Ühest vaidlusest võib saada terve portsu huvitavat kohtupraktikat (ehk mõtted Riigikohtu lahendist 2-15-505 ning Tln HK ja RgK lahendist 3-15-2945)

I. Riigikohtu lahend 2-15-505

Konkurentsiõiguse kaasuseid ei jõua Riigikohtusse mitte just liiga tihti. Seda enam on märkimisväärne, kui mõni jõuab ja Riigikohus selgitusi jagab. 13. novembril tegi Riigikohus ühe sellise eelkõige õiguslikult huvitava lahendi 2-15-505. See lahend on eripärane muuhulgas seetõttu, et tegu oli kinniseks kuulutatud kohtuasjaga ja avaldatud on üksnes väljavõte õiguslikest põhjendustest. Et jääks endale ka meelde, mida olulist Riigikohus selles lahendis ütles, panen siia kirja.

Asjaolud

Nagu juba öeldud, siis tegu oli kinnise kohtuasjaga, mistõttu asjaolusid avalikust versioonist ei nähtu. Siiski võib õiguslike põhjenduste pinnalt välja lugeda, et vaidluse all on (väidetavalt) turgu valitseva ettevõtja poolt müügilepingu alusel nõutud müügi hinna õiguspärasus, sh kas tegu on ebaõiglase hinnaga KonkS § 16 p 1 mõttes, hinnadiskrimineerimisega KonkS § 16 p 3 mõistes ja/või müügist keeldumisega KonkS § 16 p 6 mõistes. Vaidlus on tekkinud tsiviilõiguslikus suhtes, kus üks pool (ostja) on esitanud võimaliku turgu valitseva seisnudi kuritarvitamisega seotud kahju hüvitise või alternatiivselt alusetu rikastumise nõude, teine pool aga nõuab ostja poolsest lepingu rikkumisest tulenevat kahjuhüvitist.

Kohtu seisukohad

  • KonkS §-s 16 sätestatud kuritarvituste tuvastamiseks vajalikud asjaolud
    • KonkS § 16 p 1 (ebaõiglane hind) rikkumise puhul tuleb tuvastada järgmised asjaolud:
      • kostja on kohaldanud hageja suhtes otseselt või kaudselt ebaõiglasi tingimusi;
      • kostja kui kaubaturul turgu valitseva ettevõtja tegevus võis kahjustada konkurentsi.
    • KonkS § 16 p 3 (diskrimineerimine) rikkumise puhul tuleb tuvastada järgmised asjaolud:
      • kostja on asjaomasel kaubaturul turgu valitsev ettevõtja (KonkS § 13);
      • turgu valitsev ettevõtja on sõlminud/teinud teiste turuosalistega võrdväärseid kokkuleppeid/tehinguid;
      • turgu valitsev ettevõtja on kohaldanud võrdväärsetele kokkulepetele erinevaid tingimusi;
      • erinev kohtlemine võib asetada teised lepingupartnerid (hageja) olukorda, mis kahjustab konkurentsi (võib panna hageja ebasoodsasse konkurentsiolukorda);
      • erineval kohtlemisel ei ole objektiivset õigustust.
    • Kohus viitab ka mitmetele EKo lahenditele seonduvalt ebaõiglase hinna (C-27/76 United Brands, C-177/16 ACCA LAA) ja diskrimineerimise (C-322/81 Michelin, C-95/04 P British Airlines, C-163/99 Portugal v komisjon, C-525/16 MEO) tuvastamisega, kuid üldiselt ei midagi üllatavat.

Kommentaar: iseenesest ei ole nende koosseisu elementide loetlemises midagi uut, küll aga tuleks diskrimineerimise puhul silmas pidada, et diskrimineerimine võib olla kvalifitseeritav lisaks KonkS § 16 punktile 3, mis viitab olemuselt nö teisele diskrimineerimisele ehk sellisele mis omab mõju eelkõige turgu valitseva ettevõtja äripartneritele eelneval või järgneval turul, ka KonkS § 16 punkti 2 rikkumiseks, mis viitab olemuselt nö esmasele diskrimineerimisele ehk sellisele, mis omab mõju eelkõige turgu valitseva ettevõtja konkurentidele. Nende kahe rikkumise puhul on ka koosseisulised elemendid erinevad (vt nt lihtsat selgitust kohtujurist Mengozzi ettepanekust kohtuasjas Post Danmark C-209/10, p 43-46).

