Ernst & Youngi ja KPMG kohtuasi

Esmalt teen varjamata reklaami TGS Balticu sellekevadisele riigiabi infokirjale. See kord kirjutasime riigikapitalismi kärpimisest, spordi rahastamisest, ekspordiabist, liikmesriikidevahelise mõju puudumisest riigiabireeglite tähenduses ning kaebeõigusest Euroopa Komisjoni riigiabi otsuste puhul. Infokiri on kättesaadav siin: https://goo.gl/zUsdUm

Teiseks, see, et Sa selle postituse lahti klikkisid, näitab, et klikimagnet pealkirja näol töötab… 😊 Nimelt, seekordse postituse pealkiri on kindlasti kõmulisem kui sisu, sest sisu pakub huvi eelkõige tehingute ja koondumise kontrolli nõustajatele ning jätab laiema lugejaskonna ilmselt külmaks.

Aga nüüd siis lõpuks asjast (kohtuasi C-633/16) ka.

EY-KPMG

Asjaolud

KMPG Taani äriühingud sõlmisid Ernst & Youngi (EY) äriühingutega ühinemislepingu. Samal päeval ütlesid KMPG Taani äriühingud üles koostöölepingu KPMG Internationaliga. Selle koostöölepingu alusel oli KPMG Taani äriühingutel olnud ainuõigus kuuluda KPMG Internationali Taanis ja kasutada turunduseesmärkidel KPMG Internationali kaubamärke. Samuti sisaldas koostööleping tingimusi, mis puudutasid klientide jagamist, kohustust teenindada muudest riikidest pärit kliente ning iga-aastast tasu õiguse eest võrgustikku kuuluda. Koostöölepingu ülesütlemine pidi etteteatamistähtaja tõttu jõustuma alles peaaegu aasta hiljem.

Seejärel esitati KPMG Taani äriühingute ja EY äriühingute koondumise loa taotlus Taani konkurentsiametile, kes koondumise heaks kiitis, kehtestades pooltele ka mõned kohustused. Mõned kuud hiljem tegi aga Taani konkurentsiamet otsuse, milles leidis, et öeldes KPMG Internationaliga sõlmitud koostöölepingu üles enne, kui amet oli koondumise heaks kiitnud, rikkusid KPMG Taani äriühingud keeldu viia koondumine ellu enne luba (ehk gun-jumping).

EY vaidlustas ameti otsuse Taani kohtus ning sealt jõudis asi eelotsusetaotlusega Euroopa Kohtusse. Küsimuseks siis eelkõige see, et kas eelkirjeldatud asjaoludel oli koondumine ellu viidud enne juba enne loa saamist koostöölepingu ülesütlemisega või mitte.

Kohtu seisukoht

Kohus leidis, et koondumise viib ellu üksnes tehing, mis täielikult või osaliselt, faktiliselt või õiguslikult aitab kaasa ühineva ettevõtja suhtes teostatava kontrolli (püsivale) üleminekule. Selliseid tehinguid, mida tehakse küll koondumise raames, kuid mida ei ole vaja, et saavutada koondumises osaleva ettevõtja kontrolli üleminek, ei kujuta endast koondumise elluviimist. Isegi kui need tehingud võivad kuuluda koondumise juurde või seda ette valmistada, puudub neil koondumise elluviimisega otsene funktsionaalne seos, mistõttu ei saa nende tegemine üldjuhul koondumiste kontrolli tõhusust kahjustada, isegi kui neil tehingutel võib olla mõju turule.

Nii leidis kohus, et ka koostöölepingu ülesülemine KMPG Internationaliga ei kujutanud endast ilmselt („ilmselt“ sellepärast, et lõpliku hinnangu peab andma Taani kohus) koondumise elluviimist, olgugi, et see võis olla koondumisega tingimuslikult seotud, see võis koondumist ette valmistada ja sellel võis olla mõju turule. Seda sellepärast, et ülesütlemine iseenesest ei aita kaasa KPMG Taani äriühingute suhtes teostatava kontrolli püsivale üleminekule.

Sellise järelduse kasuks rääkisid kohtu hinnangul ka asjaolu, et ülesütlemine puudutas ainult ühte koondumise osapoolt ja kolmandat isikut (KPMG Internationali) ning EY äriühingutel ei tekkinud ülesütlemisega võimalust teostada mingitki mõjuvõimu KPMG Taani äriühingute suhtes, kes olid konkurentsiõiguse tähenduses sõltumatud nii enne kui ka pärast ülesütlemist.

