Mida toob kaasa geobloki määrus?

background blocks bricks concrete

Photo by PhotoMIX Ltd. on Pexels.com

Ilmselt on paljud kuulnud, et millalgi selle aasta alguses (täpsemalt 28.02.2018) võeti EL tasandil vastu geoblokeeringu ehk lühidalt geobloki määrus, aga kahtlustan, et suhteliselt vähesed on viitsinud selgeks teha, mida see reaalselt tähendab. Aega selleni, mil määrust kohaldama hakatakse, on küll veel kuni 3. detsembrini, aga et uued reeglid üllatusi kaasa ei tooks, võtsin lõpuks selle aja ja tegin endale asja selgeks. Ehk on kellelgi veel abiks…

Mis see geobloki määrus täpsemalt on?

Määruse täispikk nimi on Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus (EL) 2018/302, mis käsitleb siseturul toimuvat põhjendamatut asukohapõhist tõkestust ja muul viisil diskrimineerimist kliendi kodakondsuse, elukoha või asukoha alusel ning millega muudetakse määrusi (EÜ) nr 2006/2004 ja (EL) 2017/2394 ning direktiivi 2009/22/EÜ.

Nimi on küll pikk ja lohisev ning põhjenduspunkte on määrusel ka mitme lehekülje jagu, aga määrus ise on koosneb vaid 11 üsna lühikesest artiklist.

Et tegu on määrusega, on see otsekohalduv ja Eesti õiguskorda seda iseenesest üle võtta ei ole vaja. Kuid määrus kohustab liikmesriike määrama organi, kes määruse jõustamisega tegeleb ja määruse rikkumise eest trahve määrab. Selleks on Riigikogu menetlusse antud tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2018/302 rakendamine) eelnõu 661 SE. See eelnõu koosneb sisuliselt kahest paragrahvist, millega antakse määruse rakendamine Tarbijakaitseameti vastustusalasse ja antakse ametile õigus teha määruse rikkumise eest väärteo trahve füüsilisele isikule kuni 300 trahviühikut (ehk 1200 eurot) ja juriidilisele isikule kuni 32 000 eurot.

Mida määrus reguleerib?

Määrus reguleerib sisuliselt neid olukordi, kus tarbija (või ka ettevõtja oma tarbeks, mitte edasimüügiks) soovib osta teises liikmesriigis asuvalt kauplejalt kaupu või teenuseid. Sellises olukorras sätestab määrus järgmised põhimõtted:

  • Kaupleja ei või klienti automaatselt ümbersuunata teise liikmesriigi veebilehele, v.a. kui klient selleks nõusoleku annab. Nt kui ma lähen Läti või Saksa kaupleja veebilehele, ei või nad mind ilma minu nõusolekuta suunata kaupleja Eesti veebilehele ning mul peab olema võimalus näha, millise hinnaga pakutakse kaupu vastavalt siis kas Läti või Saksa klientidele. Isegi kui olen nõus sellega, et mind suunatakse Eesti lehele, peab mul olema võimalik lihtsalt tagasi saada sellele veebilehele, millele ma algselt läksin.
  • Kaupleja ei või keelduda kaupade või teenuste müügist või pakkuda erinevaid tingimusi sõltuvalt kliendi asukohast, elukohast või kodakondsusest. Küll aga ei pea kaupleja tagama tarnet kliendi sihtriiki, kui kaupleja üldtingimuste kohaselt kliendi sihtriiki tarnet ei pakuta. Näiteks kui ma tellin kauba Saksa veebilehelt, kuid Saksa kaupleja oma üldtingimuste kohaselt Eestisse ei tarni, siis ei pea Saksa kaupleja mulle tellimust Eestisse saatma. Aga ta ei või keelduda mulle kaupa tarnimast minu poolt määratud aadressile Saksamaal.
  • Kui kaupleja pakub elektrooniliselt osutatavaid teenuseid, mida olemuslikult füüsiliselt üle ei anta (nt pilveteenuseid, andmeladu, veebimajutust, tulemüürid, otsingumootorid), ei või ta keelduda teenuse osutamisest sõltuvalt kliendi asu- või elukohast ega kodakondsusest. Näiteks ei või Saksa pilveteenuste osutaja keelduda mulle pilveteenuseid pakkumast ega pakkuda mulle pelgalt minu asu- või elukoha tõttu kõrgema hinnaga teenust kui Saksa klientidele.
  • Kui kaupleja pakub teenuseid füüsilises asukohas (nt hotell, lõbustuspark, kontserdid, festivalid), peab kliendil olema võimalik osta teenust sama hinnaga ka teisest liikmesriigist. Näiteks kui kontserdikorraldaja müüb Soomes toimuvale kontserdile Eestis soodsama hinnaga kui Soomes, peab ka soomlane saama talt Eestis pakutava hinnaga pileti osta.
  • Oluline on siiski, et määrus ei kohusta pakkuma kõiki kaupu ja teenuseid üle EL-i sama hinnaga ja samadel tingimustel, kuid kaupleja ei tohi keelduda ühes liikmesriigis pakutavat odavamat hinda pakkumast teisest liikmesriigist pärit kliendile. Näiteks võib kaupleja pakkuda Eesti veebilehel kaupu kallima hinnaga kui Läti veebilehel, kuid kui Eesti klient pöördub tema poole läbi Läti veebilehe, ei või ta Eesti kliendile rakendada kõrgemat hinda kui Läti kliendile.
  • Kaupleja ei või tema poolt aktsepteeritavatest makselahendustest keelduda kliendi asu- või elukoha või tema makselahenduse teenuse pakkuja asukoha tõttu. Näiteks kui kaupleja aktsepteerib makselahendusena Maestro krediitkaarte, siis ei või ta tagasi lükata teises liikmesriigis välja antud Maestro krediitkaardiga tehtavat makset.