  • Kaitsenormist
    • KonkS § 16 p-d 1-6 on eraldiseisvad deliktiõiguslikud kaitsenormid VÕS § 1045 lg 1 p 7 tähenduses – piisab sellest, kui kostja on rikkunud ühte kaitsenormi, st ei saa tuletada kaitsenorme, mille koosseisu on arvatud kaks või rohkem KonkS § 16 p-des 1-6 sisalduvat koosseisu.
    • Iga KonkS § 16 p-des 1-6 normi puhul tuleb eraldi hinnata konkreetset kaitse-eesmärki – kui kahju, mille hüvitamist nõutakse, ei ole hõlmatud konkreetse kaitsenormi kaitse-eesmärgiga, ei ole tegu VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes õigusvastane, vaatamata kaitsenormi rikkumise muude eelduste esinemisele.
    • § 16 p 1 (ebaõiglaste tingimuste kehtestamise keeld) keelu eesmärgiks on kaitsta turgu valitseva ettevõtjaga tehingu teinud isikut mh ka kahju eest, mis väljendub õiglase ja ebaõiglase hinna vahes. Seega saab isik nõuda KonkS § 16 p 1 mõttes ülemäära makstud müügihinda tagasi VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 ning § 1050 alusel juhul, kui turgu valitsev ettevõtja on KonkS § 16 p 1 rikkumises süüdi.
    • Ei ole välistatud ka muu kahju (nt saamata jäänud tulu) hüvitamine.

Kommentaar: see seisukoht on antud turgu valitseva seisundi kuritarvituse kontekstis, kuid kokkulepete keeluga seonduvalt leidis EKo hiljuti, et normi-kaitse-eesmärgiga kaetus pole oluline (vt C-435/18 Otis jt – ELTL art 101 rikkumise korral ei ole vajalik, et tekitatud kahjul oleks ühtlasi konkreetne seos art 101 „kaitseeesmärgiga“).

Lisaks – kaitsenormi eesmärgi tuvastamine on vajalik õigusvastasuse tuvastamiseks kahju hüvitamise nõude korral, aga ilmselt mitte sel juhul, kui tuginetakse alusetule rikastumisele.

  • Kahju hüvitamine vs alusetu rikastumise nõue
    • Leping, kus turgu valitsev ettevõtja on kehtestanud teisele lepingupoolele toote müügihinna, mis on KonkS § 16 p 1 keelu mõttes ebaõiglane, on tühine osas, mis ületab õiglast hinda. Muus osas on selline leping kehtiv.
    • Olukorras, kus lepingu teine pool on müügilepingu alusel kehtestatud ebaõiglase hinna juba tasunud, on tal õigus nõuda ülemäärane osa tasutust tagasi alusetu rikastumise (AR) sätete alusel.
    • Ülemäära makstud müügihind on käsitatav nii ÕV tekitatud kahju kui ka AR-na – hageja saab valida, mis alusel ja mis järjekorras ta makstu tagastamist taotleb. Mõlemal juhul kohaldub seadusest tuleneva viivise maksmise kord (VÕS § 113)
    • AR sätete alusel ülemäära makstu väljanõudmise eelduseks ei ole kostja süü tuvastamine, mis on ÕV tekitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamise üheks eelduseks.
    • AR sätete kohaldamise korral võib kostja VÕS § 1035 lg 3 p-de 2 ja 3 järgi olla kohustatud hagejale maksma ka alusetult saadud raha eest intressi seaduses sätestatud suuruses või hüvitama alusetult saadud rahast saamata jäänud tulu, mida saaja oleks korrapärase majandamise reegleid järgides võinud saada.

Kommentaar: Riigikohtu selgitustest nähtub, et sõltuvalt asjaoludest tundub AR nõue olevat kahju hüvitamise nõudele eelistatud, sest vajalik ei ole õigusvastasuse tuvastamine (ja seega ka mitte seos kaitsenormi eesmärgiga) ega süü tuvastamine.