Kohus selgitas ka, et selline tõlgendus ei tähenda, et mis tahes koondumist ettevalmistavad tehingud, mis ei vii kontrolli üleminekuni, ei kuulu üldse konkurentsireeglite mõjusfääri, sest vana hea määrus 1/2003 ehk siis määrus, mis rakendab ELTL artikleid 101 ja 102 võib ikka kohalduda. Koondumiste kontrolli kohaldamisala laiendamine tehingutele, mis ei aita kaasa koondumise elluviimisele, mitte üksnes ei laiendaks koondumiste kontrolli määruse enda kohaldamisala, vaid vähendaks vastavalt ka määruse nr 1/2003 kohaldamisala, kuhu sellised tehingud enam ei kuuluks, olgugi et need võivad endast kujutada ettevõtjatevahelist kooskõlastatud tegevust ELTL art 101 tähenduses.

Kommentaar

Kohtu seisukoht toob veidi juurde selgust selle kohta, mis on lubatud omandamistehingute sõlmimise ja lõpuleviimise vahelisel ajal enne konkurentsiametilt loa saamist. See ei lahenda siiski küsimust, kust jookseb keelatu ja lubatu piir selleks perioodiks omandatava ettevõtte äritegevuse jätkamise kohta tehtud kokkulepete osas, mille eesmärk on tavapäraselt tagada väärtuse säilimine. Vahel esineb elulisi asjaolusid, nt omandatava ettevõtte juhtkonna vastuseis, mis võivad vajada kiiret tegutsemist ning vajadust sekkuda omandatava ettevõtte juhtimisse – selline sekkumine jääb jätkuvalt riskantseks.

Samuti tuleb silmas pidada, et omandaja ei või omandatava ettevõtte äritegevusse ega juhtimisse sekkuda ning tundlikku infot ei tohi vahetada isegi pärast koondumise loa saamist, kuid enne tehingu lõpuleviimist, sest enne tehingu lõpuleviimist on siiski veel tegu erinevate ettevõtjatega ning nendevaheline koostöö võib kujutada endast ettevõtjatevahelist kooskõlastatud tegevust ELTL art 101 tähenduses.

Vahelduseks konkurentsiuudiseid ka

Lisaks tarbijakaitsele on suuremaid ja väiksemaid arenguid toimunud ka konkurentsiõiguse vallas, pole lihtsalt jõudnud kirja panna. Mõned huvitavamad arengud on näiteks sellised:

Kahju hüvitamise direktiiv sai ka Eestis viimaks üle võetud

Riigikogu võttis 15. mail vastu konkurentsiseaduse muutmise seaduse, millega võeti üle kahju hüvitamise direktiiv 2014/104/EL. Seaduse muudatused jõustusid 5. juunil. Sellest teemast kirjutasin pikemalt mai algul postituses: Kahju hüvitamise direktiivi ülevõtmise eel.

Komisjoni e-kaubandussektori uuringu lõppraport

10. mail avaldas Euroopa Komisjon e-kaubandussektori uuringu lõppraporti (vt siit). Uuringus olid luubi all eelkõige e-kaubanduses tarnijate ja edasimüüjate vahel kokkulepitud konkurentsipiirangud. Kõik sellised piirangud pole sugugi keelatud ning paljud on lubatud vertikaalse grupierandi alusel (nt valikuline edasimüük). Komisjoni uuring tuvastas, et tarnijad soovivad üha enam ette kirjutada, millistes tingimustes nende kaupa edasi müüa tuleb ning kasutavad väga palju valikulist edasimüügi süsteemi. Samas kipub lepingutesse päris tihti sisse sattuma ka keelatud klausleid (teatud territoriaalseid piiranguid, interneti teel edasimüügi keeldu) või selliseid piiranguid, mille lubatavus on küsitav (hinnavõrdlustarkvara kasutamise keeld).

Sektoriuuringu põhjal on komisjon juba alustanud mitmeid rikkumismenetlusi, nt teatas komisjon menetluse alustamisest Nike’i, Universal Studios ja Sanrio suhtes (vt pressiteadet siit), varasemalt on menetlust alustatud ka Guess’i suhtes (vt pressiteadet siit) ja elektroonikakaupade, videomängude ja hotellibroneeringute pakkujate suhtes (vt pressiteadet siit).

