Lennuettevõtja kohustus maksta hüvitist lennu hilinemisel või tühistamisel

Lennureisijate õigused lennureisist mahajätmise ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise korral on sätestatud määruses nr 261/2004. Mais tegi Euroopa Kohus kaks lahendit, mis puudutavad selle määruse alusel reisijatele ettenähtud hüvitise maksmist.

Kokkupõrge linnuga

Kohtuasjas C-315/15Pešková ja Peška oli vaidluse all, kas lennu hilinemine kokkupõrke tõttu linnuga on erandlik asjaolu, mille esinemine võib vabastada lennuettevõtja kohustusest maksta lennu kolm või rohkem tundi hilinemise korral hüvitist. Kohus leidis, et kokkupõrge linnuga võib tõepoolest olla selline erandlik asjaolu, mis on väljapool lennuettevõtja kontrolli; samas ei ole erandlikeks asjaoludeks näiteks teatavate lennukiosade enneaegne rivist väljalangemine, sest see on lennuettevõtja jaoks tavapärane risk. Iseküsimus on aga see, kas lennuettevõtja lahendas kokkupõrke tagajärjed piisvalt kiiresti ja see on juba konkreetse juhtumi asjaolude hindamist vajav küsimus.

Juhul, kui lennuki pikaajaline hilinemine on tingitud mitmest asjaolust (nt nii kokkupõrge linnuga kui ka lennuki tehniline probleem), tuleb erandlikust asjaolust tingitud hilinemine lennu saabumise hilinemise kogupikkusest maha arvata, et hinnata, kas lennuettevõtja tegevusest tingitud osa lennu hilinenud saabumisest on kolm või enam tundi, mille korral tuleb hüvitist maksta.

Vastutus reisibüroo poolse teavitamisega hilinemise eest

Määruse 261/2004 kohaselt on lennureisihal lennu tühistamise korral õigus hüvitisele, kui lennu ärajäämisest ei ole reisijale teatatud vähemalt kaks nädalat enne kavandatud väljumisaega. Kohtuasjas C-302/16Krijgsman oli vaidluse all, kas lennuettevõtja kohustub maksma reisi tühistamise korral hüvitist ka juhul, kui reisija on ostnud lennupileti veebipõhise reisibüroo kaudu ning lennuettevõtja on lennu tühistamisest teavitanud õigeaegselt reisibürood, kuid reisibüroo on teabe reisijale edastamisega hilinenud. Kohus leidis, et lennuettevõtja kohustub reisijale hüvitist maksma ka sel juhul. See, kas lennuettevõtja võib hüvitise summa omakorda reisibüroolt sisse nõuda, on aga juba siseriikliku lepinguõiguse teema – määrus seda ei õigust ei piira.

EK täpsustas tööandja õigust nõuda kahju ehk ärireisija kui lennufirma hirm

Täna on mul eriliselt hea meel võõrustada oma blogis hea sõbranna ja endise kolleegi Hanna Vrageri artiklit hiljutise Euroopa Kohtu otsuse kohta AirBalticu kohtuasjas. Lugege, uudistage ja saage targemaks…

Euroopa Kohus asus hiljutises eelotsuses C-429/14 seisukohale, et kui töötajate välislähetuse pikenemise põhjustab lennu hilinemine lõppsihtkohta, siis on tööandjal õigus nõuda tekkinud lisakulutuste (nt päevarahad) hüvitamist lennuettevõtjalt vastavalt rahvusvahelise õhuveo nõuete ühtlustamise konventsioonile (nn Montreali konventsioon). Kõnealuse lahendi tähtsus ei piirdu siiski ainult töösuhtejärgsete nõuete osas mõningase õiguskindluse saavutamisega, vaid Euroopa Kohus laiendas oluliselt konventsiooni senist kohaldamisala.

'I saved 10 minutes at the hotel with speedy  checkout, 10 minutes at the car rental with instant check in. Now I'm spending 6 hours on the runway.'

Asjaolud

Põhikohtuasja kohaselt ostis Leedu eriuurimisteenistus lennupiletid kahe töötaja välislähetuseks, kuid töötajad jõudsid lõppsihtkohta 14-tunnise hilinemisega. Tööandjal tekkisid lähetuse pikenemisest lisakulutused (päevarahad ja täiendavad sotsiaalmaksed), mille hüvitamist nõuti vedajalt Air Baltic. Nõude aluseks oli Montreali konventsiooni artikkel 19, mille järgi vastutab vedaja kahju eest, mis tulenes reisijate hilinemisest õhuveol. Air Baltic keeldus kahju hüvitamast põhjusel, et konventsiooni alusel on nõudeõigus ainult reisijatel (füüsilistel isikutel) endil.

 Mida rohkem, seda uhkem?!

