Rubriigi arhiiv: EK otsused

Ühest vaidlusest võib saada terve portsu huvitavat kohtupraktikat (ehk mõtted Riigikohtu lahendist 2-15-505 ning Tln HK ja RgK lahendist 3-15-2945)

Posted on by

I. Riigikohtu lahend 2-15-505

Konkurentsiõiguse kaasuseid ei jõua Riigikohtusse mitte just liiga tihti. Seda enam on märkimisväärne, kui mõni jõuab ja Riigikohus selgitusi jagab. 13. novembril tegi Riigikohus ühe sellise eelkõige õiguslikult huvitava lahendi 2-15-505. See lahend on eripärane muuhulgas seetõttu, et tegu oli kinniseks kuulutatud kohtuasjaga ja avaldatud on üksnes väljavõte õiguslikest põhjendustest. Et jääks endale ka meelde, mida olulist Riigikohus selles lahendis ütles, panen siia kirja.

Asjaolud

Nagu juba öeldud, siis tegu oli kinnise kohtuasjaga, mistõttu asjaolusid avalikust versioonist ei nähtu. Siiski võib õiguslike põhjenduste pinnalt välja lugeda, et vaidluse all on (väidetavalt) turgu valitseva ettevõtja poolt müügilepingu alusel nõutud müügi hinna õiguspärasus, sh kas tegu on ebaõiglase hinnaga KonkS § 16 p 1 mõttes, hinnadiskrimineerimisega KonkS § 16 p 3 mõistes ja/või müügist keeldumisega KonkS § 16 p 6 mõistes. Vaidlus on tekkinud tsiviilõiguslikus suhtes, kus üks pool (ostja) on esitanud võimaliku turgu valitseva seisnudi kuritarvitamisega seotud kahju hüvitise või alternatiivselt alusetu rikastumise nõude, teine pool aga nõuab ostja poolsest lepingu rikkumisest tulenevat kahjuhüvitist.

Kohtu seisukohad

  • KonkS §-s 16 sätestatud kuritarvituste tuvastamiseks vajalikud asjaolud
    • KonkS § 16 p 1 (ebaõiglane hind) rikkumise puhul tuleb tuvastada järgmised asjaolud:
      • kostja on kohaldanud hageja suhtes otseselt või kaudselt ebaõiglasi tingimusi;
      • kostja kui kaubaturul turgu valitseva ettevõtja tegevus võis kahjustada konkurentsi.
    • KonkS § 16 p 3 (diskrimineerimine) rikkumise puhul tuleb tuvastada järgmised asjaolud:
      • kostja on asjaomasel kaubaturul turgu valitsev ettevõtja (KonkS § 13);
      • turgu valitsev ettevõtja on sõlminud/teinud teiste turuosalistega võrdväärseid kokkuleppeid/tehinguid;
      • turgu valitsev ettevõtja on kohaldanud võrdväärsetele kokkulepetele erinevaid tingimusi;
      • erinev kohtlemine võib asetada teised lepingupartnerid (hageja) olukorda, mis kahjustab konkurentsi (võib panna hageja ebasoodsasse konkurentsiolukorda);
      • erineval kohtlemisel ei ole objektiivset õigustust.
    • Kohus viitab ka mitmetele EKo lahenditele seonduvalt ebaõiglase hinna (C-27/76 United Brands, C-177/16 ACCA LAA) ja diskrimineerimise (C-322/81 Michelin, C-95/04 P British Airlines, C-163/99 Portugal v komisjon, C-525/16 MEO) tuvastamisega, kuid üldiselt ei midagi üllatavat.

Kommentaar: iseenesest ei ole nende koosseisu elementide loetlemises midagi uut, küll aga tuleks diskrimineerimise puhul silmas pidada, et diskrimineerimine võib olla kvalifitseeritav lisaks KonkS § 16 punktile 3, mis viitab olemuselt nö teisele diskrimineerimisele ehk sellisele mis omab mõju eelkõige turgu valitseva ettevõtja äripartneritele eelneval või järgneval turul, ka KonkS § 16 punkti 2 rikkumiseks, mis viitab olemuselt nö esmasele diskrimineerimisele ehk sellisele, mis omab mõju eelkõige turgu valitseva ettevõtja konkurentidele. Nende kahe rikkumise puhul on ka koosseisulised elemendid erinevad (vt nt lihtsat selgitust kohtujurist Mengozzi ettepanekust kohtuasjas Post Danmark C-209/10, p 43-46).

  • Kaitsenormist
    • KonkS § 16 p-d 1-6 on eraldiseisvad deliktiõiguslikud kaitsenormid VÕS § 1045 lg 1 p 7 tähenduses – piisab sellest, kui kostja on rikkunud ühte kaitsenormi, st ei saa tuletada kaitsenorme, mille koosseisu on arvatud kaks või rohkem KonkS § 16 p-des 1-6 sisalduvat koosseisu.
    • Iga KonkS § 16 p-des 1-6 normi puhul tuleb eraldi hinnata konkreetset kaitse-eesmärki – kui kahju, mille hüvitamist nõutakse, ei ole hõlmatud konkreetse kaitsenormi kaitse-eesmärgiga, ei ole tegu VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes õigusvastane, vaatamata kaitsenormi rikkumise muude eelduste esinemisele.
    • § 16 p 1 (ebaõiglaste tingimuste kehtestamise keeld) keelu eesmärgiks on kaitsta turgu valitseva ettevõtjaga tehingu teinud isikut mh ka kahju eest, mis väljendub õiglase ja ebaõiglase hinna vahes. Seega saab isik nõuda KonkS § 16 p 1 mõttes ülemäära makstud müügihinda tagasi VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 ning § 1050 alusel juhul, kui turgu valitsev ettevõtja on KonkS § 16 p 1 rikkumises süüdi.
    • Ei ole välistatud ka muu kahju (nt saamata jäänud tulu) hüvitamine.

Kommentaar: see seisukoht on antud turgu valitseva seisundi kuritarvituse kontekstis, kuid kokkulepete keeluga seonduvalt leidis EKo hiljuti, et normi-kaitse-eesmärgiga kaetus pole oluline (vt C-435/18 Otis jt – ELTL art 101 rikkumise korral ei ole vajalik, et tekitatud kahjul oleks ühtlasi konkreetne seos art 101 „kaitse–eesmärgiga“).

Lisaks – kaitsenormi eesmärgi tuvastamine on vajalik õigusvastasuse tuvastamiseks kahju hüvitamise nõude korral, aga ilmselt mitte sel juhul, kui tuginetakse alusetule rikastumisele.

  • Kahju hüvitamine vs alusetu rikastumise nõue
    • Leping, kus turgu valitsev ettevõtja on kehtestanud teisele lepingupoolele toote müügihinna, mis on KonkS § 16 p 1 keelu mõttes ebaõiglane, on tühine osas, mis ületab õiglast hinda. Muus osas on selline leping kehtiv.
    • Olukorras, kus lepingu teine pool on müügilepingu alusel kehtestatud ebaõiglase hinna juba tasunud, on tal õigus nõuda ülemäärane osa tasutust tagasi alusetu rikastumise (AR) sätete alusel.
    • Ülemäära makstud müügihind on käsitatav nii ÕV tekitatud kahju kui ka AR-na – hageja saab valida, mis alusel ja mis järjekorras ta makstu tagastamist taotleb. Mõlemal juhul kohaldub seadusest tuleneva viivise maksmise kord (VÕS § 113)
    • AR sätete alusel ülemäära makstu väljanõudmise eelduseks ei ole kostja süü tuvastamine, mis on ÕV tekitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamise üheks eelduseks.
    • AR sätete kohaldamise korral võib kostja VÕS § 1035 lg 3 p-de 2 ja 3 järgi olla kohustatud hagejale maksma ka alusetult saadud raha eest intressi seaduses sätestatud suuruses või hüvitama alusetult saadud rahast saamata jäänud tulu, mida saaja oleks korrapärase majandamise reegleid järgides võinud saada.

Kommentaar: Riigikohtu selgitustest nähtub, et sõltuvalt asjaoludest tundub AR nõue olevat kahju hüvitamise nõudele eelistatud, sest vajalik ei ole õigusvastasuse tuvastamine (ja seega ka mitte seos kaitsenormi eesmärgiga) ega süü tuvastamine.

II. Põlevkivi hinna kaasus (Tln HK 31.10.2017 ja Tln RgK 08.10.2018 otsused 3-15-2945)

Eelpool kirjeldatud Riigikohtu lahendiga on eelduslikult (võttes arvesse RK lahendi p.-s 21.1.1.3 sisalduvat viidet tavapäratule nafta hinna langusele lühikese aja jooksul, tehaste sulgemisele, töötajate koondamisele kui lepingu sõlmimise ajaga võrreldes muutunud asjaoludele) seotud ka halduskohtus menetluses olnud põlevkivihinna kaasus, mis kahjuks küll Riigikohtult menetlusluba ei saanud. Kuid Tallinna Halduskohtu ja Ringkonnakohtu otsusest tuleb nii mõndagi huvitavat konkurentsigurmaanidele.

