavatest makselahendustest keelduda kliendi asu- või elukoha või tema makselahenduse teenuse pakkuja asukoha tõttu. Näiteks kui kaupleja aktsepteerib makselahendusena Maestro krediitkaarte, siis ei või ta tagasi lükata teises liikmesriigis välja antud Maestro krediitkaardiga tehtavat makset.

Mida geobloki määrus ei reguleeri?

Määrus ei reguleeri audivisuaalteenuseid ega muid autoriõiguse tõttu geograafilise piiranguga teenuseid. Samuti ei reguleeri see väljaspool teenuste direktiivi 2006/123/EÜ kohaldamisala olevaid teenuseid (üldhuviteenused, finantsteenused, elektroonilise side teenused, transporditeenused, ajutise töö vahenduse teenused, tervishoiuteenused, hasartmängud, eraturvateenused, notarite ja kohtutäiturite teenused).

Määrus ei kohaldu ka väikeettevõtjatest kauplejate suhtes, kes ei ole käibemaksukohustuslased, kuna nende kauplejate jaoks, kes pakuvad piiriüleselt elektrooniliselt osutatavaid teenuseid, tähendaks teisest liikmesriigist pärit klientide teenindamise kohustus seda, et nad peavad ennast teistes liikmesriikides käibemaksukohustuslasena registreerima ning see oleks nende jaoks ebamõistlikult koormav.

Geobloki määruse seosed konkurentsiõigusega

Ka konkurentsiõigus keelab ettevõtjatel teha kokkuleppeid, millega jagatakse turge – eelkõige on reeglina keelatud kokku leppimine passiivse müügi piirangutes (s.o. kui klient pöördub ise kaupleja poole ilma kaupleja aktiive müügiedenduseta). Kuid kuni kaupleja ei ole turgu valitsev, ei keela konkurentsiõigus kauplejal ühepoolse otsuse alusel keelduda teisest liikmesriigist pärit klientide teenindamisest või neile erinevate tingimuste pakkumist. Geobloki määrus hakkabki täitma seda rolli ehk siis on see konkurentsiõiguse kõrval veel üks ports piiranguid, millega kaupleja peab arvestama.

Isegi katoliku kirik ei jää riigiabi reeglitest puutumata

Posted on by

Euroopa Kohtu 27. juuni otsus kohtuasjas C-74/16 väärib käsitlemist mitmel põhjusel. Esiteks on see hea võimalus kirjutada tänasele postituse pilkupüüdev pealkiri. Sisulise poole pealt aga on otsuses kasulikke viiteid ja seisukohti ettevõtja ja majandustegevuse mõiste kohta ning seda eelkõige haridusvaldkonnas.

Asjaolud

Hispaanias on katoliku kiri vabastatud omandimaksu tasumisest. See maksuvabastus on puudutanud eelkõige kirikule kuuluvaid peamiselt religioossel eesmärgil kasutatavaid ehitisi. Kuid kui kiriku organisatsioon (kongregatsioon) tegeleb ka muude tegevustega (nt hariduslike teenuste pakkumine, aga ka toitlustus- ja transporditeenuste pakkumine), siis sellisteks tegevuseks kasutatavatele ehitistele Hispaania riik (täpsemalt kohalik omavalitsus) maksuvabastust anda ei tahtnud. Vaidlus jõudis Hispaania siseriiklikusse kohtusse, kus omakorda kerkis üles küsimus maksuvabastuse kooskõlast riigiabi reeglitega ja nii jõudis see küsimus ka Euroopa Kohtu töölauale.

Niisiis, kas katoliku kirik on ettevõtja, kelle suhtes kehtivad riigiabi reeglid või mitte?

Kohtu seisukoht

Mitte kuigi üllatuslikult leidis kohus, et see, kas kirik on ettevõtja sõltub sellest, millega ta tegeleb. Pelgalt usukogukonnaks olemine ei takista kiriku suhtes riigiabi reeglite kohaldamist kiriku selliste tegevuste osas, mis kujutavad endast majandustegevust. Seega tuleb välja selgitada konkreetse tegevuse iseloom ning sama üksuse iga erineva tegevuse puhul kontrollida, kas see on käsitletav majandustegevusena. Vaidlusaluse maksuvabastuse objektiks olnud hoonet kasutati kiriku haritusasuse aulana. Seega, tuli tuvastada, kas kiriku poolt pakutavad haridusteenused kujutasid endast majandustegevust.

Majandustegevuse all mõista mis tahes tegevust, mis seisneb kaupade või teenuste pakkumises teataval turul. Asjaolu, et kaupade või teenuste pakkumine toimub tulu saamise eesmärgita, ei takista seda, et üksust, kes teeb neid tehinguid turul, tuleb pidada ettevõtjaks, kui kõnealune pakkumine konkureerib teiste ettevõtjate pakkumisega, kelle eesmärk on tulu saamine.