Mida geobloki määrus ei reguleeri?

Määrus ei reguleeri audivisuaalteenuseid ega muid autoriõiguse tõttu geograafilise piiranguga teenuseid. Samuti ei reguleeri see väljaspool teenuste direktiivi 2006/123/EÜ kohaldamisala olevaid teenuseid (üldhuviteenused, finantsteenused, elektroonilise side teenused, transporditeenused, ajutise töö vahenduse teenused, tervishoiuteenused, hasartmängud, eraturvateenused, notarite ja kohtutäiturite teenused).

Määrus ei kohaldu ka väikeettevõtjatest kauplejate suhtes, kes ei ole käibemaksukohustuslased, kuna nende kauplejate jaoks, kes pakuvad piiriüleselt elektrooniliselt osutatavaid teenuseid, tähendaks teisest liikmesriigist pärit klientide teenindamise kohustus seda, et nad peavad ennast teistes liikmesriikides käibemaksukohustuslasena registreerima ning see oleks nende jaoks ebamõistlikult koormav.

Geobloki määruse seosed konkurentsiõigusega

Ka konkurentsiõigus keelab ettevõtjatel teha kokkuleppeid, millega jagatakse turge – eelkõige on reeglina keelatud kokku leppimine passiivse müügi piirangutes (s.o. kui klient pöördub ise kaupleja poole ilma kaupleja aktiive müügiedenduseta). Kuid kuni kaupleja ei ole turgu valitsev, ei keela konkurentsiõigus kauplejal ühepoolse otsuse alusel keelduda teisest liikmesriigist pärit klientide teenindamisest või neile erinevate tingimuste pakkumist. Geobloki määrus hakkabki täitma seda rolli ehk siis on see konkurentsiõiguse kõrval veel üks ports piiranguid, millega kaupleja peab arvestama.

Diskrimineerimisest

 

pexels-photo-259092.jpeg19.04.2018 avaldas Euroopa Kohus otsuse Portugali autorite ühingut puudutava eelotsusetaotluse asjas C-525/16 MEO. Kohtuasi puudutab turgu valitseva ettevõtja poolset hinnadiskrimineerimist ning kohtu värske otsus annab kasulikke selgitusi selle kohta, milliseid asjaolusid tuleb arvesse võtta otsustamaks, kas tegu on kuritarvitusliku diskrimineerimisega või mitte.

Ühed kokkuvõtlikumad ja kasulikumad selgitused diskrimineerimise kohta varasemas kohtupraktikas andis kohtujurist Mengozzi ettepanekus kohtuasjas Post Danmark C-209/10, p 43-46, kus selgitas nö esmase ja teisese diskrimineerimise vahet.[1] Kui Post Danmarki otsus puudutas eelkõige esmast diskirimineerimist ehk sellist olukorda, mis võib mõjutada konkurentsiolukorda turgu valitseva ettevõtja ja tema enda konkurentide vahel, siis seekordne MEO kohtuasi puudutab teisest diskrimineerimist ehk sellist olukorda, mis mõjutab konkurentsi eelneval või järgneval turutasandil.