Asjaolud

  • VKG kaebus KA-le: EE kontserni poolt küsitud põlevkivi hind on liiga kõrge ning diskrimineeriv, seda nii müügilepingu kehtivuse ajal kui ka selle lõppemise järgselt läbirääkimiste käigus
  • KA lõpetas jv-men EE poolset rikkumist tuvastamata – hind oli põhjendatud
  • VKG seisukohast otsus oluline tsiviilvaidluse jaoks

Kohtute seisukohad

  • Nõude olemus
    • Kui jv-men on lõpetatud pärast asja sisulist läbivaatamist, on tegu haldusakti, mitte toiminguga – seega võimalik esitada tühistamiskaebus
      • Vrdl: Jalgpalli ülekandeõiguste kaasus Tln HK 08.02.2019 otsus 3-17-2169, Eesti Meedia vs KA, p 16: kui KA on jätnud jv men algatamata = toiming, võimalik on kohustamisnõue, mis sisaldab juba tuvastusnõuet (mitte tühistamisnõue)
    • Õigusnormid ei anna KA-le pädevust pelgalt õigusrikkumist tuvastava otsuse tegemiseks – seega ei saa pärast lepingu lõppemist esitada tuvastamiskaebust lepingujärgse hinna seadusele mittevastavuse kohta; järgnevate läbirääkimiste jaoks siiski hinna õiguspärasuse kohta hinnangu andmine põhjendatud
    • Maakohus peab ts-asja läbivaatamisel ise hindama EE tegevuse õiguspärasust ning kohaldama ja tõlgendama õigusnorme
  • Ärisaladusest
    • Tln HK 31.10.2017 otsus 3-15-2945, p 48-50
      • Seega on äriühingu enda ülesanne määratleda, millist teavet ta loeb oma ärisaladuseks. Ainult ettevõtja ise teab oma äriplaani ja selle elluviimise strateegiaid, oma turueeliseid ja seda, mis tagavad tema tegevuse kasumlikkuse. Kahtluse korral saab KA küsida ettevõtjalt täiendavalt põhjendusi
      • Ilmselgelt saab teave tootmisprotsessi kulude ning teiste klientidega sõlmitud lepingute hindade kohta anda konkureerivale ettevõtjale eelise, mida hiljem enda tootmise või hinnapakkumise osas ära kasutada, et konkurendist edukam olla
      • Kaebajate soovi tutvuda oma konkurendi ärisaladusega ei saa pidada kaalukamaks kolmanda isiku soovist oma ärisaladusi kaitsta. Kaebajad kaitsevad praeguse kaebusega oma majanduslikke huve. Asjaolu, et kaebajad on esitanud kohtule kaebuse, ei muuda nende majanduslikke huve kaalukamaks kolmanda isiku majanduslikest huvidest. Kaebeõigus ei ole kaalukam õigus ettevõtlusvabadusest
    • Tln RgK 08.10.2018 otsus 3-15-2945 p 9
      • Ärisaladus ei seisne ainult konkreetsetes numbrites, vaid ka nendes numbrites väljenduvas tootmismudelis
      • Konkurentsiamet ja kohtud on ärisaladust sisaldavate dokumentidega täies mahus tutvunud. Läbi selle on kaebajate menetlusõigused piisavalt kaitstud

Madratsitest, kruvidest lennukirehvis ja muust põnevast Euroopa Kohtu praktikas

Posted on by

white and black mattress fronting the mountain

Photo by wayX on Pexels.com

Sai ennast lõpuks kokku võetud ja läbi loetud viimase poole aasta Euroopa Kohtu lahendite kokkuvõtted. Ma ei püüagi ennast tublina näidata – ei lugenud kõikide lahendite kokkuvõtteid, eelneva valiku olid ära teinud eriti tublid välisministeeriumi juristid oma igakuistes kokkuvõtetes, mis on kättesaadaval Välisministeeriumi kodulehel. Ma refereerin vaid neid lahendeid, mis mind ennast kõige enam kõnetasid.

Kas madratsit saab tagastada?

Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas C-681/17: slewo on minu lemmikvaldkonnast – ehk siis veidrad või ka lihtsalt elulised küsimused. Selles asjas oli küsimuseks, kas internetist ostetud madratsile laieneb 14-päevane tagastusõigus või on tegu tarbijaõiguste direktiivi 2011/83/EL mõttes „suletud kaubaga, mis ei ole kõlblik tagasisaatmiseks tervisekaitse või hügieenilistel põhjustel“.

Kohus selgitas, et erand taganemisõigusest on kohaldatav üksnes juhul, kui selles viidatud avatud pakendiga kaupa ei ole enam üldse võimalik tervisekaitse või hügieenilistel põhjustel turustada, eeldusel, et asja enda olemus muudab võimatuks või kauplejale ülemäära keeruliseks selliste meetmete kasutamise, mis võimaldavad kauba uuesti müüki panna. Madratsi puhul ei ole sellise tootega, sest isegi kui madratsit on potentsiaalselt kasutatud, ei ole see lõplikult kõlbmatu uueks kasutamiseks kolmanda isiku poolt või uuesti müümiseks. Näiteks kasutavad ühte ja sama madratsit hotelli järjestikused kliendid, on olemas kasutatud madratsite turg ning kasutatud madratseid saab sügavpuhastada.

Kohus tegi paralleeli rõivastega ja selgitas, et on vaieldamatu, et hulk rõivaid, kui nad on sihipäraselt proovitud, on tõenäoliselt otseselt kokku puutunud inimese kehaga, nagu seda ei saa välistada madratsite puhul, ilma et kauba proovimisel oleks praktikas rakendatud erilisi kaitsetingimusi selle kontakti vältimiseks. Siiski isegi kauba ja inimese keha otsesel kokkupuutumisel võib eeldada, et kaupleja suudab hooldusmeetmete nagu puhastamise või desinfitseerimisega taastada tagastatud kaupade kõlblikkuse nende uueks kasutamiseks ja sellest tulenevalt uuesti turustamiseks ilma tervisekaitse või hügieeni nõudeid rikkumata.

Sellegipoolest vastutab tarbija kauba väärtuse mis tahes vähenemise eest, mis on tekkinud kauba kasutamisest, mis ei olnud vajalik kauba olemuses, omadustes ja toimimises veendumiseks, ilma et tarbija siiski kaotaks oma taganemisõiguse.

garbage on body of water

Photo by Yogendra Singh on Pexels.com

Kas reovee jäätmed saab teha tooteks?

Kohtuasja C-60/18 asjaolude kohaselt taotles Tallinna Vesi riigisiseselt asutuselt (Keskkonnaamet) jäätmeluba, et turustada olmereovee puhastussetet (st jäätmeid) haljastusmullana. Keskkonnaamet luba ei andnud, kuna tegemist on jäätmeseaduse kohaselt jätkuvalt jäätmetega.

Euroopa Kohus selgitas, et jäätmedirektiivi 2008/98/EÜ kohaselt on liikmesriikidel õigus võtta aine või eseme jäätmeks oleku lakkamist käsitlevaid meetmeid, kui liidu tasandil ei ole vastavaid kriteeriume kehtestatud. Antud juhul ei ole liidu tasandil selliseid reegleid kehtestatud ning liikmesriikidel on seega lai kaalutlusruum. Selles olukorras võib jäätmeks oleku lakkamine sõltuda sellest, kas riigisisese üldaktiga on (või ei ole) kehtestatud kriteeriumid selle jäätmeliigi kohta. Kuivõrd Eestis selliseid reeglid reovee jäätmeks oleku lakkamise kohta puudusid, ei saanud Tallinna Vesi nõuda Keskkonnaametilt või kohtult jäätmeks oleku lakkamise kindlakstegemist.

jet cloud landing aircraft

Photo by Pixabay on Pexels.com

Lennureisijate õigustega seotud lahendeid

Lennureisijad on ühe enam teadlikud lennureisi ärajäämise või hilinemise korral hüvitise nõudmise õigusest, mis tuleneb EL otsekohalduvast määrusest 261/2004. Kuna see võib puudutada igaüht meist, kes me vähegi lennukiga reisime, siis tasub selle määrusega seotud kohtupraktika arengutel silm peal hoida.

Määruse kohaselt ei ole lennuettevõtja kohustatud hüvitist maksma, kui tühistamise põhjustasid erakorralised asjaolud, mida lennufirma ei oleks suutnud vältida. Ikka ja jälle tuleb Euroopa Kohtul otsustada, mis on „erakorralised asjaolud“ ja mis mitte. Lahendi C-501/17: Germanwings GmbH asjaolude kohaselt oli hilinemine tingitud lennurajal olnud kruvide tõttu purunenud lennukirehvist.

Kohus selgitas, et erakorralisteks asjaoludeks võivad olla sündmused, mis oma olemuselt või päritolult ei ole lennuettevõtja tavapärasele tegevusele omased ja väljuvad tema tegeliku kontrolli alt. Lennuettevõtja tavapärane tegevus on näiteks lennuki regulaarne ohutuse kontroll ning töötamissüsteemide hooldus, mis on sisse viidud ka lennuettevõtjate tavalistesse käitamistingimustesse. Samas kahjustused, mis tekivad näiteks lennuki kokkupõrkest linnuga või rehvi kokkupõrkest lennurajal oleva lahtise esemega ei ole seotud lennuettevõtja tavapärase hooldus- ja kontrollitööga. Seega kruvid lennurajal võivad olla erakorraliseks asjaoluks, mis vabastavad lennuettevõtja hüvitise maksmise kohustusest.

Määruse kohaselt peab lennuettevõtja lisaks sellele, et hilinemise põhjustas „erakorraline asjaolu“, ka tõendama, et ta oli kogu tema käsutuses olevat personali, seadmeid ja rahalisi vahendeid kasutades võtnud sobivad meetmed, vältimaks seda, et asjaolud viiksid asjaomase lennu tühistamise või pikaajalise hilinemiseni. Sellised meetmed on näiteks rehvide regulaarne hooldus ning leping erinevate lennujaamade hooldusettevõtetega sarnastes olukordades rehvide eelisjärjekorras või kiirkorras vahetamiseks. Seega peab asja lahendav siseriiklik kohus hindama, kas see kohustus oli täidetud.

