Veel toetuste tagasinõudmisest – Järvelaeva kohtuasi

white and black sail boat on ocean

Photo by Mike on Pexels.com

Eesti Pagari kohtuasjast (C-349//17) juba lisasin kolleeg Triinu Järviste artikli siia blogisse. Aga toetuste tagasinõudmisega seonduvalt jõudis Euroopa Kohtu eelotsuseni veel ka teine huvitav ja oluline Eestiga seotud kohtuasi: C-580/17: Järvelaev.

Kuivõrd Välisministeeriumi kokkuvõttes, mis on kättesaadaval siin, on sellest lahendist tehtud suurepärane ülevaade, millele ei oska ise midagi juurde lisada, siis kokkuvõtte koostajate lahkel loal kopeerin kokkuvõtte siia blogisse ka, et leiaks edaspidigi selle kiirelt üles.

Aga minu enda jaoks kõige olulisemad punktid, mis sellest asjast meelde jätta, on järgmised:

  • Kui EL määrusest ei tulene isikliku kasutamise nõuet, siis ei või seda ka siseriikliku õigusega kehtestada.
  • Toetuse objekti üürile andmine on vastuolus EL õigusega, kui investeeringuga seotud tegevus on läbi teinud olulise muutuse selle määruse tähenduses, sh kui annab kellelegi alusetu eelise või omandi/tegevus lakkab. Eelise esinemist tuleb hinnata juhtumipõhiselt.
  • Tagasinõudmist ei saa mõjutada see, kui toetuse saaja teeb toetuse tagasinõudmise üle käiva kohtuvaidluse kestel jõupingutusi rikkumise kõrvaldamiseks või need kõrvaldab.

Asjaolud

Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA) andis MTÜ-le Järvelaev toetust kalepurjeka soetamiseks. PRIA teostas toetuse saaja juures kontrolli, mille käigus leidis, et toetust on makstud alusetult ning seda pole kasutatud sihi- ja eesmärgipäraselt ning nõudis makstud toetuse tagastamist. Täpsemalt selgus, et toetuse saaja oli kalepurjeka andnud üürilepingu alusel üürile, kuigi projektitaotluse kohaselt oli toetuse saajal endal kavas luua vähemalt kolm uut töökohta ja palgata kalepurjeka meeskond. Lisaks pidi toetuse saaja tulenevalt toetuse taotlemisel kehtinud põllumajandusministeeriumi 2010. a määrusest nr 92 säilitama ja kasutama projektitoetuse eest soetatud investeeringuobjekti ise, ilma vahenduseta.

MTÜ Järvelaev vaidlustas PRIA tagasinõude otsuse. Riigikohus soovis teada, kas toetuse abil soetatud investeeringuobjekti üürile andmine teisele isikule on vastuolus liidu õigusega. Veel soovis Riigikohus teada, kas liikmesriigi sätestatud nõue, et toetuse saajal on kohustus vähemalt viie aasta jooksul arvates viimase toetusosa väljamaksmisest investeeringuobjekti isiklikult kasutada, on kooskõlas liidu õigusega. Lisaks, kas toetuse saab tagasi küsida tegevuse tegemata jätmise eest, mis ei olnud Leader-meetme kohaselt nõutav, kuid mille toetuse taotleja on lubanud ellu viia. Samuti, kas toetuse tagasi küsimist mõjutab see, kui toetuse saaja on hiljem lubatud tegevuse siiski ellu viinud.

Euroopa Kohtu põhjendused

Esmalt analüüsis Euroopa Kohus küsimust, kas investeeringuobjekti üürile andmine võib olla vastuolus liidu õigusega. Kohus märkis, et määrus nr 1698/2005 näeb ette mitu sellist võimalust, et kaasfinantseeritud investeeringuga seotud tegevus on läbi teinud olulise muutuse selle määruse tähenduses ning seetõttu ei pruugi olla õigustatud toetuse säilimine. Täpsemalt tuleb vaadata kas oluline muutus: a) mõjutab [tegevuse] laadi või rakendamistingimusi või annab alusetu eelise mõnele ettevõtjale või avalik-õiguslikule organile; või b) tuleneb kas infrastruktuuriüksuse omandi laadi muutusest või tootliku tegevuse lakkamisest või ümberpaigutamisest. Sõna „oluline“ viitab, et sätte kohaldamiseks peab olema muutus küllaltki märkimisväärne.