Seega edasimüügilepingud tasub kriitilise pilguga üle vaadata, et tagada nende kooskõla konkurentsiõigusega.

Veelkord MFNist ehk parima hinna klauslist

6 .aprillil avalikustas ECN hotellide broneeringu sektori raporti (vt siit). Selle üks olulisemaid järeldusi oli, et kitsaste parima hinna klauslite (st sellised, mis keelavad hotellil pakkuda oma kodulehe kaudu odavamat hinda kui broneeringu süsteemile; mitte need, mille puhul on keelatud odavamat hinda pakkuda lisaks ka teistele broneerimissüsteemidele) puhul ei tuvastatud kahjulikke mõjusid konkurentsile. Siiski on isegi sellised kitsad parima hinna klauslid keelatud Saksamaal, Prantsusmaal ja Austrias.

Konkurentsiametite töö tõhustamise direktiiv

22. märtsil avaldas Euroopa Komisjon direktiivi ettepaneku, mille eesmärk on anda liikmesriikide konkurentsiasutustele volitused konkurentsieeskirjade täitmise tagamise tõhustamiseks ja tagada siseturu nõuetekohane toimimine (vt direktiivi ettepanekut siit). Ettepanek võetakse menetlusse Eesti eelistumise ajal. Saab näha, kuhu see asi jõuab. Aga iseenesest oleks küll väga tore, kui selle direktiivi tulemusel oleks põhjust korda teha ka Eesti konkurentsiõiguse menetlussüsteem, mis praegu on üks paras kakofoonia.

Arengud Amazoni “parima hinna klausli”kaasuses

Parima hinna ehk “most-favoured-nation” (“MFN”) klauslid on konkurentsiõiguse seisukohast üks kahtlane teema. Ühelt poolt ei ole vähemalt EL-i kohtupraktikas selget positsiooni võetud, et millal need lubatud või keelatud on. Teisalt, Euroopa Komisjoni ja teiste konkurentsiasutuste menetlustest on parima hinna klauslid siiski läbi käinud. Seepärast tuleb nendega ettevaatlik olla.

Põhjus, miks ma neist just täna kirjutan, on tänane komisjoni pressiteade Amazoni kaasuse kohta. Nimelt alustas komisjon juba 2015. a juunis uurimist Amazoni ja e-raamatute kirjastajate vahelistes lepingutes olevate parima hinna/ parimate tingimuste klauslite osas. Nende klauslite kohaselt peavad e-raamatute kirjastajad Amazoni teavitama, kui nad pakuvad Amazoni konkurentidele soodsamaid või alternatiivseid tingimusi (nt uusi ärimudeleid jms) kui Amazonile. Samuti kohustuvad nad samu tingimusi pakkuma ka Amazonile.

Komisjoni hinnangul muudavad sellised klauslid teiste e-raamatute müüjate jaoks Amazoniga konkureerimise ning uute ja innovatiivsete toodete ja teenuste arendamise keeruliseks. Samuti piiravad need konkurentsi erinevate e-raamatute müüjate vahel ning vähendavad tarbijate valikuvõimalusi. Seepärast leiab komisjon, et “Amazoni käitumine võib rikkuda konkurentsieeskirju, mis keelavad turgu valitseva seisundi kuritarvitamise ja konkurentsi piiravad äritegevused”.

Et menetlus lõpetada ja trahvi vältida, on Amazon nõus võtma kohustuse selliseid tingimusi mitte jõustada ning uutes lepingutes selliseid tingimusi enam mitte kasutada. Komisjon kutsubki tänases pressiteates huvitatud osapooli andma Amazoni poolt välja pakutud kohustuste osas tagasisidet.

Kuivõrd sarnaselt varasema Booking.comi parima hinna klausli menetlusega lõpeb ilmselt ka see kaasus kohustuste võtmisega ja ilma konkreetset Amazoni poolset rikkumist tuvastamata, ei too ka see kaasus selgust juurde parima hinna klauslite konkurentsiõigusliku käsitluse osas. Kas parimad hinna klauslid kujutavad ennast ikkagi ka kokkulpete keelu rikkumist või on need keelatud üksnes turgu valitseva ettevõtja puhul? Kui need kujutavad endast kokkulepete keelu rikkumist, siis kas need võivad olla siiski lubatavad vertikaalse grupierandi alusel, kui osapoolte turuosad on alla 30% (põhimõttel, et kõik, mis pole grupierandiga keelatud, on lubatud)?