Kohus selgitas, et majandustegevuseks kvalifitseeritavate teenuste all mõistetakse tavaliselt tasulist tegevust. Tasulisuse olemuslik tunnus on see, et tasu on majanduslik vastusooritus osutatud teenuse eest. Seepärast, õppetöö, mida pakub haridusasutus, mida rahastatakse peamiselt eravahenditest, mis ei pärine teenuseosutajalt endalt, on teenus, kuna selliste asutuste eesmärk ongi pakkuda tasu eest teenuseid. Eravahenditest rahastamine ei pruugi siiski pärineda üksnes või peamiselt õpilastelt või nende vanematelt, kuna tegevuse majanduslik laad ei sõltu asjaolust, et teenuse eest maksab teenuse saaja.

Küll aga kehtib kohtu arvates erisus juhul, kui haritusteenust rahastatakse täielikult või peamiselt riikliku haridussüsteemi raames. Nimelt ei ole riigil üldjuhul riigieelarvest ja mitte õpilaste või nende vanemate poolt rahastatava riikliku haridussüsteemi loomisel ja ülalpidamisel kavatsust arendada tasulist tegevust, vaid ta täidab oma sotsiaal‑, kultuuri‑ ja haridusalaseid ülesandeid oma elanike suhtes. Seega, riigi haridussüsteemi raames rahastatud haridusteenuse pakkumine ei ole majandustegevus.

Seega tuli ka kirikule kuuluva hoone aula puhul tuvastada, kas ja millises osas kasutati seda riiklikult rahastatud hariduse pakkumiseks ehk mittemajandustegevuseks ja millises osas muudeks hariduslikeks tegevusteks (riigi poolt mitte rahastatav koolieelne, kooliväline ja täiendav õpe) ehk majandustegevuseks. Riigiabi saab esineda vaid viimase kasutusosa puhul. Ehk siis, kui aula on ka erinevate tegevuste segakasutuses, võib maksuvabastus olla keelatud riigiabi selles ulatuses, milles auditooriumi kasutatakse majandustegevuseks.

Iseküsimus oli siin muidugi see, kas maksuvabastuse summa oli üldse nii suur, et sellel oli mõju konkurentsile ja kaubandusele liikmesriikide vahel. Kui sellist mõju ei ole, siis keelatud riigiabi ei esine. Praegusel juhul võis kõne alla tulla vähese tähtsusega erandi kohaldumine.

Kommentaar

Kokkuvõttes, eelnevast lahendist tuleneb seega, et tegevuste kvalifitseerimisel majandustegevuseks ja mittemajandustegevuseks on oluline tegevuse rahastusallikas. Kui rahastatakse eelkõige eravahenditest, siis on tegu majandustegevusega. Siinjuures ei pea teenuse saaja ja teenuse eest maksja siiski samad olema. Kui aga tegevust rahastatakse riiklikest allikatest riigi funktsioonide tagamiseks, siis on tegu mittemajandustegevusega.

Seda otsust tasub meeles pidada ka Eesti haridussektori toetuste riigiabi reeglitega kooskõla hindamisel. Kuid miks mitte ka kultuuri, tervishoiu või sotsiaalteenuste valdkonnas.

Soodne kohtuväline kokkulepe võib kaasa tuua riigiabi riski

Posted on by

Täna on mu blogi taas külalisautori päralt: kolleeg Indrek Kangur kirjutab soodsa kohtuvälise kokkuleppe riigiabi riskidest Madridi Reali jalgpalliklubi valusa õppetunni näitel. Head lugemist…

Olles vältinud kulukat kohtuvaidlust omavalitsusega ning taskus soodne kompromisskokkulepe ei tasu veel kohe hõisata. Oma hiljutises otsuses asus Euroopa Komisjon seisukohale, et kui leping omavalitsusega ei ole sõlmitud turutingimustel võib tegemist olla riigiabiga, mis tuleb tagasi maksta koos liitintressiga.

Viidatud Komisjoni otsus käsitles Madridi linna ja jalgpalliklubi Madridi Reali vahelisi maadevahetustehinguid ning andis selge suunise, et Komisjon võib kohaliku omavalituse tavalise majandustegevuse käigus sõlmitud tehinguid üksipulgi lahata ning avastades, et mõni ettevõtte on saanud rohkem kasu, kui see oleks võimalik olnud turutingimustel, võib tegemist olla keelatud riigiabiga. Kõnealune Komisjoni otsus on ilmselt rohkem tähelepanu saanud seetõttu, et Komisjon asus riigiabi tagasi nõudma ühelt maailma tuntumalt jalgpalliklubilt, kuid tegelikkus peitub ka otsuse sisus nii mõndagi huvitavat.