Kohtu hinnangul ei nähtu põhikohtuasja asjaoludest, et täidetud oleks tingimus b) ja kalepurjeka üürileandmisega oleks kaasnenud tegevuse lakkamine või ümberpaigutamine. Vastupidi, nähtub, et purjekat kasutati samaks tegevuseks, mis oli ette nähtud toetustaotluses. Üürileandmist ei saa käsitleda ka olulise muutusena infrastruktuuriüksuse omandi laadis, kuna omandiõigus ei lähe sellise lepinguga üle.

Kontrollides tingimust a) leidis kohus, et põhikohtuasjas on meetme olemus ja eesmärk jäänud samaks. Asjaolu, et seda eesmärki aitab saavutada teine isik, kui oli projekti taotluses, ei too automaatselt kaasa küllalki märkimisväärset muutust selle tegevuse olemuses või rakendamise tingimustes. Seda asjaolu tuleb aga kontrollida Riigikohtul. Alusetu eelise saamise tuvastamiseks tuleb kindlaks teha milles täpselt alusetu eelis seisnes, lisaks peab see eelis olema jällegi küllaltki märkimisväärne. Näiteks saab kontrollida, kas rahaline tulu, mille toetuse saaja oleks saanud ise purjeka käitamisest on võrreldav tuluga, mis ta sai purjeka üürimisest. Veel võib kontrollida, kas üürisumma määrati kindlaks turutingimustel ja seda, kas purjeka kasutaja võis saada kasutamisest tulu, mida ta muidu ei oleks võinud saada.

Kokkuvõttes leidis kohus, et üürileandmine võib küll olla määruse tähenduses oluline muudatus, mistõttu ei pruugi toetuse säilimine olla õigustatud, aga seda tuleb kontrollida Riigikohtul arvestades kõiki faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

Kohus analüüsis järgmiseks küsimust, kas liidu õigusega on kooskõlas liikmesriigi õigusnormid, mis kohustavad toetuse saajat säilitama ja isiklikult kasutama investeeringuga seotud tegevuse raames soetatud objekti vähemalt viis aastat alates viimase toetusosa välja maksmisest. Kohus märkis, et kuna üürileandmine ei tähenda automaatselt, et investeeringuga seotud tegevuses on toimunud liidu õigusega vastuolus olev muutus, ei saa riigisisene õigus nõuda, et isik ilmtingimata peab toetuse säilimiseks toetuse abil rahastatud objekti isiklikult valdama ja kasutada.

Määrusest tulenevalt säilib toetus, kui toetuse esemeks olev tegevus ei tee läbi olulist muutust viie aasta jooksul alates korraldusasutuse otsusest vahendite eraldamise kohta. Järelikult on määruses ette nähtud ajavahemik tavaliselt lühem kui see, mis põhikohtuasjas kirjeldatud riigisisestes õigusnormides on ette nähtud. Nimelt vahendite eraldamise otsus võib olla märkimisväärselt varasem sellest ajast, mil toimub viimase toetusosa väljamaksmine. Ka siin tuleb lähtuda määruses kehtestatust ning liikmesriigil puudub pädevus kehtestada asjassepuutuva tegevuse kestusele, laadile ja eesmärgipärasele rakendamisele lisatingimusi.

Järgmiseks analüüsis kohus seda, kuidas tuleb arvesse võtta tegevusi, mida toetuse taotleja lubas ellu viia, kuid mis ei olnud otseselt toetuse saamiseks nõutavad. MTÜ Järvelaev tõi taotluses välja, et kavatseb luua uusi töökohti, kuid pole selge, kas tegemist oli lepingulise kohustusega, mida lubati põhikohtuasjas käsitletava toetusega seoses täita. Järelikult tuleb Riigikohtul kontrollida MTÜ-l Järvelaev lasunud kohustuste ulatust, aga eelkõige seda, kas nende tegevuste täitmata jätmine tõi määruse kohaselt kaasa investeeringuga seotud tegevustes olulise muudatuse.