Kuivõrd selliseid klausleid tuleb ka Eesti ettevõtjate vahelistes lepingutes aeg-ajalt ette, tahaks küll saada selgemaid pidepunkte komisjoni suunalt. Veelgi enam abi oleks muidugi Euroopa Kohtu suunistest mõnes eelotsuse asjas. Kuniks seda pole on selliste klauliste kasutamine vaid “omal riisikol”…

 

 

 

Sidumisest uues valguses

Septembris tegi Euroopa Kohus eelotsuse ühes huvitavas kohtuasjas C-310/15, Deroo-Blanquart, mis puudutas sülearvuti müüki koos eelnevalt installeeritud tarkvaraga. Kui keegi küsiks mul, kas see on keelatud või lubatud, mõtleksin ma harjumusest ikka konkurentsiõiguse võtmes (a la see võib olla sidumine, aga see probleemne eelkõige siis, kui pakkuja on mõne toote osas turgu valitsevas seisundis), aga selles kohtuasjas tõusetus küsimus hoopis ebaausate kauplemisvõtete (ehk siis tarbijaõiguste) kontsektis.

Asjaolud

Härra Vincent Deroo-Blanquart (nimetame teda V-ks) ostis Sony sülearvuti, kuhu oli eelnevalt installeeritud erinevat tarkvara, sh Windowsi operatsioonisüsteem. V keeldus alla kirjutamast arvutiekraanile kuvatud „lõppkasutaja litsentsilepingule“ ja nõudis tagasi eelnevalt installeeritud tarkavara maksumusele vastavat osa arvuti ostuhinnast. Sony keeldus seda tagasi maksmast, põhjendusega, et eelnevalt installeeritud tarkvara moodustas sülearvutiga ühtse ja lahutamatu pakkumise. Sony oli nõus ostma tagasi kogu toote, kuid sellest V keeldus.

Aga V ei jätnud jonni ja esitas Sony vastu Prantsuse siseriiklikusse kohtusse nõude eelnevalt installeeritud tarkvara maksumuse hüvitamiseks ning ebaausate kauplemisvõtete tõttu tekkinud kahju hüvitamiseks. Prantsusmaa kassatsioonikohus palus EK-lt selgitust, kas kauplemisvõte, mis seisneb eelnevalt installeeritud tarkvaraga arvuti müügis nii, et tarbijal on võimatu saada sama arvutimudelit ilma eelnevalt installeeritud tarkvarata, on ebaaus kaubandustava UCP direktiivi mõistes.

EK seisukoht

EK nentis, et seotud pakkumised, mille puhul on vähemalt kaks erinevat toodet või teenust ühendatud üheks pakkumiseks, kujutavad endast kommertstegevust, mis kuulub selgelt ettevõtja turunduse valdkonda ning mis on vahetult seotud müügi ja selle edendamisega. Seega on sellised pakkumised tõepoolest UCP direktiivi kohaldamisalas.

Kohus selgitas siiski, et kõik seotud pakkumised ei ole keelatud (need ei sisaldu ju ka UCP direktiivi nn mustas nimekirjas) ning kontrollida nende võimalikku ebaausust. Kauplemisvõtet käsitletakse ebaausana üksnes kahe tingimuse olemasolul:

  1. kui see on vastuolus ametialase hoolikuse nõuetega ja
  2. kui see moonutab oluliselt või võib oluliselt moonutada keskmise tarbija majanduskäitumist seoses mingi tootega.

Seega tuleb kindlaks teha, kas ettevõtja käitumine võib olla vastuolus ausate kaubandustavadega või hea usu üldpõhimõttega ettevõtja tegevusalal, milleks käesoleval juhul on avalikkusele mõeldud arvuti riistvara tootmine, arvestades keskmise tarbija õiguspärast ootust.

Kohus leidis, et asjaomase turu analüüsi kohaselt vastab suure hulga tarbijate ootustele see, et omandatakse sellise varustusega arvuti, mis on valmis koheseks kasutamiseks. Lisaks pidas kohus oluliseks kontrollida, kas ostjat oli teavitatud sellest, et arvutile on eelnevalt installeeritud tarkvara. Kohus järeldas seega, et iseenesest ei kujuta ebaausat kaubandustava selline kauplemisvõte, mis seisneb eelnevalt installeeritud tarkvaraga arvuti müügis nii, et tarbijal on võimatu saada sama arvutimudelit ilma tarkvarata, eeldusel et tarbijat on eelnevalt kohaselt informeeritud.

