Ühisettevõtja – koondumine või mitte?

JV

Ühisettevõtja loomine on koondumine, kui selle äritegevus on kavandatud pikaajaliseks ja iseseisvaks ehk kui see on nö täielikult toimiv ühisettevõtja. Kui aga ühisettevõtja neile tingimustele ei vasta, nt kui ühisettevõtja toodab vaid emaettevõtjatele, siis ei ole see käsitletav iseseisvana ning sellise ettevõtja loomine ei kujuta endast koondumist, kuid võib olla kokkulepete keelu reguleerimisalas. Kui algselt mitte täielikult toimiv ühisettevõtja muutub täielikult toimivaks, siis on koondumine ka see. Selles kõiges pole midagi uut.

Senini tekitas aga vaidlusi see, kas koondumisega võiks olla tegu ka olukorras, kus algselt ühele ettevõtjale kuulunud mitte täielikult toimiva ettevõtte üle omandab ühise valitseva mõju teine ettevõtja. Ühelt poolt on ju loogiline, et mitte täielikult toimivad ühisettevõtjad on alati ja igal juhul väljapool koondumiste kontrolli regulatsiooni. Teisalt aga toimub sel juhul ikkagi püsiv muutus valitsevas mõjus ja seega ka muutus turustruktuuris, mis justkui kujutab endast siiski koondumist.

Vaidlus sel teemal jõudis hiljuti ka Euroopa Kohtusse eelotsuse taotluse korras kohtuasjas C-248/17Austria Asphalt. Kohus selgitas, et koondumine loetakse toimunuks vaid siis, kui ühisettevõtja on täidab püsivalt kõiki iseseisva majandusüksuse funktsioone ja on seega täielikult toimiv. Seega on otsustav täielikult toimivus mitte muutus valitseva mõju iseloomus.

Kohus põhjendas seejuures, et vastupidine tõlgendus viiks olukorrani, kus koondumise kontrolli määrusega ette nähtud preventiivset kontrolli laiendatakse tehingutele, mis ei mõjuta asjaomast turustruktuuri, ning vastavalt vähendatakse määruse nr 1/2003 kohaldamisala, mistõttu see määrus ei ole enam kohaldatav sellistele tehingutele, isegi kui need võivad olla aluseks ettevõtjate vahelisele kooskõlastatud tegevusele ELTL artikli 101 tähenduses.

Selle juhtumi puhul on huvitav märkida, et seni olid ka komisjoni erinevad direktoraadid selles küsimuses eriarvamustel – õigusteenistus pooldas lähemist, et otsustav peaks siiski olema muutus valitsevas mõjus, konkurentsi peadirektoraat aga oli kohtuga sama meelt. Ka mina olen kohtu tõlgendusega nõus.

Kuidas tuvastada liiga kõrgeid hindu?

overpaying-300x300

Euroopa Kohtu järjekordne otsus annab olulisi suuniseid, kuidas tuvastada turgu valitseva ettevõtja poolt rakendatavaid liiga kõrgeid hindu. Kuigi see otsus puudutab autoriõiguste ühingu liialt kõrgeid autoritasusid, omavad kohtu juhised liiga kõrge hinna tuvastamise meetodite kohta ka laiemat kandepinda. Niisiis, täna kirjutan Euroopa Kohtu 14.09.2017 otsusest C-177/16 Läti autoriõiguste ühingut AKKA/LAA puudutanud eelotsuse taotluse asjas.

Asjaolud

Läti konkurentsiamet leidis, et Läti autoriõiguste ühing AKKA/LAA kuritarvitas oma turgu valitsevat seisundit kehtestades liiga kõrged autoritasud. Amet määras selle eest trahvi ligikaudu 32 000 eurot.

Läti konkurentsiameti seisukoha aluseks oli võrdlus teiste riikidega. Esmalt võrdles amet Lätis kehtestatud tasumäärasid muusikateoste kasutamise eest kaubanduspindadel ja teeninduskeskustes määradega, mida kohaldati Leedus ning Eestis, kuna need on naaberliikmesriigid ja naaberturud. Konkurentsinõukogu järeldas, et Läti tasumäärad olid kõrgemad kui Eestis ja suures osas kõrgemad kui Leedus kehtestatud määrad. Lisaks võrdles amet ostujõupariteedi indeksi („OJP indeks“) põhjal ligikaudu 20 muus liikmesriigis kehtivaid tasumäärasid ja tuvastas sellega seoses, et Läti tasumäärad ületasid 50%–100% võrra teistes liikmesriikides kohaldatud hindade keskmist taset.