Viimasena analüüsis kohus küsimust, kas toetuse tagasinõudmist mõjutab see, kui toetuse saaja on hiljem lubatud tegevused ellu viinud. Selle kohta märkis kohus, et kui toetuse saajale antaks võimalus toetuse tagasinõudmise kohtumenetluse kestel heastada tegevuse läbiviimisel toime pandud eeskirjade eiramine, võiks see võimalus ärgitada teisi toetuse saajaid rikkumisi toime panema. Nimelt võib siis olla kindel, et rikkumisi on võimalik tagantjärgi kõrvaldada pärast seda, kui riigisisesed asutused on rikkumise avastanud. Seetõttu ei saa tagasinõudmist mõjutada see, kui toetuse saaja teeb toetuse tagasinõudmise üle käiva kohtuvaidluse kestel jõupingutusi rikkumise kõrvaldamiseks või need kõrvaldab.

Riigikohtu 03.10.2019 otsus asjas 3-15-1188 

Pärast Euroopa Kohtult juhiste saamist, tegi Riigikohus selles asjas omakorda otsuse, millega rahuldas MTÜ Järvelaev kassatsioonkaebuse osaliselt, jättis põllumajandusministri määruse nr 92 § 36 lõike 3 punkti 1 kohaldamata vastuolu tõttu EL õigusega ning tühistas haldus- ja ringkonnakohtu otsused saates asja uueks läbivaatamiseks samale halduskohtule.

Riigikohus sedastas oma otsuses järgmist:

Kuivõrd vaidlusalune toetus põhines EL õigusaktidel, pidi PRIA toetust tagasi nõudes arvestama lisaks siseriiklike õigusaktidele ka EL õigusakte. Riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt peab toetuse saaja investeeringuobjekti viie aasta jooksul isiklikult kasutama, on EL määrusega vastuolus, kuivõrd EL õigus ei näe ette nõuet isikliku kasutuse osas. Seetõttu tuleb riigisisesed õigusnormid jätta kohaldamata vastuolu tõttu EL õigusega.

Asjaolu, et PRIA lähtus kestvusnõude sisustamisel valest sättest, ei too siiski vältimatult kaasa PRIA otsuse tühistamist. Kui kohtumenetluses leiab kinnitust, et kaebaja on talle ette heidetud tegevusega rikkunud kestvuse nõuet ka EL määruse mõttes, siis võib osutuda õigeks PRIA lõppjäreldus, et kaebaja on eeskirju eiranud ja seetõttu tuli toetus tagasi nõuda. Hinnangu andmine eeskirjade eiramise kohta on faktidel põhinev otsustus, mis kaalumist ei nõua.

Kui pärast üürile andmist jätkati investeeringuga seotud tegevuseks soetatud objekti kasutamist samaks tegevuseks, mis oli ette nähtud toetustaotluses, ei ole aset leidnud tootliku tegevuse lakkamist või ümberpaigutamist. Infrastruktuuriüksuse omandi laadi muutus saab seisneda selle õigusliku staatuse muutuses, mille alusel omanik infrastruktuuriüksust omab, kuid lepinguõigusliku suhte alusel kolmandale isikule kindlaks ajavahemikuks kasutusõiguse andmine sellena käsitatav ei ole.

Enne kui järeldada, kas oluline muutus esineb või mitte, on vaja kontrollida, kas asjasse puutuv muutus on andnud alusetu eelise ja/või kas see on mõjutanud rakendamise olemust või tingimusi. Arvesse tuleb võtta selle meetme eesmärki, mille raames tegevust finantseeriti. Seega pelgalt asjaolu, et projekti elluviimise käigus asendati projekti teostaja isik teisega, ei tähenda seda, et eesmärki ei saavutatud ega seda, et aset leidis märkimisväärne muutus tegevuse olemuses või rakendustingimustes. Alusetu eelis tähendab seda, et toetuse saaja puhul tuleb eelise esinemist ja selle suurust hinnata nende rahalises või muus vormis antud eeliste võimaliku erinevuse seisukohast, mida see toetuse saaja pidi saama esialgu kavandatud tegevusest ja mida ta sai tegevusest pärast selles toimunud muutust. Olulise muutusena saab olla käsitatav ainult küllaltki märkimisväärne erinevus.