Kohtuasjas C-502/18 oli aga küsimuseks jätkulennu hilinemine. Nimelt kohtasja asjaolude kohaselt jõudis esimene lend Prahast Abu Dhabisse õigeaegselt, lend sihtkohta Bangkoki aga hilines 488 minutit. Reisijad nõudsid České aerolinielt hilinemise tõttu hüvitist. Lennuettevõte keeldus aga selle maksmisest, sest lendu teostas väljaspool liitu asuv lennuettevõtja Etihad Airways.

Euroopa Kohus selgitas, et České aerolinie oli EL lennureisijate hüvitise määruse kohaselt „tegutsev lennuettevõtja“, sest tema sõlmis reisijatega lepingud ja teostas esimest lendu. Kohtu tõlgenduse kohaselt moodustab ühe broneeringuga lend terviku, mille puhul arvestatakse esimesest väljumiskohta ja lõppsihtkohta ning tegutsev lennuettevõtja ei saa end välja vabandada sellega, et teine lennuettevõtja teostas hilisemat lendu halvasti. Seega reisijad saavad hüvitist ettevõtjalt, kellega nad lepingu sõlmisid, ilma et nad peaksid arvestama ettevõtjate vahel sõlmitud kokkuleppeid. Tegutsev lennuettevõtja võib aga määruse alusel väljamakstud hüvitise välja nõuda hilinemise eest vastutavalt lennuettevõtjalt.

Veel toetuste tagasinõudmisest – Järvelaeva kohtuasi

Posted on by

white and black sail boat on ocean

Photo by Mike on Pexels.com

Eesti Pagari kohtuasjast (C-349//17) juba lisasin kolleeg Triinu Järviste artikli siia blogisse. Aga toetuste tagasinõudmisega seonduvalt jõudis Euroopa Kohtu eelotsuseni veel ka teine huvitav ja oluline Eestiga seotud kohtuasi: C-580/17: Järvelaev.

Kuivõrd Välisministeeriumi kokkuvõttes, mis on kättesaadaval siin, on sellest lahendist tehtud suurepärane ülevaade, millele ei oska ise midagi juurde lisada, siis kokkuvõtte koostajate lahkel loal kopeerin kokkuvõtte siia blogisse ka, et leiaks edaspidigi selle kiirelt üles.

Aga minu enda jaoks kõige olulisemad punktid, mis sellest asjast meelde jätta, on järgmised:

  • Kui EL määrusest ei tulene isikliku kasutamise nõuet, siis ei või seda ka siseriikliku õigusega kehtestada.
  • Toetuse objekti üürile andmine on vastuolus EL õigusega, kui investeeringuga seotud tegevus on läbi teinud olulise muutuse selle määruse tähenduses, sh kui annab kellelegi alusetu eelise või omandi/tegevus lakkab. Eelise esinemist tuleb hinnata juhtumipõhiselt.
  • Tagasinõudmist ei saa mõjutada see, kui toetuse saaja teeb toetuse tagasinõudmise üle käiva kohtuvaidluse kestel jõupingutusi rikkumise kõrvaldamiseks või need kõrvaldab.

Asjaolud

Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA) andis MTÜ-le Järvelaev toetust kalepurjeka soetamiseks. PRIA teostas toetuse saaja juures kontrolli, mille käigus leidis, et toetust on makstud alusetult ning seda pole kasutatud sihi- ja eesmärgipäraselt ning nõudis makstud toetuse tagastamist. Täpsemalt selgus, et toetuse saaja oli kalepurjeka andnud üürilepingu alusel üürile, kuigi projektitaotluse kohaselt oli toetuse saajal endal kavas luua vähemalt kolm uut töökohta ja palgata kalepurjeka meeskond. Lisaks pidi toetuse saaja tulenevalt toetuse taotlemisel kehtinud põllumajandusministeeriumi 2010. a määrusest nr 92 säilitama ja kasutama projektitoetuse eest soetatud investeeringuobjekti ise, ilma vahenduseta.

MTÜ Järvelaev vaidlustas PRIA tagasinõude otsuse. Riigikohus soovis teada, kas toetuse abil soetatud investeeringuobjekti üürile andmine teisele isikule on vastuolus liidu õigusega. Veel soovis Riigikohus teada, kas liikmesriigi sätestatud nõue, et toetuse saajal on kohustus vähemalt viie aasta jooksul arvates viimase toetusosa väljamaksmisest investeeringuobjekti isiklikult kasutada, on kooskõlas liidu õigusega. Lisaks, kas toetuse saab tagasi küsida tegevuse tegemata jätmise eest, mis ei olnud Leader-meetme kohaselt nõutav, kuid mille toetuse taotleja on lubanud ellu viia. Samuti, kas toetuse tagasi küsimist mõjutab see, kui toetuse saaja on hiljem lubatud tegevuse siiski ellu viinud.

Euroopa Kohtu põhjendused

Esmalt analüüsis Euroopa Kohus küsimust, kas investeeringuobjekti üürile andmine võib olla vastuolus liidu õigusega. Kohus märkis, et määrus nr 1698/2005 näeb ette mitu sellist võimalust, et kaasfinantseeritud investeeringuga seotud tegevus on läbi teinud olulise muutuse selle määruse tähenduses ning seetõttu ei pruugi olla õigustatud toetuse säilimine. Täpsemalt tuleb vaadata kas oluline muutus: a) mõjutab [tegevuse] laadi või rakendamistingimusi või annab alusetu eelise mõnele ettevõtjale või avalik-õiguslikule organile; või b) tuleneb kas infrastruktuuriüksuse omandi laadi muutusest või tootliku tegevuse lakkamisest või ümberpaigutamisest. Sõna „oluline“ viitab, et sätte kohaldamiseks peab olema muutus küllaltki märkimisväärne.

Kohtu hinnangul ei nähtu põhikohtuasja asjaoludest, et täidetud oleks tingimus b) ja kalepurjeka üürileandmisega oleks kaasnenud tegevuse lakkamine või ümberpaigutamine. Vastupidi, nähtub, et purjekat kasutati samaks tegevuseks, mis oli ette nähtud toetustaotluses. Üürileandmist ei saa käsitleda ka olulise muutusena infrastruktuuriüksuse omandi laadis, kuna omandiõigus ei lähe sellise lepinguga üle.

Kontrollides tingimust a) leidis kohus, et põhikohtuasjas on meetme olemus ja eesmärk jäänud samaks. Asjaolu, et seda eesmärki aitab saavutada teine isik, kui oli projekti taotluses, ei too automaatselt kaasa küllalki märkimisväärset muutust selle tegevuse olemuses või rakendamise tingimustes. Seda asjaolu tuleb aga kontrollida Riigikohtul. Alusetu eelise saamise tuvastamiseks tuleb kindlaks teha milles täpselt alusetu eelis seisnes, lisaks peab see eelis olema jällegi küllaltki märkimisväärne. Näiteks saab kontrollida, kas rahaline tulu, mille toetuse saaja oleks saanud ise purjeka käitamisest on võrreldav tuluga, mis ta sai purjeka üürimisest. Veel võib kontrollida, kas üürisumma määrati kindlaks turutingimustel ja seda, kas purjeka kasutaja võis saada kasutamisest tulu, mida ta muidu ei oleks võinud saada.

Kokkuvõttes leidis kohus, et üürileandmine võib küll olla määruse tähenduses oluline muudatus, mistõttu ei pruugi toetuse säilimine olla õigustatud, aga seda tuleb kontrollida Riigikohtul arvestades kõiki faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

Kohus analüüsis järgmiseks küsimust, kas liidu õigusega on kooskõlas liikmesriigi õigusnormid, mis kohustavad toetuse saajat säilitama ja isiklikult kasutama investeeringuga seotud tegevuse raames soetatud objekti vähemalt viis aastat alates viimase toetusosa välja maksmisest. Kohus märkis, et kuna üürileandmine ei tähenda automaatselt, et investeeringuga seotud tegevuses on toimunud liidu õigusega vastuolus olev muutus, ei saa riigisisene õigus nõuda, et isik ilmtingimata peab toetuse säilimiseks toetuse abil rahastatud objekti isiklikult valdama ja kasutada.

Määrusest tulenevalt säilib toetus, kui toetuse esemeks olev tegevus ei tee läbi olulist muutust viie aasta jooksul alates korraldusasutuse otsusest vahendite eraldamise kohta. Järelikult on määruses ette nähtud ajavahemik tavaliselt lühem kui see, mis põhikohtuasjas kirjeldatud riigisisestes õigusnormides on ette nähtud. Nimelt vahendite eraldamise otsus võib olla märkimisväärselt varasem sellest ajast, mil toimub viimase toetusosa väljamaksmine. Ka siin tuleb lähtuda määruses kehtestatust ning liikmesriigil puudub pädevus kehtestada asjassepuutuva tegevuse kestusele, laadile ja eesmärgipärasele rakendamisele lisatingimusi.

Järgmiseks analüüsis kohus seda, kuidas tuleb arvesse võtta tegevusi, mida toetuse taotleja lubas ellu viia, kuid mis ei olnud otseselt toetuse saamiseks nõutavad. MTÜ Järvelaev tõi taotluses välja, et kavatseb luua uusi töökohti, kuid pole selge, kas tegemist oli lepingulise kohustusega, mida lubati põhikohtuasjas käsitletava toetusega seoses täita. Järelikult tuleb Riigikohtul kontrollida MTÜ-l Järvelaev lasunud kohustuste ulatust, aga eelkõige seda, kas nende tegevuste täitmata jätmine tõi määruse kohaselt kaasa investeeringuga seotud tegevustes olulise muudatuse.

