Rubriigi arhiiv: kuritarvitus

Ühest vaidlusest võib saada terve portsu huvitavat kohtupraktikat (ehk mõtted Riigikohtu lahendist 2-15-505 ning Tln HK ja RgK lahendist 3-15-2945)

Posted on by

I. Riigikohtu lahend 2-15-505

Konkurentsiõiguse kaasuseid ei jõua Riigikohtusse mitte just liiga tihti. Seda enam on märkimisväärne, kui mõni jõuab ja Riigikohus selgitusi jagab. 13. novembril tegi Riigikohus ühe sellise eelkõige õiguslikult huvitava lahendi 2-15-505. See lahend on eripärane muuhulgas seetõttu, et tegu oli kinniseks kuulutatud kohtuasjaga ja avaldatud on üksnes väljavõte õiguslikest põhjendustest. Et jääks endale ka meelde, mida olulist Riigikohus selles lahendis ütles, panen siia kirja.

Asjaolud

Nagu juba öeldud, siis tegu oli kinnise kohtuasjaga, mistõttu asjaolusid avalikust versioonist ei nähtu. Siiski võib õiguslike põhjenduste pinnalt välja lugeda, et vaidluse all on (väidetavalt) turgu valitseva ettevõtja poolt müügilepingu alusel nõutud müügi hinna õiguspärasus, sh kas tegu on ebaõiglase hinnaga KonkS § 16 p 1 mõttes, hinnadiskrimineerimisega KonkS § 16 p 3 mõistes ja/või müügist keeldumisega KonkS § 16 p 6 mõistes. Vaidlus on tekkinud tsiviilõiguslikus suhtes, kus üks pool (ostja) on esitanud võimaliku turgu valitseva seisnudi kuritarvitamisega seotud kahju hüvitise või alternatiivselt alusetu rikastumise nõude, teine pool aga nõuab ostja poolsest lepingu rikkumisest tulenevat kahjuhüvitist.

Kohtu seisukohad

  • KonkS §-s 16 sätestatud kuritarvituste tuvastamiseks vajalikud asjaolud
    • KonkS § 16 p 1 (ebaõiglane hind) rikkumise puhul tuleb tuvastada järgmised asjaolud:
      • kostja on kohaldanud hageja suhtes otseselt või kaudselt ebaõiglasi tingimusi;
      • kostja kui kaubaturul turgu valitseva ettevõtja tegevus võis kahjustada konkurentsi.
    • KonkS § 16 p 3 (diskrimineerimine) rikkumise puhul tuleb tuvastada järgmised asjaolud:
      • kostja on asjaomasel kaubaturul turgu valitsev ettevõtja (KonkS § 13);
      • turgu valitsev ettevõtja on sõlminud/teinud teiste turuosalistega võrdväärseid kokkuleppeid/tehinguid;
      • turgu valitsev ettevõtja on kohaldanud võrdväärsetele kokkulepetele erinevaid tingimusi;
      • erinev kohtlemine võib asetada teised lepingupartnerid (hageja) olukorda, mis kahjustab konkurentsi (võib panna hageja ebasoodsasse konkurentsiolukorda);
      • erineval kohtlemisel ei ole objektiivset õigustust.
    • Kohus viitab ka mitmetele EKo lahenditele seonduvalt ebaõiglase hinna (C-27/76 United Brands, C-177/16 ACCA LAA) ja diskrimineerimise (C-322/81 Michelin, C-95/04 P British Airlines, C-163/99 Portugal v komisjon, C-525/16 MEO) tuvastamisega, kuid üldiselt ei midagi üllatavat.

Kommentaar: iseenesest ei ole nende koosseisu elementide loetlemises midagi uut, küll aga tuleks diskrimineerimise puhul silmas pidada, et diskrimineerimine võib olla kvalifitseeritav lisaks KonkS § 16 punktile 3, mis viitab olemuselt nö teisele diskrimineerimisele ehk sellisele mis omab mõju eelkõige turgu valitseva ettevõtja äripartneritele eelneval või järgneval turul, ka KonkS § 16 punkti 2 rikkumiseks, mis viitab olemuselt nö esmasele diskrimineerimisele ehk sellisele, mis omab mõju eelkõige turgu valitseva ettevõtja konkurentidele. Nende kahe rikkumise puhul on ka koosseisulised elemendid erinevad (vt nt lihtsat selgitust kohtujurist Mengozzi ettepanekust kohtuasjas Post Danmark C-209/10, p 43-46).

  • Kaitsenormist
    • KonkS § 16 p-d 1-6 on eraldiseisvad deliktiõiguslikud kaitsenormid VÕS § 1045 lg 1 p 7 tähenduses – piisab sellest, kui kostja on rikkunud ühte kaitsenormi, st ei saa tuletada kaitsenorme, mille koosseisu on arvatud kaks või rohkem KonkS § 16 p-des 1-6 sisalduvat koosseisu.
    • Iga KonkS § 16 p-des 1-6 normi puhul tuleb eraldi hinnata konkreetset kaitse-eesmärki – kui kahju, mille hüvitamist nõutakse, ei ole hõlmatud konkreetse kaitsenormi kaitse-eesmärgiga, ei ole tegu VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes õigusvastane, vaatamata kaitsenormi rikkumise muude eelduste esinemisele.
    • § 16 p 1 (ebaõiglaste tingimuste kehtestamise keeld) keelu eesmärgiks on kaitsta turgu valitseva ettevõtjaga tehingu teinud isikut mh ka kahju eest, mis väljendub õiglase ja ebaõiglase hinna vahes. Seega saab isik nõuda KonkS § 16 p 1 mõttes ülemäära makstud müügihinda tagasi VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 ning § 1050 alusel juhul, kui turgu valitsev ettevõtja on KonkS § 16 p 1 rikkumises süüdi.
    • Ei ole välistatud ka muu kahju (nt saamata jäänud tulu) hüvitamine.