Asjaolu, et investeeringuga seotud tegevuseks soetatud objekti tegelik kasutaja ei oleks toetust saanud, kui ta oleks ise toetustaotluse esitanud, ei saa olla määrava tähtsusega alusetu eelise hindamisel, kuigi kui on tõendatud, et see isik oleks võinud saada toetustaotluse esitamise korral sama toetuse, võib see asjaolu näidata, et alusetut eelist ei esine.

 

 

 

Inteli otsus – kas miskit uut turgu valitseva seisundi kuritarvituste regulatsioonis?

Kolmapäeval (06.09.2017) avaldas Euroopa Kohus kauaoodatud kohtu suurkoja otsuse Inteli kohtuasjas C-413/14 P, mis puudutab turgu valitseva ettevõtja poolt rakendatavaid eksklusiivsuskohustusi ja lojaalsusallahindlusi. Konkurentsiõiguse gurmaanidel tasub kindlasti seda otsust lugeda, sest Euroopa Kohus on selles otsuses andnud olulisi uusi suuniseid turgu valitseva seisundi kuritarvituste tuvastamiseks (NB! Ettevaatust, soovitan lugeda ingliskeelset versiooni, sest eestikeelses on tõlkeapse, mis sisu valesti edasi annavad).

Asjaolud

2009. aastal määras Euroopa Komisjon Intelile 1,06 miljardi euro suuruse trahvi (see oli sel ajal suurim ühele ettevõttele komisjoni poolt konkurentsiõiguse rikkumise eest määratud trahv; tänaseks on Google’le määratud 2,42 miljardilise trahvi kõrval Inteli trahvisumma muidugi kahvatub). Komisjon leidis oma otsuses, et Intel oli kuritarvitanud turgu valitsevat seisundit protsessorite kaubaturul.

Intel oli andnud arvutite tootjatele (Dell, Lenovo, HP ja NEC) allahindlusi tingimusel, et nad ostavad temalt kõik või peaaegu kõik oma x86-protsessorid (so lojaalsusallahindlus). Lisaks maksis Intel neile  boonuseid selle eest, et nad viivitaksid, tühistaksid või piiraksid konkurendi AMD protsessoritega varustatud toodete turustamist. Komisjoni hinnangul oli Inteli sellisel tegevusel konkurenti väljatõrjuv mõju.

Intel vaidlustas komisjoni otsuse Üldkohtus, kuid viimane jättis oma 2014. aasta otsusega T-286/09 komisjoni otsuse jõusse. Intel kaebas Üldkohtu otsuse edasi Euroopa Kohtusse, kus selle üle otsustas kohtu suurkoda, mis juba iseenesest viitab otsuse kaalukusele.

Vahepealne debatt

See sama Inteli kohtuasi andis alust ka Wouter Wilsi artiklile, millest kirjutasin siinsamas blogis mõnda aega tagasi, vt siit. Meeldetuletuseks – Wils oli kriitiline majanduspõhisema lähemese suhtes ja leidis, et eksklusiivsusklauslid peaks igal juhul olema turgu valitsevate ettevõtjate puhul keelatud sõltumata nende kestusest, ulatusest jne, sest igasugune eksklusiivsus on suunatud konkurentide tõrjumisele. Nagu alljärgnevast nähtub, asus Euroopa Kohus siiski Wilsist erinevale seisukohale.

Euroopa Kohtu seisukoht

Esmalt tuletas kohus meelde juba välja kujunenud kohtupraktikat, et igasugune tõrjuv käitumine ei ole alati kuritarvitus. Ka toimiv konkurents (ingl. k. competition on merits) võib konkurendid turult tõrjuda, kui nad on vähem efektiivsed ja seega tarbijatele vähem atraktiivsed eelkõige hinna, valiku, kvaliteedi või innovatsiooni poolest.

