Kuidas tuvastada liiga kõrgeid hindu?

overpaying-300x300

Euroopa Kohtu järjekordne otsus annab olulisi suuniseid, kuidas tuvastada turgu valitseva ettevõtja poolt rakendatavaid liiga kõrgeid hindu. Kuigi see otsus puudutab autoriõiguste ühingu liialt kõrgeid autoritasusid, omavad kohtu juhised liiga kõrge hinna tuvastamise meetodite kohta ka laiemat kandepinda. Niisiis, täna kirjutan Euroopa Kohtu 14.09.2017 otsusest C-177/16 Läti autoriõiguste ühingut AKKA/LAA puudutanud eelotsuse taotluse asjas.

Asjaolud

Läti konkurentsiamet leidis, et Läti autoriõiguste ühing AKKA/LAA kuritarvitas oma turgu valitsevat seisundit kehtestades liiga kõrged autoritasud. Amet määras selle eest trahvi ligikaudu 32 000 eurot.

Läti konkurentsiameti seisukoha aluseks oli võrdlus teiste riikidega. Esmalt võrdles amet Lätis kehtestatud tasumäärasid muusikateoste kasutamise eest kaubanduspindadel ja teeninduskeskustes määradega, mida kohaldati Leedus ning Eestis, kuna need on naaberliikmesriigid ja naaberturud. Konkurentsinõukogu järeldas, et Läti tasumäärad olid kõrgemad kui Eestis ja suures osas kõrgemad kui Leedus kehtestatud määrad. Lisaks võrdles amet ostujõupariteedi indeksi („OJP indeks“) põhjal ligikaudu 20 muus liikmesriigis kehtivaid tasumäärasid ja tuvastas sellega seoses, et Läti tasumäärad ületasid 50%–100% võrra teistes liikmesriikides kohaldatud hindade keskmist taset.

AKKA/LAA vaidlustas ameti otsuse Läti kohtus ning üheks vaidlustuse aluseks olid ameti poolt kasutatud võrdlusmeetod.  Vaidlus jõudis lõpuks välja Läti kõrgeima kohtuni, kes otsustas küsida Euroopa Kohtu tõlgendust, milliste võrdlusmeetoditega tuleb tuvastada liiga kõrget hinda ELTL 102 tähenduses.

Euroopa Kohtu seisukoht

Kohus tuletas meelde juba välja kujunenud kohtupraktikat, mille kohaselt tuleb liialt kõrge hinna tuvastamiseks kasutada 2-astmelist testi:

1) kas vahe tegelikult kantud kulude ja tegelikult nõutud hinna vahel on suur?

2) kui jah, siis kas kehtestatud hind on ebaõiglane olgu siis absoluutsel tasemel või võrreldes konkureerivate toodetega?

Kuid selline 2-astmeline test ei ole siiski ainus võimalus liiga kõrge hinna tuvastamiseks. Sobiv meetod liiga kõrge hinna tuvastamiseks on ka hindade võrdlus teistes liikmesriikides kehtestatud hinnatasemega. Kui turgu valitsev ettevõtja kehtestab oma teenuste eest tasud, mis on tunduvalt suuremad teistes liikmesriikides nõutavatest, võib see viidata kuritarvitusele. Kuid kohus täpsustas, kuidas sellist võrdlust läbi viia.

Kohus märkis, et võrdlust ei saa lugeda ebapiisavalt representatiivseks pelgalt seetõttu, et see hõlmab piiratud arvu liikmesriike. Kohus rõhutas aga, et võrdlusliikmesriigid tuleb valida objektiivsete, asjakohaste ja kontrollitavate kriteeriumide põhjal. Nende kriteeriumide hulgas võivad olla eelkõige tarbimisharjumused ja muud majanduslikud või sotsiaal-kultuurilised asjaolud, nagu sisemajanduse kogutoodang elaniku kohta ning kultuuriline ja ajalooline pärand. Seepärast ei saa olla minimaalset arvu võrreldavaid turge ning analoogsete turgude valik sõltub iga juhtumi eripärastest asjaoludest.