AKKA/LAA vaidlustas ameti otsuse Läti kohtus ning üheks vaidlustuse aluseks olid ameti poolt kasutatud võrdlusmeetod.  Vaidlus jõudis lõpuks välja Läti kõrgeima kohtuni, kes otsustas küsida Euroopa Kohtu tõlgendust, milliste võrdlusmeetoditega tuleb tuvastada liiga kõrget hinda ELTL 102 tähenduses.

Euroopa Kohtu seisukoht

Kohus tuletas meelde juba välja kujunenud kohtupraktikat, mille kohaselt tuleb liialt kõrge hinna tuvastamiseks kasutada 2-astmelist testi:

1) kas vahe tegelikult kantud kulude ja tegelikult nõutud hinna vahel on suur?

2) kui jah, siis kas kehtestatud hind on ebaõiglane olgu siis absoluutsel tasemel või võrreldes konkureerivate toodetega?

Kuid selline 2-astmeline test ei ole siiski ainus võimalus liiga kõrge hinna tuvastamiseks. Sobiv meetod liiga kõrge hinna tuvastamiseks on ka hindade võrdlus teistes liikmesriikides kehtestatud hinnatasemega. Kui turgu valitsev ettevõtja kehtestab oma teenuste eest tasud, mis on tunduvalt suuremad teistes liikmesriikides nõutavatest, võib see viidata kuritarvitusele. Kuid kohus täpsustas, kuidas sellist võrdlust läbi viia.

Kohus märkis, et võrdlust ei saa lugeda ebapiisavalt representatiivseks pelgalt seetõttu, et see hõlmab piiratud arvu liikmesriike. Kohus rõhutas aga, et võrdlusliikmesriigid tuleb valida objektiivsete, asjakohaste ja kontrollitavate kriteeriumide põhjal. Nende kriteeriumide hulgas võivad olla eelkõige tarbimisharjumused ja muud majanduslikud või sotsiaal-kultuurilised asjaolud, nagu sisemajanduse kogutoodang elaniku kohta ning kultuuriline ja ajalooline pärand. Seepärast ei saa olla minimaalset arvu võrreldavaid turge ning analoogsete turgude valik sõltub iga juhtumi eripärastest asjaoludest.

Lisaks rõhutas kohus, et hindu tuleb võrrelda ühetaolisel alusel. Näiteks vaidlusaluse kohtuasja puhul tuleb tuvastada, kas valitud võrdlusriikides on tasude arvutamise meetod, mis põhineb kaubanduspinna või teeninduskeskuse pindalal, analoogne Lätis kohaldatava arvutusmeetodiga. Täiendavalt tuleb hindu korrigeerida OJP indeksiga.

Kui eelpool kirjeldatud võrdluse tulemusel selgub, et hinnaerinevus eksisteerib, siis kuidas, et hinna erinevus on nii märkimisväärne, et seda tuleb pidada kuritarvitavaks? Selles osas selgitas kohus, et kui hinnaerinevus on oluline ja kestev, võib pidada hinda liiga kõrgeks. Sel juhul peaks turgu valitsev ettevõtja tõendama, et tema hinnad on õiglased, tuginedes objektiivsetele asjaoludele, mis mõjutavad halduskulusid või autoriõiguste omanikele tasude maksmist.

Kommentaar

Miks ma arvan, et see otsus omab laiemat kõlapinda kui üksnes autoritasude määramine?

Sellepärast, et olukorda, kus pelgalt kulude ja hinnavõrdlus ei anna adekvaatset tulemust võib olla muudeski valdkondades. Lisaks, nõuab ka 2-astmeline test hindade võrdlust konkureerivate toodetega ning kohtu poolt antud juhised võrdlusmeetodi kohta kehtivad ka sel juhul. Ehk siis lühidalt kokku võttes:

  • võrdlusalused tuleb määrata objektiivsete, asjakohaste ja kontrollitavate kriteeriumide põhjal;
  • võrreldavad hinnad peavad olema ühetaolised;
  • teiste riikide hinnatasemeid võrreldes tuleb hindu korrigeerida ostujõupariteedi indeksiga.

Inteli otsus – kas miskit uut turgu valitseva seisundi kuritarvituste regulatsioonis?