Kommentaar: see seisukoht on antud turgu valitseva seisundi kuritarvituse kontekstis, kuid kokkulepete keeluga seonduvalt leidis EKo hiljuti, et normi-kaitse-eesmärgiga kaetus pole oluline (vt C-435/18 Otis jt – ELTL art 101 rikkumise korral ei ole vajalik, et tekitatud kahjul oleks ühtlasi konkreetne seos art 101 „kaitse–eesmärgiga“).

Lisaks – kaitsenormi eesmärgi tuvastamine on vajalik õigusvastasuse tuvastamiseks kahju hüvitamise nõude korral, aga ilmselt mitte sel juhul, kui tuginetakse alusetule rikastumisele.

  • Kahju hüvitamine vs alusetu rikastumise nõue
    • Leping, kus turgu valitsev ettevõtja on kehtestanud teisele lepingupoolele toote müügihinna, mis on KonkS § 16 p 1 keelu mõttes ebaõiglane, on tühine osas, mis ületab õiglast hinda. Muus osas on selline leping kehtiv.
    • Olukorras, kus lepingu teine pool on müügilepingu alusel kehtestatud ebaõiglase hinna juba tasunud, on tal õigus nõuda ülemäärane osa tasutust tagasi alusetu rikastumise (AR) sätete alusel.
    • Ülemäära makstud müügihind on käsitatav nii ÕV tekitatud kahju kui ka AR-na – hageja saab valida, mis alusel ja mis järjekorras ta makstu tagastamist taotleb. Mõlemal juhul kohaldub seadusest tuleneva viivise maksmise kord (VÕS § 113)
    • AR sätete alusel ülemäära makstu väljanõudmise eelduseks ei ole kostja süü tuvastamine, mis on ÕV tekitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamise üheks eelduseks.
    • AR sätete kohaldamise korral võib kostja VÕS § 1035 lg 3 p-de 2 ja 3 järgi olla kohustatud hagejale maksma ka alusetult saadud raha eest intressi seaduses sätestatud suuruses või hüvitama alusetult saadud rahast saamata jäänud tulu, mida saaja oleks korrapärase majandamise reegleid järgides võinud saada.

Kommentaar: Riigikohtu selgitustest nähtub, et sõltuvalt asjaoludest tundub AR nõue olevat kahju hüvitamise nõudele eelistatud, sest vajalik ei ole õigusvastasuse tuvastamine (ja seega ka mitte seos kaitsenormi eesmärgiga) ega süü tuvastamine.

II. Põlevkivi hinna kaasus (Tln HK 31.10.2017 ja Tln RgK 08.10.2018 otsused 3-15-2945)

Eelpool kirjeldatud Riigikohtu lahendiga on eelduslikult (võttes arvesse RK lahendi p.-s 21.1.1.3 sisalduvat viidet tavapäratule nafta hinna langusele lühikese aja jooksul, tehaste sulgemisele, töötajate koondamisele kui lepingu sõlmimise ajaga võrreldes muutunud asjaoludele) seotud ka halduskohtus menetluses olnud põlevkivihinna kaasus, mis kahjuks küll Riigikohtult menetlusluba ei saanud. Kuid Tallinna Halduskohtu ja Ringkonnakohtu otsusest tuleb nii mõndagi huvitavat konkurentsigurmaanidele.

Asjaolud

  • VKG kaebus KA-le: EE kontserni poolt küsitud põlevkivi hind on liiga kõrge ning diskrimineeriv, seda nii müügilepingu kehtivuse ajal kui ka selle lõppemise järgselt läbirääkimiste käigus
  • KA lõpetas jv-men EE poolset rikkumist tuvastamata – hind oli põhjendatud
  • VKG seisukohast otsus oluline tsiviilvaidluse jaoks

