Tänast postitust ajendas mind kirjutama Chillin’Competition blogi meemivõistluselt silma jäänud meem:

No tõesti, neid digiteemalisi konkurentsiõigusega seotud uudiseid, raporteid jms ei jõua ka parima tahtmise korral enam jälgida. Eelmisel nädalalgi ületas üks selline uudis ERR-i uudistekünnise ja AK-ski räägiti, et Facebook kaevati konkurentsireeglite rikkumise pärast kohtusse. Kes vähegi konkurentsivaldkonnaga kursis, siis pigem tunduvad sellised uudised juba ammu igapäevased – digihiidude suhtes on nii Euroopa Komisjonis kui paljude riikide konkurentsiametites või kohtutes juba kuhjaga erinevaid asju menetluses.

Sellest, et Euroopa Komisjon digiteemadega tegelemiseks uut konkurentsi tööriista soovib, on juttu olnud juba siin blogiski, vt siin. Kogu digi ja konkurentsi virr-varri sees oli minu lugemisnimekirjas ootel juba tükk aega Põhjamaade (st Soome, Rootsi, Taani, Norra ja Island) konkurentsiametite ühine memo Digital platforms and the potential changes to competition law at the European level. Lõpuks jõudsin selle üle lugeda.

Memos on välja toodud 4 peamist digiplatvormiga seotud väljakutset:

1) „Tipping” stsenaariumid, st turud nö kalduvad ühe platvormi kasuks ja sulgevad turu konkureerivatele platvormidele;

2) „Gatekeeper“ stsenaariumid, kus suured platvormid toimivad nagu regulaatorid ja kehtestavad ühepoolselt reeglid, mis on aluseks nende loodud ökosüsteemile juurdepääsule;

3) Turujõu ärakasutamine suurematelt digitaalplatvormidelt uutele või külgnevatele turgudele laienemiseks;

4) Digiturgude kiire arengu jätkamine, mis muudab nende turgude üle järelevalve teostamise keerukamaks.

Memos esitatakse soovitused, kuidas nende väljakutsetega kohaneda. Üsnagi mitte üllatuslikult märgitakse, et digiplatvormidest tulenevad väljakutsed on oma olemuselt sageli piiriülesed, mistõttu on väga oluline rahvusvaheline koostöö, et tagada ELi / EMP eeskirjade ühtne kohaldamine, vältida ühtse turu killustumist ning suurendada konkurentsieeskirjade mõju ja tõhusust.

Minu jaoks kõige huvitavam on aga koondumiste kontrolliga seonduv. Nimelt on kiirelt arenevate digiturgude puhul sagedane see, et potentsiaalselt konkurentsi kahjustavad koondumised ei kuulu kontrollimisele, sest omandatava (idu)ettevõtte käive võib sageli olla nii väike, et jääb alla koondumiste kontrolli käibekünniseid. Selle probleemi lahendusena on Põhjamaades kasutusel süsteem, mis võimaldab nõuda koondumisest teavitamist (ja seega kontrolli) ka alla käibekünniseid jäävate koondumiste puhul. Memos leitakse, et see on digiturgude puhul tõhus ja oluline.

No nii, jõudiski kätte see hetk, kus saan oma saba kergitada ja targutada, et no ma ju ütlesin … Ehk siis ma leidsin juba 2009.a oma doktoritöös, et vähemasti väikestes riikides on põhjendatud kohustusliku koondumiste kontrolli süsteem üle vaadata ja asendada paindlikuma pool-kohusliku süsteemiga, kus sõltumata käibest ei ole vaja koondumise teadet esitada, kui on selge, et konkurentsiprobleemi ei ole, kuid samas anda konkurentsiametile võimalus sekkuda ka juhul, kui käibed on küll madalad, kuid konkurentsiprobleem võib esineda. Toona ei pidanud ma küll silmas otseselt digiturge, vaid muid elulisi olukordi, kus praegune süsteem ei anna optimaalseid tulemeid, digiturud on aga selle probleemi eriti selgelt esile toonud.