Kolmapäeval (06.09.2017) avaldas Euroopa Kohus kauaoodatud kohtu suurkoja otsuse Inteli kohtuasjas C-413/14 P, mis puudutab turgu valitseva ettevõtja poolt rakendatavaid eksklusiivsuskohustusi ja lojaalsusallahindlusi. Konkurentsiõiguse gurmaanidel tasub kindlasti seda otsust lugeda, sest Euroopa Kohus on selles otsuses andnud olulisi uusi suuniseid turgu valitseva seisundi kuritarvituste tuvastamiseks (NB! Ettevaatust, soovitan lugeda ingliskeelset versiooni, sest eestikeelses on tõlkeapse, mis sisu valesti edasi annavad).

Asjaolud

2009. aastal määras Euroopa Komisjon Intelile 1,06 miljardi euro suuruse trahvi (see oli sel ajal suurim ühele ettevõttele komisjoni poolt konkurentsiõiguse rikkumise eest määratud trahv; tänaseks on Google’le määratud 2,42 miljardilise trahvi kõrval Inteli trahvisumma muidugi kahvatub). Komisjon leidis oma otsuses, et Intel oli kuritarvitanud turgu valitsevat seisundit protsessorite kaubaturul.

Intel oli andnud arvutite tootjatele (Dell, Lenovo, HP ja NEC) allahindlusi tingimusel, et nad ostavad temalt kõik või peaaegu kõik oma x86-protsessorid (so lojaalsusallahindlus). Lisaks maksis Intel neile  boonuseid selle eest, et nad viivitaksid, tühistaksid või piiraksid konkurendi AMD protsessoritega varustatud toodete turustamist. Komisjoni hinnangul oli Inteli sellisel tegevusel konkurenti väljatõrjuv mõju.

Intel vaidlustas komisjoni otsuse Üldkohtus, kuid viimane jättis oma 2014. aasta otsusega T-286/09 komisjoni otsuse jõusse. Intel kaebas Üldkohtu otsuse edasi Euroopa Kohtusse, kus selle üle otsustas kohtu suurkoda, mis juba iseenesest viitab otsuse kaalukusele.

Vahepealne debatt

See sama Inteli kohtuasi andis alust ka Wouter Wilsi artiklile, millest kirjutasin siinsamas blogis mõnda aega tagasi, vt siit. Meeldetuletuseks – Wils oli kriitiline majanduspõhisema lähemese suhtes ja leidis, et eksklusiivsusklauslid peaks igal juhul olema turgu valitsevate ettevõtjate puhul keelatud sõltumata nende kestusest, ulatusest jne, sest igasugune eksklusiivsus on suunatud konkurentide tõrjumisele. Nagu alljärgnevast nähtub, asus Euroopa Kohus siiski Wilsist erinevale seisukohale.

Euroopa Kohtu seisukoht

Esmalt tuletas kohus meelde juba välja kujunenud kohtupraktikat, et igasugune tõrjuv käitumine ei ole alati kuritarvitus. Ka toimiv konkurents (ingl. k. competition on merits) võib konkurendid turult tõrjuda, kui nad on vähem efektiivsed ja seega tarbijatele vähem atraktiivsed eelkõige hinna, valiku, kvaliteedi või innovatsiooni poolest.

Samas pole igasugune hinnakonkurents siiski turgu valitseva ettevõtja jaoks lubatud. ELTL artikkel 102 keelab turgu valitseval ettevõtjal viljeleda tegevust, millel võib olla sama tõhusate konkurentide jaoks väljatõrjuv mõju, tugevdades tema turgu valitsevat seisundit muude vahenditega kui need, mis põhinevad toimival konkurentsil.

Turgu valitsev ettevõtja kuritarvitab oma seisundit, kui ta seob oma kliente eksklusiivsuskohustusega või -lubadusega ükskõik, kas mingi tasu eest või mitte ja ükskõik kas kliendi enda soovil või mitte. Sama kehtib ka lojaalsusallahindluste suhtes ehk siis juhul, turgu valitsev ettevõtja küll ei seo kliente vormilise kohustusega, ent teeb nende klientidega sõlmitud kokkulepete alusel või ühepoolselt allahindlusi tingimusel, et klient – olgu tema ostutehingute maht suur või väike – varustab end kogu oma vajaduse või sellest olulise osa ulatuses turgu valitsevalt ettevõtjalt soetatava kaubaga.