Kohtute seisukohad

  • Nõude olemus
    • Kui jv-men on lõpetatud pärast asja sisulist läbivaatamist, on tegu haldusakti, mitte toiminguga – seega võimalik esitada tühistamiskaebus
      • Vrdl: Jalgpalli ülekandeõiguste kaasus Tln HK 08.02.2019 otsus 3-17-2169, Eesti Meedia vs KA, p 16: kui KA on jätnud jv men algatamata = toiming, võimalik on kohustamisnõue, mis sisaldab juba tuvastusnõuet (mitte tühistamisnõue)
    • Õigusnormid ei anna KA-le pädevust pelgalt õigusrikkumist tuvastava otsuse tegemiseks – seega ei saa pärast lepingu lõppemist esitada tuvastamiskaebust lepingujärgse hinna seadusele mittevastavuse kohta; järgnevate läbirääkimiste jaoks siiski hinna õiguspärasuse kohta hinnangu andmine põhjendatud
    • Maakohus peab ts-asja läbivaatamisel ise hindama EE tegevuse õiguspärasust ning kohaldama ja tõlgendama õigusnorme
  • Ärisaladusest
    • Tln HK 31.10.2017 otsus 3-15-2945, p 48-50
      • Seega on äriühingu enda ülesanne määratleda, millist teavet ta loeb oma ärisaladuseks. Ainult ettevõtja ise teab oma äriplaani ja selle elluviimise strateegiaid, oma turueeliseid ja seda, mis tagavad tema tegevuse kasumlikkuse. Kahtluse korral saab KA küsida ettevõtjalt täiendavalt põhjendusi
      • Ilmselgelt saab teave tootmisprotsessi kulude ning teiste klientidega sõlmitud lepingute hindade kohta anda konkureerivale ettevõtjale eelise, mida hiljem enda tootmise või hinnapakkumise osas ära kasutada, et konkurendist edukam olla
      • Kaebajate soovi tutvuda oma konkurendi ärisaladusega ei saa pidada kaalukamaks kolmanda isiku soovist oma ärisaladusi kaitsta. Kaebajad kaitsevad praeguse kaebusega oma majanduslikke huve. Asjaolu, et kaebajad on esitanud kohtule kaebuse, ei muuda nende majanduslikke huve kaalukamaks kolmanda isiku majanduslikest huvidest. Kaebeõigus ei ole kaalukam õigus ettevõtlusvabadusest
    • Tln RgK 08.10.2018 otsus 3-15-2945 p 9
      • Ärisaladus ei seisne ainult konkreetsetes numbrites, vaid ka nendes numbrites väljenduvas tootmismudelis
      • Konkurentsiamet ja kohtud on ärisaladust sisaldavate dokumentidega täies mahus tutvunud. Läbi selle on kaebajate menetlusõigused piisavalt kaitstud

Diskrimineerimisest

Posted on by

 

pexels-photo-259092.jpeg19.04.2018 avaldas Euroopa Kohus otsuse Portugali autorite ühingut puudutava eelotsusetaotluse asjas C-525/16 – MEO. Kohtuasi puudutab turgu valitseva ettevõtja poolset hinnadiskrimineerimist ning kohtu värske otsus annab kasulikke selgitusi selle kohta, milliseid asjaolusid tuleb arvesse võtta otsustamaks, kas tegu on kuritarvitusliku diskrimineerimisega või mitte.

Ühed kokkuvõtlikumad ja kasulikumad selgitused diskrimineerimise kohta varasemas kohtupraktikas andis kohtujurist Mengozzi ettepanekus kohtuasjas Post Danmark C-209/10, p 43-46, kus selgitas nö esmase ja teisese diskrimineerimise vahet.[1] Kui Post Danmarki otsus puudutas eelkõige esmast diskirimineerimist ehk sellist olukorda, mis võib mõjutada konkurentsiolukorda turgu valitseva ettevõtja ja tema enda konkurentide vahel, siis seekordne MEO kohtuasi puudutab teisest diskrimineerimist ehk sellist olukorda, mis mõjutab konkurentsi eelneval või järgneval turutasandil.

Asjaolud

Portugali tasulise televisiooni pakkuja MEO kaebas sealsele konkurentsiametile, et Portugali autorite ühing (GDA) küsis MEOlt kõrgemaid autoritasusid kui MEO konkurendilt. MEO väitis, et selline tegevus kujutas GDA poolset turgu valitseva seisundi kuritarvitust. Huvitav on veel märkida, et GDA poolt MEOlt küsitavad hinnad oli määratud vahekohtuvaidluse tulemusel, kuivõrd GDA ja MEO ei olnud autoritasude osas kokkuleppele jõudnud.

Konkurentsiamet aga rikkumist ei tuvastanud ning MEO vaidlustas ameti otsuse kohtus, kes omakorda pöördus Euroopa Kohtu poole saamaks selgitusi, millistel tingimustel kujutavad turgu valitseva ettevõtja poolt rakendavad erinevad hinnad diskrimineerimist ja seega kuritarvitust ELTL art 102c mõttes.

Euroopa Kohtu seisukoht

Kohus tuletas alustuseks meelde, et kuritarvitus ei pruugi tekitada tagajärgi vaid turgu valitsevas seisundis ettevõtja enda konkurentsipositsioonile turul, kus ta tegutseb, seoses tema enda võimalike konkurentidega (so nö esmane diskrimineerimine).

Teisese diskrimineerimise kohta selgitas kohus, et selleks et ELTL artikli 102c kohaldamise tingimused oleksid täidetud, tuleb tuvastada mitte ainult see, et turgu valitsevas seisundis ettevõtja tegevus turul on diskrimineeriv, vaid et see võib ka kahjustada seda konkurentsisuhet, st halvendada kõnealuse ettevõtja osade kaubanduspartnerite konkurentsiolukorda, võrreldes teistega.

Omavahel konkureerivate kaubanduspartnerite diskrimineerimist saab pidada kuritarvitavaks ainult siis, kui turgu valitsevas seisundis ettevõtja tegevus võib juhtumi kõiki asjaolusid arvestades viia nende kaubanduspartnerite vahelise konkurentsi moonutamiseni. Sellises olukorras ei saa siiski nõuda, et lisaks esitataks tõendeid eraldi iga kaubanduspartneri konkurentsiolukorra tegeliku ja mõõdetava halvenemise kohta.