Lisaks rõhutas kohus, et hindu tuleb võrrelda ühetaolisel alusel. Näiteks vaidlusaluse kohtuasja puhul tuleb tuvastada, kas valitud võrdlusriikides on tasude arvutamise meetod, mis põhineb kaubanduspinna või teeninduskeskuse pindalal, analoogne Lätis kohaldatava arvutusmeetodiga. Täiendavalt tuleb hindu korrigeerida OJP indeksiga.

Kui eelpool kirjeldatud võrdluse tulemusel selgub, et hinnaerinevus eksisteerib, siis kuidas, et hinna erinevus on nii märkimisväärne, et seda tuleb pidada kuritarvitavaks? Selles osas selgitas kohus, et kui hinnaerinevus on oluline ja kestev, võib pidada hinda liiga kõrgeks. Sel juhul peaks turgu valitsev ettevõtja tõendama, et tema hinnad on õiglased, tuginedes objektiivsetele asjaoludele, mis mõjutavad halduskulusid või autoriõiguste omanikele tasude maksmist.

Kommentaar

Miks ma arvan, et see otsus omab laiemat kõlapinda kui üksnes autoritasude määramine?

Sellepärast, et olukorda, kus pelgalt kulude ja hinnavõrdlus ei anna adekvaatset tulemust võib olla muudeski valdkondades. Lisaks, nõuab ka 2-astmeline test hindade võrdlust konkureerivate toodetega ning kohtu poolt antud juhised võrdlusmeetodi kohta kehtivad ka sel juhul. Ehk siis lühidalt kokku võttes:

  • võrdlusalused tuleb määrata objektiivsete, asjakohaste ja kontrollitavate kriteeriumide põhjal;
  • võrreldavad hinnad peavad olema ühetaolised;
  • teiste riikide hinnatasemeid võrreldes tuleb hindu korrigeerida ostujõupariteedi indeksiga.

Inteli otsus – kas miskit uut turgu valitseva seisundi kuritarvituste regulatsioonis?

Kolmapäeval (06.09.2017) avaldas Euroopa Kohus kauaoodatud kohtu suurkoja otsuse Inteli kohtuasjas C-413/14 P, mis puudutab turgu valitseva ettevõtja poolt rakendatavaid eksklusiivsuskohustusi ja lojaalsusallahindlusi. Konkurentsiõiguse gurmaanidel tasub kindlasti seda otsust lugeda, sest Euroopa Kohus on selles otsuses andnud olulisi uusi suuniseid turgu valitseva seisundi kuritarvituste tuvastamiseks (NB! Ettevaatust, soovitan lugeda ingliskeelset versiooni, sest eestikeelses on tõlkeapse, mis sisu valesti edasi annavad).

Asjaolud

2009. aastal määras Euroopa Komisjon Intelile 1,06 miljardi euro suuruse trahvi (see oli sel ajal suurim ühele ettevõttele komisjoni poolt konkurentsiõiguse rikkumise eest määratud trahv; tänaseks on Google’le määratud 2,42 miljardilise trahvi kõrval Inteli trahvisumma muidugi kahvatub). Komisjon leidis oma otsuses, et Intel oli kuritarvitanud turgu valitsevat seisundit protsessorite kaubaturul.

Intel oli andnud arvutite tootjatele (Dell, Lenovo, HP ja NEC) allahindlusi tingimusel, et nad ostavad temalt kõik või peaaegu kõik oma x86-protsessorid (so lojaalsusallahindlus). Lisaks maksis Intel neile  boonuseid selle eest, et nad viivitaksid, tühistaksid või piiraksid konkurendi AMD protsessoritega varustatud toodete turustamist. Komisjoni hinnangul oli Inteli sellisel tegevusel konkurenti väljatõrjuv mõju.

Intel vaidlustas komisjoni otsuse Üldkohtus, kuid viimane jättis oma 2014. aasta otsusega T-286/09 komisjoni otsuse jõusse. Intel kaebas Üldkohtu otsuse edasi Euroopa Kohtusse, kus selle üle otsustas kohtu suurkoda, mis juba iseenesest viitab otsuse kaalukusele.

Vahepealne debatt

See sama Inteli kohtuasi andis alust ka Wouter Wilsi artiklile, millest kirjutasin siinsamas blogis mõnda aega tagasi, vt siit. Meeldetuletuseks – Wils oli kriitiline majanduspõhisema lähemese suhtes ja leidis, et eksklusiivsusklauslid peaks igal juhul olema turgu valitsevate ettevõtjate puhul keelatud sõltumata nende kestusest, ulatusest jne, sest igasugune eksklusiivsus on suunatud konkurentide tõrjumisele. Nagu alljärgnevast nähtub, asus Euroopa Kohus siiski Wilsist erinevale seisukohale.

