Arhiiv kuude lõikes: oktoober 2015

Riigiabi uudiste päev

Posted on by

Eile õhtune AK oli riigiabiteemaline maiuspala. Esmalt airBalticu uus rahavajadus ja siis veel Fiati ja Starbucksi teema… Aga tegelikult ei ole ettevõtjate perspektiivist neis asjades küll miskit magusat, vaid pigem kibedat.

airBaltic

airBalticu varasema riigiabi kiitis Euroopa Komisjon heaks eelmise aasta juulis. Kui võrrelda, airBalticu otsust ja Estonian Airi menetluse kohta avaldatud materjale, siis puht-formalistlike asjaolude pinnalt oli airBalticu riigiabi puhul eduvõti selles, et neil õnnestus mööda saada „üks kord, viimane kord“ põhimõttest. Kuigi komisjoni vaatluse all oli mitmeid abimeetmeid, siis mõnede puhul neist õnnestus ära põhjendada, et need meetmed ei kujutanud endast riigiabi, sest need vastasid turutingimustele. Need meetmed, mis riigiabina kvalifitseerusid, olid rakendatud ajaliselt ühel perioodil 2011. a detsembris ning seega sai neid käsitelda ühe abina, mida antigi „üks kord, viimane kord“ põhimõtet järgides.

Estonian Airi puhul on selles osas olukord natuke keerukam, sest erinevaid abimeetmeid, mida võidakse tõenäoliselt riigiabina käsitleda rakendati erinevatel aegadel. Seetõttu on riik abi andnud rohkem kui üks kord. Eks näis, kas selles osas mõeldakse mingi lahendus välja, kuidas „üks kord, viimane kord“ põhimõttest mööda minna või tuleb Estonian Airi suhtes siiski komisjonilt negatiivne otsus.

Eile aga teatas AK, et airBalticul on jällegi raha vaja ning kuigi mingi erainvestor oleks nagu leitud, on Läti riigil ka raha vaja juurde maksta. Huvitav, mis sellest asjast saab… Kui riiki investeerib samadel tingimustel nagu erainvestor, siis saaks muidugi öelda, et tegemist on turutingimustel tehtud investeeringuga, mis ei olegi riigiabi. Aga kahtlane tundub see asi siiski. Eks saab näha, kuidas see asi edasi areneb.

Fiat ja Starbuck ehk kui ettenähtav on ELi konkurentsireeglite tõlgendus ettevõtjate jaoks?

Eile teatas Euroopa Komisjon oma otsest, mille kohaselt on Luxembourg ja Holland andnud ebaseaduslikku riigiabi vastavalt Fiatile ja Starbucksile, kuna nende riikide maksuametid on heakskiitnud nende ettevõtjate siirdehindade skeeme, mis komisjoni hinnangul hõlmavad kunstlike ja kompleksseid meetodeid ega kajasta majanduslikku tegelikkust.

Fiati puhul puudutas see kontsernisiseseid laene, Starbucksi puhul kontsernisiseseid ostu- ja litsentsitehinguid, millele rakendati riiklike maksuametitega kooskõlastatud siirdehindu. Komisjoni hinnangul jäeti sedalaadi tehingute kasutamise tõttu maksmata suurusjärgus 20-30 miljonit eurot riiklikke makse. Seeläbi said need ettevõtjad konkurentsieelise ettevõtjate ees, kes sedalaadi skeeme ei kasuta ning maksavad makse kogu tulult.

Komisjon teatas veel, et nende kahe juhtumiga nad ei piiridu ning võtavad vaatluse alla ka teiste suurkorporatsioonide sarnaseid maksuskeeme. Luxembourg ja Holland aga omakorda teatasid, et kaebavad kindlasti komisjoni otsuse edasi, sest tegemist on põhimõttelise küsimusega, mis puudutab väga paljusid ettevõtjaid. Ilmselt seisab selles küsimuses eest põnevaid kohtuvaidlusi.

Aga kui vaadata sellele asjale ettevõtjate perspektiivist, siis hakkab küll kõhe ja tekib küsimus, kuivõrd ettenähtav on ELi konkurentsireeglite tõlgenduste areng ettevõtjate jaoks? Juba näiteks 2004.a Microsoftile tehtud trahv Media Playeri sidumise osas tekitas minu jaoks küsimuse, et kuidas pidi ettevõtja ette nägema, et see, et ta lisab operatsioonisüsteemile selle mugavamaks kasutamiseks programmi, millega on võimalik kuulata meediafaile, kujutab endast kuritarvitust. Seekordne komisjoni otsus teeb samamoodi murelikuks – kui riiklik maksuamet on teinud maksuotsuse, mis põhineb majanduslikul analüüsil ka asjaolude kaalumisel jne, siis kas tõesti peab ettevõtja veel arvestama riskiga, et Euroopa Komisjon peab õigeks teistsugust majanduslikku analüüsi?