Küsimuses, kas ELTL artikli 102c kohaldamisel tuleb arvesse võtta võimaliku ebasoodsama konkurentsiolukorra raskust, viitas kohus Post Danmarki kohtupraktikale ning märkis, et konkreetse tuntavuse (de minimis) läve kehtestamine ei ole turgu valitseva seisundi kuritarvitamise kindlaksmääramiseks õigustatud. Siiski peab selleks, et artiklis 102c viidatud diskrimineeriv hinnapoliitika võiks tekitada ebasoodsama konkurentsiolukorra, turgu valitseva ettevõtja tegevus mõjutama selle ettevõtja huve, kelle suhtes kohaldati kõrgemaid hindu, võrreldes tema konkurentidega.

Rikkumise tuvastamiseks tuleb hinnata ettevõtja turgu valitsevat seisundit, läbirääkimispositsiooni seoses hindadega ning nende kehtestamise tingimusi ja korda, nende kehtivuse aega ja suurust ning seda, kas mitte ei rakendata strateegiat tõrjuda järgnevalt turult välja konkurentidega vähemalt sama tõhus kaubanduspartner. Seega omas käesoleva juhtumi puhul tähtsust, et MEO oli GDA üks olulisemaid kliente ja omas seega märkimisväärset läbirääkimisjõudu. Samuti oli asjakohane arvesse võtta, et MEO suhtes kohaldatavad hinnad olid määratud vahekohtu otsusega.

Kohus pidas asjakohaseks võtta arvesse ka seda, kui suure osa MEO kogukuludest moodustasid turgu valitseva ettevõtja sisendi hinnad. Kuivõrd antud juhul oli autoritasude osakaal MEO kogukuludest väike, siis mõjutas tariifide erinevus vähe MEO tulukust. Kui erinevate hindade mõju diskrimineerimisest mõjutatud ettevõtja kuludele või ka selle ettevõtja tootlusele või tulule ei ole märkimisväärne, võib sellest järeldada, et need erinevad hinnad ei mõjuta kuidagi selle ettevõtja konkurentsipositsiooni.

Viimaseks pidas kohus oluliseks märkida, kuivõrd GDA-l ei olnud järgneval turu tasandil endal majanduslikke huve, siis ei olnud tal ilmselt ka mingit huvi tõrjuda järgnevalt turult välja ühte oma kaubanduspartneritest.

Seega, kuigi lõpliku hinnangu konkreetsele vaidlusele peab andma Portugali kohus, on Euroopa Kohtu juhistest üsna ilmne, et antud juhtumi puhul ei piisanud pelgalt hinnaerinevusest selleks, et saaks rääkida turgu valitseva seisundi kuritarvitusest GDA poolt.

Kommentaar

Euroopa Kohtu selgitused diskrimineerimise kohta on igati teretulnud ja mõistlikud. Kui igasugune hinnaerinevus kujutaks alati kuritarvitust, siis oleks turgu valitsevate ettevõtjate olukord ikka üsna keeruline, sest paratamatult küsivad erinevad kaubanduspartnerid läbirääkimiste käigus väga erinevaid tingimusi ja kui turgu valitsev ettevõtja peaks kõigile alati täpselt ühesuguseid tingimusi pakkuma, siis hakkaks see juba teistpidi konkurentsi kahjustama, sest vähendaks konkurentsile omast ebakindlust ja ärisuhtes vajalikku paindlikkust.

 

[1] 43.      Esiteks ei puuduta eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimused turgu valitseva seisundi kuritarvitamist Post Danmarki klientide vahelise hinnadiskrimineerimise kujul, mis mõjutab nende klientide turgu või turgusid (teisene diskrimineerimine ehk secondary-line discrimination). 

44. Eelotsusetaotlusest ja põhikohtuasja toimiku materjalidest tuleneb nimelt, et Post Danmark ei vaielnud siseriiklikes kohtutes vastu Taani konkurentsiasutuste järeldusele, mille kohaselt see ettevõtja kohaldas erinevaid hindu kaubanduspartneritele, kes on EÜ artikli 82 lõike 1 punkti c tähenduses sarnases olukorras.

45. Eelotsusetaotluse esitanud kohus keskendub üksnes Post Danmarki poolt kohaldatavate hindade valikulisele alandamisele, mille mõju tooks kaasa või kui Taani konkurentsiasutused ei oleks sekkunud, oleks võinud kaasa tuua FK otsepostituse jaotamise turult Taanis väljatõrjumise või väljajätmise (esmane diskrimineerimine ehk primary-line discrimination).

46. Teisese diskrimineerimise ja esmase diskrimineerimise eristamine Taani ametiasutuste ja kohtute poolt on minu arvates otstarbekas ning lisaks toetab seda ka osa õigusteooriast.(15) Kuigi EÜ artiklis 82 sisalduvas kuritarvituste loetelus ei ole ammendavalt toodud selle artikliga keelatud turgu valitseva seisundi kuritarvitamise viisid, on selle eristamise abil minu arvates siiski võimalik selgitada suhteid EÜ artikli 82 teise lõigu punkti c kuuluvate diskrimineeriva hinnapoliitika viiside vahel, milleks on nimelt need, mille konkurentsivastane mõju avaldub „kaubanduspartnerite” turul või turgudel, pannes nad „ebasoodsasse konkurentsiolukorda” – mis vastab nn teisese diskrimineerimise olukorrale –, kuna määratluse poolest ei saa need kaubanduspartnerid konkureerida ettevõtjaga, kes kuritarvitab oma turgu valitsevat seisundit, ning need, mis esinevad turul, kus tegutsevad turgu valitseva seisundiga ettevõtja ja tema konkurendid, ning mis kuuluvad muude juhtumite hulka, mis seisnevad vastavalt EÜ artikli 82 teise lõigu punktile b toodangu, turgude või tehnilise arengu piiramises tarbijate kahjuks ning mille eesmärk on nimetatud konkurendid välja tõrjuda või välja jätta.