Euroopa Kohtu seisukoht

Esmalt tuletas kohus meelde juba välja kujunenud kohtupraktikat, et igasugune tõrjuv käitumine ei ole alati kuritarvitus. Ka toimiv konkurents (ingl. k. competition on merits) võib konkurendid turult tõrjuda, kui nad on vähem efektiivsed ja seega tarbijatele vähem atraktiivsed eelkõige hinna, valiku, kvaliteedi või innovatsiooni poolest.

Samas pole igasugune hinnakonkurents siiski turgu valitseva ettevõtja jaoks lubatud. ELTL artikkel 102 keelab turgu valitseval ettevõtjal viljeleda tegevust, millel võib olla sama tõhusate konkurentide jaoks väljatõrjuv mõju, tugevdades tema turgu valitsevat seisundit muude vahenditega kui need, mis põhinevad toimival konkurentsil.

Turgu valitsev ettevõtja kuritarvitab oma seisundit, kui ta seob oma kliente eksklusiivsuskohustusega või -lubadusega ükskõik, kas mingi tasu eest või mitte ja ükskõik kas kliendi enda soovil või mitte. Sama kehtib ka lojaalsusallahindluste suhtes ehk siis juhul, turgu valitsev ettevõtja küll ei seo kliente vormilise kohustusega, ent teeb nende klientidega sõlmitud kokkulepete alusel või ühepoolselt allahindlusi tingimusel, et klient – olgu tema ostutehingute maht suur või väike – varustab end kogu oma vajaduse või sellest olulise osa ulatuses turgu valitsevalt ettevõtjalt soetatava kaubaga.

Kohus märkis, et senist kohtupraktikat tuleb siiski täpsustada selliselt, et kui turgu valitsev ettevõtja väidab haldusmenetluses tõenditele tuginedes, et tema tegevusel ei olnud võimet konkurentsi piirata ega väljatõrjumist põhjustada, tuleb komisjonil seda analüüsida. Sellises olukorras peab komisjon analüüsima järgmist:

  • ettevõtja turgu valitseva seisundi olulisust asjaomasel turul;
  • etteheidetava tegevuse osakaalu turul;
  • allahindluste tingimusi ja nende andmise korda, nende kestust ja suurust;
  • sama tõhusate konkurentide väljatõrjumise eesmärgist kantud strateegia võimalikku olemasolu.

Väljatõrjumise võimalkkuse analüüs on oluline ka selle hindamisel, kas artikli 102 alusel keelatud käitumine võib olla objektiivselt põhjendatud. Tuleb hinnata, kas väljatõrjuvat mõju tasakaalustab tõhususest saadav eelis, millest võidab ka tarbija. Selline konkurentsile soodsate ja ebasoodsate mõjude kaalumine on võimalik ainult peale selle hindamist, kas tegevus oma olemuselt omab võimet vähemalt sama tõhus konkurent välja tõrjuda.

Kohus leidis, et kui komisjon viis kuritarvitust tuvastavas läbi sellise analüüsi, siis pidi ka Üldkohus hindama Inteli poolt esitatud tõendeid, mis komisjoni vastava analüüsi tulemused kahtluse alla seadsid, kuid Üldkohus oli jätnud need hindamata. Seepärast saatis kohus asja tagasi Üldkohtule.

Seega pole see kohtusaaga veel Inteli jaoks veel lõppenud.

Mida olulist eelnevatest kohtu seisukohtadest järeldada?

Esiteks kindlasti seda, et oma täpsustusega kohtupraktika kohta tegi kohus selgeks, et eeldust, et eksklusiivsuskohustused ja lojaalsusallahindlused omavad väljatõrjuvat mõju peab turgu valitseval ettevõtjal siiski olema võimalik ümber lükata konkreetse käitumisega seotud tegelike asjaoludega. Ehk siis käitumise mõjudepõhine hindamine ei ole siiski välistatud. Siinkohal on oluline märkida, et senise kohtu praktika kohaselt oli kuritarvituse tuvastamisel ainus pääsetee objektiivsete põhjendatuste olemasolu, kuid praktikas on neile tuginemine peaaegu võimatuks osutunud.