Kohus märkis, et senist kohtupraktikat tuleb siiski täpsustada selliselt, et kui turgu valitsev ettevõtja väidab haldusmenetluses tõenditele tuginedes, et tema tegevusel ei olnud võimet konkurentsi piirata ega väljatõrjumist põhjustada, tuleb komisjonil seda analüüsida. Sellises olukorras peab komisjon analüüsima järgmist:

  • ettevõtja turgu valitseva seisundi olulisust asjaomasel turul;
  • etteheidetava tegevuse osakaalu turul;
  • allahindluste tingimusi ja nende andmise korda, nende kestust ja suurust;
  • sama tõhusate konkurentide väljatõrjumise eesmärgist kantud strateegia võimalikku olemasolu.

Väljatõrjumise võimalkkuse analüüs on oluline ka selle hindamisel, kas artikli 102 alusel keelatud käitumine võib olla objektiivselt põhjendatud. Tuleb hinnata, kas väljatõrjuvat mõju tasakaalustab tõhususest saadav eelis, millest võidab ka tarbija. Selline konkurentsile soodsate ja ebasoodsate mõjude kaalumine on võimalik ainult peale selle hindamist, kas tegevus oma olemuselt omab võimet vähemalt sama tõhus konkurent välja tõrjuda.

Kohus leidis, et kui komisjon viis kuritarvitust tuvastavas läbi sellise analüüsi, siis pidi ka Üldkohus hindama Inteli poolt esitatud tõendeid, mis komisjoni vastava analüüsi tulemused kahtluse alla seadsid, kuid Üldkohus oli jätnud need hindamata. Seepärast saatis kohus asja tagasi Üldkohtule.

Seega pole see kohtusaaga veel Inteli jaoks veel lõppenud.

Mida olulist eelnevatest kohtu seisukohtadest järeldada?

Esiteks kindlasti seda, et oma täpsustusega kohtupraktika kohta tegi kohus selgeks, et eeldust, et eksklusiivsuskohustused ja lojaalsusallahindlused omavad väljatõrjuvat mõju peab turgu valitseval ettevõtjal siiski olema võimalik ümber lükata konkreetse käitumisega seotud tegelike asjaoludega. Ehk siis käitumise mõjudepõhine hindamine ei ole siiski välistatud. Siinkohal on oluline märkida, et senise kohtu praktika kohaselt oli kuritarvituse tuvastamisel ainus pääsetee objektiivsete põhjendatuste olemasolu, kuid praktikas on neile tuginemine peaaegu võimatuks osutunud.

Teiseks selgitab see otsus sama tõhusa konkurendi testi (as efficient competitor ehk AEC testi) rolli. Selleks, et hinnata, kas tegevuse kahjulikud ja kasulikud mõjud on tasakaalus, tuleb kõigepealt selgeks teha kahjulikud mõjud ja seda on võimalik teha AEC testiga. Samas ei ütle kohus siiski, et AEC test on ainuvõimalik ja alati kohustuslik kahjulike mõjude tuvastamiseks.

Seega eksivad need, kes AEC testi juba täiesti surnuks on tunnistanud. Samas ei omista see otsus AEC testile ka otsustavat rolli ega heida kõrvale senist nö per se rikkumiste kohtupraktikat. AEC test ei ole alati kohustuslik ega ka ainuvõimalik viis kuritarvituse esinemise hindamisel, kuid see on üks võimalik vahend komisjoni tööriistakastis.

Paar märkust ka muude aspektide kohta

Kohtu otsusest tuleb ka olulisi selgitusi komisjoni jurisdiktsiooni ja menetlusõiguslike aspektide osas.

Jurisdiktsiooni osas selgitas kohus, et rahvusvaheline avalik õigus võimaldab põhjendada EL-i konkurentsiõiguse kohaldamist väljaspool EL-i aset leidnud käitumise suhtes kas rakendamise testi või kvalifitseeritud mõju testi alusel. Viimane võimaldab põhjendada liidu jurisdiktsiooni, kui on ette näha, et tegevus avaldab EL-is vahetut ja märkimisväärset mõju. Seda tuleb tuvastada vaadates ettevõtja tegevust kogumis (mitte üksikute tegevuste või lepingute põhjal). Piisab sellest, kui tegevuse mõju konkurentsile on tõenäoline.

Menetluslikud aspektid puudutasid eelkõige komisjoni poolt võetavate ütluste salvestamise kohustust. Kuna see ei puuduta otseselt konkurentsiõiguse rikkumise menetlusi Eestis, siis ei hakka sellest praegu siiski pikemalt kirjutama.