Viimasena analüüsis kohus küsimust, kas toetuse tagasinõudmist mõjutab see, kui toetuse saaja on hiljem lubatud tegevused ellu viinud. Selle kohta märkis kohus, et kui toetuse saajale antaks võimalus toetuse tagasinõudmise kohtumenetluse kestel heastada tegevuse läbiviimisel toime pandud eeskirjade eiramine, võiks see võimalus ärgitada teisi toetuse saajaid rikkumisi toime panema. Nimelt võib siis olla kindel, et rikkumisi on võimalik tagantjärgi kõrvaldada pärast seda, kui riigisisesed asutused on rikkumise avastanud. Seetõttu ei saa tagasinõudmist mõjutada see, kui toetuse saaja teeb toetuse tagasinõudmise üle käiva kohtuvaidluse kestel jõupingutusi rikkumise kõrvaldamiseks või need kõrvaldab.

Riigikohtu 03.10.2019 otsus asjas 3-15-1188 

Pärast Euroopa Kohtult juhiste saamist, tegi Riigikohus selles asjas omakorda otsuse, millega rahuldas MTÜ Järvelaev kassatsioonkaebuse osaliselt, jättis põllumajandusministri määruse nr 92 § 36 lõike 3 punkti 1 kohaldamata vastuolu tõttu EL õigusega ning tühistas haldus- ja ringkonnakohtu otsused saates asja uueks läbivaatamiseks samale halduskohtule.

Riigikohus sedastas oma otsuses järgmist:

Kuivõrd vaidlusalune toetus põhines EL õigusaktidel, pidi PRIA toetust tagasi nõudes arvestama lisaks siseriiklike õigusaktidele ka EL õigusakte. Riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt peab toetuse saaja investeeringuobjekti viie aasta jooksul isiklikult kasutama, on EL määrusega vastuolus, kuivõrd EL õigus ei näe ette nõuet isikliku kasutuse osas. Seetõttu tuleb riigisisesed õigusnormid jätta kohaldamata vastuolu tõttu EL õigusega.

Asjaolu, et PRIA lähtus kestvusnõude sisustamisel valest sättest, ei too siiski vältimatult kaasa PRIA otsuse tühistamist. Kui kohtumenetluses leiab kinnitust, et kaebaja on talle ette heidetud tegevusega rikkunud kestvuse nõuet ka EL määruse mõttes, siis võib osutuda õigeks PRIA lõppjäreldus, et kaebaja on eeskirju eiranud ja seetõttu tuli toetus tagasi nõuda. Hinnangu andmine eeskirjade eiramise kohta on faktidel põhinev otsustus, mis kaalumist ei nõua.

Kui pärast üürile andmist jätkati investeeringuga seotud tegevuseks soetatud objekti kasutamist samaks tegevuseks, mis oli ette nähtud toetustaotluses, ei ole aset leidnud tootliku tegevuse lakkamist või ümberpaigutamist. Infrastruktuuriüksuse omandi laadi muutus saab seisneda selle õigusliku staatuse muutuses, mille alusel omanik infrastruktuuriüksust omab, kuid lepinguõigusliku suhte alusel kolmandale isikule kindlaks ajavahemikuks kasutusõiguse andmine sellena käsitatav ei ole.

Enne kui järeldada, kas oluline muutus esineb või mitte, on vaja kontrollida, kas asjasse puutuv muutus on andnud alusetu eelise ja/või kas see on mõjutanud rakendamise olemust või tingimusi. Arvesse tuleb võtta selle meetme eesmärki, mille raames tegevust finantseeriti. Seega pelgalt asjaolu, et projekti elluviimise käigus asendati projekti teostaja isik teisega, ei tähenda seda, et eesmärki ei saavutatud ega seda, et aset leidis märkimisväärne muutus tegevuse olemuses või rakendustingimustes. Alusetu eelis tähendab seda, et toetuse saaja puhul tuleb eelise esinemist ja selle suurust hinnata nende rahalises või muus vormis antud eeliste võimaliku erinevuse seisukohast, mida see toetuse saaja pidi saama esialgu kavandatud tegevusest ja mida ta sai tegevusest pärast selles toimunud muutust. Olulise muutusena saab olla käsitatav ainult küllaltki märkimisväärne erinevus.

Asjaolu, et investeeringuga seotud tegevuseks soetatud objekti tegelik kasutaja ei oleks toetust saanud, kui ta oleks ise toetustaotluse esitanud, ei saa olla määrava tähtsusega alusetu eelise hindamisel, kuigi kui on tõendatud, et see isik oleks võinud saada toetustaotluse esitamise korral sama toetuse, võib see asjaolu näidata, et alusetut eelist ei esine.

 

 

 

Minu toimetamistest, konkurentsi kuumadest teemadest 2018. aastal ja riigiabialastest arengutest

Posted on by

Enda jaokski uskumatu ja hirmutav, et viimasest postitusest juba varsti viis kuud möödas – aeg kaob lihtsalt käest. Sügis oli lisaks tavatööle täis konkurentsialaseid konverentse, seminare, loenguid ülikoolis ja mujalgi. Sai nii teisi õpetatud kui ise õpitud. Sellele järgnesid eriti tegusad töised kuud ja nii ongi blogipidamine soiku jäänud.

Lisaks saime koos kolleegidega vahepeal valmis igasügisese konkurentsiõiguse uudiskirja, mis on kättesaadav siin: https://goo.gl/q5EoVo. sulikku lugemist jagub selleski.

Konkurentsi kuumad teemad 2018. aastal

Kui nüüd sügisel väisatud konverentsidele tagasi mõelda, siis märksõnadena viimase aasta olulisematest teemadest jäid kõlama järgmised:

  • Mitmete liikmesriikide konkurentsiametid on võtnud sihikule ravimitootjate hinnapoliitika ja muuhulgas teinud trahve liiga kõrgete hindade kehtestamise eest, mis on seni ravimisektoris, aga ka muudes sektorites pigem tavatu olnud;
  • Karistamine koondumiste jõustamise eest enne koondumise loa saamist (ehk nö gun-jumping) – see on olnud teemaks nii Euroopa Komisjoni tasandil kui liikmesriikides;
  • Dow / DuPonti koondumine, millele Euroopa Komisjon andis 2018. a märtsis rohelise tule (ligi 1000-leheküljelises(!) otsuses) – küsimuse all oli eelkõige, kas innovatsiooni konkurentsi kahjustamine võib kujutada endast alust koondumise keelamiseks;
  • Google’i hiigeltrahv – kas kaubaturu määratlus oli õige, kas tegu oli ikka selge kuritarvitusega jne;
  • Hipsterite konkurentsiõigus – nii sellest, mis see on, kui Google’i trahvist kirjutasin lähemalt siin: http://tgsbaltic.com/uudised/kasulik/kas-434-miljardiline-trahv-googleile-on-hipsterite-konkurentsioiguse-ilming.

Riigiabialase kohtupraktika arengud

Jõulupühad olid aga sel aastal mõnusalt pikad ning jäi aega isegi selleks, et lugeda kokkuvõtteid viimase aja olulisematest riigiabialastest kohtute ja komisjoni otsustest. Olulisemate arengutena jäid mulle silma järgmised teemad:

  • T-720/16, ARFEA – Itaalia avaliku liiniveo kompensatsiooni saaga üks otsustest. Oluline sõnum: avaliku ülesande täitmise kohustuse (PSO) määramisel ei piisa sellest, et defineeritakse teenus, mida tuleb osutada, ja hind, millega teenust tuleb osutada; lisaks tuleb määratleda, kus ja millal tuleb teenust osutada.
  • C-114/17 P, Hispaania v komisjon – Hispaania digitaalse televisiooni saaga üks otsustest. Sõnum PSO määramise kohta: ei piisa sellest, et esineb turutõrge või et siseriikliku õiguse kohaselt on mingi teenus nimetatud kui ÜMPT; vajalik on, et PSO sisu oleks selgelt määratletud aktis, millega pannakse ühele või mitmetele ettevõtjale PSO. Valikulisuse kohta: pärast Retegali otsust (C-70/16 P) ei piisa valikulisuse tuvastamiseks enam lihtsalt tõdemusest, et meede eelistab üht sektorit – abi saaja olukorda tuleb võrrelda ettevõtetega, kes on sarnases õiguslikus ja faktilises olukorras.
  • T-239/11, SAE v komisjon – Hispaania ettevõtte väärtuse maksu saaga üks otsustest. Selle saaga tulemusel (eriti pärast C-20/15 P, World Duty Free otsust) on maksumeetmete valikulisuse tuvastamine ja selle osaks oleva kolmeastmelise võrdlussüsteemi testi läbitegemine nii keerukaks muutunud, et tulemused on vist pea alati ette ennustamatud. Aga see konkreetne otsus on annab vähemalt kasuliku ettevõtte väärtuse (goodwill) definitsiooni: “goodwill” is defined as the value of the reputation of the name of a company. In accounting terms, goodwill is the difference between the cost of acquisition of a company and the market value of the assets that make up the business that is acquired. Kuigi see pole ilmselgelt raketiteadus, siis võib vaja minna muuski kontekstis.
  • C-128/16 P, komisjon v Hispaania – Hispaania finantsliisingu maksuvabastust puudutav otsust. See on veel üks otsus valikulisuse kohta, aga veidi teisest aspektist kui võrdlussüsteemi määramine. Nimelt selgitas kohus selles asjas, et isegi kui ettevõtja on nö läbipaistev ja suunab kogu valikulise eelise edasi oma investoritele, siis ei tähenda see, et ta ei saa eelist ja seega riigiabi. Valikuline eelis võib esineda nii otsese kui kaudse abi saaja tasandil. Miks see on oluline? Sest see võib seada kahtluse alla komisjoni senise praktika, mille kohaselt abi vahendaja ei ole abi saajaks.
  • T-93/17, Duferco v komisjon – MEIP-i kohta: MEIPile tuginemiseks on igal juhul vaja usaldusväärset ex ante eksperdihinnangut, mis ei kirjelda üksnes ettevõtte hetkeolukorda, vaid tuleviku kasumlikkust. Kusjuures hinnangu andmisel ei peaks riik käituma mitte kui lihtsalt erainvestor, vaid kui struktuurset, globaalset või sektori poliitikat järgiv ja pikaajalise kasumi perspektiivist lähtuv erainvestor.
  • T-631/15, Stena Line v komisjon – Taani ja Saksamaa püsiühenduse väljaarendamiseks lubatud riigiabi otsuse edukas vaidlustamine konkurendi poolt. See otsus annab olulisi selgitusi konkurentsi mõju puudumise kohta olukorras, kus abi saaja on loomulik monopol (nagu raudteetaristu operaator). Lisaks on selles otsuses olulisi selgitusi riigigarantiide kohta: need peavad olema ajaliselt ja summaliselt piiratud, garantii realiseerimise tingimused peavad olema täpselt paika pandud.
  • C-544/17 P, BPC Lux 2 v komisjon – Portugali panga restruktureerimist puudutanud riigiabi loa otsuse apellatsioon. See otsus on oluline kaebeõiguse seisukohalt – nimelt tuleneb sellest, et kaebeõigus võib tekkida seoses siseriikliku kahju hüvitamise nõudega, kui see on (isegi kasvõi üsna kaudselt) seotud vaidlustatava komisjoni otsusega.
  • Mitmetest otsustest on käinud läbi põhimõte, et riigiabi esinemise välistamiseks ei ole tingimata vajalik riigihanke korraldamine, kui hange ei ole riigihankereeglite kohaselt nõutav.