Samas pole igasugune hinnakonkurents siiski turgu valitseva ettevõtja jaoks lubatud. ELTL artikkel 102 keelab turgu valitseval ettevõtjal viljeleda tegevust, millel võib olla sama tõhusate konkurentide jaoks väljatõrjuv mõju, tugevdades tema turgu valitsevat seisundit muude vahenditega kui need, mis põhinevad toimival konkurentsil.

Turgu valitsev ettevõtja kuritarvitab oma seisundit, kui ta seob oma kliente eksklusiivsuskohustusega või -lubadusega ükskõik, kas mingi tasu eest või mitte ja ükskõik kas kliendi enda soovil või mitte. Sama kehtib ka lojaalsusallahindluste suhtes ehk siis juhul, turgu valitsev ettevõtja küll ei seo kliente vormilise kohustusega, ent teeb nende klientidega sõlmitud kokkulepete alusel või ühepoolselt allahindlusi tingimusel, et klient – olgu tema ostutehingute maht suur või väike – varustab end kogu oma vajaduse või sellest olulise osa ulatuses turgu valitsevalt ettevõtjalt soetatava kaubaga.

Kohus märkis, et senist kohtupraktikat tuleb siiski täpsustada selliselt, et kui turgu valitsev ettevõtja väidab haldusmenetluses tõenditele tuginedes, et tema tegevusel ei olnud võimet konkurentsi piirata ega väljatõrjumist põhjustada, tuleb komisjonil seda analüüsida. Sellises olukorras peab komisjon analüüsima järgmist:

  • ettevõtja turgu valitseva seisundi olulisust asjaomasel turul;
  • etteheidetava tegevuse osakaalu turul;
  • allahindluste tingimusi ja nende andmise korda, nende kestust ja suurust;
  • sama tõhusate konkurentide väljatõrjumise eesmärgist kantud strateegia võimalikku olemasolu.

Väljatõrjumise võimalkkuse analüüs on oluline ka selle hindamisel, kas artikli 102 alusel keelatud käitumine võib olla objektiivselt põhjendatud. Tuleb hinnata, kas väljatõrjuvat mõju tasakaalustab tõhususest saadav eelis, millest võidab ka tarbija. Selline konkurentsile soodsate ja ebasoodsate mõjude kaalumine on võimalik ainult peale selle hindamist, kas tegevus oma olemuselt omab võimet vähemalt sama tõhus konkurent välja tõrjuda.

Kohus leidis, et kui komisjon viis kuritarvitust tuvastavas läbi sellise analüüsi, siis pidi ka Üldkohus hindama Inteli poolt esitatud tõendeid, mis komisjoni vastava analüüsi tulemused kahtluse alla seadsid, kuid Üldkohus oli jätnud need hindamata. Seepärast saatis kohus asja tagasi Üldkohtule.

Seega pole see kohtusaaga veel Inteli jaoks veel lõppenud.

Mida olulist eelnevatest kohtu seisukohtadest järeldada?

Esiteks kindlasti seda, et oma täpsustusega kohtupraktika kohta tegi kohus selgeks, et eeldust, et eksklusiivsuskohustused ja lojaalsusallahindlused omavad väljatõrjuvat mõju peab turgu valitseval ettevõtjal siiski olema võimalik ümber lükata konkreetse käitumisega seotud tegelike asjaoludega. Ehk siis käitumise mõjudepõhine hindamine ei ole siiski välistatud. Siinkohal on oluline märkida, et senise kohtu praktika kohaselt oli kuritarvituse tuvastamisel ainus pääsetee objektiivsete põhjendatuste olemasolu, kuid praktikas on neile tuginemine peaaegu võimatuks osutunud.

Teiseks selgitab see otsus sama tõhusa konkurendi testi (as efficient competitor ehk AEC testi) rolli. Selleks, et hinnata, kas tegevuse kahjulikud ja kasulikud mõjud on tasakaalus, tuleb kõigepealt selgeks teha kahjulikud mõjud ja seda on võimalik teha AEC testiga. Samas ei ütle kohus siiski, et AEC test on ainuvõimalik ja alati kohustuslik kahjulike mõjude tuvastamiseks.