Hiigeltrahv 2,42 miljardit eurot Google’ile

Euroopa Komisjon teavitas täna Google’ile konkurentsieeskirjade rikkumise eest 2,42-miljardi euro suuruse hiigeltrahvi määramisest

Euroopa Komisjon heitis Google’ile ette turgu valitseva seisundi kuritarvitamist, mis seisnes selles, et Google’i otsingumootor eelistab Google’i enda poolt pakutavaid hinnavõrdlusteenuseid (comparison shopping). Komisjon leidis, et Google omab turgu valitsevat seisundit internetiotsingu turul kõikjal üle Euroopa majanduspiirkonna, omades peaaegu kõikjal üle 90%-list turuosa.

 
Turgu valitseva seisundi omamine iseenesest ei ole keelatud. Kuid komisjon tuvastas, et Google on juba aastaid süsteemselt loonud eeliseid oma enda hinnavõrdlusteenustele (algse nimega „Froogle”, hiljem ümber nimetatud “Google Product Search” ja “Google Shopping”). Google on pakkunud otsingu tulemuste seas esikohal või mõnikord ka ekraani paremal küljel olevas eraldiseisvas kastis just selle teenuse pakkumisi. Seega ei ole Google’i enda hinnavõrldusteenuse tulemused olnud allutatud Google’i otsingumootori üldisele algoritmile, vaid neile on antud eelisseisund. Konkureerivad hinnavõrdlusteenused on aga olnud otsingu tulemustes esitatud allpool, mistõttu tarbijad näevad konkurentide teenuseid oluliselt harvemini. Sellise tegevusega kasutas Google enda turgu valitsevat seisundit otsingumootori turul selleks, et tugevdada oma positsiooni hinnavõrdlusteenuse turul ning vähendada konkurentide võimalusi sel turul tegutseda.
 
Lisaks täna määratud 2,42-miljardi suurusele trahvile kohustas komisjon Google’it 90 päeva jooksul rikkumise lõpetama. Tänane trahv ei pruugi Google’ile viimaseks jääda, sest komisjon uurib veel teisigi Google’i võimalikke konkurentsieeskirjade rikkumisi, mis on seotud Androidi operatsioonisüsteemi ja AdSense’i teenusega.
Komisjoni pressiteade, kus kirjas lisainfot, on siin.

Vahelduseks konkurentsiuudiseid ka

Lisaks tarbijakaitsele on suuremaid ja väiksemaid arenguid toimunud ka konkurentsiõiguse vallas, pole lihtsalt jõudnud kirja panna. Mõned huvitavamad arengud on näiteks sellised:

Kahju hüvitamise direktiiv sai ka Eestis viimaks üle võetud

Riigikogu võttis 15. mail vastu konkurentsiseaduse muutmise seaduse, millega võeti üle kahju hüvitamise direktiiv 2014/104/EL. Seaduse muudatused jõustusid 5. juunil. Sellest teemast kirjutasin pikemalt mai algul postituses: Kahju hüvitamise direktiivi ülevõtmise eel.

Komisjoni e-kaubandussektori uuringu lõppraport

10. mail avaldas Euroopa Komisjon e-kaubandussektori uuringu lõppraporti (vt siit). Uuringus olid luubi all eelkõige e-kaubanduses tarnijate ja edasimüüjate vahel kokkulepitud konkurentsipiirangud. Kõik sellised piirangud pole sugugi keelatud ning paljud on lubatud vertikaalse grupierandi alusel (nt valikuline edasimüük). Komisjoni uuring tuvastas, et tarnijad soovivad üha enam ette kirjutada, millistes tingimustes nende kaupa edasi müüa tuleb ning kasutavad väga palju valikulist edasimüügi süsteemi. Samas kipub lepingutesse päris tihti sisse sattuma ka keelatud klausleid (teatud territoriaalseid piiranguid, interneti teel edasimüügi keeldu) või selliseid piiranguid, mille lubatavus on küsitav (hinnavõrdlustarkvara kasutamise keeld).

Sektoriuuringu põhjal on komisjon juba alustanud mitmeid rikkumismenetlusi, nt teatas komisjon menetluse alustamisest Nike’i, Universal Studios ja Sanrio suhtes (vt pressiteadet siit), varasemalt on menetlust alustatud ka Guess’i suhtes (vt pressiteadet siit) ja elektroonikakaupade, videomängude ja hotellibroneeringute pakkujate suhtes (vt pressiteadet siit).

Seega edasimüügilepingud tasub kriitilise pilguga üle vaadata, et tagada nende kooskõla konkurentsiõigusega.

