Kas elektriarvet tasub maksta?

 

close up photo ofg light bulb

Photo by Rahul on Pexels.com

Seekord kirjutan vahelduseks elektriarvetest ning seda ajendatuna Riigikohtu 10.04.2019 otsusest asjas 2-15-1553. See lahend puudutas ühe võlgniku (XX) võrguühenduse katkestamisega seotud kahjuhüvitise nõuet Elektrilevi ja Eesti Energia (EE) vastu.

Asjaolud

Võlgnikul XX olid 2012. aastaks jäänud tasumata elektriarved suurusjärgus 7000 eurot ning seda oli tuvastatud ka varasemas kohtuasas ehk siis võlgnevuse osas vaidlus puudus. Võrguettevõtja lülitas seetõttu XX-i elamus elektri välja ja keeldus võrguühendust taastamast, sh ka üldteenuse korras XX-le elektrienergiat tarnimast. Kuna võrguühendus puudus, siis ei saanud XX elektrit osta ka mis tahes muult elektrimüüjalt peale võrguettevõtjaga (Elektrilevi) seotud EE. Seega oli XX elektrita ja ta väitis, et selline olukord tekitas talle kahju nii saamata jäänud tuluna (elektriühenduse puudumisel ei saanud ta elamut välja üürida ja seetõttu jäi saamata üüritulu) ning mittevaralist kahju. XX esitas seetõttu kahjuhüvitise nõude nii Elektrilevi kui EE vastu.

Maakohus jättis XX-i nõude rahuldamata ning leidis, et võrguühenduse katkestamine on sellisel juhul lubatav. Ringkonnakohus aga leidis, et võrguühenduse katkestamine on lubamatu, sest Elektrilevi kui võrguettevõtja on oma raha juba kätte saanud. Seda seetõttu, et  võrguteenuse ja elektrienergia eest esitas ühe arve elektrimüüja EE ning viimane tasus võrguühenduse eest Elektrilevile sõltumata sellest, kas tarbija on arve tasunud või mitte. Seega, kuna võrgutasude laekumise riski kandis võrguettevõtja ja elektrimüüja omavahelise kokkuleppe kohaselt elektrimüüja, oli võrguettevõtja oma raha kätte saanud. Seetõttu leidis ringkonnakohus, et võrguettevõtjal puudus alus võrguühenduse katkestamiseks.

Elektrilevi ja EE sellise lahendusega ei nõustunud ja kaebasid otsuse edasi Riigikohtule, kes nende kaebuse rahuldas.

Riigikohtu põhjendused

Lühidalt leidis Riigikohus, et võrguteenuse võlgnevuse korral võib võrguettevõtja võrguühenduse katkestada, sest määrav on see, et võlg on tekkinud teatud liiki teenuse eest, mitte see, et see võlg on tekkinud teatud võlausaldaja ees.

Pikem ja õiguslikult täpsem põhjendus oli järgmine:

“… [N]ii enne 1. jaanuari 2013 kehtinud kui ka alates 1. jaanuarist 2013 kehtiv ELTS § 90 lg 1 on oma olemuselt võrguteenuse osutaja kohustuse täitmist edasilükkav vastuväide VÕS § 111 lg 1 mõttes. Nimelt näeb VÕS § 111 lg 1 ette, et kui lepingupooltel on lepingust tulenevad vastastikused kohustused (vastastikune leping), võib üks lepingupool oma kohustuse täitmisest keelduda, kuni teine lepingupool on oma kohustuse täitnud, täitmist pakkunud või andnud täitmiseks tagatise või on kinnitanud, et ta kohustuse täidab. Sama paragrahvi kolmas lõige näeb ette, et kohustuse täitmisest ei või keelduda, kui see ei oleks asjaolusid arvestades mõistlik või ei vastaks hea usu põhimõttele, eelkõige kui teine lepingupool on oma kohustuse suuremas osas või oluliste puudusteta täitnud.“ (p.17)

…ELTS § 90 lg 1 kohaselt on võrguteenuse osutamise katkestamine lubatud, kui tarbija on jätnud tasumata talle osutatud võrguteenuse eest makstava rahasumma. Viidatud sättest ei tulene, et see võlg peaks olema tingimata tekkinud võrguettevõtja ees, vaid võlg peab olema kindlat liiki teenuse (praegusel juhul võrguteenuse) eest. /…/ Asjaolu, et võrguettevõtja on tarbijatega sõlmitud võrgulepingutest tulenevad nõuded loovutanud elektrimüüjale, ei tähenda, et võrguettevõtja ei saaks tulenevalt kehtivast ELTS § 90 lg-st 1 katkestada tarbija võrguühendust, kui tarbija on jätnud talle osutatud võrguteenuse eest tasumata. Seaduse mõtte kohaselt on oluline see, mille eest tarbija võlgu on, mitte see, kellele võlgu ollakse.“ (p. 19)

Kommentaar

Seega, tarbija seisukohast tasub elektriarveid (vähemasti võrguteenuse arvet, kui see peaks elektriarvest eraldi olema) ikkagi maksta, sest muidu võib võrguettevõtja võrguühenduse katkestada ja tuba pimedaks jääda. Kui püsima oleks jäänud ringkonnakohtu seisukoht, siis poleks see sugugi nii selge, sest nagu praeguse kaasuse asjaoludest nähtus, oli kohtute poolt juba varasemalt tunnustatud võlgnevus, kuid sellele vaatamata ei saanud teenuseosutajad võlga kätte ja võrguettevõtja oleks pidanud jääma võlgnikku teenindama vaatamata kopsakale võlale.