 Täiendav küsimus seondus sellega, kas eksitavaks tuleb pidada seda, eelnevalt installeeritud tarkvaraga arvuti müügihinnas ei ole täpsustatud iga tarkvara osa hinda. Kohus selgitas, et oluliseks hinnateabeks UCP direktiivi mõistes loetakse toote hinda tervikuna, mitte iga toote osa hinda. Käesolev pakkumine ei ole selline, mis takistaks tarbijal tegemast teadlikku tehinguotsust, ega niisugune, mis paneks teda tegema tehinguotsust, mida ta muidu teinud ei oleks.

Kommentaar

Mis sellest kohtuasjast meelde jätta? Eelkõige seda, et seotud pakkumisi tuleb analüüsida ka ebaausate kauplemisvõtete valguses, mitte ainult konkurentsiõiguse kohaselt. Ebaausa kauplemisvõttega on tegemist siis, kui seotud pakkumine on vastuolus tarbija ootusega ja/või kui tarbijat ei ole toodete seotusest piisavalt informeeritud.

Arengud Läti konkurentsiõiguses

gaas

Läti riigikohus jättis 19. septembri otsusega jõusse Läti konkurentsiameti otsuse, mille kohaselt Läti turgu valitsev gaasimüüja AS Latvijas gaze kuritarvitas oma seisundit, kui keeldus maagaasi tarnelepingute sõlmimisest kasutajatega enne, kui nad on tasunud eelmiste kasutajate võlgade eest. Sellise kuritarvituse eest oli Läti konkurentsiamet määranud gaasimüüjale 2 miljonit eurot trahvi ning see trahv jäi jõusse.

Maagaasi kasutajad (nii ettevõtted kui kodumajapidamised), kes Latvijas Gaze nõudmiste tõttu on pidanud kinni maksma eelmiste kasutajate võlad, võivad nõuda gaasimüüjalt kahju hüvitamist koos intressiga. Kuivõrd gaasimüüja poolne turgu valitseva seisundi kuritarvitamine on tuvastatud, peaksid kasutajad tõendama üksnes kahju olemasolu ja suurust.

Eestis on turgu valitseva seisundi kuritarvitamine väärtegu ning maksimaalne trahv sellise rikkumise eest on 400 000 eurot. Seega Läti reeglid on selgelt karmimad. Kuid erinevus ei seisne üksnes trahvi võimalikus määras. Konkurentsireeglite rikkumise menetlemine väärteomenetluses on menetleja jaoks paras takistuste rada, mistõttu on trahvid turgu valitseva seisundi kuritarvitamise eest Eestis olnud harvad.

21. juuli kaks konkurentsiteemalist eelotsust

21. juuli tegi EK otsused kahes konkurentsiteemalises eelotsuse asjas: üks neist on maiuspala riigihangete huvilistele samavõrd kui konkurentsi huvilistele, teine aga käsitleb seni vähe tähelepanu pälvinud ELTL art 101 koosmõjus ELL artikliga 4(3) – st riigi poolt kehtestatud konkurentsipiirangud.

VM Remonts (C-542/14)

See on taas kord Läti kohtu eelotsuse taotlusega seotud kohtuasi (viimase aasta jooksul on see juba kolmas Baltikumist tulnud eelotsuse kohtuasi Maxima ja Eturas järel, vt ka ma varasemaid postitusi).

Asjaolud

Jūrmala linnavolikogu algatas hanke, mille sisu oli õppeasutuste toiduainetega varustamine. DIV un Ko (praeguse nimega VM Remonts), Ausma grupa ja Pārtikas kompānija (PK) esitasid selles hankes pakkumused.

Enne pakkumuse esitamist pöördus PK õigusbüroo poole, et saada õigusabi oma pakkumuse ettevalmistamisel ja esitamisel. Õigusbüroo täitis omakorda oma ülesande koostöös alltöövõtjaga MMD lietas, kes sai PK-lt hankemenetluse pakkumuse projekti, mille PK oli välja töötanud iseseisvalt.