 

Kuidas tuvastada liiga kõrgeid hindu?

Posted on by

overpaying-300x300

Euroopa Kohtu järjekordne otsus annab olulisi suuniseid, kuidas tuvastada turgu valitseva ettevõtja poolt rakendatavaid liiga kõrgeid hindu. Kuigi see otsus puudutab autoriõiguste ühingu liialt kõrgeid autoritasusid, omavad kohtu juhised liiga kõrge hinna tuvastamise meetodite kohta ka laiemat kandepinda. Niisiis, täna kirjutan Euroopa Kohtu 14.09.2017 otsusest C-177/16 Läti autoriõiguste ühingut AKKA/LAA puudutanud eelotsuse taotluse asjas.

Asjaolud

Läti konkurentsiamet leidis, et Läti autoriõiguste ühing AKKA/LAA kuritarvitas oma turgu valitsevat seisundit kehtestades liiga kõrged autoritasud. Amet määras selle eest trahvi ligikaudu 32 000 eurot.

Läti konkurentsiameti seisukoha aluseks oli võrdlus teiste riikidega. Esmalt võrdles amet Lätis kehtestatud tasumäärasid muusikateoste kasutamise eest kaubanduspindadel ja teeninduskeskustes määradega, mida kohaldati Leedus ning Eestis, kuna need on naaberliikmesriigid ja naaberturud. Konkurentsinõukogu järeldas, et Läti tasumäärad olid kõrgemad kui Eestis ja suures osas kõrgemad kui Leedus kehtestatud määrad. Lisaks võrdles amet ostujõupariteedi indeksi („OJP indeks“) põhjal ligikaudu 20 muus liikmesriigis kehtivaid tasumäärasid ja tuvastas sellega seoses, et Läti tasumäärad ületasid 50%–100% võrra teistes liikmesriikides kohaldatud hindade keskmist taset.

AKKA/LAA vaidlustas ameti otsuse Läti kohtus ning üheks vaidlustuse aluseks olid ameti poolt kasutatud võrdlusmeetod.  Vaidlus jõudis lõpuks välja Läti kõrgeima kohtuni, kes otsustas küsida Euroopa Kohtu tõlgendust, milliste võrdlusmeetoditega tuleb tuvastada liiga kõrget hinda ELTL 102 tähenduses.

Euroopa Kohtu seisukoht

Kohus tuletas meelde juba välja kujunenud kohtupraktikat, mille kohaselt tuleb liialt kõrge hinna tuvastamiseks kasutada 2-astmelist testi:

1) kas vahe tegelikult kantud kulude ja tegelikult nõutud hinna vahel on suur?

2) kui jah, siis kas kehtestatud hind on ebaõiglane olgu siis absoluutsel tasemel või võrreldes konkureerivate toodetega?

Kuid selline 2-astmeline test ei ole siiski ainus võimalus liiga kõrge hinna tuvastamiseks. Sobiv meetod liiga kõrge hinna tuvastamiseks on ka hindade võrdlus teistes liikmesriikides kehtestatud hinnatasemega. Kui turgu valitsev ettevõtja kehtestab oma teenuste eest tasud, mis on tunduvalt suuremad teistes liikmesriikides nõutavatest, võib see viidata kuritarvitusele. Kuid kohus täpsustas, kuidas sellist võrdlust läbi viia.

Kohus märkis, et võrdlust ei saa lugeda ebapiisavalt representatiivseks pelgalt seetõttu, et see hõlmab piiratud arvu liikmesriike. Kohus rõhutas aga, et võrdlusliikmesriigid tuleb valida objektiivsete, asjakohaste ja kontrollitavate kriteeriumide põhjal. Nende kriteeriumide hulgas võivad olla eelkõige tarbimisharjumused ja muud majanduslikud või sotsiaal-kultuurilised asjaolud, nagu sisemajanduse kogutoodang elaniku kohta ning kultuuriline ja ajalooline pärand. Seepärast ei saa olla minimaalset arvu võrreldavaid turge ning analoogsete turgude valik sõltub iga juhtumi eripärastest asjaoludest.

Lisaks rõhutas kohus, et hindu tuleb võrrelda ühetaolisel alusel. Näiteks vaidlusaluse kohtuasja puhul tuleb tuvastada, kas valitud võrdlusriikides on tasude arvutamise meetod, mis põhineb kaubanduspinna või teeninduskeskuse pindalal, analoogne Lätis kohaldatava arvutusmeetodiga. Täiendavalt tuleb hindu korrigeerida OJP indeksiga.