II. Põlevkivi hinna kaasus (Tln HK 31.10.2017 ja Tln RgK 08.10.2018 otsused 3-15-2945)

Eelpool kirjeldatud Riigikohtu lahendiga on eelduslikult (võttes arvesse RK lahendi p.-s 21.1.1.3 sisalduvat viidet tavapäratule nafta hinna langusele lühikese aja jooksul, tehaste sulgemisele, töötajate koondamisele kui lepingu sõlmimise ajaga võrreldes muutunud asjaoludele) seotud ka halduskohtus menetluses olnud põlevkivihinna kaasus, mis kahjuks küll Riigikohtult menetlusluba ei saanud. Kuid Tallinna Halduskohtu ja Ringkonnakohtu otsusest tuleb nii mõndagi huvitavat konkurentsigurmaanidele.

Asjaolud

  • VKG kaebus KA-le: EE kontserni poolt küsitud põlevkivi hind on liiga kõrge ning diskrimineeriv, seda nii müügilepingu kehtivuse ajal kui ka selle lõppemise järgselt läbirääkimiste käigus
  • KA lõpetas jv-men EE poolset rikkumist tuvastamata – hind oli põhjendatud
  • VKG seisukohast otsus oluline tsiviilvaidluse jaoks

Kohtute seisukohad

  • Nõude olemus
    • Kui jv-men on lõpetatud pärast asja sisulist läbivaatamist, on tegu haldusakti, mitte toiminguga – seega võimalik esitada tühistamiskaebus
      • Vrdl: Jalgpalli ülekandeõiguste kaasus Tln HK 08.02.2019 otsus 3-17-2169, Eesti Meedia vs KA, p 16: kui KA on jätnud jv men algatamata = toiming, võimalik on kohustamisnõue, mis sisaldab juba tuvastusnõuet (mitte tühistamisnõue)
    • Õigusnormid ei anna KA-le pädevust pelgalt õigusrikkumist tuvastava otsuse tegemiseks – seega ei saa pärast lepingu lõppemist esitada tuvastamiskaebust lepingujärgse hinna seadusele mittevastavuse kohta; järgnevate läbirääkimiste jaoks siiski hinna õiguspärasuse kohta hinnangu andmine põhjendatud
    • Maakohus peab ts-asja läbivaatamisel ise hindama EE tegevuse õiguspärasust ning kohaldama ja tõlgendama õigusnorme
  • Ärisaladusest
    • Tln HK 31.10.2017 otsus 3-15-2945, p 48-50
      • Seega on äriühingu enda ülesanne määratleda, millist teavet ta loeb oma ärisaladuseks. Ainult ettevõtja ise teab oma äriplaani ja selle elluviimise strateegiaid, oma turueeliseid ja seda, mis tagavad tema tegevuse kasumlikkuse. Kahtluse korral saab KA küsida ettevõtjalt täiendavalt põhjendusi
      • Ilmselgelt saab teave tootmisprotsessi kulude ning teiste klientidega sõlmitud lepingute hindade kohta anda konkureerivale ettevõtjale eelise, mida hiljem enda tootmise või hinnapakkumise osas ära kasutada, et konkurendist edukam olla
      • Kaebajate soovi tutvuda oma konkurendi ärisaladusega ei saa pidada kaalukamaks kolmanda isiku soovist oma ärisaladusi kaitsta. Kaebajad kaitsevad praeguse kaebusega oma majanduslikke huve. Asjaolu, et kaebajad on esitanud kohtule kaebuse, ei muuda nende majanduslikke huve kaalukamaks kolmanda isiku majanduslikest huvidest. Kaebeõigus ei ole kaalukam õigus ettevõtlusvabadusest
    • Tln RgK 08.10.2018 otsus 3-15-2945 p 9
      • Ärisaladus ei seisne ainult konkreetsetes numbrites, vaid ka nendes numbrites väljenduvas tootmismudelis
      • Konkurentsiamet ja kohtud on ärisaladust sisaldavate dokumentidega täies mahus tutvunud. Läbi selle on kaebajate menetlusõigused piisavalt kaitstud

Vahelduseks konkurentsiuudiseid ka

Lisaks tarbijakaitsele on suuremaid ja väiksemaid arenguid toimunud ka konkurentsiõiguse vallas, pole lihtsalt jõudnud kirja panna. Mõned huvitavamad arengud on näiteks sellised:

Kahju hüvitamise direktiiv sai ka Eestis viimaks üle võetud

Riigikogu võttis 15. mail vastu konkurentsiseaduse muutmise seaduse, millega võeti üle kahju hüvitamise direktiiv 2014/104/EL. Seaduse muudatused jõustusid 5. juunil. Sellest teemast kirjutasin pikemalt mai algul postituses: Kahju hüvitamise direktiivi ülevõtmise eel.