Asjaolud

Portuali tasulise televisiooni pakkuja MEO kaebas sealsele konkurentsiametile, et Portugali autorite ühing (GDA) küsis MEOlt kõrgemaid autoritasusid kui MEO konkurendilt. MEO väitis, et selline tegevus kujutas GDA poolset turgu valitseva seisundi kuritarvitust. Huvitav on veel märkida, et GDA poolt MEOlt küsitavad hinnad oli määratud vahekohtuvaidluse tulemusel, kuivõrd GDA ja MEO ei olnud autoritasude osas kokkuleppele jõudnud.

Konkurentsiamet aga rikkumist ei tuvastanud ning MEO vaidlustas ameti otsuse kohtus, kes omakorda pöördus Euroopa Kohtu poole saamaks selgitusi, millistel tingimustel kujutavad turgu valitseva ettevõtja poolt rakendavad erinevad hinnad diskrimineerimist ja seega kuritarvitust ELTL art 102c mõttes.

Euroopa Kohtu seisukoht

Kohus tuletas alustuseks meelde, et kuritarvitus ei pruugi tekitada tagajärgi vaid turgu valitsevas seisundis ettevõtja enda konkurentsipositsioonile turul, kus ta tegutseb, seoses tema enda võimalike konkurentidega (so nö esmane diskrimineerimine).

Teisese diskrimineerimise kohta selgitas kohus, et selleks et ELTL artikli 102c kohaldamise tingimused oleksid täidetud, tuleb tuvastada mitte ainult see, et turgu valitsevas seisundis ettevõtja tegevus turul on diskrimineeriv, vaid et see võib ka kahjustada seda konkurentsisuhet, st halvendada kõnealuse ettevõtja osade kaubanduspartnerite konkurentsiolukorda, võrreldes teistega.

Omavahel konkureerivate kaubanduspartnerite diskrimineerimist saab pidada kuritarvitavaks ainult siis, kui turgu valitsevas seisundis ettevõtja tegevus võib juhtumi kõiki asjaolusid arvestades viia nende kaubanduspartnerite vahelise konkurentsi moonutamiseni. Sellises olukorras ei saa siiski nõuda, et lisaks esitataks tõendeid eraldi iga kaubanduspartneri konkurentsiolukorra tegeliku ja mõõdetava halvenemise kohta.

Küsimuses, kas ELTL artikli 102c kohaldamisel tuleb arvesse võtta võimaliku ebasoodsama konkurentsiolukorra raskust, viita kohus Post Danmarki kohtupraktikale ning märkis, et konkreetse tuntavuse (de minimis) läve kehtestamine ei ole turgu valitseva seisundi kuritarvitamise kindlaksmääramiseks õigustatud. Siiski peab selleks, et artiklis 102c viidatud diskrimineeriv hinnapoliitika võiks tekitada ebasoodsama konkurentsiolukorra, turgu valitseva ettevõtja tegevus mõjutama selle ettevõtja huve, kelle suhtes kohaldati kõrgemaid hindu, võrreldes tema konkurentidega.

Rikkumise tuvastamiseks tuleb hinnata ettevõtja turgu valitsevat seisundit, läbirääkimispositsiooni seoses hindadega ning nende kehtestamise tingimusi ja korda, nende kehtivuse aega ja suurust ning seda, kas mitte ei rakendata strateegiat tõrjuda järgnevalt turult välja konkurentidega vähemalt sama tõhus kaubanduspartner. Seega omas käesoleva juhtumi puhul tähtsust, et MEO oli GDA üks olulisemaid kliente ja omas seega märkimisväärset läbirääkimisjõudu. Samuti oli asjakohane arvesse võtta, et MEO suhtes kohaldatavad hinnad olid määratud vahekohtu otsusega.