Teiseks selgitab see otsus sama tõhusa konkurendi testi (as efficient competitor ehk AEC testi) rolli. Selleks, et hinnata, kas tegevuse kahjulikud ja kasulikud mõjud on tasakaalus, tuleb kõigepealt selgeks teha kahjulikud mõjud ja seda on võimalik teha AEC testiga. Samas ei ütle kohus siiski, et AEC test on ainuvõimalik ja alati kohustuslik kahjulike mõjude tuvastamiseks.

Seega eksivad need, kes AEC testi juba täiesti surnuks on tunnistanud. Samas ei omista see otsus AEC testile ka otsustavat rolli ega heida kõrvale senist nö per se rikkumiste kohtupraktikat. AEC test ei ole alati kohustuslik ega ka ainuvõimalik viis kuritarvituse esinemise hindamisel, kuid see on üks võimalik vahend komisjoni tööriistakastis.

Paar märkust ka muude aspektide kohta

Kohtu otsusest tuleb ka olulisi selgitusi komisjoni jurisdiktsiooni ja menetlusõiguslike aspektide osas.

Jurisdiktsiooni osas selgitas kohus, et rahvusvaheline avalik õigus võimaldab põhjendada EL-i konkurentsiõiguse kohaldamist väljaspool EL-i aset leidnud käitumise suhtes kas rakendamise testi või kvalifitseeritud mõju testi alusel. Viimane võimaldab põhjendada liidu jurisdiktsiooni, kui on ette näha, et tegevus avaldab EL-is vahetut ja märkimisväärset mõju. Seda tuleb tuvastada vaadates ettevõtja tegevust kogumis (mitte üksikute tegevuste või lepingute põhjal). Piisab sellest, kui tegevuse mõju konkurentsile on tõenäoline.

Menetluslikud aspektid puudutasid eelkõige komisjoni poolt võetavate ütluste salvestamise kohustust. Kuna see ei puuduta otseselt konkurentsiõiguse rikkumise menetlusi Eestis, siis ei hakka sellest praegu siiski pikemalt kirjutama.

Arengud Amazoni “parima hinna klausli”kaasuses

Parima hinna ehk “most-favoured-nation” (“MFN”) klauslid on konkurentsiõiguse seisukohast üks kahtlane teema. Ühelt poolt ei ole vähemalt EL-i kohtupraktikas selget positsiooni võetud, et millal need lubatud või keelatud on. Teisalt, Euroopa Komisjoni ja teiste konkurentsiasutuste menetlustest on parima hinna klauslid siiski läbi käinud. Seepärast tuleb nendega ettevaatlik olla.

Põhjus, miks ma neist just täna kirjutan, on tänane komisjoni pressiteade Amazoni kaasuse kohta. Nimelt alustas komisjon juba 2015. a juunis uurimist Amazoni ja e-raamatute kirjastajate vahelistes lepingutes olevate parima hinna/ parimate tingimuste klauslite osas. Nende klauslite kohaselt peavad e-raamatute kirjastajad Amazoni teavitama, kui nad pakuvad Amazoni konkurentidele soodsamaid või alternatiivseid tingimusi (nt uusi ärimudeleid jms) kui Amazonile. Samuti kohustuvad nad samu tingimusi pakkuma ka Amazonile.

Komisjoni hinnangul muudavad sellised klauslid teiste e-raamatute müüjate jaoks Amazoniga konkureerimise ning uute ja innovatiivsete toodete ja teenuste arendamise keeruliseks. Samuti piiravad need konkurentsi erinevate e-raamatute müüjate vahel ning vähendavad tarbijate valikuvõimalusi. Seepärast leiab komisjon, et “Amazoni käitumine võib rikkuda konkurentsieeskirju, mis keelavad turgu valitseva seisundi kuritarvitamise ja konkurentsi piiravad äritegevused”.

Et menetlus lõpetada ja trahvi vältida, on Amazon nõus võtma kohustuse selliseid tingimusi mitte jõustada ning uutes lepingutes selliseid tingimusi enam mitte kasutada. Komisjon kutsubki tänases pressiteates huvitatud osapooli andma Amazoni poolt välja pakutud kohustuste osas tagasisidet.