Veelkord MFNist ehk parima hinna klauslist

6 .aprillil avalikustas ECN hotellide broneeringu sektori raporti (vt siit). Selle üks olulisemaid järeldusi oli, et kitsaste parima hinna klauslite (st sellised, mis keelavad hotellil pakkuda oma kodulehe kaudu odavamat hinda kui broneeringu süsteemile; mitte need, mille puhul on keelatud odavamat hinda pakkuda lisaks ka teistele broneerimissüsteemidele) puhul ei tuvastatud kahjulikke mõjusid konkurentsile. Siiski on isegi sellised kitsad parima hinna klauslid keelatud Saksamaal, Prantsusmaal ja Austrias.

Konkurentsiametite töö tõhustamise direktiiv

22. märtsil avaldas Euroopa Komisjon direktiivi ettepaneku, mille eesmärk on anda liikmesriikide konkurentsiasutustele volitused konkurentsieeskirjade täitmise tagamise tõhustamiseks ja tagada siseturu nõuetekohane toimimine (vt direktiivi ettepanekut siit). Ettepanek võetakse menetlusse Eesti eelistumise ajal. Saab näha, kuhu see asi jõuab. Aga iseenesest oleks küll väga tore, kui selle direktiivi tulemusel oleks põhjust korda teha ka Eesti konkurentsiõiguse menetlussüsteem, mis praegu on üks paras kakofoonia.

Kahju hüvitamise direktiivi ülevõtmise eel

Kahju hüvitamise direktiivi ülevõtmisega seotud konkurentsiseaduse muudatused on plaanitud kolmandale lugemisele järgmisel kolmapäeval (10. mail). Mida muudatused endaga kaasa toovad, sai pikemalt arutatud 30. märtsil konkurentsi ja ärisaladuse konverentsil. Tegin seal ka ise ettekande Eesti senisest praktikast konkurentsiõiguse rikkumisega seotud kahjunõuete osas ning andsin hinnangu, kuivõrd direktiivi ülevõtmine kahjunõuete esitamist hoogustab.

Lühidalt kokkuvõttes leidsin, et konkurentsiõigusega seotud kahjunõuded pole Eestis midagi väga uut ning selliseid kohtuasju on juba olnud rohkem kui ühe käe sõrmedel üles lugeda. Erinevalt nt Soome või Lääne-Euroopa praktikast, ei ole Eestis kahjunõuded olnud seotud kartellidega (sest suuri kartelliasju, mis kohtus kinnitust oleks leidnud, meil eriti pole olnud), vaid turgu valitseva seisundi kuritarvitustega. Nende juhtumite ühiseks jooneks kipub olema see, et enamasti pole kahju kannatanu saanud väidetava rikkumise lõpetamiseks tuge Konkurentsiametist ning seega on kahjunõue nö viimaseks õlekõrreks.

Kuivõrd kahju hüvitamise direktiivi ülevõtmine ei muuda Eesti konkurentsiõiguse jõustamise süsteemi, siis ei too see minu hinnangul kaasa kuigi olulist kahjunõuete suurenemist. Eduka kahjunõude aluseks saab tüüpiliselt olla siiski selge otsus, millega tuvastatakse konkurentsiõiguse rikkumine. Kuni selliseid otsuseid on vähe, on ka kahju hüvitamise nõuded jätkuvalt keerulised.

Neile, kellel viitsimist pikem lugemine ette võtta lisan siia ka oma ettekande täispika teksti (paraku küll inglise keeles):

Damages claims in Estonia: past and future

Damages claims in Estonian courts

Claiming damages for competition law violations is nothing new in Estonia. There have been such cases in Estonian courts already since 2005. However, unlike what Ben told us about cartel damages claims, Estonian damages cases have not been related to cartel damages, but to damages allegedly caused by dominant companies.

Most probably the main reason for the lack of cartel damages claims in Estonia is that there really have not been many big cartel cases that would have stood up the courts’ scrutiny. Many cartel cases have been ended before reaching to court ruling or have been dismissed because of procedural violations. A number of cases have been ended with a settlement between the violators and the prosecutor’s office (e.g. tyre association’s boycott against certain tyre retailers, street cleaning service providers’ market sharing and bid rigging cartel, security service providers’ market sharing cartel). Even though such settled cases could have in principle given grounds for damages claims, these cases were not followed by such claims.