Komisjoni e-kaubandussektori uuringu lõppraport

10. mail avaldas Euroopa Komisjon e-kaubandussektori uuringu lõppraporti (vt siit). Uuringus olid luubi all eelkõige e-kaubanduses tarnijate ja edasimüüjate vahel kokkulepitud konkurentsipiirangud. Kõik sellised piirangud pole sugugi keelatud ning paljud on lubatud vertikaalse grupierandi alusel (nt valikuline edasimüük). Komisjoni uuring tuvastas, et tarnijad soovivad üha enam ette kirjutada, millistes tingimustes nende kaupa edasi müüa tuleb ning kasutavad väga palju valikulist edasimüügi süsteemi. Samas kipub lepingutesse päris tihti sisse sattuma ka keelatud klausleid (teatud territoriaalseid piiranguid, interneti teel edasimüügi keeldu) või selliseid piiranguid, mille lubatavus on küsitav (hinnavõrdlustarkvara kasutamise keeld).

Sektoriuuringu põhjal on komisjon juba alustanud mitmeid rikkumismenetlusi, nt teatas komisjon menetluse alustamisest Nike’i, Universal Studios ja Sanrio suhtes (vt pressiteadet siit), varasemalt on menetlust alustatud ka Guess’i suhtes (vt pressiteadet siit) ja elektroonikakaupade, videomängude ja hotellibroneeringute pakkujate suhtes (vt pressiteadet siit).

Seega edasimüügilepingud tasub kriitilise pilguga üle vaadata, et tagada nende kooskõla konkurentsiõigusega.

Veelkord MFNist ehk parima hinna klauslist

6 .aprillil avalikustas ECN hotellide broneeringu sektori raporti (vt siit). Selle üks olulisemaid järeldusi oli, et kitsaste parima hinna klauslite (st sellised, mis keelavad hotellil pakkuda oma kodulehe kaudu odavamat hinda kui broneeringu süsteemile; mitte need, mille puhul on keelatud odavamat hinda pakkuda lisaks ka teistele broneerimissüsteemidele) puhul ei tuvastatud kahjulikke mõjusid konkurentsile. Siiski on isegi sellised kitsad parima hinna klauslid keelatud Saksamaal, Prantsusmaal ja Austrias.

Konkurentsiametite töö tõhustamise direktiiv

22. märtsil avaldas Euroopa Komisjon direktiivi ettepaneku, mille eesmärk on anda liikmesriikide konkurentsiasutustele volitused konkurentsieeskirjade täitmise tagamise tõhustamiseks ja tagada siseturu nõuetekohane toimimine (vt direktiivi ettepanekut siit). Ettepanek võetakse menetlusse Eesti eelistumise ajal. Saab näha, kuhu see asi jõuab. Aga iseenesest oleks küll väga tore, kui selle direktiivi tulemusel oleks põhjust korda teha ka Eesti konkurentsiõiguse menetlussüsteem, mis praegu on üks paras kakofoonia.

Kahju hüvitamise direktiivi ülevõtmise eel

Kahju hüvitamise direktiivi ülevõtmisega seotud konkurentsiseaduse muudatused on plaanitud kolmandale lugemisele järgmisel kolmapäeval (10. mail). Mida muudatused endaga kaasa toovad, sai pikemalt arutatud 30. märtsil konkurentsi ja ärisaladuse konverentsil. Tegin seal ka ise ettekande Eesti senisest praktikast konkurentsiõiguse rikkumisega seotud kahjunõuete osas ning andsin hinnangu, kuivõrd direktiivi ülevõtmine kahjunõuete esitamist hoogustab.

Lühidalt kokkuvõttes leidsin, et konkurentsiõigusega seotud kahjunõuded pole Eestis midagi väga uut ning selliseid kohtuasju on juba olnud rohkem kui ühe käe sõrmedel üles lugeda. Erinevalt nt Soome või Lääne-Euroopa praktikast, ei ole Eestis kahjunõuded olnud seotud kartellidega (sest suuri kartelliasju, mis kohtus kinnitust oleks leidnud, meil eriti pole olnud), vaid turgu valitseva seisundi kuritarvitustega. Nende juhtumite ühiseks jooneks kipub olema see, et enamasti pole kahju kannatanu saanud väidetava rikkumise lõpetamiseks tuge Konkurentsiametist ning seega on kahjunõue nö viimaseks õlekõrreks.