Kuivõrd sarnaselt varasema Booking.comi parima hinna klausli menetlusega lõpeb ilmselt ka see kaasus kohustuste võtmisega ja ilma konkreetset Amazoni poolset rikkumist tuvastamata, ei too ka see kaasus selgust juurde parima hinna klauslite konkurentsiõigusliku käsitluse osas. Kas parimad hinna klauslid kujutavad ennast ikkagi ka kokkulpete keelu rikkumist või on need keelatud üksnes turgu valitseva ettevõtja puhul? Kui need kujutavad endast kokkulepete keelu rikkumist, siis kas need võivad olla siiski lubatavad vertikaalse grupierandi alusel, kui osapoolte turuosad on alla 30% (põhimõttel, et kõik, mis pole grupierandiga keelatud, on lubatud)?

Kuivõrd selliseid klausleid tuleb ka Eesti ettevõtjate vahelistes lepingutes aeg-ajalt ette, tahaks küll saada selgemaid pidepunkte komisjoni suunalt. Veelgi enam abi oleks muidugi Euroopa Kohtu suunistest mõnes eelotsuse asjas. Kuniks seda pole on selliste klauliste kasutamine vaid “omal riisikol”…

 

 

 

Arengud Läti konkurentsiõiguses

gaas

Läti riigikohus jättis 19. septembri otsusega jõusse Läti konkurentsiameti otsuse, mille kohaselt Läti turgu valitsev gaasimüüja AS Latvijas gaze kuritarvitas oma seisundit, kui keeldus maagaasi tarnelepingute sõlmimisest kasutajatega enne, kui nad on tasunud eelmiste kasutajate võlgade eest. Sellise kuritarvituse eest oli Läti konkurentsiamet määranud gaasimüüjale 2 miljonit eurot trahvi ning see trahv jäi jõusse.

Maagaasi kasutajad (nii ettevõtted kui kodumajapidamised), kes Latvijas Gaze nõudmiste tõttu on pidanud kinni maksma eelmiste kasutajate võlad, võivad nõuda gaasimüüjalt kahju hüvitamist koos intressiga. Kuivõrd gaasimüüja poolne turgu valitseva seisundi kuritarvitamine on tuvastatud, peaksid kasutajad tõendama üksnes kahju olemasolu ja suurust.

Eestis on turgu valitseva seisundi kuritarvitamine väärtegu ning maksimaalne trahv sellise rikkumise eest on 400 000 eurot. Seega Läti reeglid on selgelt karmimad. Kuid erinevus ei seisne üksnes trahvi võimalikus määras. Konkurentsireeglite rikkumise menetlemine väärteomenetluses on menetleja jaoks paras takistuste rada, mistõttu on trahvid turgu valitseva seisundi kuritarvitamise eest Eestis olnud harvad.

Rekordtrahv konkurentsiõiguse rikkumise eest – 2,9 miljardit eurot. Lisaks Google’ist ka…

Täna teatas Euroopa Komisjon, et määras Euroopa veoautode tootjatele MAN, Volvo/Renault, Daimler, Iveco ja DAF trahvi kogusummas üle 2,9 miljardi euro kartellikeelu rikkumise eest. See on kõigi aegade suurim komisjoni poolt konkurentsireeglite rikkumise eest määratud trahv. Kui nüüd trahvi suuruse osas taustsüsteemi luua, siis Eesti 2016. a riigieelarve tulude maht kokku on 8,8 miljardit. Seega on seekordse trahvi suurus ligi kolmandik Eesti riigi eelarvest.

Mille eest siis selline trahv määrati?

Komisjon tuvastas, et eelpool nimetatud veokite tootjad leppisid 14 aasta jooksul (1997-2011) veokite baashinnakirja tõusudes. Samuti lepiti kokku keskkonna nõuete täitmise edasi lükkamises ja nende nõuete täitmisega seotud kulude tarbijatele ülekandmises.

Kuidas kartellile jälile saadi?

MAN andis esimesena kartelli komisjonile üle ja sai ise trahvist vabaks (kui ka MAN oleks trahvi saanud, siis tema trahv oleks olnud täiendavalt 1,2 miljardit). Ka ülejäänud kartelli osalised tegid komisjoniga suuremal või vähemal määral koostööd ja nendegi trahve  vähendati osaliselt. Oma süüd on keeldunud tunnistamast Scania ning tema osas on komisjoni uurimine veel käimas.