Kaasus seisnes selles, et linn ja jalgpalliklubi sõlmisid mitmeid lepinguid, millega vahetati poolte omanduses olevaid maatükke. 2011 aastal sai paraku selgeks, et linn ei suuda varasemaid kokkuleppeid täita ning ühte kinnistut jalgpalliklubile üle anda pole enam võimalik. Vältimaks suuremat vaidlust sõlmisid pooled kompromisslepingu, millega linn kohustus hüvitama jalgpalliklubile maatüki väärtuse hinnaga ligikaudu 22 miljonit eurot.

Kompromiss sattus Komisjoni huviorbiiti ning viimasel tekkis kahtlus, et kas säärane kompromissleping vastab ikka turutingimustele ehk kas linn tegutses nii nagu oleks seda teinud mõistlik turutingimustes tegutsev isik. Komisjoni leidis, et sellise tehingu juures on vajalik hinnata esiteks, kas linnal üleüldse oli lepinguline kohustus kinnistu üleandmiseks ning kui tõenäoline oleks linna vastutus kohustuse täitmata jätmisel. Lisaks leidis Komisjon, et oluline on ka linna vastutuse korral hinnata, milline oleks õiglane hüvitis kohustuse täitmata jätmise eest.

Märkimisväärne on, et Komisjon võttis püstitatud küsimustest lähtuvalt ette kogu pooltevahelise lepingulise suhte ning asus seisukohale, et linn oleks pidanud kompromisslepingu sõlmimise asemel kasutama õigusabiteenuseid ning säärase kompromissiga mitte nõustuma. Veelgi enam leidis Komisjon, et linna poolt maatükki hinnaks määratud 22 miljonit oli tugevalt ülepaisutatud vaatamata sellele, et kinnistu hindamine oli toimunud linnavara hindamise korra järgi ning linna poolt määratud summat oli kinnitanud ka Hispaania rahandusministeerium ning eksperdi Aguirre Newman raport. Komisjon otsustas turupõhise hinna määramisel tugineda enda poolt tellitud eksperdihinnangule ning leidis, et kinnistu tegelik turuväärtus oli hoopis ligikaudu 4 miljonit eurot.

Kokkuvõttes asus Komisjon seisukohale, et linn ei käitunud kompromisslepingut sõlmides nii nagu seda oleks teinud turutingimustes tegutsev isik ning jalgpalliklubi oli kompromisslepingu sõlmimisega saanud valikulise eelise, mis kahjustas konkurentsi ning mõjutas liikmesriikide vahelist kaubandust. Komisjoni otsusega kohustati Hispaania Kuningriiki ebaseaduslikult antud riigiabi summas 18 miljonit eurot koos liitintressiga Madridi Realilt tagasi nõudma.

Eestis on maadevahetuse tehingud esile kerkinud seoses altkäemaksu skandaalidega, kuid kõnealuse Komisjoni otsuse valguses ei saa ära unustada, et ka ametnikke ära ostmata on võimalik sattuda probleemsesse olukorda, kus soodsalt saadud maatükk võib aastaid hiljem riigiabi ja intresside tagasinõudmise tõttu osutuda märksa kallimaks. Kohalike omavalitsuste poolelt vaadates on Komisjoni teguviis eriliselt sekkuv kuivõrd näib, et tagantjärele võidakse diskretsiooniotsuseid nagu näiteks otsus õigusabi kasutamiseks ümber vaadata ning väita, et seetõttu ei saanud tegemist olla turutingimustel sõlmitud tehinguga, mis omakorda võib kaasa tuua riigiabi tagasinõude.

Komisjoni otsuse pinnalt tuleb seega olla eriti valvas olukordades, kus omavalitsus ei teosta võimu vaid asub sõlmima lepinguid tavalises majanduslikus tegevuses. Ettevõtja peaks kahtlemata mõtlema potentsiaalse riigiabi esinemisele, kui tehing tundub olevat liiga hea, et olla tõsi ning omavalitsus omakorda ei tohiks ära unustada, et vaatamata sisemistele kordadele ning praktikas juurdunud teguviisidele tuleb alati mõelda, kas ka tegelikult turul sellise väärtusega tehinguid sõlmitaks.

Suhkrumaksust, emotsioonideta

Posted on by

Suhkrumaksust emotsioonideta ehk riigiabireeglite kontekstis

Koalitsioonilepingus kavandatud nn suhkrumaksu teemal on tekkinud päris palju emotsionaalset poleemikat – kas see maks aitab tõesti kaasa rahvatervise edendamisele või on üksnes riigieelarve täitmise vahend, kuidas see mõjutab Eesti ettevõtete konkurentsivõimet jne. Üks aspekt, millele selle vaidluse juures on aga seni vähe tähelepanu pööratud, on suhkrumaksu kooskõla Euroopa Liidu riigiabireeglitega. Seepärast tahangi korraks emotsioonid kõrvale jätta ja juhtida tähelepanu suhkrumaksu kehtestamisega seotud õiguslikele riskidele.