Mahlakaid tsitaate kohtujuristide ettepanekutest

Posted on by

Kes see keset suve ikka midagi sisulist kirjutada või lugeda viitsib. Seepärast pikemalt blogima ei hakka. Aga suve jooksul on kohtupraktika uurides silma jäänud paar mahlakat tsitaati Euroopa Kohtu kohtujuristide sulest, mida siingi jagan.

Eesmärgi poolest konkurentsi kahjustava kokkulepped on nagu joobes juhtimine….

C-8/08, T-Mobile Netherlands jt, kohtujurist J. Kokott, p 47:

„…EÜ artikli 81 lõikest 1 tulenev „eesmärgil põhinevate rikkumiste” keeld [on] võrreldav karistusõigusest tuntud ohudeliktiga (Gefährdungsdelikte): enamikes õiguskordades kohaldatakse isiku suhtes, kes juhib raskes alkoholi- või narkootilises joobes sõidukit, karistusõiguslikke või väärteoõiguslikke sanktsioone sõltumata sellest, kas ta seadis liikluses tegelikult kellegi ohtu või põhjustas õnnetuse. Samas mõttes rikuvad ettevõtjad Euroopa konkurentsiõigust ja neid võib karistada rahatrahviga, kui nad viivad turul ellu konkurentsivastase eesmärgiga kooskõlastatud tegevusi, seejuures ei oma tähtsust, kas konkreetsel üksikjuhul kahjustatakse tegelikult teatud ettevõtjaid või üldsust.“

Nihil sub sole novum

C-242/13 Commerz Nederland, kohtujurist M.Wathelet

„1. Käesolev kohtuasi puudutab küsimust, kas riigi osalusega äriühingu poolt tema sise‑eeskirju rikkudes pangale antud garantiid on riigile omistatavad, nii et neid on võimalik kvalifitseerida riigiabiks. Käesolevas asjas andis W. K. Scholten, kes on Rotterdami (Madalmaad) sadamaettevõtja Havenbedrijf Rotterdam NV (edaspidi „HbR”) juhataja, nimetatud garantiid Madalmaade RDM kontserni kuuluvate äriühingute (edaspidi „RDM kontsern ”) kasuks. Asjas on tuvastatud, et W. K. Scholten tegutses garantiide andmisel omavoliliselt, pidas meelega garantiide andmist saladuses ja eiras riigi osalusega äriühingu põhikirja, kuna ta ei taotlenud nimetatud äriühingu järelevalvenõukogu eelnevat nõusolekut.

2. Eelneva põhjal võib tõdeda, et nihil sub sole novum („ei ole midagi uut päikese all”), kuid üllatav on see, et asjaomane liikmesriik toetab mõtet, et kõnealused meetmed on talle omistatavad ja kujutavad endast riigiabi Euroopa Liidu toimimise lepingu tähenduses, samas kui garantiide saaja, kes mõistagi soovib maksete tegemist, leiab, et garantiid ei ole riigiabi, sest need on antud ultra vires.“

close up court courthouse hammer

Photo by Pixabay on Pexels.com

Ernst & Youngi ja KPMG kohtuasi

Posted on by

Esmalt teen varjamata reklaami TGS Balticu sellekevadisele riigiabi infokirjale. See kord kirjutasime riigikapitalismi kärpimisest, spordi rahastamisest, ekspordiabist, liikmesriikidevahelise mõju puudumisest riigiabireeglite tähenduses ning kaebeõigusest Euroopa Komisjoni riigiabi otsuste puhul. Infokiri on kättesaadav siin: https://goo.gl/zUsdUm

Teiseks, see, et Sa selle postituse lahti klikkisid, näitab, et klikimagnet pealkirja näol töötab… 😊 Nimelt, seekordse postituse pealkiri on kindlasti kõmulisem kui sisu, sest sisu pakub huvi eelkõige tehingute ja koondumise kontrolli nõustajatele ning jätab laiema lugejaskonna ilmselt külmaks.

Aga nüüd siis lõpuks asjast (kohtuasi C-633/16) ka.

EY-KPMG

Asjaolud

KMPG Taani äriühingud sõlmisid Ernst & Youngi (EY) äriühingutega ühinemislepingu. Samal päeval ütlesid KMPG Taani äriühingud üles koostöölepingu KPMG Internationaliga. Selle koostöölepingu alusel oli KPMG Taani äriühingutel olnud ainuõigus kuuluda KPMG Internationali Taanis ja kasutada turunduseesmärkidel KPMG Internationali kaubamärke. Samuti sisaldas koostööleping tingimusi, mis puudutasid klientide jagamist, kohustust teenindada muudest riikidest pärit kliente ning iga-aastast tasu õiguse eest võrgustikku kuuluda. Koostöölepingu ülesütlemine pidi etteteatamistähtaja tõttu jõustuma alles peaaegu aasta hiljem.

Seejärel esitati KPMG Taani äriühingute ja EY äriühingute koondumise loa taotlus Taani konkurentsiametile, kes koondumise heaks kiitis, kehtestades pooltele ka mõned kohustused. Mõned kuud hiljem tegi aga Taani konkurentsiamet otsuse, milles leidis, et öeldes KPMG Internationaliga sõlmitud koostöölepingu üles enne, kui amet oli koondumise heaks kiitnud, rikkusid KPMG Taani äriühingud keeldu viia koondumine ellu enne luba (ehk gun-jumping).

EY vaidlustas ameti otsuse Taani kohtus ning sealt jõudis asi eelotsusetaotlusega Euroopa Kohtusse. Küsimuseks siis eelkõige see, et kas eelkirjeldatud asjaoludel oli koondumine ellu viidud enne juba enne loa saamist koostöölepingu ülesütlemisega või mitte.

Kohtu seisukoht

Kohus leidis, et koondumise viib ellu üksnes tehing, mis täielikult või osaliselt, faktiliselt või õiguslikult aitab kaasa ühineva ettevõtja suhtes teostatava kontrolli (püsivale) üleminekule. Selliseid tehinguid, mida tehakse küll koondumise raames, kuid mida ei ole vaja, et saavutada koondumises osaleva ettevõtja kontrolli üleminek, ei kujuta endast koondumise elluviimist. Isegi kui need tehingud võivad kuuluda koondumise juurde või seda ette valmistada, puudub neil koondumise elluviimisega otsene funktsionaalne seos, mistõttu ei saa nende tegemine üldjuhul koondumiste kontrolli tõhusust kahjustada, isegi kui neil tehingutel võib olla mõju turule.

Nii leidis kohus, et ka koostöölepingu ülesülemine KMPG Internationaliga ei kujutanud endast ilmselt („ilmselt“ sellepärast, et lõpliku hinnangu peab andma Taani kohus) koondumise elluviimist, olgugi, et see võis olla koondumisega tingimuslikult seotud, see võis koondumist ette valmistada ja sellel võis olla mõju turule. Seda sellepärast, et ülesütlemine iseenesest ei aita kaasa KPMG Taani äriühingute suhtes teostatava kontrolli püsivale üleminekule.

Sellise järelduse kasuks rääkisid kohtu hinnangul ka asjaolu, et ülesütlemine puudutas ainult ühte koondumise osapoolt ja kolmandat isikut (KPMG Internationali) ning EY äriühingutel ei tekkinud ülesütlemisega võimalust teostada mingitki mõjuvõimu KPMG Taani äriühingute suhtes, kes olid konkurentsiõiguse tähenduses sõltumatud nii enne kui ka pärast ülesütlemist.

Kohus selgitas ka, et selline tõlgendus ei tähenda, et mis tahes koondumist ettevalmistavad tehingud, mis ei vii kontrolli üleminekuni, ei kuulu üldse konkurentsireeglite mõjusfääri, sest vana hea määrus 1/2003 ehk siis määrus, mis rakendab ELTL artikleid 101 ja 102 võib ikka kohalduda. Koondumiste kontrolli kohaldamisala laiendamine tehingutele, mis ei aita kaasa koondumise elluviimisele, mitte üksnes ei laiendaks koondumiste kontrolli määruse enda kohaldamisala, vaid vähendaks vastavalt ka määruse nr 1/2003 kohaldamisala, kuhu sellised tehingud enam ei kuuluks, olgugi et need võivad endast kujutada ettevõtjatevahelist kooskõlastatud tegevust ELTL art 101 tähenduses.