Lisainfo

Kellel asja vastu suurem huvi, võib lugeda komisjoni tänaseid pressiteateid: http://europa.eu/rapid/press-release_IP-16-2582_en.htm ja http://europa.eu/rapid/press-release_STATEMENT-16-2585_en.htm.

Muud põnevad menetlused – Google’i sada surmapattu

Vaatamata suvisele ajale, ei tundu komisjon puhkavat. Eelmisel nädalal teatas komisjon, et esitas Google’ile süüdistuse kahes turgu valitseva seisundi kuritarvituse asjas. Üks neist puudutab Google’i otsingumootoris otsingutulemuste esitamist (nn Google Search kaasus) ja teine reklaami esitamist kolmandate isikute veebilehtedel kasutavates otsingusüsteemides (nn AdSense kaasus). Vt lähemalt komisjoni pressiteadet: http://europa.eu/rapid/press-release_STATEMENT-16-2535_en.htm.

Olgu veel mainitud, et Google’i vastu on komisjonil käimas veel teisigi menetlusi. Aprillis esitas komisjoni Google’i vastu süüdistuse Androidi operatsioonisüsteemiga seonduvate väidetavate kuritarvitustega. Vt lähemalt: http://europa.eu/rapid/press-release_STATEMENT-16-2535_en.htm

Ei julge mõeldagi, kui üüratud need trahvisummad võivad tulla, kui komisjon ükskord lõplike otsusteni peaks jõudma.

Kohustuste võtmise otsused Eesti Konkurentsameti praktikas

Kirjutasin artikli Konkurentsameti otsusest, mille puhul on menetlus lõpetatud menetlusealuse ettevõtja poolt pakutud kohustuste siduvaks muutmisega ja seeläbi idee poolest konkurentsi olukorra parandamisega.   Et artikkel ise on inglise keeles, siis olgu kokkuvõttena öeldud, et see kajastab lühidalt seniseid kohustuste võtmisega lõpetatud järelevalvemenetlusi ning annab ka hinnangu, et sellise lahenduse probleem on puudutatud turuosalistega konsulteerimise kohustuse puudumine Konkurentsameti jaoks.

Artikli avaldas BBN , vt siit: http://www.bbn.ee/article/2016/5/23/commitments-a-new-key-to-closing-competition-law-investigations . BBN poolt avaldatud versioonis küll minu poolt tõstatud probleemi (vt viimane lõik) pole, seepärast kopeerin siia ka artikli kogutektsi:

Commitments – a new key to closing competition law investigations?

The possibility of closing proceedings concerning competition law infringements by accepting binging commitments from companies suspected in competition law violations was introduced into the Estonian legal order in summer 2013. Within the last three years, the Estonian Competition Authority (ECA) has used commitment decisions already in three abuse of dominance cases to terminate its investigations.

Most recently, at the end of 2015, the ECA accepted commitments offered by Elektrilevi, the dominant distribution grid operator, which belongs to Eesti Enegria group. The case was initiated based on a complaint of several sellers of electricity, who claimed that Elektrilevi had abused its dominant position by refusing to provide electricity consumers a common invoice for electricity and network services if the consumer bought electricity from other sellers of electricity than Eesti Energia. Hence, the clients of competing electricity providers had to pay separately for electricity to their electricity providers and for network services to Elektrilevi. To resolve the competition concerns, Elektrilevi committed to develop an IT solution and standard conditions according to which all sellers of electricity in the network region of Elektrilevi would have an option to issue consumers common invoices for both electricity and network service by the beginning of 2017.

The previous case closed in a similar manner by accepting commitments concerned G4S at the end 2014. The case was initiated based on a complaint of G4S’s sole competitor Eurex who claimed that G4S had abused its dominant position in cash transport and processing services by offering unfairly low prices to those customers to whom Eurex had made offers. The ECA found that G4S was allowed to react to offers made by its competitor, but in order not to discriminate, it had to do so on equal terms to all equal clients. G4S committed to use uniform pricing matrix with respect to all larger clients by the end 1-2 year deadlines and the ECA considered this enough to resolve the competition issues. Curiously, this did not prevent Eurex from being foreclosed from the market, as G4S soon acquired Eurex. Therefore, in December 2015 the initial commitments were amended to cover also the former customers Eurex. The question remains, what competition concerns this commitment addresses now, as there are no competitors left to protect from anti-competitive exclusion. Moreover, there have been voices saying that this commitment actually resulted in the increase of overall price level.