Suhkrumaks kui riigiabi

Kuigi maksuküsimustes on liikmesriikidel teatav autonoomia, on Euroopa Komisjon nii mõnelgi juhul leidnud, et liikmesriikide poolt kehtestatud maksud on vastuolus riigiabireeglitega põhjusel, et maksul on valikuline iseloom. See on tavapärane just erieesmärgiga maksude puhul, kuivõrd sedalaadi maksud võivad soodustada teatavaid tooteid või tegevusi, mis on maksu kehtestamise üldist eesmärki ja loogikat silmas pidades sarnases olukorras.

Näitena saab tuua Soomes 2011. aastal kehtestatud maiustuste, jäätise ja karastusjookide maksu. Kuigi esmapilgul tundub, et maks kehtis kõikidele kõrge suhkrusisaldusega ehk nö tervise seisukohast probleemsetele kaupadele ühtmoodi ning lähtus samast eesmärgist, leidus ikkagi erisusi, mille tõttu mõned olemuselt sarnased tooted said eelisseisundi. Näiteks kaebasid sojatoodete tootjad Euroopa Komisjonile, et kuivõrd maks kehtis vaid taimset päritolu jookide suhtes, aga mitte piima ega laktoosivabade piimajookide suhtes, said piimatootjad maksu tõttu eelise sojapiimatootjate ees, mis kujutas endast lubamatut riigiabi. Euroopa Komisjoni survel on Soome suhkrumaksu tänaseks kehtetuks tunnistanud.

Sarnased probleemid võivad tõusetuda koalitsioonilepinguga kavaldatud suhkrumaksuga.

Mis juhtub kui riigiabireegleid rikutakse?

Euroopa Liidu reeglitest tulenevalt tuleb riigiabinõuetega vastuolus olev riigiabi abisaajalt tagasi nõuda. Siin läheb asi keeruliseks, sest juhul, kui Euroopa Komisjon tuvastab, et tegemist on ebaseadusliku riigiabiga, tuleb riigil tuvastada kõik suhkrumaksu tõttu eelise saanud ettevõtjad ning nõuda ka neilt maksu tasumist, koos liitintressiga alates maksu kehtima hakkamise hetkest. Kuigi riigieelarvele võib see ju ka positiivselt mõjuda, oleks tagajärg paljude Eesti ettevõtjate jaoks aga ka Eesti ärikliima maine jaoks katastroofiline.

Kui veel samm edasi mõelda, on Euroopa kohtud tunnustanud ka ebaseadusliku riigiabi tõttu kõrgemaid makse tasuma pidanud maksumaksjate maksu tagasinõude õigust, aga ka kahjunõude õigust riigi vastu. Seega võib suhkrumaks ringiga ka riigieelarvet näpistama hakata.

Riigiabi reeglite rikkumist saab loomulikult ennetada, kui küsida Euroopa Komisjonilt enne suhkrumaksu kehtestamist luba, kuid silmas peab pidama, et menetlus komisjonis võib võtta aega (sageli mitu aastat) ning komisjon võib maksu kehtestamise keelata.

Kokkuvõttes, enne suhkrumaksu kehtestamist tuleb kindlasti teadvustada riigiabireeglitega seotud riske ning varuda piisavalt aega, et saada maksule ka Euroopa Komisjoni heakskiit. Seega, järgmise kahe-kolme aasta riigieelarvesse ei tasuks suhkrumaksu laekumisi veel küll sisse arvestada.

Eraõiguslikult tegutsev investor või eraõiguslikult tegutsev võlausaldaja riigiabi õiguses

Posted on by

15.09.2016 tegi Euroopa Kohus ühe huvitava lahendi kohtuasjas T-386/14, FIH Holding v komisjon. Selle kohtuasja asjaolud on üsna keerukad ja seepärast ei hakka neid siin pikemalt lahti kirjutama. Küll aga panen kirja olulisemad põhimõtted, mida sellest lahendist meelde jätta.

Esiteks selgitas kohus, et makseraskuste olukorras tuleb riigipoolset tegevust hinnata lähtudes eraõiguslikult tegutseva võlausaldaja (mitte eraõiguslikult tegutseva investori) põhimõttest lähtudes. Seega, kui riigi meetme eesmärk on päästa nii suur osa oma investeeringust kui võimalik, ei ole asjakohane lähtuda tavapärasest tuleviku rahavoogude (NPV) hindamisest. Asjakohane on hinnata, kui suur osa võlast on võimalik tagasi saada näiteks saneerimise käigus võlga vähendades võrreldes olukorraga, kui riik võlausaldajana oleks siis, kus võlgnik likvideeritakse pankroti tagajärjel.

