Sildiarhiiv: UCP direktiiv

UCP direktiivi mõjud B2B sfääris

Posted on by

Ebaausate kaubandustavade direktiiv (UCP direktiiv) on üks põnev instrument, sest see lähtub maksimumharmoniseerimise põhimõttest, st see keelab liikmesriikidel kehtestamast nii direktiivi nõuetest leebemaid kui ka rangemaid tarbijaid kaitsvaid meetmeid. Seepärast tuleb ikka aeg-ajalt ette huvitavaid kohtulahendeid selle kohta, mis liiki piirangud liikmesriikide õiguses juhtuvad UCP direktiiviga vastuolus olema.

Euroopa Kohus on varasemalt kohtuasjas C-343/12 – Euronics Belgium leidnud, et UCP direktiivi tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus siseriiklik õigusnorm, milles on ette nähtud üldine keeld kaupa kahjumiga müügiks pakkuda või müüa, kui selle sätte eesmärk on tarbijakaitse.

Hispaanias oli aga kehtestatud üldine keeld müüa kaupa kahjumiga, sh ka hulgi- ja jaemüüja (st B2B) vahelistes suhtes, millel puudus iseenesest otsene puutumus tarbijamüügiga (B2C). Selle keelu pinnalt jõudis vaidlus eelotsusetaotlusega taas Euroopa Kohtusse kohtuasjas C-295/16 – Europamur Alimentación. Euroopa Kohus leidis, et ka selline keeld on vastuolus UCP direktiiviga, kuivõrd selle seaduse üldine eesmärk oli kaitsta tarbijaid. Kuna kahjumlik müük ei ole direktiivi kohaselt ebaaus, on kahjumiliku müügi keeld direktiiviga vastuolus.

Vot nii laienes UCP direktiivi mõjusfäär nagu niuhti ka B2B suhetesse.

Sidumisest uues valguses

Posted on by

Septembris tegi Euroopa Kohus eelotsuse ühes huvitavas kohtuasjas C-310/15, Deroo-Blanquart, mis puudutas sülearvuti müüki koos eelnevalt installeeritud tarkvaraga. Kui keegi küsiks mul, kas see on keelatud või lubatud, mõtleksin ma harjumusest ikka konkurentsiõiguse võtmes (a la see võib olla sidumine, aga see probleemne eelkõige siis, kui pakkuja on mõne toote osas turgu valitsevas seisundis), aga selles kohtuasjas tõusetus küsimus hoopis ebaausate kauplemisvõtete (ehk siis tarbijaõiguste) kontsektis.

Asjaolud

Härra Vincent Deroo-Blanquart (nimetame teda V-ks) ostis Sony sülearvuti, kuhu oli eelnevalt installeeritud erinevat tarkvara, sh Windowsi operatsioonisüsteem. V keeldus alla kirjutamast arvutiekraanile kuvatud „lõppkasutaja litsentsilepingule“ ja nõudis tagasi eelnevalt installeeritud tarkavara maksumusele vastavat osa arvuti ostuhinnast. Sony keeldus seda tagasi maksmast, põhjendusega, et eelnevalt installeeritud tarkvara moodustas sülearvutiga ühtse ja lahutamatu pakkumise. Sony oli nõus ostma tagasi kogu toote, kuid sellest V keeldus.

Aga V ei jätnud jonni ja esitas Sony vastu Prantsuse siseriiklikusse kohtusse nõude eelnevalt installeeritud tarkvara maksumuse hüvitamiseks ning ebaausate kauplemisvõtete tõttu tekkinud kahju hüvitamiseks. Prantsusmaa kassatsioonikohus palus EK-lt selgitust, kas kauplemisvõte, mis seisneb eelnevalt installeeritud tarkvaraga arvuti müügis nii, et tarbijal on võimatu saada sama arvutimudelit ilma eelnevalt installeeritud tarkvarata, on ebaaus kaubandustava UCP direktiivi mõistes.