MMD lietas võttis PK teavitamata kohustuse valmistada ette ka DIV un Ko ja Ausma grupa pakkumused. Seoses sellega kasutas MMD lietase üks töötaja PK pakkumust teise kahe pakkuja pakkumuse ettevalmistamisel mudelina, kohandades konkureerivad pakkumised 5% võrra soodsamateks.

Läti konkurentsiamet leidis, et kõik kolm pakkumuse esitanud ettevõtjat olid rikkunud konkurentsireegleid (täpsemalt Läti konkurentsiseaduse sätet, mis vastab ELTL artiklile 101) ja määras kõigile ettevõtjatele trahvi. Ettevõtjad vaidlustasid trahviotsuse ja vaidlus jõudis Läti kõrgeima kohtuni, kes küsis Euroopa Kohtult tõlgendust küsimuses, kas ettevõtjat võidakse lugeda vastutavaks kooskõlastatud tegevuse eest, mis tuleneb talle teenuseid osutava sõltumatu teenusepakkuja tegevusest.

Kohtu seisukoht

Esmalt möönis kohus, et kuivõrd ettevõtjate tegevus ei mõjutanud liikmesriikidevahelist kaubandust, ei kohaldu art 101, vaid üksnes siseriiklikud konkurentsireeglid. Sellele vaatamata pidas kohus küsimust vastuvõetavaks ühetaolise tõlgendamise vajalikkusest lähtudes.

Sisulises küsimuses tuletas kohus meelde kohtupraktikas, mille kohaselt võib töötaja vastutus tuua kaasa vastutuse kogu ettevõttele, isegi kui ettevõtte juhtkond ei olnud töötaja konkurentsivastasest tegevusest teadlik. Sõltumatuid teenusepakkujaid kohtu arvates aga töötajatega võrdsustada ei ole asjakohane.

Niisiis sedastas kohus, et ettevõtjat saab põhimõtteliselt lugeda vastutavaks kooskõlastatud tegevuse eest, mis tuleneb talle teenuseid osutava sõltumatu teenusepakkuja tegevusest, ainult siis, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest:

  • teenusepakkuja tegutses tegelikult süüdistatava ettevõtja juhtimise või kontrolli all või
  • see ettevõtja oli teadlik tema konkurentide ja teenusepakkuja konkurentsivastastest eesmärkidest ja kavatses sellele oma tegevusega kaasa aidata või
  • kui nimetatud ettevõtja võis mõistlikult ette näha, et tema konkurendid ja teenusepakkuja käituvad konkurentsivastaselt, ja arvestas selle riskiga.

Kommentaar

Kohtu seisukoht erines seekord kohtujuristi ettepanekust, mille koheselt peaks kehtima ümberlükatav eeldus, et ettevõtja vastutab teenusepakkuja tegevuse eest. Seega, kohus oli ettevõtjate suhtes leebem, mis tundub mulle ka õiglane ja mõistlik. Vastasel korral tekiks tellijate jaoks risk saada kahekordne karistus – esiteks karistus selle näol, et teenusepakkuja sahkerdas ja ettevõtja jäi seega ka ilma reaalsest konkureerimise võimalusest (st võimalusest hange võita), ja teiseks karistus ka konkurentsireeglite rikkumise eest.

Saab muidugi näha, millist elu hakkavad elama kohtu otsuses välja toodud ettevõtjate vastutuse võimalikud alused (eelkõige „võis mõistlikult ette näha“ osa).

Kokkuvõttes tasub aga sellest loost ilmselt õppida nii mõndagi hangete nõustajate valiku osas.

 

Salumificio Murru (C-121/16)

Selles asjas ei teinudki kohus tegelikult otsust, vaid lahendas asja määrusega, kuivõrd kohtu hinnangul oli Itaalia siseriikliku kohtu poolt EK-le tõlgendamiseks esitatud küsimus varasema kohtupraktika pinnalt juba piisavalt selge.

Itaalia siseriiklik kohus küsis nimelt sisuliselt seda, kas Itaalia õigusnormid, mille kohaselt rendi või tasu eest toimuvate kaupade autoveoteenuse hind ei või olla madalam liikmesriigi ametiasutuse kehtestatud minimaalsetest tegevuskuludest, on kooskõlas ELTL art-ga 101 koostoimes ELL art-ga 4(3).