Teiseks, varasemalt seaduslikult antud abisummad tuleb abi suuruse arvestusest välja jätta, sest abi saajal ei ole kohustust selliseid summasid tagasi maksta. Lisaks, kui riik andis lubatud abi, siis ei käitunud riik nagu erainvestor.

Kolmandaks märkis kohus, et abi esinemist hinnates lasub komisjonil tõendamiskoormis küsimuses, kas riik käitus nagu eraõiguslik investor.

21. juuli kaks konkurentsiteemalist eelotsust

Posted on by

21. juuli tegi EK otsused kahes konkurentsiteemalises eelotsuse asjas: üks neist on maiuspala riigihangete huvilistele samavõrd kui konkurentsi huvilistele, teine aga käsitleb seni vähe tähelepanu pälvinud ELTL art 101 koosmõjus ELL artikliga 4(3) – st riigi poolt kehtestatud konkurentsipiirangud.

VM Remonts (C-542/14)

See on taas kord Läti kohtu eelotsuse taotlusega seotud kohtuasi (viimase aasta jooksul on see juba kolmas Baltikumist tulnud eelotsuse kohtuasi Maxima ja Eturas järel, vt ka ma varasemaid postitusi).

Asjaolud

Jūrmala linnavolikogu algatas hanke, mille sisu oli õppeasutuste toiduainetega varustamine. DIV un Ko (praeguse nimega VM Remonts), Ausma grupa ja Pārtikas kompānija (PK) esitasid selles hankes pakkumused.

Enne pakkumuse esitamist pöördus PK õigusbüroo poole, et saada õigusabi oma pakkumuse ettevalmistamisel ja esitamisel. Õigusbüroo täitis omakorda oma ülesande koostöös alltöövõtjaga MMD lietas, kes sai PK-lt hankemenetluse pakkumuse projekti, mille PK oli välja töötanud iseseisvalt.

MMD lietas võttis PK teavitamata kohustuse valmistada ette ka DIV un Ko ja Ausma grupa pakkumused. Seoses sellega kasutas MMD lietase üks töötaja PK pakkumust teise kahe pakkuja pakkumuse ettevalmistamisel mudelina, kohandades konkureerivad pakkumised 5% võrra soodsamateks.

Läti konkurentsiamet leidis, et kõik kolm pakkumuse esitanud ettevõtjat olid rikkunud konkurentsireegleid (täpsemalt Läti konkurentsiseaduse sätet, mis vastab ELTL artiklile 101) ja määras kõigile ettevõtjatele trahvi. Ettevõtjad vaidlustasid trahviotsuse ja vaidlus jõudis Läti kõrgeima kohtuni, kes küsis Euroopa Kohtult tõlgendust küsimuses, kas ettevõtjat võidakse lugeda vastutavaks kooskõlastatud tegevuse eest, mis tuleneb talle teenuseid osutava sõltumatu teenusepakkuja tegevusest.

Kohtu seisukoht

Esmalt möönis kohus, et kuivõrd ettevõtjate tegevus ei mõjutanud liikmesriikidevahelist kaubandust, ei kohaldu art 101, vaid üksnes siseriiklikud konkurentsireeglid. Sellele vaatamata pidas kohus küsimust vastuvõetavaks ühetaolise tõlgendamise vajalikkusest lähtudes.

Sisulises küsimuses tuletas kohus meelde kohtupraktikas, mille kohaselt võib töötaja vastutus tuua kaasa vastutuse kogu ettevõttele, isegi kui ettevõtte juhtkond ei olnud töötaja konkurentsivastasest tegevusest teadlik. Sõltumatuid teenusepakkujaid kohtu arvates aga töötajatega võrdsustada ei ole asjakohane.

Niisiis sedastas kohus, et ettevõtjat saab põhimõtteliselt lugeda vastutavaks kooskõlastatud tegevuse eest, mis tuleneb talle teenuseid osutava sõltumatu teenusepakkuja tegevusest, ainult siis, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest:

  • teenusepakkuja tegutses tegelikult süüdistatava ettevõtja juhtimise või kontrolli all või
  • see ettevõtja oli teadlik tema konkurentide ja teenusepakkuja konkurentsivastastest eesmärkidest ja kavatses sellele oma tegevusega kaasa aidata või
  • kui nimetatud ettevõtja võis mõistlikult ette näha, et tema konkurendid ja teenusepakkuja käituvad konkurentsivastaselt, ja arvestas selle riskiga.

Kommentaar

Kohtu seisukoht erines seekord kohtujuristi ettepanekust, mille koheselt peaks kehtima ümberlükatav eeldus, et ettevõtja vastutab teenusepakkuja tegevuse eest. Seega, kohus oli ettevõtjate suhtes leebem, mis tundub mulle ka õiglane ja mõistlik. Vastasel korral tekiks tellijate jaoks risk saada kahekordne karistus – esiteks karistus selle näol, et teenusepakkuja sahkerdas ja ettevõtja jäi seega ka ilma reaalsest konkureerimise võimalusest (st võimalusest hange võita), ja teiseks karistus ka konkurentsireeglite rikkumise eest.