Hence, as said before the damages claims in Estonian courts have been related to dominant companies’ activities, for instance:

  • railway infrastructure usage fees;
  • cable conduit rent;
  • broadcast service fees;
  • water prices;
  • unjustified refusal to supply electricity (before the full liberalisation);
  • pricing of oil shale;
  • and besides pure damages cases, there has also been a case where the claimant sought to invalidate the pricing and discounts conditions of the incumbent postal company.

It is common in all these cases that the claimants had first challenged the allegedly dominant firm’s prices at the Estonian Competition Authority, but didn’t achieve their desired outcome there. The authority did not find an infringement or ended the proceedings having found that the competitive situation had improved. As the authority’s decision as such is not binding for civil courts, it has been forth a try for claimants to claim damages in the civil court to get closer achieving their aims.

Let’s have see now some matters in which VARUL’s office has been involved in….

Railway infrastructure usage fees cases

These were the first competition damages cases where VARUL’s office was involved in and to our knowledge probably the first competition damages cases in Estonia altogether.

At the time of the facts of the matter the incumbent railway operator Eesti Raudtee (Estonian Railway) provided both infrastructure and cargo services within the same legal entity. A competing cargo operator Spacecom needed access to railway infrastructure of Estonian Railway, but found the infrastructure usage fees to be excessive. Estonian Railways claimed that its costs related to infrastructure were very high and therefore that usage fees charged from Spacecom were justified.

To contest that Spacecom argued that if such high infrastructure fees were indeed justified, then the cargo service prices that Estonian Railway charged from its own customers must be too low (so called predatory prices), because these could not possibly cover both the high infrastructure costs and additional costs related to providing cargo services. For the competition law nerds like me, the issue is basically similar to the margin squeeze problem of Deutsche Bahn case.

At the time of the case, the railway specific regulation was not clear about the cost components of railway infrastructure fees. So, among all other arguments of the case, the general competition law logic had to be applied. The claimant included economic experts to prove that the infrastructure fees were indeed excessive. However, both the first and second instance courts were reluctant to look in detail into the economics and rejected the claims. Unfortunately, the Supreme Court did not grant leave for cassation in this matter, though we really think it would have been very important that the Supreme Court had given instructions as to how to deal with competition damages cases already at that time.

The first case was followed by several other similar cases, but in all those cases the courts were still reluctant to scrutinize the pricing in detail.

In our opinion these cases were somewhat ahead of their time. Although we are not fully objective, we believe that the claims for damages were justified, but the courts at that time were just not yet ready to dig into the economics of the cases.

Cable conduit cases

Another interesting stream of cases in which VARUL’s office has been involved cable conduit rent charged from competing telecom service providers by the incumbent telecom company Elion (now Telia), which owned cable conduits.

Cable conduits are basically tubes in the ground and each telecom operator sought to direct its own cables through the conduits, instead of digging up the ground to put their own conduits there. Hence, the conduits constituted an essential facility for competitors.

At the time of facts of the case, the cable conduit rent was approved by the Communications Authority. The companies that needed access to the cable conduits found that the rent was nevertheless excessive. The Competition Authority had not taken a decision in this matter, but had expressed opinion in its letters that the rent could indeed be excessive. Elion’s competitors Elisa and Starman claimed damages in the civil court for the excessive rent they had had to pay to Elion.

As a first step, the court of first instance issued an interim ruling finding that competition rules did not apply as the rent was subject to sector specific regulation. However, the Supreme Court made a very favourable ruling to towards the claimant finding that a dominant company must obey competition law even if sector specific rules are more lenient.

Hence, the case went back to the first instance, where the dispute continued about whether the rent was indeed excessive. It was disputed which methodology to apply for calculating the capital costs of Elion. And of course, the big question was how to prove costs, as the only one having access to such evidence was Elion itself.

These questions remained unsolved as the cases were settled between the parties.

So much about past cases. Let me now look into the future…

What will the implementation of damages directive change?

First of all – what will it not change …

It will not change the competition law enforcement rules in general. I don’t think that it would bring about more cartel convictions. It is also unlikely to change Competition Authority’s enforcement actions regarding abuse of dominance. Therefore, it will not bring about radical changes.

In my opinion the most significant changes for the Estonian legal order are the following:

Binding effect of the Competition Authority’s decision

The law will make clear that the Competition Authority’s or the courts’ decisions in which a fine is imposed and the decision by which the Authority makes a prescription to cease the competition law violation will be binding. Hence these can be used as evidence for claiming damages.