Kommentaar

Kohtu seisukoht toob veidi juurde selgust selle kohta, mis on lubatud omandamistehingute sõlmimise ja lõpuleviimise vahelisel ajal enne konkurentsiametilt loa saamist. See ei lahenda siiski küsimust, kust jookseb keelatu ja lubatu piir selleks perioodiks omandatava ettevõtte äritegevuse jätkamise kohta tehtud kokkulepete osas, mille eesmärk on tavapäraselt tagada väärtuse säilimine. Vahel esineb elulisi asjaolusid, nt omandatava ettevõtte juhtkonna vastuseis, mis võivad vajada kiiret tegutsemist ning vajadust sekkuda omandatava ettevõtte juhtimisse – selline sekkumine jääb jätkuvalt riskantseks.

Samuti tuleb silmas pidada, et omandaja ei või omandatava ettevõtte äritegevusse ega juhtimisse sekkuda ning tundlikku infot ei tohi vahetada isegi pärast koondumise loa saamist, kuid enne tehingu lõpuleviimist, sest enne tehingu lõpuleviimist on siiski veel tegu erinevate ettevõtjatega ning nendevaheline koostöö võib kujutada endast ettevõtjatevahelist kooskõlastatud tegevust ELTL art 101 tähenduses.

Diskrimineerimisest

Posted on by

 

pexels-photo-259092.jpeg19.04.2018 avaldas Euroopa Kohus otsuse Portugali autorite ühingut puudutava eelotsusetaotluse asjas C-525/16 – MEO. Kohtuasi puudutab turgu valitseva ettevõtja poolset hinnadiskrimineerimist ning kohtu värske otsus annab kasulikke selgitusi selle kohta, milliseid asjaolusid tuleb arvesse võtta otsustamaks, kas tegu on kuritarvitusliku diskrimineerimisega või mitte.

Ühed kokkuvõtlikumad ja kasulikumad selgitused diskrimineerimise kohta varasemas kohtupraktikas andis kohtujurist Mengozzi ettepanekus kohtuasjas Post Danmark C-209/10, p 43-46, kus selgitas nö esmase ja teisese diskrimineerimise vahet.[1] Kui Post Danmarki otsus puudutas eelkõige esmast diskirimineerimist ehk sellist olukorda, mis võib mõjutada konkurentsiolukorda turgu valitseva ettevõtja ja tema enda konkurentide vahel, siis seekordne MEO kohtuasi puudutab teisest diskrimineerimist ehk sellist olukorda, mis mõjutab konkurentsi eelneval või järgneval turutasandil.

Asjaolud

Portugali tasulise televisiooni pakkuja MEO kaebas sealsele konkurentsiametile, et Portugali autorite ühing (GDA) küsis MEOlt kõrgemaid autoritasusid kui MEO konkurendilt. MEO väitis, et selline tegevus kujutas GDA poolset turgu valitseva seisundi kuritarvitust. Huvitav on veel märkida, et GDA poolt MEOlt küsitavad hinnad oli määratud vahekohtuvaidluse tulemusel, kuivõrd GDA ja MEO ei olnud autoritasude osas kokkuleppele jõudnud.

Konkurentsiamet aga rikkumist ei tuvastanud ning MEO vaidlustas ameti otsuse kohtus, kes omakorda pöördus Euroopa Kohtu poole saamaks selgitusi, millistel tingimustel kujutavad turgu valitseva ettevõtja poolt rakendavad erinevad hinnad diskrimineerimist ja seega kuritarvitust ELTL art 102c mõttes.

Euroopa Kohtu seisukoht

Kohus tuletas alustuseks meelde, et kuritarvitus ei pruugi tekitada tagajärgi vaid turgu valitsevas seisundis ettevõtja enda konkurentsipositsioonile turul, kus ta tegutseb, seoses tema enda võimalike konkurentidega (so nö esmane diskrimineerimine).

Teisese diskrimineerimise kohta selgitas kohus, et selleks et ELTL artikli 102c kohaldamise tingimused oleksid täidetud, tuleb tuvastada mitte ainult see, et turgu valitsevas seisundis ettevõtja tegevus turul on diskrimineeriv, vaid et see võib ka kahjustada seda konkurentsisuhet, st halvendada kõnealuse ettevõtja osade kaubanduspartnerite konkurentsiolukorda, võrreldes teistega.

Omavahel konkureerivate kaubanduspartnerite diskrimineerimist saab pidada kuritarvitavaks ainult siis, kui turgu valitsevas seisundis ettevõtja tegevus võib juhtumi kõiki asjaolusid arvestades viia nende kaubanduspartnerite vahelise konkurentsi moonutamiseni. Sellises olukorras ei saa siiski nõuda, et lisaks esitataks tõendeid eraldi iga kaubanduspartneri konkurentsiolukorra tegeliku ja mõõdetava halvenemise kohta.

Küsimuses, kas ELTL artikli 102c kohaldamisel tuleb arvesse võtta võimaliku ebasoodsama konkurentsiolukorra raskust, viitas kohus Post Danmarki kohtupraktikale ning märkis, et konkreetse tuntavuse (de minimis) läve kehtestamine ei ole turgu valitseva seisundi kuritarvitamise kindlaksmääramiseks õigustatud. Siiski peab selleks, et artiklis 102c viidatud diskrimineeriv hinnapoliitika võiks tekitada ebasoodsama konkurentsiolukorra, turgu valitseva ettevõtja tegevus mõjutama selle ettevõtja huve, kelle suhtes kohaldati kõrgemaid hindu, võrreldes tema konkurentidega.

Rikkumise tuvastamiseks tuleb hinnata ettevõtja turgu valitsevat seisundit, läbirääkimispositsiooni seoses hindadega ning nende kehtestamise tingimusi ja korda, nende kehtivuse aega ja suurust ning seda, kas mitte ei rakendata strateegiat tõrjuda järgnevalt turult välja konkurentidega vähemalt sama tõhus kaubanduspartner. Seega omas käesoleva juhtumi puhul tähtsust, et MEO oli GDA üks olulisemaid kliente ja omas seega märkimisväärset läbirääkimisjõudu. Samuti oli asjakohane arvesse võtta, et MEO suhtes kohaldatavad hinnad olid määratud vahekohtu otsusega.

Kohus pidas asjakohaseks võtta arvesse ka seda, kui suure osa MEO kogukuludest moodustasid turgu valitseva ettevõtja sisendi hinnad. Kuivõrd antud juhul oli autoritasude osakaal MEO kogukuludest väike, siis mõjutas tariifide erinevus vähe MEO tulukust. Kui erinevate hindade mõju diskrimineerimisest mõjutatud ettevõtja kuludele või ka selle ettevõtja tootlusele või tulule ei ole märkimisväärne, võib sellest järeldada, et need erinevad hinnad ei mõjuta kuidagi selle ettevõtja konkurentsipositsiooni.

Viimaseks pidas kohus oluliseks märkida, kuivõrd GDA-l ei olnud järgneval turu tasandil endal majanduslikke huve, siis ei olnud tal ilmselt ka mingit huvi tõrjuda järgnevalt turult välja ühte oma kaubanduspartneritest.

Seega, kuigi lõpliku hinnangu konkreetsele vaidlusele peab andma Portugali kohus, on Euroopa Kohtu juhistest üsna ilmne, et antud juhtumi puhul ei piisanud pelgalt hinnaerinevusest selleks, et saaks rääkida turgu valitseva seisundi kuritarvitusest GDA poolt.

Kommentaar

Euroopa Kohtu selgitused diskrimineerimise kohta on igati teretulnud ja mõistlikud. Kui igasugune hinnaerinevus kujutaks alati kuritarvitust, siis oleks turgu valitsevate ettevõtjate olukord ikka üsna keeruline, sest paratamatult küsivad erinevad kaubanduspartnerid läbirääkimiste käigus väga erinevaid tingimusi ja kui turgu valitsev ettevõtja peaks kõigile alati täpselt ühesuguseid tingimusi pakkuma, siis hakkaks see juba teistpidi konkurentsi kahjustama, sest vähendaks konkurentsile omast ebakindlust ja ärisuhtes vajalikku paindlikkust.

 

[1] 43.      Esiteks ei puuduta eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimused turgu valitseva seisundi kuritarvitamist Post Danmarki klientide vahelise hinnadiskrimineerimise kujul, mis mõjutab nende klientide turgu või turgusid (teisene diskrimineerimine ehk secondary-line discrimination). 

44. Eelotsusetaotlusest ja põhikohtuasja toimiku materjalidest tuleneb nimelt, et Post Danmark ei vaielnud siseriiklikes kohtutes vastu Taani konkurentsiasutuste järeldusele, mille kohaselt see ettevõtja kohaldas erinevaid hindu kaubanduspartneritele, kes on EÜ artikli 82 lõike 1 punkti c tähenduses sarnases olukorras.

45. Eelotsusetaotluse esitanud kohus keskendub üksnes Post Danmarki poolt kohaldatavate hindade valikulisele alandamisele, mille mõju tooks kaasa või kui Taani konkurentsiasutused ei oleks sekkunud, oleks võinud kaasa tuua FK otsepostituse jaotamise turult Taanis väljatõrjumise või väljajätmise (esmane diskrimineerimine ehk primary-line discrimination).