Kuivõrd kahju hüvitamise direktiivi ülevõtmine ei muuda Eesti konkurentsiõiguse jõustamise süsteemi, siis ei too see minu hinnangul kaasa kuigi olulist kahjunõuete suurenemist. Eduka kahjunõude aluseks saab tüüpiliselt olla siiski selge otsus, millega tuvastatakse konkurentsiõiguse rikkumine. Kuni selliseid otsuseid on vähe, on ka kahju hüvitamise nõuded jätkuvalt keerulised.

Neile, kellel viitsimist pikem lugemine ette võtta lisan siia ka oma ettekande täispika teksti (paraku küll inglise keeles):

Damages claims in Estonia: past and future

Damages claims in Estonian courts

Claiming damages for competition law violations is nothing new in Estonia. There have been such cases in Estonian courts already since 2005. However, unlike what Ben told us about cartel damages claims, Estonian damages cases have not been related to cartel damages, but to damages allegedly caused by dominant companies.

Most probably the main reason for the lack of cartel damages claims in Estonia is that there really have not been many big cartel cases that would have stood up the courts’ scrutiny. Many cartel cases have been ended before reaching to court ruling or have been dismissed because of procedural violations. A number of cases have been ended with a settlement between the violators and the prosecutor’s office (e.g. tyre association’s boycott against certain tyre retailers, street cleaning service providers’ market sharing and bid rigging cartel, security service providers’ market sharing cartel). Even though such settled cases could have in principle given grounds for damages claims, these cases were not followed by such claims.

Hence, as said before the damages claims in Estonian courts have been related to dominant companies’ activities, for instance:

  • railway infrastructure usage fees;
  • cable conduit rent;
  • broadcast service fees;
  • water prices;
  • unjustified refusal to supply electricity (before the full liberalisation);
  • pricing of oil shale;
  • and besides pure damages cases, there has also been a case where the claimant sought to invalidate the pricing and discounts conditions of the incumbent postal company.

It is common in all these cases that the claimants had first challenged the allegedly dominant firm’s prices at the Estonian Competition Authority, but didn’t achieve their desired outcome there. The authority did not find an infringement or ended the proceedings having found that the competitive situation had improved. As the authority’s decision as such is not binding for civil courts, it has been forth a try for claimants to claim damages in the civil court to get closer achieving their aims.

Let’s have see now some matters in which VARUL’s office has been involved in….

Railway infrastructure usage fees cases

These were the first competition damages cases where VARUL’s office was involved in and to our knowledge probably the first competition damages cases in Estonia altogether.

At the time of the facts of the matter the incumbent railway operator Eesti Raudtee (Estonian Railway) provided both infrastructure and cargo services within the same legal entity. A competing cargo operator Spacecom needed access to railway infrastructure of Estonian Railway, but found the infrastructure usage fees to be excessive. Estonian Railways claimed that its costs related to infrastructure were very high and therefore that usage fees charged from Spacecom were justified.

To contest that Spacecom argued that if such high infrastructure fees were indeed justified, then the cargo service prices that Estonian Railway charged from its own customers must be too low (so called predatory prices), because these could not possibly cover both the high infrastructure costs and additional costs related to providing cargo services. For the competition law nerds like me, the issue is basically similar to the margin squeeze problem of Deutsche Bahn case.

At the time of the case, the railway specific regulation was not clear about the cost components of railway infrastructure fees. So, among all other arguments of the case, the general competition law logic had to be applied. The claimant included economic experts to prove that the infrastructure fees were indeed excessive. However, both the first and second instance courts were reluctant to look in detail into the economics and rejected the claims. Unfortunately, the Supreme Court did not grant leave for cassation in this matter, though we really think it would have been very important that the Supreme Court had given instructions as to how to deal with competition damages cases already at that time.

The first case was followed by several other similar cases, but in all those cases the courts were still reluctant to scrutinize the pricing in detail.

In our opinion these cases were somewhat ahead of their time. Although we are not fully objective, we believe that the claims for damages were justified, but the courts at that time were just not yet ready to dig into the economics of the cases.