Euroopa Kohus nõustus siiski tööandja seisukohaga, et artikli 19 üldine sõnastus võimaldab seda laialt tõlgendada. Kuna artiklis ei ole täpsustatud isikut, kellele võib kahju olla tekitatud, siis on see kohtu hinnangul kohaldatav mitte ainult reisijal, vaid ka tööandjal tekkinud kahjule. Kusjuures Euroopa Kohus läks kaugemale ning leidis, et kuigi Montreali konventsiooni preambulis on rõhutatud tarbijate huvide kaitse tagamise tähtsust, siis „tarbija“ mõiste ei lange siinkohal tingimata kokku „reisija“ mõistega, vaid võib hõlmata ka isikuid, keda ennast ei veeta ja kes ei ole seega reisijad.

 Lisaks märkis kohus, et „konventsiooniga luuakse seos ühelt poolt lennuettevõtja vastutuse ja teiselt poolt selle lennuettevõtja ning muu osapoole sõlmitud rahvusvahelise veolepingu vahel, omistamata selle lepingu alusel vedaja vastutuse tekkimisel erilist tähtsust asjaolule, kas nimetatud teine osapool on ise reisija või mitte“ ehk oluline on ainult lepinguline raamistik. Kogumis võib järeldada, et kolmandate isikute nõuded ei piirdu tööandjate omadega, kuid keskendume edaspidi tööandjale kui kahjunõude esitajale.

Air Balticu vastu esitatud nõue oli marginaalsed 338 eurot ning lennuettevõte pidas vajalikuks selle vaidlustada Leedu kõrgeimas kohtus. Miks? Kuigi tõenäoliselt ei soovi keegi saada must-valgel kinnitust, et potentsiaalsete nõuete arv kasvab, siis on lennufirmad eriti tundlikud – konkurentsitingimused on keerulised ning kasumimarginaalid madalad kui eksisteerivad üldse. Ilmekaks näiteks ei pea küll Eestist kaugemale vaatama, kuid probleem ei piirdu ka lähiriikide lennufirmadega. Lisaks on ärireisijate osakaalu kasvatamine portfellis üks olulisi lennufirmade eesmärke, kuna esimesed ei ole sarnaselt tavareisijatega hinnakõikumistele ülemäära tundlikud. Vastukaaluks on ärireisijad vähempaindlikud lennureisi tühistamise, hilinemise vms korral. Lennufirmad on seni tõenäoliselt arvestanud, et kuigi konventsioon võimaldab reisijal kahjunõuet esitada, siis ärireisijal endal lennu hilinemisest tuleneva kahju tekkimist võib konventsiooni alusel pidada pigem erandlikuks juhtumiks.

Esmapilgul võibki tunduda, et lennufirmadele on lahendiga täielikult liiga tehtud. Transpordiõiguses on siiski tavapärane, et vedaja vastutus on piiratud. Nii on see ka Montreali konventsiooni artiklis 22, mille kohaselt hilinemise tõttu reisijateveol tekkinud kahju eest on vedaja vastutus piiratud reisija kohta hetkeseisuga umbes 5200 euroga (4150 SDR-i). Euroopa Kohus kinnitas otsuses, et vedaja vastutab tööandja ees viidatud piirmäära osas per reisija/töötaja.

 Lahendi mõju

Kahjuks piirdus Euroopa Kohus otsuse motivatsioonis eeltooduga. Kas reisijal endal võivad ka tekkida artikkel 19 kaitsealasse kuuluvad nõuded, kui pileti on ostnud kolmas isik? Ja mis juhtub siis vastutuse piirmääraga? Kas nt tööandja ja töötaja peavad kohtusse võidu jooksma, et limiit enne saabumist ei täituks? Kas edaspidi on otstarbekas igal reisijal ise endale pilet osta? Asjatult ei ole kõnealusele lahendile viidates juba tõmmatud paralleele Pandora laekaga.

 Järgnevate kohtuvaidluste sisuks saabki olema konventsioonijärgsete kahjunõuete eelduste täpsem määratlemine. Kusjuures tuleb märkida, et vaidlusi võib juba tekitada vaheteo tegemine, kas nõue kuulub konventsiooni või riigisisese õiguse kohaldamisalasse. Nimetatud aspektist vaadatuna on kõnealune lahend oluliseks edasiminekuks. Lisaks peab tähele panema, et transpordiõigusele on tavapärane nõuete lühem aegumistähtaeg võrreldes üldnormidega. Montreali konventsioon annab õiguse esitada nõudeid ainult kahe aasta jooksul.

Kokkuvõtvalt saab öelda, et kuigi Euroopa Kohtu lahendis esitatud seisukohad on osaliselt samm õiguskindluse saavutamise poole arvestades eelotsuse mõju liikmesriikide õiguspraktikale, siis säilib teatud ebaselgus. Seega on otstarbekas lennu hilinemisest tuleneva nõude korral igakordselt kaaluda selle võimalikku seost Montreali konventsiooniga, et tagada oma õiguste efektiivne kaitse. Hetkel on põhjust kõrget lendu soovida ainult tööandjatele.

Autor: Hanna Vrager