In May 2014, the ECA closed an investigation by accepting commitments in the case concerning the district heating network operator and heat provider Tallinna Küte. The ECA was concerned that Tallinna Küte used vague criteria for choosing between its own and competitors’ heat to be transmitted through its distribution network. This could have constituted an abuse of dominance by way of refusal to supply and a violation of the obligation to grant non-discriminatory access to the district heating network as an essential facility. To address the ECA’s concerns Tallinna Küte committed to develop clear criteria for the relevant heat procurement tender and conducting such a tender at latest by the end of 2015.

As apparent from above, the possibility to close investigations by accepting commitments has proven a handy tool for both the ECA and dominant companies to solve competition problems without having to make a conclusive decision on the existence of competition law violation. However, as the law does not prescribe any obligation for the ECA to ask for the opinions of other market participants (including clients of the dominant companies), there is a risk that the commitments offered by the dominant players may fail to alleviate competition concerns or even make things worse in practice (as seems to have been the case with the commitments of G4S).

Facebook andmekaitsealase rikkumise eest Saksa konkurentsameti [sic] pihtide vahel

Märtsi algul teatas Saksa konkurentsiamet (Bundeskartellamet/BKA), et on alustanud uurimist Facebooki (täpsemalt siis Facebook Inc., USA, selle Iiri ja Saksa tütarettevõtete) võimaliku turgu valitseva seisundi kuritarvitamise osas. Uuritav kuritarvitus seisneb aga eelkõige andmekaitsereeglite rikkumises.

BKA pressiteate kohaselt võib Facebook olla turgu valitsevas seisundis sotsiaalvõrgustiku kaubaturul. Facebook kogub oma kasutajatelt suurel hulgal andmeid läbi erinevate allikate. Selleks, et Facebooki sotsiaalvõrgustikku kasutada, peavad kasutajad nõustuma Facebooki kasutajatingimustega. BKA leiab, et kasutajatel on raske aru saada ja hinnata nende kasutajatingimuste reaalselt ulatust ning seepärast BKA kahtlustab, et Facebooki kasutajatingimused rikuvad andmekaitsereegleid.

Kuigi mitte igasugune turgu valitseva ettevõtja poolne seaduserikkumine ei kujuta endast konkurentsiõiguse rikkumist, peab BKA antud juhul võimalikuks, et Facebooki tegevust võib käsitleda kasutajatele ebaõiglaste kauplemistingimuste pealesurumisena ning seeläbi ka turgu valitseva seisundi kuritarvitusena.

Ka Euroopa Komisjoni konkurentsivolinik Margaret Vestager on oma kõnes avalikult välja öelnud, et kuivõrd Big Data on üha suurema väärtusega ja Facebook omab tohutul hulgal andmeid, on Facebooki tegevus komisjoni luubi all. Seni pole komisjon veel Facebooki poolset konkurentsiõiguse võimalikku rikkumist leidnud, kuid see ei tähenda, et komisjon sellist rikkumist tulevikus leida ei võiks.

Kuidas siis BKA menetlusse suhtuda?

Võiks ju öelda, et iga kingsepp võiks jääda ikkagi oma liistude juurde ja andmekaitsereeglite rikkumine võiks olla siiski andmekaitse järelevalve ülesanne. Samas ei ole see siiski esimene pretsedent, kus turgu valitseva seisundi kuritarvituseks peetakse muude seaduste kui otseselt konkurentsiseaduse rikkumist. Pean siinkohal silma AstraZeneca juhtumit, kus kuritarvituseks peeti patendikaitse pikendamisel valeandmete esitamist. Nii et selles kontekstis ei pruugigi BKA samm väga uudsena tunduda.

Teisalt, kas selline konkurentsireeglite ulatuse laiendamine ikka on ettevõtjate seisukohalt ette nähtav? Selles ma kahtlen, väga sügavalt.