Sildiarhiiv: M&A

Ernst & Youngi ja KPMG kohtuasi

Posted on by

Esmalt teen varjamata reklaami TGS Balticu sellekevadisele riigiabi infokirjale. See kord kirjutasime riigikapitalismi kärpimisest, spordi rahastamisest, ekspordiabist, liikmesriikidevahelise mõju puudumisest riigiabireeglite tähenduses ning kaebeõigusest Euroopa Komisjoni riigiabi otsuste puhul. Infokiri on kättesaadav siin: https://goo.gl/zUsdUm

Teiseks, see, et Sa selle postituse lahti klikkisid, näitab, et klikimagnet pealkirja näol töötab… 😊 Nimelt, seekordse postituse pealkiri on kindlasti kõmulisem kui sisu, sest sisu pakub huvi eelkõige tehingute ja koondumise kontrolli nõustajatele ning jätab laiema lugejaskonna ilmselt külmaks.

Aga nüüd siis lõpuks asjast (kohtuasi C-633/16) ka.

EY-KPMG

Asjaolud

KMPG Taani äriühingud sõlmisid Ernst & Youngi (EY) äriühingutega ühinemislepingu. Samal päeval ütlesid KMPG Taani äriühingud üles koostöölepingu KPMG Internationaliga. Selle koostöölepingu alusel oli KPMG Taani äriühingutel olnud ainuõigus kuuluda KPMG Internationali Taanis ja kasutada turunduseesmärkidel KPMG Internationali kaubamärke. Samuti sisaldas koostööleping tingimusi, mis puudutasid klientide jagamist, kohustust teenindada muudest riikidest pärit kliente ning iga-aastast tasu õiguse eest võrgustikku kuuluda. Koostöölepingu ülesütlemine pidi etteteatamistähtaja tõttu jõustuma alles peaaegu aasta hiljem.

Seejärel esitati KPMG Taani äriühingute ja EY äriühingute koondumise loa taotlus Taani konkurentsiametile, kes koondumise heaks kiitis, kehtestades pooltele ka mõned kohustused. Mõned kuud hiljem tegi aga Taani konkurentsiamet otsuse, milles leidis, et öeldes KPMG Internationaliga sõlmitud koostöölepingu üles enne, kui amet oli koondumise heaks kiitnud, rikkusid KPMG Taani äriühingud keeldu viia koondumine ellu enne luba (ehk gun-jumping).

EY vaidlustas ameti otsuse Taani kohtus ning sealt jõudis asi eelotsusetaotlusega Euroopa Kohtusse. Küsimuseks siis eelkõige see, et kas eelkirjeldatud asjaoludel oli koondumine ellu viidud enne juba enne loa saamist koostöölepingu ülesütlemisega või mitte.

Kohtu seisukoht

Kohus leidis, et koondumise viib ellu üksnes tehing, mis täielikult või osaliselt, faktiliselt või õiguslikult aitab kaasa ühineva ettevõtja suhtes teostatava kontrolli (püsivale) üleminekule. Selliseid tehinguid, mida tehakse küll koondumise raames, kuid mida ei ole vaja, et saavutada koondumises osaleva ettevõtja kontrolli üleminek, ei kujuta endast koondumise elluviimist. Isegi kui need tehingud võivad kuuluda koondumise juurde või seda ette valmistada, puudub neil koondumise elluviimisega otsene funktsionaalne seos, mistõttu ei saa nende tegemine üldjuhul koondumiste kontrolli tõhusust kahjustada, isegi kui neil tehingutel võib olla mõju turule.

Nii leidis kohus, et ka koostöölepingu ülesülemine KMPG Internationaliga ei kujutanud endast ilmselt („ilmselt“ sellepärast, et lõpliku hinnangu peab andma Taani kohus) koondumise elluviimist, olgugi, et see võis olla koondumisega tingimuslikult seotud, see võis koondumist ette valmistada ja sellel võis olla mõju turule. Seda sellepärast, et ülesütlemine iseenesest ei aita kaasa KPMG Taani äriühingute suhtes teostatava kontrolli püsivale üleminekule.