Saab muidugi näha, millist elu hakkavad elama kohtu otsuses välja toodud ettevõtjate vastutuse võimalikud alused (eelkõige „võis mõistlikult ette näha“ osa).

Kokkuvõttes tasub aga sellest loost ilmselt õppida nii mõndagi hangete nõustajate valiku osas.

 

Salumificio Murru (C-121/16)

Selles asjas ei teinudki kohus tegelikult otsust, vaid lahendas asja määrusega, kuivõrd kohtu hinnangul oli Itaalia siseriikliku kohtu poolt EK-le tõlgendamiseks esitatud küsimus varasema kohtupraktika pinnalt juba piisavalt selge.

Itaalia siseriiklik kohus küsis nimelt sisuliselt seda, kas Itaalia õigusnormid, mille kohaselt rendi või tasu eest toimuvate kaupade autoveoteenuse hind ei või olla madalam liikmesriigi ametiasutuse kehtestatud minimaalsetest tegevuskuludest, on kooskõlas ELTL art-ga 101 koostoimes ELL art-ga 4(3).

EK tuletas meelde varasemat kohtupraktikat ja selgitas, et ELTL art 101 koosmõjus ELL art-ga 4(3) on rikutud siis, kui liikmesriik nõuab või soodustab ELTL art-ga 101 vastuolus olevate keelatud kokkulepete sõlmimist või tugevdab nende mõju või kui ta võtab oma õigusnormidelt nende riikliku iseloomu sel teel, et delegeerib eraõiguslikele ettevõtjatele vastutuse majandushuve puudutavate otsuste tegemiseks. Kui aga riik ise (miinimum)hinnad või hinna arvestamise alused kehtestab, siis rikkumist ei ole. Seega jäi kohus varasemate seisukohtade juurde.

Liikmesriigi poolsest võimalikust ELTL art 101 rikkumisest koosmõjus ELL art-ga 4(3) on seni vähe räägitud. Üldiselt eeldatakse ju ikka, et art 101 reguleerib ettevõtjate tegevust. Kuid EK kohtupraktikast saab tuua päris huvitavaid näiteid olukordadest, kus EK on leidnud ka riigi poolse art 101 rikkumise koosmõjus ELL art-ga 4(3).

Olen juba jupp aega plaaninud sellel teemal Juridicasse artikli kirjutamist, aga pole selleni jõudnud. Kui kellelgi on vastupandamatu soov sel teemal minuga mõtteid vahetada ja võib-olla ka üheskoos artikli kirjutamiseni jõuda, siis andke märku.

Jälle riigiabist, kuid seekord Eesti kohtupraktika valguses

Posted on by

Riigikohus tegi 9. juunil riigiabi seisukohalt olulise otsuse kohtuasjas 3-3-1-8-16, mis puudutas EASi toetuse tagasinõuet Eesti Pagarilt. Riigikohus on selles lahendis pidanud EL-i riigiabi reeglite oluliste küsimuste tõlgendamisega päris süvitsi minema ja teinud päris huvitavaid järeldusi.

Asjaolud

EAS maksis Eesti Pagarile 2009. aastal 526 300 eurot toetust tootmisliini ostmiseks. Kuna Eesti Pagar oli enne toetustaotluse esitamist sõlminud tootmisliini ostmiseks lepingu, otsustas EAS 2014. aastal järelkontrolli tulemusel toetuse koos intressidega (enam kui 600 000 eurot) tagasi nõuda põhjusel. Nimelt leidis EAS, et toetusel puudus „ergutav mõju“, mis on nõutav üldise grupierandi määruse nr 800/2008 art 8(2) kohaselt selleks, et abi vastavaks grupierandi tingimustele. Ergutava mõju tingimuse täitmiseks ei tohi projekti töödega olla alustatud enne toetuse taotluse esitamist.

Kohtu seisukohad

Vaidlus keskenduski suures osas sellele, kuidas ergutava mõju olemasolu hinnata, kuid lisaks analüüsis Riigikohus, kas toetuse tagasinõue võib olla välistatud lähtudes õiguspärase ootuse põhimõttest, milline on tagasinõude aegumistähtaeg ning kuidas arvestada tagasinõutavat summalt intresse. Detailidesse laskumata võib Riigikohtu seisukohad kokku võtta järgmiselt:

  • Ergutava mõju: siduva lepingu sõlmimine ei välista igal juhul ja alati toetuse ergutavat mõju. Kui toetuse taotlejal on võimalik lepingust ilma ülemääraste raskuste ja märkimisväärsete kuludeta vabaneda, võib ka pärast lepingu sõlmimist taotletud toetus vastata lubatava riigiabi tingimustele ehk siis omada ergutavat mõju. Abi ergutava mõju üle otsustamist ei saa samastada hinnangu andmisega sellele, kas riigiabi on siseturuga kooskõlas. Viimati nimetatu on Euroopa Komisjoni pädevuses. Määruse nr 800/2008 art 8 lg 2 kohaldamine on liikmesriigi asutuste ja kohtute pädevuses.
  • Õiguspärane ootus: olukorras, kus riigiabi lubatavuse üle ei pidanud otsustama Euroopa Komisjon, võib õiguspärane ootus tekkida ka liikmesriigi asutuse tegevusest; seda siiski eeldusel, et eksitud ei ole selgesõnalise aluslepingu normi vastu. Abi säilitamist õigustava asjaoluga võiks niisuguses olukorras olla tegemist iseäranis siis, kui EAS oleks teadlikult soovitanud abi saajal sõlmida lepingud enne taotluse esitamist või kui EAS oleks toetustaotlust rahuldades olnud abi saaja poolt sõlmitud lepingutest teadlik.
  • Aegumine: vastamaks küsimusele, kas olukorras, kus tagasinõude otsust ei ole teinud Euroopa Komisjon, kohaldub tagasinõudele 10-aastane aegumistähtaeg tulenevalt määrusest nr 659/1999 (tagasinõude määrus) või 4-aastane aegumistähtaeg tulenevalt määrusest nr 2988/95 (finantshuvide kaitse määrus), võib tekkida vajadus küsida Euroopa Kohtult eelotsust. Aegumistähtaja algus on aga seotud kontrollitavate eeskirjade eiramise hetkega ning selle tähtaja järgimiseks peab kontrollimenetlus algama enne tähtaja lõppu. HMS § 35 lg 1 p 2 kohaselt algab haldusorgani initsiatiivil algatatud haldusmenetlus menetlusosaliste teavitamisega.
  • Intressiarvutus: EL-i õiguses kehtiv põhimõte, et ebaseaduslikult makstud abilt tuleb tasuda (liit)intressi ajavahemiku eest, mil ebaseaduslik abi oli abi saaja käsutuses, kuni selle tagastamise päevani, kehtib Riigikohtu hinnangul samuti üksnes juhul, kui tagastamisotsuse on teinud Euroopa Komisjon. Kui ei ole tegemist komisjoni otsusega ning kui abi taotlemisel ei ole toime pandud kuritegu, siis kohaldub STS § 28 lg 2, mille kohaselt arvestatakse intressi toetuse tagasinõudmise otsuse kehtima hakkamise päevast arvates (mitte toetuse väljamaksmisest alates).

Kommentaar

Riigikohus on jäiku EL-i riigiabi reegleid tõlgendanud loovalt ja selgelt ettevõtja sõbralikult. Vaielda võib selle üle, kas komisjon ka sellise tõlgendusega 100% nõus on, kuid samas on ja ka komisjon vaid haldusorgan. Igal juhul on kohtu põhjendused täitsa usutavad ja minu meelest on Riigikohus selle lahendiga teinud hea tööd, sest lahendus tundub juhtumi asjaolusid arvestades igati õiglane.

Riigiabi mõiste teatis – kaua tehtud kaunikene

Posted on by

Eile avaldas Euroopa Komisjon kauaoodatud riigiabi mõiste teatise. Kuigi selle teatise algne projekt on juba hea mitu aastat kasulike juhiste allikaks olnud, on eile avaldatud teatise lõplik versioon siiski oluline dokument kõigile, kel riigiabiga mingi kokkupuude võiks olla. Teatis ja selle kohta käiv komisjoni pressiteade on kättesaadavad siin.

Teatises selgitab komisjon, millal on avalike vahendite kasutamisel tegemist riigiabiga ja millal mitte. Aluseks on võetud Euroopa Kohtute praktika ja mõistagi ka komisjoni enda seisukohad.

Riigiabi mõistest rääkides on A&O loomulikult riigiabi 4 kriteeriumit: (i) abi antakse riigi ressurssidest ja see on riigiga seostatav; (ii) abil on valikuline iseloom; (iii) abi loob majandusliku eelise; ja (iv) abi moonutab või võib moonutada konkurentsi ja kaubandust liikmesriikide vahel. Need kriteeriumid on teatises põhjalikult lahti seletatud. Lisaks jagab komisjon kasulikke selgitusi ka selles osas, kuidas eristada, millal täidab riik mingit tegevust rahastades avalikku funktsiooni, millal aga on tegemist majandustegevuse toetamisega, mis võib osutuda riigiabiks.

Võrreldes teatise algse versiooniga on eile avaldatud lõplikku versiooni lisatud eraldi peatükki taristute rajamisega ning kasutusse andmisega seotud riigiabi küsimuste kohta.