46. Teisese diskrimineerimise ja esmase diskrimineerimise eristamine Taani ametiasutuste ja kohtute poolt on minu arvates otstarbekas ning lisaks toetab seda ka osa õigusteooriast.(15) Kuigi EÜ artiklis 82 sisalduvas kuritarvituste loetelus ei ole ammendavalt toodud selle artikliga keelatud turgu valitseva seisundi kuritarvitamise viisid, on selle eristamise abil minu arvates siiski võimalik selgitada suhteid EÜ artikli 82 teise lõigu punkti c kuuluvate diskrimineeriva hinnapoliitika viiside vahel, milleks on nimelt need, mille konkurentsivastane mõju avaldub „kaubanduspartnerite” turul või turgudel, pannes nad „ebasoodsasse konkurentsiolukorda” – mis vastab nn teisese diskrimineerimise olukorrale –, kuna määratluse poolest ei saa need kaubanduspartnerid konkureerida ettevõtjaga, kes kuritarvitab oma turgu valitsevat seisundit, ning need, mis esinevad turul, kus tegutsevad turgu valitseva seisundiga ettevõtja ja tema konkurendid, ning mis kuuluvad muude juhtumite hulka, mis seisnevad vastavalt EÜ artikli 82 teise lõigu punktile b toodangu, turgude või tehnilise arengu piiramises tarbijate kahjuks ning mille eesmärk on nimetatud konkurendid välja tõrjuda või välja jätta.

 

Huvitavaid väljavõtteid Hoffmann-La Roche’i kohtuasjast

Posted on by

pexels-photo-356054.jpeg

Euroopa Kohtu 23. jaanuari 2018. a lahend kohtuasjas C-179/16 – F. Hoffmann-La Roche jt on konkurentsigurmaanide seas palju kõneainet tekitanud. Kui nüüd päris konkurentsižargooni kasutada, siis tegu taaskord ühe by object rikkumisega, mida ei ole loetletud object box-is. Eestikeeli võiks siis öelda, et kohus tuvastas eesmärgipärase konkurentsiõiguse rikkumise ebatüüpilistel asjaoludel. Aga ka rikkumine ise oli eripärane, nagu ravimisektorile kombeks.

Asjaolud

Juhtum puudutas ravimitootjate Hoffmann-La Roche vähiravimit Avastin ja Novartise silmahaiguste ravimit Lucentis. Mõlemad ravimid töötas välja Roche’i kontsern, kuid kuna Roche ei tegutse silmahaiguste valdkonnas, siis anti Lucentise turustamiseks litsents Novartisele. Enne Lucentise turuletoomist, olid arstid Avastini hakanud välja kirjutama levinud silmahaigust maakula degeneratsiooni põdevatele patsientidele, kuigi see erines Avastini müügiloas ja ravimiomaduste kokkuvõttes toodud näidustusest. Avastini väljakirjutamine müügiloas märgitust erinevatel näidustustel levis üle maailma. Avastini madalama ühikuhinna tõttu jätkus selle kasutamine silmahaiguste raviks ka pärast Lucentise turuletoomist.

Roche ja Novartis hakkasid levitama infot, et Avastini kasutamisel silmahaiguste raviks (st müügiloast erinevatel näidustusel) võib esineda kõrvaltoimeid, mis kaasnevad selle ravimi intravitreaalse kasutamisega. Selline tegevus oli mõlema osapoole huvides, kuna võimaldas suurendada Lucentise läbimüüki ja seeläbi ilmselt ka Roche’i litsentsitasu. Itaalia konkurentsiamet leidiski, et ravimitootjate tegevuse eesmärk oli vähendada omavahelist konkurentsi ning et selline tegevus rikkus konkurentsi kahjustavate kokkulepete keeldu (ETLT artikkel 101 lg 1). Vaidlus jõudis välja Euroopa Kohtuni, kes nõustus konkurentsiametiga.

Kohtu järeldus ei ole asjaolusid arvestades väga üllatav. Mõnevõrra huvitavamad on aga kohtu märkused kaubaturu, seonduva piirangu ja eesmärgil põhineva konkurentsipiirangu mõiste kohta.

Asendatavus ja kaubaturu määratlus

Vahetatavust või asendatavust ei hinnata üksnes asjaomaste kaupade ja teenuste objektiivsete tunnuste põhjal. Samuti tuleb arvesse võtta konkurentsitingimusi ning nõudluse ja pakkumise struktuuri turul (p 51).

Arvestades ravimisektoris valitseva konkurentsi eripära, võib ELTL artikli 101 lõike 1 kohaldamise seisukohast asjaomane turg üldjuhul hõlmata ravimeid, mida võidakse kasutada samade ravinäidustuste korral, kuivõrd ravimeid välja kirjutavad arstid lähtuvad peamiselt ravimite raviomaduste ja tõhususe kaalutlustest (p 65).

Rikkumisperioodil kirjutati Avastini sageli välja silmahaiguste raviks, hoolimata sellest, et selle müügiluba ei hõlmanud neid näidustusi. Selline asjaolu annab järelikult tunnistust konkreetsest asendatavuse suhtest kõnealuse ravimi ja silmahaiguste raviks loa saanud ravimite vahel, mille hulka kuulub Lucentis. See on nii seda enam, et kuna Avastini väljastatakse retsepti alusel, oli nõudlust selle ravimi järele müügiloaga hõlmamata silmahaiguste raviks võimalik täpselt hinnata (p 66).

ELTL artiklit 101 tuleb tõlgendada nii, et selle artikli kohaldamisel võib liikmesriigi konkurentsiasutus lisaks asjassepuutuvate haiguste raviks loa saanud ravimitele pidada asjaomasele turule kuuluvaks ka teist ravimit, mille müügiluba ei hõlma seda ravi, kuid mida selleks siiski kasutatakse ja millel on seega konkreetne asendatavuse suhe esimesena nimetatud ravimitega (p 67).

Seonduv piirang (ancillary restraint)

Selle kindlakstegemisel, kas piirang võib ELTL artikli 101 lõikes 1 ette nähtud keelu kohaldamisalast välja jääda põhjusel, et see kaasneb põhitehinguga, mis ei ole konkurentsivastane, tuleb analüüsida, kas nimetatud tehingu sooritamine on kõnealuse piirangu puudumise korral võimatu. Asjaolu, et nimetatud tehingut on kõnealuse piirangu puudumise korral lihtsalt keerulisem sooritada või see on vähem kasumlik, ei saa pidada selliseks, et sellega tagatakse piirangu objektiivne vajalikkus, mis on nõutav, et piirangut saaks pidada tehinguga kaasnevaks. Niisugune tõlgendus laiendaks nimelt seda mõistet piirangutele, mis ei ole põhitehingu sooritamiseks rangelt vajalikud. Selline tulemus kahjustaks ELTL artikli 101 lõikes 1 ette nähtud keelu kasulikku mõju (p 71).

Ravimi turustamist käsitleva litsentsilepingu poolte vahel sõlmitud keelatud kokkulepe, millega selle ravimi konkreetsete haiguste raviks kasutamisele avaldatava konkurentsisurve vähendamiseks püütakse piirata kolmandate isikute tegevust, mis seisneb teise ravimi samade haiguste raviks kasutamise edendamises, ei jää selle sätte kohaldamisalast välja põhjusel, et see kokkulepe kaasneb kõnealuse lepinguga (p 75).

Eesmärgil põhinev konkurentsipiirang

Selleks et teha kindlaks, kas kõnealuse kokkuleppe saab kvalifitseerida eesmärgil põhinevaks konkurentsipiiranguks, tuleb tähelepanu pöörata eelkõige selle tingimuste sisule, eesmärkidele, mida sellega soovitakse saavutada, ning kokkuleppe majanduslikule ja õiguslikule taustale (p 79).

Selle tausta hindamisel tuleb arvesse võtta asjassepuutuvate kaupade või teenuste laadi ning asjaomase turu või asjaomaste turgude toimimise ja struktuuri tegelikke tingimusi /…/. Kui tekib küsimus, kas farmaatsiatoodete sektoris on sõlmitud keelatud kokkulepe, tuleb seega võtta arvesse neid tooteid reguleerivate liidu õigusnormide mõju (p 80).

ELTL artikli 101 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et selle sätte tähenduses „eesmärgil põhineva“ konkurentsipiiranguna on käsitatav kahte konkureerivat ravimit turustava kahe ettevõtja vahel sõlmitud keelatud kokkulepe, mis valdkonnas esinevate teadusandmete ebakindluse kontekstis puudutab ravimiametile, tervishoiutöötajatele ja laiale üldsusele eksitava teabe edastamist kõrvaltoimete kohta, mis võivad kaasneda neist ravimitest ühe kasutamisega selliste haiguste raviks, mida selle ravimi müügiluba ei hõlma, et vähendada konkurentsisurvet, mida niisugune kasutamine avaldab teisele ravimile (p 95).

Kommentaar

Eelpool toodud lõikudes sisaldub ka ohtralt viiteid varasemale kohtupraktikale, mille siit tekstist praegu välja jätsin. Need viited võivad mõnel juhul päris kasulikud olla.

Üldiselt on kohtu poolt antud selgitused seotud eelkõige konkreetsed juhtumi eripärast asjaoludega, mida just kuigi tihti samal moel ette ei tule. Seepärast ei ole see ilmselt edasiseks nö object box-i laiendav lahend. Siiski tasub meelde jätta ravimisektori kaubaturu määratlus, mis on selgelt laiem kui ATC-3 tasemel põhinev määratlus.

Minu enda jaoks tekitas see lahend aga vastakaid tundeid ravimireklaami seisukohast – ühelt poolt ei või ravimitootjad ravimiregulatsiooni kohaselt jagada infot, mis ei ole ravimiomaduste kokkuvõttega täielikus kooskõlas. Teisalt ei või nad ka sekkuda, kui ravimit kasutatakse sellest kokkuvõttes hoopis muudel näidustustel. Aga see on juba ühe teise artikli teema.