Sellise järelduse kasuks rääkisid kohtu hinnangul ka asjaolu, et ülesütlemine puudutas ainult ühte koondumise osapoolt ja kolmandat isikut (KPMG Internationali) ning EY äriühingutel ei tekkinud ülesütlemisega võimalust teostada mingitki mõjuvõimu KPMG Taani äriühingute suhtes, kes olid konkurentsiõiguse tähenduses sõltumatud nii enne kui ka pärast ülesütlemist.

Kohus selgitas ka, et selline tõlgendus ei tähenda, et mis tahes koondumist ettevalmistavad tehingud, mis ei vii kontrolli üleminekuni, ei kuulu üldse konkurentsireeglite mõjusfääri, sest vana hea määrus 1/2003 ehk siis määrus, mis rakendab ELTL artikleid 101 ja 102 võib ikka kohalduda. Koondumiste kontrolli kohaldamisala laiendamine tehingutele, mis ei aita kaasa koondumise elluviimisele, mitte üksnes ei laiendaks koondumiste kontrolli määruse enda kohaldamisala, vaid vähendaks vastavalt ka määruse nr 1/2003 kohaldamisala, kuhu sellised tehingud enam ei kuuluks, olgugi et need võivad endast kujutada ettevõtjatevahelist kooskõlastatud tegevust ELTL art 101 tähenduses.

Kommentaar

Kohtu seisukoht toob veidi juurde selgust selle kohta, mis on lubatud omandamistehingute sõlmimise ja lõpuleviimise vahelisel ajal enne konkurentsiametilt loa saamist. See ei lahenda siiski küsimust, kust jookseb keelatu ja lubatu piir selleks perioodiks omandatava ettevõtte äritegevuse jätkamise kohta tehtud kokkulepete osas, mille eesmärk on tavapäraselt tagada väärtuse säilimine. Vahel esineb elulisi asjaolusid, nt omandatava ettevõtte juhtkonna vastuseis, mis võivad vajada kiiret tegutsemist ning vajadust sekkuda omandatava ettevõtte juhtimisse – selline sekkumine jääb jätkuvalt riskantseks.

Samuti tuleb silmas pidada, et omandaja ei või omandatava ettevõtte äritegevusse ega juhtimisse sekkuda ning tundlikku infot ei tohi vahetada isegi pärast koondumise loa saamist, kuid enne tehingu lõpuleviimist, sest enne tehingu lõpuleviimist on siiski veel tegu erinevate ettevõtjatega ning nendevaheline koostöö võib kujutada endast ettevõtjatevahelist kooskõlastatud tegevust ELTL art 101 tähenduses.

Tehinguga seotud konkurentsipiirangutest

Posted on by

Tehinguga seotud konkurentsipiirangud (ehk non-compete’id)  konkurentsiõiguse teema, mille osas olen vist kõige rohkem nõu pidanud andma  M&A tehingutega tegelevatele kolleegidele. Nii, et see postitus on eelkõige teile, aga ka kõigile teistele, kes M&A valdkonnaga kokku puutuvad.

28. juunil 2016 tegi Euroopa üldkohus otsused Telefonica ja Portugal Telecomi kohtuasjades (vastavalt T-216/13 ja T-208/13), milles kinnitas põhimõtteliselt seda, mis oli juba ennegi teada. Ehk siis seda, et aktsiate müügi varjus ei saa kehtestada ülemäära laiaulatuslikke konkurentsipiiranguid selle põhjendusega, et need on tehinguga seotud. Kirjutan all nende kohtuasjade asjaolud ja kohtu olulisemad seisukohad lühidalt lahti.