Cable conduit cases

Another interesting stream of cases in which VARUL’s office has been involved cable conduit rent charged from competing telecom service providers by the incumbent telecom company Elion (now Telia), which owned cable conduits.

Cable conduits are basically tubes in the ground and each telecom operator sought to direct its own cables through the conduits, instead of digging up the ground to put their own conduits there. Hence, the conduits constituted an essential facility for competitors.

At the time of facts of the case, the cable conduit rent was approved by the Communications Authority. The companies that needed access to the cable conduits found that the rent was nevertheless excessive. The Competition Authority had not taken a decision in this matter, but had expressed opinion in its letters that the rent could indeed be excessive. Elion’s competitors Elisa and Starman claimed damages in the civil court for the excessive rent they had had to pay to Elion.

As a first step, the court of first instance issued an interim ruling finding that competition rules did not apply as the rent was subject to sector specific regulation. However, the Supreme Court made a very favourable ruling to towards the claimant finding that a dominant company must obey competition law even if sector specific rules are more lenient.

Hence, the case went back to the first instance, where the dispute continued about whether the rent was indeed excessive. It was disputed which methodology to apply for calculating the capital costs of Elion. And of course, the big question was how to prove costs, as the only one having access to such evidence was Elion itself.

These questions remained unsolved as the cases were settled between the parties.

So much about past cases. Let me now look into the future…

What will the implementation of damages directive change?

First of all – what will it not change …

It will not change the competition law enforcement rules in general. I don’t think that it would bring about more cartel convictions. It is also unlikely to change Competition Authority’s enforcement actions regarding abuse of dominance. Therefore, it will not bring about radical changes.

In my opinion the most significant changes for the Estonian legal order are the following:

Binding effect of the Competition Authority’s decision

The law will make clear that the Competition Authority’s or the courts’ decisions in which a fine is imposed and the decision by which the Authority makes a prescription to cease the competition law violation will be binding. Hence these can be used as evidence for claiming damages.

However, as said before, such decisions are quite rare in practice (or at least have been rare thus far). Therefore, the civil court route will likely continue to be often the only alternative for the claimants in case of alleged abuse of dominance. Yet the collection of evidence will not be significantly facilitated for them and the civil courts’ competence in handling such cases remains uncertain. So, submitting civil claims will not be much easier in the future.

Lost profits can be claimed

Until so far it has been always debatable whether lost profits could be claimed in case of competition law related damages claims, in particular, where the claim has been based on tort law. The law will make it clear that it must be possible claim lost profit in all cases of competition law infringements.

More stringent rules on calculating delay interest

As a rule delay interest is calculated from the moment of submitting the claim. However, according to the planned legal amendments, the delay interest in case of competition law infringements will be calculated from the moment the damage occurred.

Longer limitation period

The limitation period for damages claims will be extended from current three years to five years.

Civil claims cannot be resolved in criminal matter concerning a cartel

Due to the need to protect the leniency file, the law will make clear that civil claims related to cartel must be separated from the criminal case and handled only by civil court.

In conclusion, I don’t see any substantive changes ahead due to the damages directive, as it does not address the main competition enforcement problems that we are facing in Estonia.

 

 

 

Arengud Läti konkurentsiõiguses

gaas

Läti riigikohus jättis 19. septembri otsusega jõusse Läti konkurentsiameti otsuse, mille kohaselt Läti turgu valitsev gaasimüüja AS Latvijas gaze kuritarvitas oma seisundit, kui keeldus maagaasi tarnelepingute sõlmimisest kasutajatega enne, kui nad on tasunud eelmiste kasutajate võlgade eest. Sellise kuritarvituse eest oli Läti konkurentsiamet määranud gaasimüüjale 2 miljonit eurot trahvi ning see trahv jäi jõusse.

Maagaasi kasutajad (nii ettevõtted kui kodumajapidamised), kes Latvijas Gaze nõudmiste tõttu on pidanud kinni maksma eelmiste kasutajate võlad, võivad nõuda gaasimüüjalt kahju hüvitamist koos intressiga. Kuivõrd gaasimüüja poolne turgu valitseva seisundi kuritarvitamine on tuvastatud, peaksid kasutajad tõendama üksnes kahju olemasolu ja suurust.