EK tuletas meelde varasemat kohtupraktikat ja selgitas, et ELTL art 101 koosmõjus ELL art-ga 4(3) on rikutud siis, kui liikmesriik nõuab või soodustab ELTL art-ga 101 vastuolus olevate keelatud kokkulepete sõlmimist või tugevdab nende mõju või kui ta võtab oma õigusnormidelt nende riikliku iseloomu sel teel, et delegeerib eraõiguslikele ettevõtjatele vastutuse majandushuve puudutavate otsuste tegemiseks. Kui aga riik ise (miinimum)hinnad või hinna arvestamise alused kehtestab, siis rikkumist ei ole. Seega jäi kohus varasemate seisukohtade juurde.

Liikmesriigi poolsest võimalikust ELTL art 101 rikkumisest koosmõjus ELL art-ga 4(3) on seni vähe räägitud. Üldiselt eeldatakse ju ikka, et art 101 reguleerib ettevõtjate tegevust. Kuid EK kohtupraktikast saab tuua päris huvitavaid näiteid olukordadest, kus EK on leidnud ka riigi poolse art 101 rikkumise koosmõjus ELL art-ga 4(3).

Olen juba jupp aega plaaninud sellel teemal Juridicasse artikli kirjutamist, aga pole selleni jõudnud. Kui kellelgi on vastupandamatu soov sel teemal minuga mõtteid vahetada ja võib-olla ka üheskoos artikli kirjutamiseni jõuda, siis andke märku.

Rekordtrahv konkurentsiõiguse rikkumise eest – 2,9 miljardit eurot. Lisaks Google’ist ka…

Täna teatas Euroopa Komisjon, et määras Euroopa veoautode tootjatele MAN, Volvo/Renault, Daimler, Iveco ja DAF trahvi kogusummas üle 2,9 miljardi euro kartellikeelu rikkumise eest. See on kõigi aegade suurim komisjoni poolt konkurentsireeglite rikkumise eest määratud trahv. Kui nüüd trahvi suuruse osas taustsüsteemi luua, siis Eesti 2016. a riigieelarve tulude maht kokku on 8,8 miljardit. Seega on seekordse trahvi suurus ligi kolmandik Eesti riigi eelarvest.

Mille eest siis selline trahv määrati?

Komisjon tuvastas, et eelpool nimetatud veokite tootjad leppisid 14 aasta jooksul (1997-2011) veokite baashinnakirja tõusudes. Samuti lepiti kokku keskkonna nõuete täitmise edasi lükkamises ja nende nõuete täitmisega seotud kulude tarbijatele ülekandmises.

Kuidas kartellile jälile saadi?

MAN andis esimesena kartelli komisjonile üle ja sai ise trahvist vabaks (kui ka MAN oleks trahvi saanud, siis tema trahv oleks olnud täiendavalt 1,2 miljardit). Ka ülejäänud kartelli osalised tegid komisjoniga suuremal või vähemal määral koostööd ja nendegi trahve  vähendati osaliselt. Oma süüd on keeldunud tunnistamast Scania ning tema osas on komisjoni uurimine veel käimas.

Lisainfo

Kellel asja vastu suurem huvi, võib lugeda komisjoni tänaseid pressiteateid: http://europa.eu/rapid/press-release_IP-16-2582_en.htm ja http://europa.eu/rapid/press-release_STATEMENT-16-2585_en.htm.

Muud põnevad menetlused – Google’i sada surmapattu

Vaatamata suvisele ajale, ei tundu komisjon puhkavat. Eelmisel nädalal teatas komisjon, et esitas Google’ile süüdistuse kahes turgu valitseva seisundi kuritarvituse asjas. Üks neist puudutab Google’i otsingumootoris otsingutulemuste esitamist (nn Google Search kaasus) ja teine reklaami esitamist kolmandate isikute veebilehtedel kasutavates otsingusüsteemides (nn AdSense kaasus). Vt lähemalt komisjoni pressiteadet: http://europa.eu/rapid/press-release_STATEMENT-16-2535_en.htm.

Olgu veel mainitud, et Google’i vastu on komisjonil käimas veel teisigi menetlusi. Aprillis esitas komisjoni Google’i vastu süüdistuse Androidi operatsioonisüsteemiga seonduvate väidetavate kuritarvitustega. Vt lähemalt: http://europa.eu/rapid/press-release_STATEMENT-16-2535_en.htm

Ei julge mõeldagi, kui üüratud need trahvisummad võivad tulla, kui komisjon ükskord lõplike otsusteni peaks jõudma.