Kellele see teatis huvi võiks pakkuda? Kõigile, kellel riigiabiga mis tahes puutumus võiks olla – loomulikult abi andjatele ja abi saajatele, aga ka abist ilma jäänuile, sest kui tegemist on ebaseadusliku riigiabiga, võib ebavõrdsesse konkurentsi olukorda sattunud konkurent abi andmise vaidlustada ja nõuda riigiabi tagasimaksmist.

Konkurentsiameti seisukohavõtt apteekide piirangute osas ehk taas kord vastutustundliku ja korralikul mõjude hindamisel põhineva õigusloome tähtsusest

Posted on by

Tänase päeva uudis minu jaoks oli Konkurentsiameti ettepanek tervise- ja töö-, justiits- ning majandus- ja taristuministritele ravimiseaduse § 41 lõigetes 2-6 ja § 42 lõikes 5 sätestatud piirangute kohta.

Kõigepealt taustaks, et mis piirangutest siis seekord jälle jutt käib… Pärast kurikuulsat justiitslahingut varasemalt kehtinud apteekide asutamispiirangute osas (need olid need piirangud, mis Riigikohus kunagi oli tunnistanud põhiseaduslikeks ning siis 2013. aastal põhiseaduse vastaseks, mille Riigikogus seejärel ikkagi taaskehtestas ning mille Riigikohus 2014. aastal teistkordselt jälle põhiseaduse vastaseks tunnistas) kehtestati apteekide suhtes kaks uut piirangut. Esiteks vertikaalse integratsiooni keeld, mille kohaselt apteekide omanike ringi (sh valitseva mõju kaudu seotult) ei või kuuluda ravimite hulgimüügiga tegelevaid ettevõtjaid. Ja teiseks omandipiirang, mille kohaselt peab vähemalt 50% apteegi osadest/aktsiatest kuuluma proviisorile.

Seadusandja arvas, et need piirangud on heaks uueks alternatiiviks ja lahenduseks, ainult et selgeks jäi tegemata, millist probleemi täpsemalt lahendada püüti, millised on eesmärgid, mida taheti saavutada ning kas valitud meetmed neis eesmärke üldse saavutada aitavad. Noh ja ega need mõjud ka kuigi põhjalikult analüüsitud ei saanud. Jah, seletuskirjas mööndi küll, et eks need meetmed ikka omandiõigust piiravad ja proportsionaalsuse testki kirjutati kenasti koolipoisilikult lahti, aga see ei asenda ju korralikku mõjude analüüsi, mida nii oluliste mõjudega muudatuste puhul teha tuleks.

Kui juba seadus selline on, siis eks tuleb sellega elada. Ja mulle hakkas juba tasapidi tunduma, et ettevõtjad hakkavad vaikselt uue regulatsiooni paratamatusega juba kohanema. Nii et selles suhtes tuli Konkurentsameti seekordne seisukohavõtt isegi üllatavana.

Aga sisuliselt olen Konkurentsiameti seiskohtadega igati päri, sest tegelikult heidab ka Konkurentsiamet ette puudulikku mõjude analüüsi. Omandipiirangute osas märgib amet, et „tegemist on vaba ettevõtlust oluliselt piirava regulatsiooniga, mille tegelikku vajadust ei ole piisavalt analüüsitud ja selgitatud. Eelnõu põhjendused piirduvad üksnes seletuskirjas sisaldunud teoreetiliste väidetega ning puudub igasugune sisuline analüüs, kas ja mil määral aitab piirang tegelikult kaasa seatud eesmärkidele“. Vertikaalse integratsiooni keelu osas selgitab amet, et lisaks sellele, et see keeld pole põhjendatud juba pelgalt konkurentsipoliitilistel kaalutlustel räägib selle vastu ka asjaolu, et keeldu on praktikas äärmiselt keeruline tõhusalt jõustada.

Seda, et vertikaalne integratsioon ei ole halb per se ja et vertikaalne integreeritud ja turukontsentratsioon on Eesti apteegisektoris paratamatu, aga ka seda, enne oluiste muudatuste tegemist on oluline teha korralik mõjude analüüs, kirjutasin juba tegelikult ka enne praeguste piirangute vastuvõtmist Riigikogu Toimetiste artiklis „Konkurents versus regulatsioon – apteekide asutamispiirangu näitel“ 2013. aastal. Paraku jäid need mõtted siis seadusandja tähelepanuta.

Aga ma tahan ikkagi loota, et ühel päeval paraneb Eesti õigusloome kultuur ja seadusandja vastutustunne ning seaduste vastuvõtmisele hakkab eelnema korralikum eeltöö. Oma panuse andsin selleks jällegi eelmisel nädalavahetusel koos Kai Härmandiga Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas tudengitele õigusloome menetluse erikursust õpetamas käies.