Kui eelpool kirjeldatud võrdluse tulemusel selgub, et hinnaerinevus eksisteerib, siis kuidas, et hinna erinevus on nii märkimisväärne, et seda tuleb pidada kuritarvitavaks? Selles osas selgitas kohus, et kui hinnaerinevus on oluline ja kestev, võib pidada hinda liiga kõrgeks. Sel juhul peaks turgu valitsev ettevõtja tõendama, et tema hinnad on õiglased, tuginedes objektiivsetele asjaoludele, mis mõjutavad halduskulusid või autoriõiguste omanikele tasude maksmist.

Kommentaar

Miks ma arvan, et see otsus omab laiemat kõlapinda kui üksnes autoritasude määramine?

Sellepärast, et olukorda, kus pelgalt kulude ja hinnavõrdlus ei anna adekvaatset tulemust võib olla muudeski valdkondades. Lisaks, nõuab ka 2-astmeline test hindade võrdlust konkureerivate toodetega ning kohtu poolt antud juhised võrdlusmeetodi kohta kehtivad ka sel juhul. Ehk siis lühidalt kokku võttes:

  • võrdlusalused tuleb määrata objektiivsete, asjakohaste ja kontrollitavate kriteeriumide põhjal;
  • võrreldavad hinnad peavad olema ühetaolised;
  • teiste riikide hinnatasemeid võrreldes tuleb hindu korrigeerida ostujõupariteedi indeksiga.

Inteli otsus – kas miskit uut turgu valitseva seisundi kuritarvituste regulatsioonis?

Posted on by

Kolmapäeval (06.09.2017) avaldas Euroopa Kohus kauaoodatud kohtu suurkoja otsuse Inteli kohtuasjas C-413/14 P, mis puudutab turgu valitseva ettevõtja poolt rakendatavaid eksklusiivsuskohustusi ja lojaalsusallahindlusi. Konkurentsiõiguse gurmaanidel tasub kindlasti seda otsust lugeda, sest Euroopa Kohus on selles otsuses andnud olulisi uusi suuniseid turgu valitseva seisundi kuritarvituste tuvastamiseks (NB! Ettevaatust, soovitan lugeda ingliskeelset versiooni, sest eestikeelses on tõlkeapse, mis sisu valesti edasi annavad).

Asjaolud

2009. aastal määras Euroopa Komisjon Intelile 1,06 miljardi euro suuruse trahvi (see oli sel ajal suurim ühele ettevõttele komisjoni poolt konkurentsiõiguse rikkumise eest määratud trahv; tänaseks on Google’le määratud 2,42 miljardilise trahvi kõrval Inteli trahvisumma muidugi kahvatub). Komisjon leidis oma otsuses, et Intel oli kuritarvitanud turgu valitsevat seisundit protsessorite kaubaturul.

Intel oli andnud arvutite tootjatele (Dell, Lenovo, HP ja NEC) allahindlusi tingimusel, et nad ostavad temalt kõik või peaaegu kõik oma x86-protsessorid (so lojaalsusallahindlus). Lisaks maksis Intel neile  boonuseid selle eest, et nad viivitaksid, tühistaksid või piiraksid konkurendi AMD protsessoritega varustatud toodete turustamist. Komisjoni hinnangul oli Inteli sellisel tegevusel konkurenti väljatõrjuv mõju.

Intel vaidlustas komisjoni otsuse Üldkohtus, kuid viimane jättis oma 2014. aasta otsusega T-286/09 komisjoni otsuse jõusse. Intel kaebas Üldkohtu otsuse edasi Euroopa Kohtusse, kus selle üle otsustas kohtu suurkoda, mis juba iseenesest viitab otsuse kaalukusele.

Vahepealne debatt

See sama Inteli kohtuasi andis alust ka Wouter Wilsi artiklile, millest kirjutasin siinsamas blogis mõnda aega tagasi, vt siit. Meeldetuletuseks – Wils oli kriitiline majanduspõhisema lähemese suhtes ja leidis, et eksklusiivsusklauslid peaks igal juhul olema turgu valitsevate ettevõtjate puhul keelatud sõltumata nende kestusest, ulatusest jne, sest igasugune eksklusiivsus on suunatud konkurentide tõrjumisele. Nagu alljärgnevast nähtub, asus Euroopa Kohus siiski Wilsist erinevale seisukohale.

Euroopa Kohtu seisukoht

Esmalt tuletas kohus meelde juba välja kujunenud kohtupraktikat, et igasugune tõrjuv käitumine ei ole alati kuritarvitus. Ka toimiv konkurents (ingl. k. competition on merits) võib konkurendid turult tõrjuda, kui nad on vähem efektiivsed ja seega tarbijatele vähem atraktiivsed eelkõige hinna, valiku, kvaliteedi või innovatsiooni poolest.

Samas pole igasugune hinnakonkurents siiski turgu valitseva ettevõtja jaoks lubatud. ELTL artikkel 102 keelab turgu valitseval ettevõtjal viljeleda tegevust, millel võib olla sama tõhusate konkurentide jaoks väljatõrjuv mõju, tugevdades tema turgu valitsevat seisundit muude vahenditega kui need, mis põhinevad toimival konkurentsil.