 

TTIP, TPP, OBOR ehk arengud rahvusvahelises kaubanduses

Posted on by

Käisin 16. oktoobril AmCham Eesti poolt korraldatud TTIPi (ehk siis Transatlantic Trade and Invesment Partnership) puudutaval konverentsil (http://amcham.ee/events/event/ttip-agreement-and-its-impact-on-estonian-companies/), kus kuulsin palju huvitavat, mis senises infomüras minust mööda on läinud.

Eelmisel nädalal jooksis meie meediast põgusalt läbi, et Saksamaal ning mujalgi Euroopas toimusid suured meeleavaldused TTIPi vastu. Meie meedias pole TTIPiga seonduvat kuigi palju kajastatud ja ilmselt jätab see teema enamikke Eestimaalasi seni veel täiesti külmaks. Aga selleks, et ennetada, et esimeses järjekorras jõuavad meile TTIPi kohta negatiivsed müüdid, mida hiljem raske kummutada on ning mis võivad kasulikule algatusele üle Euroopa vee peale tõmmata, tasuks sellest teemast minu meelest selgelt ja avatult rääkida.

Mul ei ole olnud põhjust seni kuigi põhjalikult endale poolt ja vastuargumente selgeks teha. Sellepärast ei oska ma ka hinnata, kui põhjendatud või põhjendamatud on TTIP-i vastaste argumendid. Aga mis mulle TTIP kasuks rääkijatest kõrvu jäi:

  • TTIP kaotab tollid ELi ja USA vahelises kaubanduses, kuid veelgi olulisem, selle tulemusel püütakse kaotada ka nn mittetariifsed kaubandustõkked (st kaotada tarbetu dubleeriv bürokraatia). See peaks lihtsustama eelkõige VKE-de ekspordivõimalusi, sest suured korporatsioonid suudavad ka praegu ennast bürokraatist läbi närida, kuid VKE-de jaoks käib see sageli ülejõu.
  • TTIPi läbirääkimised on vähemalt EL-i poolt olnud kõigi aegade kõige avatumad kaubandusalased läbirääkimised. Euroopa Komisjoni kaubanduse peadirektoraadi lehele on üles laetud 1,5 m kõrgune ELi ettepanekuid sisaldav läbirääkimisdokumentide pakk ning iga teema kohta on tehtud ka kokkuvõte (http://trade.ec.europa.eu/doclib/press/index.cfm?id=1230). Lisaks on loodud võimalused arvamuse avaldamiseks ja kaasa rääkimiseks jne. Ometi levivad konspiratsiooniteooriad varjatud kokkulepetest jms.
  • TTIP ei ole ainus omalaadne initsiatiiv. Pärast seda, kui mitmepoolsed kaubandusläbirääkimised WTO raames pole kuigi edukad olnud, on kaubandusalane koostöö hakanud võtma regionaalselt vormi. Selle aasta 5. oktoobril allkirjastati TPP (ehk Trans-Pacific-Partnership), mille osapooleks on 12 Vaikse ookeani riiki: USA, Mehhiko, Kanada, Tšiili, Peruu, Jaapan, Vietnam, Malaisia, Brunei, Singapur, Uus-Meremaa ja Austraalia. Hiina on ka välja kuulutanud One Belt One Road (OBOR) agenda, mis on ka suunatud kaubanduse arendamisele siiditee riikidega.
  • Globaalsel tasandil toimub võimu ümberjagamine ning kaubanduse raskuskese liigub Atlandi suunalt üha enam ida poole. TTIP annab EL-ile võimaluse olla erinevate kaubateede keskpunktiks. TPP keskmeks on USA ning Hiina pole selle osapool. OBOR keskmeks on Hiina ning USA pole omakorda selle osapool. Kui EL-i ja USA vahel toimib vabakaubandusrežiim, siis saab EL olla strateegiliselt TPP ja OBOR ühenduslüli. Kuid kui seda võimalust mitte kasutada, siis kujunevad raskuskeskmed teisiti.
  • Kolm aastat pärast vabakaubanduslepingu sõlmimist EL-i ja Lõuna-Korea vahel on eksport kasvanud 12 miljardi euro võrra. See on tõestuseks kaubanduse suurest kasvupotentsiaalist. Oodatakse, et TTIPi järgselt suureneks ELi aastane ekspordimaht 120 miljardi euro võtta, so 0,5% EL-i SKP-st ning USA eksport suureneks 95 miljardi võrra, so 0,4% USA SKP-st.
  • Kes on suurimad võitjad ja kaotajad? Kaubandus on oma olemuselt alati kellegi jaoks segav ning kindlasti on neid ettevõtjaid, kes suurenenud konkurentsi tingimustes ellu ei jää. Suurimateks võitjateks on konkurentsile avatud sektorid ja riigid (nt Saksamaa ja Suurbritannia), kaotajateks ilmselt põllumajandustootjad ning riigid, kus põllumajandusel on suur osakaal (Itaalia, Prantsusmaa, Hispaania).
  • Eestil on TTIPist enim võita, sest see avardab meie suhteliselt väikeste ja innovatiivsete ettevõtete ekspordi võimalusi. Kui ka Eesti ettevõtted ei hakka otse USAsse eksportima, siis kasvavad võimalused müüa sisendtooteid teiste EL-i riikide ettevõtjatele, kes müüvad lõpptooteid edasi USA turule. Oodatakse, et TTPi järgselt suureneks Eesti ekspordimaht 4%.