Kohus pidas asjakohaseks võtta arvesse ka seda, kui suure osa MEO kogukuludest moodustasid turgu valitseva ettevõtja sisendi hinnad. Kuivõrd antud juhul oli autoritasude osakaal MEO kogukuludest väike, siis mõjutas tariifide erinevus vähe MEO tulukust. Kui erinevate hindade mõju diskrimineerimisest mõjutatud ettevõtja kuludele või ka selle ettevõtja tootlusele või tulule ei ole märkimisväärne, võib sellest järeldada, et need erinevad hinnad ei mõjuta kuidagi selle ettevõtja konkurentsipositsiooni.

Viimaseks pidas kohus oluliseks märkida, kuivõrd GDA-l ei olnud järgneval turu tasandil endal majanduslikke huve, siis ei olnud tal ilmselt ka mingit huvi tõrjuda järgnevalt turult välja ühte oma kaubanduspartneritest.

Seega, kuigi lõpliku hinnangu konkreetsele vaidlusele peab andma Portugali kohus, on Euroopa Kohtu juhistest üsna ilmne, et antud juhtumi puhul ei piisanud pelgalt hinnaerinevusest selleks, et saaks rääkida turgu valitseva seisundi kuritarvitusest GDA poolt.

Kommentaar

Euroopa Kohtu selgitused diskrimineerimise kohta on igati teretulnud ja mõistlikud. Kui igasugune hinnaerinevus kujutaks alati kuritarvitust, siis oleks turgu valitsevate ettevõtjate olukord ikka üsna keeruline, sest paratamatult küsivad erinevad kaubanduspartnerid läbirääkimiste käigus väga erinevaid tingimusi ja kui turgu valitsev ettevõtja peaks kõigile alati täpselt ühesuguseid tingimusi pakkuma, siis hakkaks see juba teistpidi konkurentsi kahjustama, sest vähendaks konkurentsile omast ebakindlust ja ärisuhtes vajalikku paindlikkust.

 

[1] 43.      Esiteks ei puuduta eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimused turgu valitseva seisundi kuritarvitamist Post Danmarki klientide vahelise hinnadiskrimineerimise kujul, mis mõjutab nende klientide turgu või turgusid (teisene diskrimineerimine ehk secondary-line discrimination). 

44. Eelotsusetaotlusest ja põhikohtuasja toimiku materjalidest tuleneb nimelt, et Post Danmark ei vaielnud siseriiklikes kohtutes vastu Taani konkurentsiasutuste järeldusele, mille kohaselt see ettevõtja kohaldas erinevaid hindu kaubanduspartneritele, kes on EÜ artikli 82 lõike 1 punkti c tähenduses sarnases olukorras.

45. Eelotsusetaotluse esitanud kohus keskendub üksnes Post Danmarki poolt kohaldatavate hindade valikulisele alandamisele, mille mõju tooks kaasa või kui Taani konkurentsiasutused ei oleks sekkunud, oleks võinud kaasa tuua FK otsepostituse jaotamise turult Taanis väljatõrjumise või väljajätmise (esmane diskrimineerimine ehk primary-line discrimination).

46. Teisese diskrimineerimise ja esmase diskrimineerimise eristamine Taani ametiasutuste ja kohtute poolt on minu arvates otstarbekas ning lisaks toetab seda ka osa õigusteooriast.(15) Kuigi EÜ artiklis 82 sisalduvas kuritarvituste loetelus ei ole ammendavalt toodud selle artikliga keelatud turgu valitseva seisundi kuritarvitamise viisid, on selle eristamise abil minu arvates siiski võimalik selgitada suhteid EÜ artikli 82 teise lõigu punkti c kuuluvate diskrimineeriva hinnapoliitika viiside vahel, milleks on nimelt need, mille konkurentsivastane mõju avaldub „kaubanduspartnerite” turul või turgudel, pannes nad „ebasoodsasse konkurentsiolukorda” – mis vastab nn teisese diskrimineerimise olukorrale –, kuna määratluse poolest ei saa need kaubanduspartnerid konkureerida ettevõtjaga, kes kuritarvitab oma turgu valitsevat seisundit, ning need, mis esinevad turul, kus tegutsevad turgu valitseva seisundiga ettevõtja ja tema konkurendid, ning mis kuuluvad muude juhtumite hulka, mis seisnevad vastavalt EÜ artikli 82 teise lõigu punktile b toodangu, turgude või tehnilise arengu piiramises tarbijate kahjuks ning mille eesmärk on nimetatud konkurendid välja tõrjuda või välja jätta.