EK seisukoht

EK nentis, et seotud pakkumised, mille puhul on vähemalt kaks erinevat toodet või teenust ühendatud üheks pakkumiseks, kujutavad endast kommertstegevust, mis kuulub selgelt ettevõtja turunduse valdkonda ning mis on vahetult seotud müügi ja selle edendamisega. Seega on sellised pakkumised tõepoolest UCP direktiivi kohaldamisalas.

Kohus selgitas siiski, et kõik seotud pakkumised ei ole keelatud (need ei sisaldu ju ka UCP direktiivi nn mustas nimekirjas) ning kontrollida nende võimalikku ebaausust. Kauplemisvõtet käsitletakse ebaausana üksnes kahe tingimuse olemasolul:

  1. kui see on vastuolus ametialase hoolikuse nõuetega ja
  2. kui see moonutab oluliselt või võib oluliselt moonutada keskmise tarbija majanduskäitumist seoses mingi tootega.

Seega tuleb kindlaks teha, kas ettevõtja käitumine võib olla vastuolus ausate kaubandustavadega või hea usu üldpõhimõttega ettevõtja tegevusalal, milleks käesoleval juhul on avalikkusele mõeldud arvuti riistvara tootmine, arvestades keskmise tarbija õiguspärast ootust.

Kohus leidis, et asjaomase turu analüüsi kohaselt vastab suure hulga tarbijate ootustele see, et omandatakse sellise varustusega arvuti, mis on valmis koheseks kasutamiseks. Lisaks pidas kohus oluliseks kontrollida, kas ostjat oli teavitatud sellest, et arvutile on eelnevalt installeeritud tarkvara. Kohus järeldas seega, et iseenesest ei kujuta ebaausat kaubandustava selline kauplemisvõte, mis seisneb eelnevalt installeeritud tarkvaraga arvuti müügis nii, et tarbijal on võimatu saada sama arvutimudelit ilma tarkvarata, eeldusel et tarbijat on eelnevalt kohaselt informeeritud.

 Täiendav küsimus seondus sellega, kas eksitavaks tuleb pidada seda, eelnevalt installeeritud tarkvaraga arvuti müügihinnas ei ole täpsustatud iga tarkvara osa hinda. Kohus selgitas, et oluliseks hinnateabeks UCP direktiivi mõistes loetakse toote hinda tervikuna, mitte iga toote osa hinda. Käesolev pakkumine ei ole selline, mis takistaks tarbijal tegemast teadlikku tehinguotsust, ega niisugune, mis paneks teda tegema tehinguotsust, mida ta muidu teinud ei oleks.

Kommentaar

Mis sellest kohtuasjast meelde jätta? Eelkõige seda, et seotud pakkumisi tuleb analüüsida ka ebaausate kauplemisvõtete valguses, mitte ainult konkurentsiõiguse kohaselt. Ebaausa kauplemisvõttega on tegemist siis, kui seotud pakkumine on vastuolus tarbija ootusega ja/või kui tarbijat ei ole toodete seotusest piisavalt informeeritud.

Huvitavaid EK lahendeid

Posted on by

Juulis tegi EK päris mitu huvitavat eelotsuse lahendit, mida igapäevatöös hea teada. Panin mõned olulisemad järeldused enda jaoks kirja. Kui kellelgi veel huvi, siis lugege ka:

Tommy Hilfiger Licencing jt (C-494/15)

Sellele lahendile tasub tähelepanu pöörata nii IP kui kinnisvara valdkonna huvilistel. Otsuse põhisõnum on, et ka müügikohtade üürileandjat võib pidada vahendajaks, kelle teenuseid kasutab kolmas isik IP õiguste rikkumisel IP õiguste jõustamise direktiivi 2004/48/EÜ mõistes. Sellest tulenevalt peab olema võimalik teha ettekirjutust rikkumise lõpetamiseks ja uute rikkumiste ära hoidmiseks ka üürleandjale. Kohus on selles osas viidanud ka L’Oréal jt kohtuasjale (C-324/09), mis puudutab internetipõhiste kauplemiskohtade haldajatele teha võidavaid ettekirjutusi ning märgib, et turuhallide müügikohtade üürileandmise puhul tuleb ettekirjutuse tegemisel pidada silmas samu kriteeriume.