Seega eksivad need, kes AEC testi juba täiesti surnuks on tunnistanud. Samas ei omista see otsus AEC testile ka otsustavat rolli ega heida kõrvale senist nö per se rikkumiste kohtupraktikat. AEC test ei ole alati kohustuslik ega ka ainuvõimalik viis kuritarvituse esinemise hindamisel, kuid see on üks võimalik vahend komisjoni tööriistakastis.

Paar märkust ka muude aspektide kohta

Kohtu otsusest tuleb ka olulisi selgitusi komisjoni jurisdiktsiooni ja menetlusõiguslike aspektide osas.

Jurisdiktsiooni osas selgitas kohus, et rahvusvaheline avalik õigus võimaldab põhjendada EL-i konkurentsiõiguse kohaldamist väljaspool EL-i aset leidnud käitumise suhtes kas rakendamise testi või kvalifitseeritud mõju testi alusel. Viimane võimaldab põhjendada liidu jurisdiktsiooni, kui on ette näha, et tegevus avaldab EL-is vahetut ja märkimisväärset mõju. Seda tuleb tuvastada vaadates ettevõtja tegevust kogumis (mitte üksikute tegevuste või lepingute põhjal). Piisab sellest, kui tegevuse mõju konkurentsile on tõenäoline.

Menetluslikud aspektid puudutasid eelkõige komisjoni poolt võetavate ütluste salvestamise kohustust. Kuna see ei puuduta otseselt konkurentsiõiguse rikkumise menetlusi Eestis, siis ei hakka sellest praegu siiski pikemalt kirjutama.

Sojapiima ja mandlipiima enam piimaks nimetada ei tohi; linnupiimast võib vist vaid unistada

Eile tehtud otsuses Saksmaal tegutsevat ettevõtet TofuTown puudutanud kohtuasjas C-422/16  selgitas Euroopa Kohus, et terminit „piim“ ja muid piimatoodete nimetusi nagu „koor“, „juust“, „jogurt“, „vadak“ „või“ ja „pett“ ei või kasutada üksnes taimset päritolu toodete nimetustes. See piirang tuleneb Euroopa Liidu otsekohalduvast õigusest ja kehtib seega ka Eestis.

Seega keelas kohus ka Eestis juba laialt levinud tootenimetused nagu „sojapiim“, „mandlipiim“, „riisipiim“, „sojajuust“ või „sojajogurt“ jne, kui nende toodete koostises ei ole tegelikult loomset päriolu piima. See uudis pole kindlasti sugugi meeltmööda vegankommuunitile Eestis ega mujal Euroopas.

Euroopa Kohtu arvates ei oleks sellise terminoloogilise piirangu puudumisel „piima“ ja „piimatoodete“ nimetuste abil enam võimalik kindlalt tuvastada tooteid, mille eripära tuleneb loomse piima loomulikust koostisest. See oleks kohtu hinnangul vastuolus tarbijate kaitsega, sest see võib tekitada segadust. See oleks samuti vastuolus eesmärgiga parandada tootmise ja turustamisega seotud majandustingimusi ning „piima“ ja „piimatoodete“ kvaliteeti.

Kas tarbijate jaoks läks nüüd olukord selgemaks, on siiski üsna kaheldav. Nimelt, olukorra teeb keerulisemaks see, et vaatamata keelule kasutada terminit „piim“ ja teisi piimatoodete termineid üksnes taimset pärisolu toodete puhul, on siiski kehtestatud nimekiri toodetest, mille täpne laad on tavapärase kasutuse tõttu teada ja mille puhul võib siiski selliseid termineid kasutada (vt nimekirja siit). Sellesse lubatud nimekirja kuuluvad nt „kookospiim“, „“kakaovõi“, „maapähklivõi“, aga ka nt „sheavõi“.

Tublide ametnike tubli töö, kas pole? Sest sai ju selgem küll, eks?