Turgu valitsev ettevõtja kuritarvitab oma seisundit, kui ta seob oma kliente eksklusiivsuskohustusega või -lubadusega ükskõik, kas mingi tasu eest või mitte ja ükskõik kas kliendi enda soovil või mitte. Sama kehtib ka lojaalsusallahindluste suhtes ehk siis juhul, turgu valitsev ettevõtja küll ei seo kliente vormilise kohustusega, ent teeb nende klientidega sõlmitud kokkulepete alusel või ühepoolselt allahindlusi tingimusel, et klient – olgu tema ostutehingute maht suur või väike – varustab end kogu oma vajaduse või sellest olulise osa ulatuses turgu valitsevalt ettevõtjalt soetatava kaubaga.

Kohus märkis, et senist kohtupraktikat tuleb siiski täpsustada selliselt, et kui turgu valitsev ettevõtja väidab haldusmenetluses tõenditele tuginedes, et tema tegevusel ei olnud võimet konkurentsi piirata ega väljatõrjumist põhjustada, tuleb komisjonil seda analüüsida. Sellises olukorras peab komisjon analüüsima järgmist:

  • ettevõtja turgu valitseva seisundi olulisust asjaomasel turul;
  • etteheidetava tegevuse osakaalu turul;
  • allahindluste tingimusi ja nende andmise korda, nende kestust ja suurust;
  • sama tõhusate konkurentide väljatõrjumise eesmärgist kantud strateegia võimalikku olemasolu.

Väljatõrjumise võimalkkuse analüüs on oluline ka selle hindamisel, kas artikli 102 alusel keelatud käitumine võib olla objektiivselt põhjendatud. Tuleb hinnata, kas väljatõrjuvat mõju tasakaalustab tõhususest saadav eelis, millest võidab ka tarbija. Selline konkurentsile soodsate ja ebasoodsate mõjude kaalumine on võimalik ainult peale selle hindamist, kas tegevus oma olemuselt omab võimet vähemalt sama tõhus konkurent välja tõrjuda.

Kohus leidis, et kui komisjon viis kuritarvitust tuvastavas läbi sellise analüüsi, siis pidi ka Üldkohus hindama Inteli poolt esitatud tõendeid, mis komisjoni vastava analüüsi tulemused kahtluse alla seadsid, kuid Üldkohus oli jätnud need hindamata. Seepärast saatis kohus asja tagasi Üldkohtule.

Seega pole see kohtusaaga veel Inteli jaoks veel lõppenud.

Mida olulist eelnevatest kohtu seisukohtadest järeldada?

Esiteks kindlasti seda, et oma täpsustusega kohtupraktika kohta tegi kohus selgeks, et eeldust, et eksklusiivsuskohustused ja lojaalsusallahindlused omavad väljatõrjuvat mõju peab turgu valitseval ettevõtjal siiski olema võimalik ümber lükata konkreetse käitumisega seotud tegelike asjaoludega. Ehk siis käitumise mõjudepõhine hindamine ei ole siiski välistatud. Siinkohal on oluline märkida, et senise kohtu praktika kohaselt oli kuritarvituse tuvastamisel ainus pääsetee objektiivsete põhjendatuste olemasolu, kuid praktikas on neile tuginemine peaaegu võimatuks osutunud.

Teiseks selgitab see otsus sama tõhusa konkurendi testi (as efficient competitor ehk AEC testi) rolli. Selleks, et hinnata, kas tegevuse kahjulikud ja kasulikud mõjud on tasakaalus, tuleb kõigepealt selgeks teha kahjulikud mõjud ja seda on võimalik teha AEC testiga. Samas ei ütle kohus siiski, et AEC test on ainuvõimalik ja alati kohustuslik kahjulike mõjude tuvastamiseks.

Seega eksivad need, kes AEC testi juba täiesti surnuks on tunnistanud. Samas ei omista see otsus AEC testile ka otsustavat rolli ega heida kõrvale senist nö per se rikkumiste kohtupraktikat. AEC test ei ole alati kohustuslik ega ka ainuvõimalik viis kuritarvituse esinemise hindamisel, kuid see on üks võimalik vahend komisjoni tööriistakastis.

Paar märkust ka muude aspektide kohta

Kohtu otsusest tuleb ka olulisi selgitusi komisjoni jurisdiktsiooni ja menetlusõiguslike aspektide osas.

Jurisdiktsiooni osas selgitas kohus, et rahvusvaheline avalik õigus võimaldab põhjendada EL-i konkurentsiõiguse kohaldamist väljaspool EL-i aset leidnud käitumise suhtes kas rakendamise testi või kvalifitseeritud mõju testi alusel. Viimane võimaldab põhjendada liidu jurisdiktsiooni, kui on ette näha, et tegevus avaldab EL-is vahetut ja märkimisväärset mõju. Seda tuleb tuvastada vaadates ettevõtja tegevust kogumis (mitte üksikute tegevuste või lepingute põhjal). Piisab sellest, kui tegevuse mõju konkurentsile on tõenäoline.

Menetluslikud aspektid puudutasid eelkõige komisjoni poolt võetavate ütluste salvestamise kohustust. Kuna see ei puuduta otseselt konkurentsiõiguse rikkumise menetlusi Eestis, siis ei hakka sellest praegu siiski pikemalt kirjutama.