[1] Euroopa Kohtu 23.01.2018 otsus kohtuasjas C-179/16, F. Hoffmann-La Roche jt..

UCP direktiivi mõjud B2B sfääris

Posted on by

Ebaausate kaubandustavade direktiiv (UCP direktiiv) on üks põnev instrument, sest see lähtub maksimumharmoniseerimise põhimõttest, st see keelab liikmesriikidel kehtestamast nii direktiivi nõuetest leebemaid kui ka rangemaid tarbijaid kaitsvaid meetmeid. Seepärast tuleb ikka aeg-ajalt ette huvitavaid kohtulahendeid selle kohta, mis liiki piirangud liikmesriikide õiguses juhtuvad UCP direktiiviga vastuolus olema.

Euroopa Kohus on varasemalt kohtuasjas C-343/12 – Euronics Belgium leidnud, et UCP direktiivi tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus siseriiklik õigusnorm, milles on ette nähtud üldine keeld kaupa kahjumiga müügiks pakkuda või müüa, kui selle sätte eesmärk on tarbijakaitse.

Hispaanias oli aga kehtestatud üldine keeld müüa kaupa kahjumiga, sh ka hulgi- ja jaemüüja (st B2B) vahelistes suhtes, millel puudus iseenesest otsene puutumus tarbijamüügiga (B2C). Selle keelu pinnalt jõudis vaidlus eelotsusetaotlusega taas Euroopa Kohtusse kohtuasjas C-295/16 – Europamur Alimentación. Euroopa Kohus leidis, et ka selline keeld on vastuolus UCP direktiiviga, kuivõrd selle seaduse üldine eesmärk oli kaitsta tarbijaid. Kuna kahjumlik müük ei ole direktiivi kohaselt ebaaus, on kahjumiliku müügi keeld direktiiviga vastuolus.

Vot nii laienes UCP direktiivi mõjusfäär nagu niuhti ka B2B suhetesse.

Luksuskaupadest tervise tarkvarani

Posted on by

Välismaiste advokaadibüroode uudiskirjade voogu jälgides jääb küll mulje, et iga enesest vähegi lugupidav konkurentsiadvokaat on tänaseks juba kirjutanud uudisnupu ja/või kommentaari Coty kohtuotsuse kohta, mis käsitleb valikulist turustussüsteemi ja volitatud edasimüüjate poolt kolmandate isikute veebiplatvormidel (nagu nt amazon vms) edasimüügi keelustamist. No ja ega ma ei saa siis ka kehvem olla – kirjutan ka lühida ülevaate. Aga kuna pole ammu bloginud, siis vahepeal on tulnud Euroopa Kohust ka muid olulisi kohtuotsuseid, mida tasuks meelde jätta.

Coty kohtuasi

Coty kohtuotsus asjas C-230/16 puudutas Saksa kohtu poolt esitatud eelotsuse taotlust luksuskosmeetikatoodete tarnija Coty ja tema volitatud edasimüüja vahelises vaidluses. Küsimuse all oli, kas valikulise edasimüügi korral võib tarnija keelata müüa edasimüüjal tarnija tooteid kolmandate isikute veebiplatvormidel.

Kohus kordas üle varasema kohtupraktika, mille kohaselt on kokkulepete keelu sättega (ELTL 101(1)) kooskõlas luksuskaupade valikuline turustussüsteem, mille esmane eesmärk on säilitada nende kaupade luksuslikku imagot, kui edasimüüjate valik toimub kvalitatiivset laadi objektiivsete kriteeriumide alusel, mis määratakse ühetaoliselt kindlaks kõikide potentsiaalsete edasimüüjate suhtes ja mida kohaldatakse mittediskrimineerivalt, ning kui määratletud kriteeriumid ei lähe kaugemale sellest, mis on vajalik. Seejuures rõhutas kohus korduvalt, et tegu peab olema luksuskaupadega ja kõik eelpool nimetatud tingimused peavad olema täidetud.

Varasemast kohtupraktikast tuleneb ka see, et täielik interneti teel kaupade müümise piirang ei ole isegi valikulise süsteemi puhul siiski lubatud. Praegune juhtum ei käsitlenud aga täielikku interneti teel müügi piirangut, vaid üksnes sellist piirangut, mille kohaselt edasimüüja ei või müüa tooteid kolmandate isikute veebiplatvormidel, mille puhul kolmanda osapoole kasutamine on tarbijale nähtav. Sellist piirangut pidas kohus valikulise edasimüügisüsteemi puhul kohaseks ja vajalikuks ning seega ka lubatavaks. Lisaks selgitas kohus, et vertikaalse grupierandi mõistes ei kujuta sedalaadi piirang endast edasimüüja klientide piirangut ega passiivse müügi piirangut.

Meil pole see kohtuotsus kuigi palju kajastust leidnud. Tegelikult pole Eesti ettevõtete nõustamisel sedalaadi piirangute lubatus või keelatus kuigi sageli küsimuseks olnud, sest kohalikud tootjad enamasti kuigi suuri valikulise edasimüügisüsteeme ise püsti ei pane. Kohalikud edasimüüjad aga peavad leppima suurte rahvusvaheliste tarnijate poolt kehtestatud tingimustega, kes on oma edasimüügilepingute põhjad lasknud enamasti teha EL reeglite alusel. Siiski ei jää Coty kohtuotsuse mõjud ilmselt ka Eestis päris olematuks, sest võib eeldada, et nii mitmedki tarnijad tahavad hakata oma lepinguid kohtu uute suuniste valguses kohandama ja seeläbi jõuavad selle otsuse mõjud järellainetusena ka meie ettevõtjateni.

Kohustuste siduvaks muutmisega lõpetatud otsuste õiguslik tähendus – Gasobra jt vs Repsol kohtuasi

Novembris tegi Euroopa Kohus olulise otsuse Hispaania kohtust tulnud eelotsuse taotluse asjas C-547/16, mis puudutas pika vinnaga vaidlust kütusemüügi ainuõiguslikulepingute üle Repsoli ja jaemüüjate vahel.

Euroopa Komisjoni esialgse hinnangu kohaselt rikkusid Repsoli lepingud konkurentsieeskirju. Kuid Komisjon lõpetas siiski menetluse ilma rikkumist lõplikult tuvastamata, kuna Repsol võttis komisjoni ees siduvad kohustused konkurentsiolukorra parandamiseks (sh lubadus lepingud lõpetada jm).

Sellele järgnesid kütuse jaemüüjate kahjunõuded Repsoli vastu Hispaania kohtutes, mis palusid Euroopa Kohtult tõlgendust Euroopa Komisjoni poolt kohustuste siduvaks muutmisega lõpetatud otsuste õigusliku tähenduse kohta.

Euroopa Kohus asus seisukohale, et sedalaadi otsused ei välista riigisiseste kohtute pädevust kõnealuseid lepinguid konkurentsieeskirjade alusel hinnata ja rikkumisi tuvastada. Kohus läks aga veelgi kaugemale ja selgitas, et liikmesriigi kohus peab nii ELL artikli 4 lõikes 3 sätestatud lojaalse koostöö põhimõttest kui ka liidu konkurentsiõiguse tõhusa ja ühetaolise kohaldamise eesmärgist tulenevalt arvesse võtma komisjoni esialgset hinnangut ning käsitlema seda kui kaudset või isegi esialgset tõendit kõnealuse lepingu konkurentsivastase laadi kohta ELTL artikli 101 lõike 1 seisukohast.

Selline tõlgendus on päris jõuline ja karm ning pärsib ilmselt menetlusaluste ettevõtjate indu edaspidi komisjoni eest kohustusi võtta. Kohustuste võtmisega võid ju pääseda Euroopa Komisjoni trahvist, kuid mitte kahjunõuetest. Samas trahviotsuse alusel rikkumise tuvastamist on võimalik Euroopa Kohtusse edasi kaevata, kuid kohustust siduvaks muutmisega otsuse puhul ju komisjon rikkumise osas lõplikku seisukohta ei võta ning seda ei saa ka vaidlustada. Küll aga peaks liikmesriigi kohtud sellist otsust edaspidi käsitlema kui tõendit rikkumise toimepanemisest. See teeb kahju nõudjate elu oluliselt lihtsamaks.

Tarkvara kui meditsiiniseade – Snitem ja Philips France kohtuasi

 Vahelduseks konkurentsiteemadele ka üks meditsiiniteemaline kohtuasi C-329/12 – jällegi tegu eelotsuse taotlusega, seekord Prantsusmaalt. Küsimuse all oli, kas retseptiravimite väljakirjutamise abitarkvara, millel inimkehaga kokkupuude puudub, võib kujutada endast meditsiiniseadet vastava direktiivi mõistes.

Taustainfoks neile, kes meditsiiniseadmete regulatsiooniga varasemalt kokku pole puutunud – meditsiiniseadmed on nimelt üsna põhjalikult reguleeritud (nt need peavad reeglina kandma CE märki ja nende turuletoomisest tuleb Eestis teavitada Terviseametit jne). Seega toote suhtes rakenduvate nõuete kindlaksmääramise seisukohalt on oluline vahe, kas tegu on meditsiiniseadmega või mitte.

Niisiis, Euroopa Kohtu hiljutiste selgituste kohaselt tuleb lugeda meditsiiniseadmeks muuhulgas ka tarkvara, mille üks funktsioon võimaldab kasutada patsiendi andmeid eeskätt selleks, et tuvastada vastunäidustused, ravimite koostoime ja liigsed annused ja seda isegi siis, kui see tarkvara ei avalda toimet otseselt inimkehas või ‑kehale.

Seda tõlgendust tasub silmas pidada ka Eesti IT valdkonnas toimetajatel, kes meditsiiniandmetega kokku puutuvad.