Huvitavad ja paljulubavad mõtted. Oleks igati tervitatav, kui TTIPist meil senisest rohkem räägitaks, sest minu meelest on see väga oluline areng nii kaubandusele kui kogu Eesti majandusele laiemalt.

Post Danmark II, mahupõhised mahahindlused ja majanduslik lähenemine

Posted on by
  1. oktoobril tegi Euroopa Kohus otsuse kohtuasjas C-23/14 ehk nn Post Danmark II, mida konkurentsiõiguse huvilised juba mõnda aega huviga ootasid. Iga endast lugupidav konkurentsiõiguse fanaatik on selle otsuse juba mõistagi läbi lugenud, sellest uudiskirju, säutse ja blogisid kirjutanud, nii et ega minagi saa kehvem olla.

Miks see otsus nii oodatud oli?

Paari aasta tagusest Post Danmark I (C-209/10) lahendist loeti välja Euroopa Kohtu süvenevat suundumist nö per se rikkumiste lähenemiselt majanduspõhisele lähememisele artikkel 102 juhtumite puhul. Post Danmark I puudutas turgu valitseva ettevõtja diskrimineerivaid allahindlusi ning nende rikkumiste puhul rõhutas kohus nn tõhusa konkurendi testi (ingl k as efficient competitor (AEC) testi olulisust. Post Danmark II otsus puudutab tagasiulatuva iseloomuga mahupõhiseid mahahindlusi ning tõhusa konkurendi rakendamine oli küsimuse all ka selle juhtumi puhul.

Asjaolud

Taani postiettevõtja Post Danmark oli vaatlusalusel perioodil adresseeritud reklaamposti hulgipostitamise turul Taanis 95%-lise turuosaga turgu valitsev ettevõtja, kellele kuulus teatud segmendis ka seadluslik monopol.

Post Danmark rakendas süsteemi, mis sisaldas aastase ostumahu põhist standardiseeritud (st kõikide klientide suhtes ühetaolist) mahahindluste skaalat 6-16%. Post Danmark ja tema kliendid sõlmisid aasta alguses lepingud, milles sätestati vastavaks aastaks planeeritud saadetiste hulk. Sel alusel tehti perioodilisi mahahindlusi ja esitati arveid. Aasta lõpus tegi Post Danmark kohanduse juhul, kui üleantud saadetiste hulk ei vastanud esialgsele hinnangule. Euroopa Kohus võttis selle hinnasüsteemi sisuliselt kokku kolme tunnusega: standardiseeritud, tingimuslik ja tagasiulatuv.

Taani siseriiklik kohus küsis Euroopa Kohtult hinnangut, kas sellise skeemi rakendamine turgu valitseva ettevõtja poolt rikub ELTL artiklit 102.