Hiigeltrahv 2,42 miljardit eurot Google’ile

Posted on by

Euroopa Komisjon teavitas täna Google’ile konkurentsieeskirjade rikkumise eest 2,42-miljardi euro suuruse hiigeltrahvi määramisest

Euroopa Komisjon heitis Google’ile ette turgu valitseva seisundi kuritarvitamist, mis seisnes selles, et Google’i otsingumootor eelistab Google’i enda poolt pakutavaid hinnavõrdlusteenuseid (comparison shopping). Komisjon leidis, et Google omab turgu valitsevat seisundit internetiotsingu turul kõikjal üle Euroopa majanduspiirkonna, omades peaaegu kõikjal üle 90%-list turuosa.

 
Turgu valitseva seisundi omamine iseenesest ei ole keelatud. Kuid komisjon tuvastas, et Google on juba aastaid süsteemselt loonud eeliseid oma enda hinnavõrdlusteenustele (algse nimega „Froogle”, hiljem ümber nimetatud “Google Product Search” ja “Google Shopping”). Google on pakkunud otsingu tulemuste seas esikohal või mõnikord ka ekraani paremal küljel olevas eraldiseisvas kastis just selle teenuse pakkumisi. Seega ei ole Google’i enda hinnavõrldusteenuse tulemused olnud allutatud Google’i otsingumootori üldisele algoritmile, vaid neile on antud eelisseisund. Konkureerivad hinnavõrdlusteenused on aga olnud otsingu tulemustes esitatud allpool, mistõttu tarbijad näevad konkurentide teenuseid oluliselt harvemini. Sellise tegevusega kasutas Google enda turgu valitsevat seisundit otsingumootori turul selleks, et tugevdada oma positsiooni hinnavõrdlusteenuse turul ning vähendada konkurentide võimalusi sel turul tegutseda.
 
Lisaks täna määratud 2,42-miljardi suurusele trahvile kohustas komisjon Google’it 90 päeva jooksul rikkumise lõpetama. Tänane trahv ei pruugi Google’ile viimaseks jääda, sest komisjon uurib veel teisigi Google’i võimalikke konkurentsieeskirjade rikkumisi, mis on seotud Androidi operatsioonisüsteemi ja AdSense’i teenusega.
Komisjoni pressiteade, kus kirjas lisainfot, on siin.

Arengud Amazoni “parima hinna klausli”kaasuses

Posted on by

Parima hinna ehk “most-favoured-nation” (“MFN”) klauslid on konkurentsiõiguse seisukohast üks kahtlane teema. Ühelt poolt ei ole vähemalt EL-i kohtupraktikas selget positsiooni võetud, et millal need lubatud või keelatud on. Teisalt, Euroopa Komisjoni ja teiste konkurentsiasutuste menetlustest on parima hinna klauslid siiski läbi käinud. Seepärast tuleb nendega ettevaatlik olla.

Põhjus, miks ma neist just täna kirjutan, on tänane komisjoni pressiteade Amazoni kaasuse kohta. Nimelt alustas komisjon juba 2015. a juunis uurimist Amazoni ja e-raamatute kirjastajate vahelistes lepingutes olevate parima hinna/ parimate tingimuste klauslite osas. Nende klauslite kohaselt peavad e-raamatute kirjastajad Amazoni teavitama, kui nad pakuvad Amazoni konkurentidele soodsamaid või alternatiivseid tingimusi (nt uusi ärimudeleid jms) kui Amazonile. Samuti kohustuvad nad samu tingimusi pakkuma ka Amazonile.

Komisjoni hinnangul muudavad sellised klauslid teiste e-raamatute müüjate jaoks Amazoniga konkureerimise ning uute ja innovatiivsete toodete ja teenuste arendamise keeruliseks. Samuti piiravad need konkurentsi erinevate e-raamatute müüjate vahel ning vähendavad tarbijate valikuvõimalusi. Seepärast leiab komisjon, et “Amazoni käitumine võib rikkuda konkurentsieeskirju, mis keelavad turgu valitseva seisundi kuritarvitamise ja konkurentsi piiravad äritegevused”.

Et menetlus lõpetada ja trahvi vältida, on Amazon nõus võtma kohustuse selliseid tingimusi mitte jõustada ning uutes lepingutes selliseid tingimusi enam mitte kasutada. Komisjon kutsubki tänases pressiteates huvitatud osapooli andma Amazoni poolt välja pakutud kohustuste osas tagasisidet.

Kuivõrd sarnaselt varasema Booking.comi parima hinna klausli menetlusega lõpeb ilmselt ka see kaasus kohustuste võtmisega ja ilma konkreetset Amazoni poolset rikkumist tuvastamata, ei too ka see kaasus selgust juurde parima hinna klauslite konkurentsiõigusliku käsitluse osas. Kas parimad hinna klauslid kujutavad ennast ikkagi ka kokkulpete keelu rikkumist või on need keelatud üksnes turgu valitseva ettevõtja puhul? Kui need kujutavad endast kokkulepete keelu rikkumist, siis kas need võivad olla siiski lubatavad vertikaalse grupierandi alusel, kui osapoolte turuosad on alla 30% (põhimõttel, et kõik, mis pole grupierandiga keelatud, on lubatud)?

Kuivõrd selliseid klausleid tuleb ka Eesti ettevõtjate vahelistes lepingutes aeg-ajalt ette, tahaks küll saada selgemaid pidepunkte komisjoni suunalt. Veelgi enam abi oleks muidugi Euroopa Kohtu suunistest mõnes eelotsuse asjas. Kuniks seda pole on selliste klauliste kasutamine vaid “omal riisikol”…