Elektrimüüja seisukohast tasuks aga silmas pidada, et kui elektrimüüja esitab võrguteenuse ja elektrienergia eest ühise arve, siis tuleks elektrimüügi lepingus ette näha, et kui laekumisest ei jätku kogu arve tasumiseks, siis esimeses järjekorras loetakse tasutuks viivised ja leppetrahvid, seejärel elektrienergia tasu ja viimases järjekorras võrgutasu. Seda põhjusel, et võrgutasu võlgnevus on kõige paremini tagatud – võlgnevuse korral võib võrguteenuse osutaja võrguteenuse katkestada.

Jälle riigiabist, kuid seekord Eesti kohtupraktika valguses

Riigikohus tegi 9. juunil riigiabi seisukohalt olulise otsuse kohtuasjas 3-3-1-8-16, mis puudutas EASi toetuse tagasinõuet Eesti Pagarilt. Riigikohus on selles lahendis pidanud EL-i riigiabi reeglite oluliste küsimuste tõlgendamisega päris süvitsi minema ja teinud päris huvitavaid järeldusi.

Asjaolud

EAS maksis Eesti Pagarile 2009. aastal 526 300 eurot toetust tootmisliini ostmiseks. Kuna Eesti Pagar oli enne toetustaotluse esitamist sõlminud tootmisliini ostmiseks lepingu, otsustas EAS 2014. aastal järelkontrolli tulemusel toetuse koos intressidega (enam kui 600 000 eurot) tagasi nõuda põhjusel. Nimelt leidis EAS, et toetusel puudus „ergutav mõju“, mis on nõutav üldise grupierandi määruse nr 800/2008 art 8(2) kohaselt selleks, et abi vastavaks grupierandi tingimustele. Ergutava mõju tingimuse täitmiseks ei tohi projekti töödega olla alustatud enne toetuse taotluse esitamist.

Kohtu seisukohad

Vaidlus keskenduski suures osas sellele, kuidas ergutava mõju olemasolu hinnata, kuid lisaks analüüsis Riigikohus, kas toetuse tagasinõue võib olla välistatud lähtudes õiguspärase ootuse põhimõttest, milline on tagasinõude aegumistähtaeg ning kuidas arvestada tagasinõutavat summalt intresse. Detailidesse laskumata võib Riigikohtu seisukohad kokku võtta järgmiselt:

  • Ergutava mõju: siduva lepingu sõlmimine ei välista igal juhul ja alati toetuse ergutavat mõju. Kui toetuse taotlejal on võimalik lepingust ilma ülemääraste raskuste ja märkimisväärsete kuludeta vabaneda, võib ka pärast lepingu sõlmimist taotletud toetus vastata lubatava riigiabi tingimustele ehk siis omada ergutavat mõju. Abi ergutava mõju üle otsustamist ei saa samastada hinnangu andmisega sellele, kas riigiabi on siseturuga kooskõlas. Viimati nimetatu on Euroopa Komisjoni pädevuses. Määruse nr 800/2008 art 8 lg 2 kohaldamine on liikmesriigi asutuste ja kohtute pädevuses.
  • Õiguspärane ootus: olukorras, kus riigiabi lubatavuse üle ei pidanud otsustama Euroopa Komisjon, võib õiguspärane ootus tekkida ka liikmesriigi asutuse tegevusest; seda siiski eeldusel, et eksitud ei ole selgesõnalise aluslepingu normi vastu. Abi säilitamist õigustava asjaoluga võiks niisuguses olukorras olla tegemist iseäranis siis, kui EAS oleks teadlikult soovitanud abi saajal sõlmida lepingud enne taotluse esitamist või kui EAS oleks toetustaotlust rahuldades olnud abi saaja poolt sõlmitud lepingutest teadlik.
  • Aegumine: vastamaks küsimusele, kas olukorras, kus tagasinõude otsust ei ole teinud Euroopa Komisjon, kohaldub tagasinõudele 10-aastane aegumistähtaeg tulenevalt määrusest nr 659/1999 (tagasinõude määrus) või 4-aastane aegumistähtaeg tulenevalt määrusest nr 2988/95 (finantshuvide kaitse määrus), võib tekkida vajadus küsida Euroopa Kohtult eelotsust. Aegumistähtaja algus on aga seotud kontrollitavate eeskirjade eiramise hetkega ning selle tähtaja järgimiseks peab kontrollimenetlus algama enne tähtaja lõppu. HMS § 35 lg 1 p 2 kohaselt algab haldusorgani initsiatiivil algatatud haldusmenetlus menetlusosaliste teavitamisega.
  • Intressiarvutus: EL-i õiguses kehtiv põhimõte, et ebaseaduslikult makstud abilt tuleb tasuda (liit)intressi ajavahemiku eest, mil ebaseaduslik abi oli abi saaja käsutuses, kuni selle tagastamise päevani, kehtib Riigikohtu hinnangul samuti üksnes juhul, kui tagastamisotsuse on teinud Euroopa Komisjon. Kui ei ole tegemist komisjoni otsusega ning kui abi taotlemisel ei ole toime pandud kuritegu, siis kohaldub STS § 28 lg 2, mille kohaselt arvestatakse intressi toetuse tagasinõudmise otsuse kehtima hakkamise päevast arvates (mitte toetuse väljamaksmisest alates).

Kommentaar

Riigikohus on jäiku EL-i riigiabi reegleid tõlgendanud loovalt ja selgelt ettevõtja sõbralikult. Vaielda võib selle üle, kas komisjon ka sellise tõlgendusega 100% nõus on, kuid samas on ja ka komisjon vaid haldusorgan. Igal juhul on kohtu põhjendused täitsa usutavad ja minu meelest on Riigikohus selle lahendiga teinud hea tööd, sest lahendus tundub juhtumi asjaolusid arvestades igati õiglane.