However, as said before, such decisions are quite rare in practice (or at least have been rare thus far). Therefore, the civil court route will likely continue to be often the only alternative for the claimants in case of alleged abuse of dominance. Yet the collection of evidence will not be significantly facilitated for them and the civil courts’ competence in handling such cases remains uncertain. So, submitting civil claims will not be much easier in the future.

Lost profits can be claimed

Until so far it has been always debatable whether lost profits could be claimed in case of competition law related damages claims, in particular, where the claim has been based on tort law. The law will make it clear that it must be possible claim lost profit in all cases of competition law infringements.

More stringent rules on calculating delay interest

As a rule delay interest is calculated from the moment of submitting the claim. However, according to the planned legal amendments, the delay interest in case of competition law infringements will be calculated from the moment the damage occurred.

Longer limitation period

The limitation period for damages claims will be extended from current three years to five years.

Civil claims cannot be resolved in criminal matter concerning a cartel

Due to the need to protect the leniency file, the law will make clear that civil claims related to cartel must be separated from the criminal case and handled only by civil court.

In conclusion, I don’t see any substantive changes ahead due to the damages directive, as it does not address the main competition enforcement problems that we are facing in Estonia.

 

 

 

Arengud Amazoni “parima hinna klausli”kaasuses

Parima hinna ehk “most-favoured-nation” (“MFN”) klauslid on konkurentsiõiguse seisukohast üks kahtlane teema. Ühelt poolt ei ole vähemalt EL-i kohtupraktikas selget positsiooni võetud, et millal need lubatud või keelatud on. Teisalt, Euroopa Komisjoni ja teiste konkurentsiasutuste menetlustest on parima hinna klauslid siiski läbi käinud. Seepärast tuleb nendega ettevaatlik olla.

Põhjus, miks ma neist just täna kirjutan, on tänane komisjoni pressiteade Amazoni kaasuse kohta. Nimelt alustas komisjon juba 2015. a juunis uurimist Amazoni ja e-raamatute kirjastajate vahelistes lepingutes olevate parima hinna/ parimate tingimuste klauslite osas. Nende klauslite kohaselt peavad e-raamatute kirjastajad Amazoni teavitama, kui nad pakuvad Amazoni konkurentidele soodsamaid või alternatiivseid tingimusi (nt uusi ärimudeleid jms) kui Amazonile. Samuti kohustuvad nad samu tingimusi pakkuma ka Amazonile.

Komisjoni hinnangul muudavad sellised klauslid teiste e-raamatute müüjate jaoks Amazoniga konkureerimise ning uute ja innovatiivsete toodete ja teenuste arendamise keeruliseks. Samuti piiravad need konkurentsi erinevate e-raamatute müüjate vahel ning vähendavad tarbijate valikuvõimalusi. Seepärast leiab komisjon, et “Amazoni käitumine võib rikkuda konkurentsieeskirju, mis keelavad turgu valitseva seisundi kuritarvitamise ja konkurentsi piiravad äritegevused”.

Et menetlus lõpetada ja trahvi vältida, on Amazon nõus võtma kohustuse selliseid tingimusi mitte jõustada ning uutes lepingutes selliseid tingimusi enam mitte kasutada. Komisjon kutsubki tänases pressiteates huvitatud osapooli andma Amazoni poolt välja pakutud kohustuste osas tagasisidet.

Kuivõrd sarnaselt varasema Booking.comi parima hinna klausli menetlusega lõpeb ilmselt ka see kaasus kohustuste võtmisega ja ilma konkreetset Amazoni poolset rikkumist tuvastamata, ei too ka see kaasus selgust juurde parima hinna klauslite konkurentsiõigusliku käsitluse osas. Kas parimad hinna klauslid kujutavad ennast ikkagi ka kokkulpete keelu rikkumist või on need keelatud üksnes turgu valitseva ettevõtja puhul? Kui need kujutavad endast kokkulepete keelu rikkumist, siis kas need võivad olla siiski lubatavad vertikaalse grupierandi alusel, kui osapoolte turuosad on alla 30% (põhimõttel, et kõik, mis pole grupierandiga keelatud, on lubatud)?

Kuivõrd selliseid klausleid tuleb ka Eesti ettevõtjate vahelistes lepingutes aeg-ajalt ette, tahaks küll saada selgemaid pidepunkte komisjoni suunalt. Veelgi enam abi oleks muidugi Euroopa Kohtu suunistest mõnes eelotsuse asjas. Kuniks seda pole on selliste klauliste kasutamine vaid “omal riisikol”…