Euroopa Kohtu seisukoht

Kohus viitas varasemale mahahindlussüsteeme puudutavatele kohtupraktikale ning eristas põhimõtteliselt kolme kategooriat:

  • Pelgalt mahul põhinev mahahindlus, mis on eranditult seotud ostude mahuga – sellised mahahindlused ei riku reeglina ELTL artiklit 102;
  • Lojaalsusel põhinev mahahindlus, mille eesmärk on rahaliste soodustuste kaudu takistada seda, et kliendid katavad kogu oma vajaduse või sellest olulise osas konkurentidelt – sellised mahahindlused rikuvad reeglina ELTL artiklit 102;
  • Mahahindlused, mis ei kuulu kumbagi eelnevatest kategooriatest – selliseste juhtumite puhul tuleb kuritarvituse tuvastamiseks hinnata kõiki asjaolusid, sh eelkõige mahahindluste kriteeriumeid ja korda, eesmärke, turgu valitseva seisundi ulatust ja turu spetsiifilisi tingimusi.

Kohus leidis, et Post Danmarki poolt rakendatud hinnasüsteemi ei saa pidada lihtsaks kogusel põhinevaks mahahindluseks, mis on eranditult seotud ostude mahuga, kuna kõnealust mahahindlust ei kohaldata mitte iga individuaalse tellimuse suhtes, mis vastaks seega tarnija kulude säästmisele, vaid seda tehakse kõikide tellimuste alusel, mis konkreetsel ajavahemikul on esitatud. Seega kuulus see kolmandasse kategooriasse.

Eelotsust taotlenud kohus oli küsinud, kas antud juhtumi puhul tuleks kasutada tõhusa konkurendi testi, millele on viidatud Euroopa Komisjoni artikliga 102 seotud täitetegevuse prioriteetide suunistes. Euroopa Kohus selgitas, et need suunised piirduvad vaid komisjonile juhiste andmisega seoses juhtumite valikuga, mida ta kavatseb uurida prioriteetselt ning need ei ole siduvad siseriiklikele konkurentsiasutustele ega kohtutele.

Antud juhtumi puhul oli konkurents turul juba niigi piiratud ning olukorda konkurentide jaoks raskendasid suured turutõrked ja mastaabisäästu saavutamisega seotud raskused. Seepärast leidis kohus, et kuigi mõnedel juhtudel on kuritarvituse kindlakstegemiseks asjakohane kasutada tõhusa konkurendi testi, oleks see Post Danmarki mahahindluste puhul olnud asjakohatu, sest turu struktuur oli juba iseenesest selline, kus sama tõhusa konkurendi turule tulek oli praktiliselt võimatu. Seepärast märkis kohus, et tõhusa konkurendi test on vaid üks võimalik instrument teiste seas.

Viimaks selgitas kohus veel, et kuritarvituse tuvastamiseks puudub vähese mõju künnis (de minimis-künnis). Mahahindlustesüsteemi kuritarvitava olemuse tuvastamiseks peab sellel tegevusel olema turul konkurentsivastane mõju, kuid piisab sellest, et näidata, et selline mõju on tõenäoline, ilma et oleks vaja tõendada selle mõju olulist või märgatavat laadi.

Mida sellest otsusest arvata?

See otsus võtab mõnusalt kokku Euroopa Kohtu varasema praktika mahahindluste osas ning on selles osas igati kasulik lugemine. Kuivõrd otsus on pelgalt 11 lehekülge ning see on kirjutatud täiesti loetavas keeles ilma koormavate tõendite analüüsi jms, tasub see igal juhul üle lugeda (muide, sama kehtib ka Post Danmark I kohta).

Mis aga sisusse puutub, siis olgugi, et kohus jättis tõhusa konkurendi testi kõrvale, ei tohiks see otsus siiski majandusliku lähenemise toetajatele pettumust valmistada. Tõhusa konkurendi testi ei jäetud kõrvale ju mitte nö per se rikkumiste kasuks, vaid lähtudes just selle juhtumi turu spetsiifikast.

Samas olen lugenud ka kommentaare, et kohus oleks võinud ka tõhusa konkurendi testi kasutades samale tulemusele jõuda. Tsiteerin selles osas Bill Batchelor’i:

“Facts: The scheme offered increasing rebates starting at 6% (for 30,000 letters) and increasing by 1% increments until the final two tiers, which increased by 2% increments. The final tier rebate was 16%. Post Danmark has a 95% share and its only rival a 5% share.

AEC analysis: The rule for tiered rebates is to take the highest increment (2%), divide it by the contestable share (using the rival’s 5% share as a proxy) and add the second-to-last rebate in the scheme (14% – which is 2% less than the final tier rebate of 16%). Here that means a competitor faces an effective discount of (2/5 x 100) +14 = 54%. It is difficult to believe that a state monopolist postal system could achieve margins in excess of 50%. As a result, this scheme was always likely to be illegal under a price-cost test.”