Eestis on turgu valitseva seisundi kuritarvitamine väärtegu ning maksimaalne trahv sellise rikkumise eest on 400 000 eurot. Seega Läti reeglid on selgelt karmimad. Kuid erinevus ei seisne üksnes trahvi võimalikus määras. Konkurentsireeglite rikkumise menetlemine väärteomenetluses on menetleja jaoks paras takistuste rada, mistõttu on trahvid turgu valitseva seisundi kuritarvitamise eest Eestis olnud harvad.

Kohustuste võtmise otsused Eesti Konkurentsameti praktikas

Kirjutasin artikli Konkurentsameti otsusest, mille puhul on menetlus lõpetatud menetlusealuse ettevõtja poolt pakutud kohustuste siduvaks muutmisega ja seeläbi idee poolest konkurentsi olukorra parandamisega.   Et artikkel ise on inglise keeles, siis olgu kokkuvõttena öeldud, et see kajastab lühidalt seniseid kohustuste võtmisega lõpetatud järelevalvemenetlusi ning annab ka hinnangu, et sellise lahenduse probleem on puudutatud turuosalistega konsulteerimise kohustuse puudumine Konkurentsameti jaoks.

Artikli avaldas BBN , vt siit: http://www.bbn.ee/article/2016/5/23/commitments-a-new-key-to-closing-competition-law-investigations . BBN poolt avaldatud versioonis küll minu poolt tõstatud probleemi (vt viimane lõik) pole, seepärast kopeerin siia ka artikli kogutektsi:

Commitments – a new key to closing competition law investigations?

The possibility of closing proceedings concerning competition law infringements by accepting binging commitments from companies suspected in competition law violations was introduced into the Estonian legal order in summer 2013. Within the last three years, the Estonian Competition Authority (ECA) has used commitment decisions already in three abuse of dominance cases to terminate its investigations.

Most recently, at the end of 2015, the ECA accepted commitments offered by Elektrilevi, the dominant distribution grid operator, which belongs to Eesti Enegria group. The case was initiated based on a complaint of several sellers of electricity, who claimed that Elektrilevi had abused its dominant position by refusing to provide electricity consumers a common invoice for electricity and network services if the consumer bought electricity from other sellers of electricity than Eesti Energia. Hence, the clients of competing electricity providers had to pay separately for electricity to their electricity providers and for network services to Elektrilevi. To resolve the competition concerns, Elektrilevi committed to develop an IT solution and standard conditions according to which all sellers of electricity in the network region of Elektrilevi would have an option to issue consumers common invoices for both electricity and network service by the beginning of 2017.

The previous case closed in a similar manner by accepting commitments concerned G4S at the end 2014. The case was initiated based on a complaint of G4S’s sole competitor Eurex who claimed that G4S had abused its dominant position in cash transport and processing services by offering unfairly low prices to those customers to whom Eurex had made offers. The ECA found that G4S was allowed to react to offers made by its competitor, but in order not to discriminate, it had to do so on equal terms to all equal clients. G4S committed to use uniform pricing matrix with respect to all larger clients by the end 1-2 year deadlines and the ECA considered this enough to resolve the competition issues. Curiously, this did not prevent Eurex from being foreclosed from the market, as G4S soon acquired Eurex. Therefore, in December 2015 the initial commitments were amended to cover also the former customers Eurex. The question remains, what competition concerns this commitment addresses now, as there are no competitors left to protect from anti-competitive exclusion. Moreover, there have been voices saying that this commitment actually resulted in the increase of overall price level.

In May 2014, the ECA closed an investigation by accepting commitments in the case concerning the district heating network operator and heat provider Tallinna Küte. The ECA was concerned that Tallinna Küte used vague criteria for choosing between its own and competitors’ heat to be transmitted through its distribution network. This could have constituted an abuse of dominance by way of refusal to supply and a violation of the obligation to grant non-discriminatory access to the district heating network as an essential facility. To address the ECA’s concerns Tallinna Küte committed to develop clear criteria for the relevant heat procurement tender and conducting such a tender at latest by the end of 2015.

As apparent from above, the possibility to close investigations by accepting commitments has proven a handy tool for both the ECA and dominant companies to solve competition problems without having to make a conclusive decision on the existence of competition law violation. However, as the law does not prescribe any obligation for the ECA to ask for the opinions of other market participants (including clients of the dominant companies), there is a risk that the commitments offered by the dominant players may fail to alleviate competition concerns or even make things worse in practice (as seems to have been the case with the commitments of G4S).