Citroën Commerce (C-476/14)

See kohtuasi puudutas  Saksamaal Citroëni poolt reklaaminõuete rikkumist. Selles asjas oli küsimuse all, kas reklaamis võib teha allmärkusena viite, et hinnale lisanduvad kohaletoimetamise kulud. EK leidis, et kui reklaam on selle olemust arvestades käsitletav müügipakkumisena, peab reklaamitav müügihind hind olema lõplik hind, st sisaldama kõiki tarbija poolt tasumisele kuuluvaid kulusid (sh ka kohaletoimetamise kulusid). Selline nõue tuleneb kohtu tõlgendusel direktiivi 98/6/EÜ (tarbijakaitse kohta tarbijatele pakutavate toodete hindade avaldamisel) artiklist 3 koosmõjus artiklitega 1 ja 2 p a.

Dilly’s Wellnesshotel (C‑493/14)

See on Austria kohtu eelotsuste taotluse alusel tehtud otsus, mis puudutab riigiabi, täpsemalt üldise riigiabi grupierandi (määrus nr 800/2008) alusel kehtestatud abikavasid. Selle otsuse põhisõnum on, et abikavas peab olema sõnaselge viide grupierandi määrusele (sh pealkiri ja ELT-is avaldamise viide). Vastasel korral ei ole abikava vabastatud ELTL art 108 lg 3 kohasest komisjoni teavitamiskohustustest (st vastasel korral on vaja komisjoni luba).

Amazon EU (C-191/15)

See lahend on huvipakkuv internetikaubanduse kontekstis ning puudutab suuresti kohalduva õiguse küsimusi. Amazon EU on registreeritud Luksemburgis, kuid müüb Austria tarbijatele kaupu läbi domeeni laiendiga .de. Põhikohtasi sai alguse Austria tarbijateühenduse hagist Amazon EU vastu, millest taotles ettekirjutust andmekaitse ja kohalduva õiguse kindlaksmääramise reegleid rikkuvate tüüptingimuste kasutamise lõpetamist.

Kohtu olulisemad selgitused olid järgmised:

  • Ettekirjutust taotleva hagi suhtes kohalduv õigus tuleb kindlaks määrata lepinguvälistele võlasuhetele kohalduva Rooma II määruse artikli 6 lõike 1 kohaselt. Seda sätet tõlgendades tuli ettekirjutuse hagile kohaldada Austria õigust;
  • Tarbijalepingute tüüptingimuste ebaõiglase iseloomu hindamisele kohaldatav õigus tuleb kindlaks määrata lepingulistele suhetele kohalduva Rooma I määruse alusel;
  • Müügilepingu tüüptingimustes ette nähtud tingimus, mille kohaselt tarbijaga elektroonilise kaubanduse teel sõlmitud lepingule kohaldatakse müüja või teenuste osutaja asukohaliikmesriigi õigust, on UCP direktiivi 93/13/EMÜ mõttes ebaõiglane, kui see on tarbijat eksitav, jättes talle mulje, et lepingule on kohaldatav ainult müüja asukohaliikmesriigi õigus. Tarbijat tuleks teavitada, et tal on õigus kaitsele, mida pakuvad tema peamise elukohariigi imperatiivsed normid.
  • Isikuandmete töötlemise suhtes, mida teostab elektroonilise kaubanduse ettevõtja, tuleb kohaldada selle liikmesriigi õigust, millesse selle ettevõtja tegevus on suunatud, kui selgub, et see ettevõtja töötleb asjaomaseid andmeid selles liikmesriigis asuva asutuse tegevuse raames. Seega, kui eelotsusetaotluse esitanud Austria kohus tuvastab, et asutus, mille raames Amazon EU töötleb neid andmeid, asub Saksamaal, siis tuleb selle töötlemise suhtes kohaldada Saksamaa õigust.