Asjaolud

Hispaania telekomi hiid Telefonica ja Portogali telekomi ettevõtja Portugal Telecom (PT) omasid seni üksnes Brasiilias tegutsenud ühisettevõtet Vivo. 2010. aastal müüs PT kogu oma osaluse Vivos Telefonicale. Aktsiate müügilepingus sisaldus järgmine tingimus:

„Artikkel 9 – konkurentsikeeld

Pooled väldivad seadusega lubatud ulatuses otseselt või kaudselt mis tahes sidusettevõtja vahendusel osalemist või investeerimist mis tahes telekommunikatsioonivaldkonna projekti puhul (sh laua- ja mobiiltelefonide teenused, internetiühenduse ja televisiooniteenused, kuid välja arvatud mis tahes investeeringud või tegevused, mis eksisteerivad või on käimas käesoleva kuupäeva seisuga), mida võib pidada teise poolega konkureerivaks Pürenee poolsaare turul ajavahemikul, mis algab [tehingu lõpuleviimise kuupäevast [27. september 2010] ja lõpeb 31. detsembril 2011.“

Komisjon leidis, et nii lai konkurentsipiirang ei ole põhjendatud kui „tehinguga seotud ja vajalik“ ning see kujutab endast klassikalist turu jagamise kokkulepet (ehk kartelli). Komisjon määras Telefonicale trahviks 66,9 miljonit eurot ja PT-le 12,3 miljonit eurot. Telefonica ja PT vaidlustasid komisjoni otsuse üldkohtus.

Kohtu seisukohad

Üldkohus nõustus komisjoniga, et piirang oli tõepoolest konkurentsi kahjustav eesmärgi poolest (by object) ning seega tegelike konkurentsi kahjustavate mõjude analüüs polnud vajalik.

Ka asjaolu, et lepingu sättes oli kirjas, et piirang kehtib vaid „seadusega lubatud ulatuses“ („to the extent permitted by law“) ei leevendanud konkurentsiõiguse rikkumist, kuivõrd lepingus ei nähtud ette mingit korda selleks, kuidas ja kelle poolt selle piirangu lubatava ulatuse kontroll peaks toimuma.

Küll aga leidis kohus, et komisjon oli eksinud trahvide suuruse arvutamisel ja saatis asja tagasi komisjonile.

Kommentaar

Keskmiselt kogenud M&A inimene saab ilmselt kõhutunde pinnaltki aru, et Telefonica ja TP vahel sõlmitud müügilepingus sisaldunud konkurentsipiirangu geograafiline ulatus, mis piiras osapooltel teineteisega konkureerimast Pürenee poolsaarel, samas kui Vivo tegutses üksnes Brasiilias, ületas selgelt konkurentsiõigusega lubatud ulatust. Aga komisjoni kopsakad trahvid ja üldkohtu põhimõtteline heakskiit komisjoni lähenemisele on meeldetuletuseks, et konkurentsireeglitesse tuleb tehinguga konkurentsipiiranguid ette nähes suhtuda aupaklikult.

Olgu siiski meelde tuletatud, et tehinguga seotud konkurentsipiirangud on lubatavad üksnes piiratud ulatuses (seda nii toodete/teenuste kui geograafilise piirkonna  osas) – ehk mitte laiemas ulatuses kui omandatav ettevõtja enne tehingut tegutses (või kavatses tegutsema hakata). Ajaliselt ei tohiks piirangu kestus ületada 3 aastat (kui oskusteavet ei omandata, siis üksnes 2 aastat) ning ka isikute ring, kelle suhtes piirang võib kehtida, on limiteeritud. Ühisettevõtete puhul tasuks veel täiendavalt silmas pidada, et konkurentsipiirangud võivad üldjuhul laieneda ainult kontrolli omavatele emaettevõtjatele. Täpsemaid juhiseid leiate nagu ikka Komisjoni teatisest koondumistega otseselt seotud ja nendeks vajalike piirangute kohta.

Kellel selle Telefonica ja TP kohtuasja kohta suurem huvi, aga ei viitsi kogu kohtuostust läbi lugeda, siis päris asjaliku ja praktilise suunitlusega kokkuvõtte on teinud ka nt Hogan Lovellsi advokaadid: http://www.hlmediacomms.com/2016/07/07/non-compete-clauses-in-ma-transactions-the-eu-telefonicaportugal-telecom-judgments-and-some-best-practices/#page=1.

 

 

Jälle riigiabist…