Autori arhiivid: Katri

Mahlakaid tsitaate kohtujuristide ettepanekutest

Posted on by

Kes see keset suve ikka midagi sisulist kirjutada või lugeda viitsib. Seepärast pikemalt blogima ei hakka. Aga suve jooksul on kohtupraktika uurides silma jäänud paar mahlakat tsitaati Euroopa Kohtu kohtujuristide sulest, mida siingi jagan.

Eesmärgi poolest konkurentsi kahjustava kokkulepped on nagu joobes juhtimine….

C-8/08, T-Mobile Netherlands jt, kohtujurist J. Kokott, p 47:

„…EÜ artikli 81 lõikest 1 tulenev „eesmärgil põhinevate rikkumiste” keeld [on] võrreldav karistusõigusest tuntud ohudeliktiga (Gefährdungsdelikte): enamikes õiguskordades kohaldatakse isiku suhtes, kes juhib raskes alkoholi- või narkootilises joobes sõidukit, karistusõiguslikke või väärteoõiguslikke sanktsioone sõltumata sellest, kas ta seadis liikluses tegelikult kellegi ohtu või põhjustas õnnetuse. Samas mõttes rikuvad ettevõtjad Euroopa konkurentsiõigust ja neid võib karistada rahatrahviga, kui nad viivad turul ellu konkurentsivastase eesmärgiga kooskõlastatud tegevusi, seejuures ei oma tähtsust, kas konkreetsel üksikjuhul kahjustatakse tegelikult teatud ettevõtjaid või üldsust.“

Nihil sub sole novum

C-242/13 Commerz Nederland, kohtujurist M.Wathelet

„1. Käesolev kohtuasi puudutab küsimust, kas riigi osalusega äriühingu poolt tema sise‑eeskirju rikkudes pangale antud garantiid on riigile omistatavad, nii et neid on võimalik kvalifitseerida riigiabiks. Käesolevas asjas andis W. K. Scholten, kes on Rotterdami (Madalmaad) sadamaettevõtja Havenbedrijf Rotterdam NV (edaspidi „HbR”) juhataja, nimetatud garantiid Madalmaade RDM kontserni kuuluvate äriühingute (edaspidi „RDM kontsern ”) kasuks. Asjas on tuvastatud, et W. K. Scholten tegutses garantiide andmisel omavoliliselt, pidas meelega garantiide andmist saladuses ja eiras riigi osalusega äriühingu põhikirja, kuna ta ei taotlenud nimetatud äriühingu järelevalvenõukogu eelnevat nõusolekut.

2. Eelneva põhjal võib tõdeda, et nihil sub sole novum („ei ole midagi uut päikese all”), kuid üllatav on see, et asjaomane liikmesriik toetab mõtet, et kõnealused meetmed on talle omistatavad ja kujutavad endast riigiabi Euroopa Liidu toimimise lepingu tähenduses, samas kui garantiide saaja, kes mõistagi soovib maksete tegemist, leiab, et garantiid ei ole riigiabi, sest need on antud ultra vires.“

close up court courthouse hammer

Photo by Pixabay on Pexels.com

Ernst & Youngi ja KPMG kohtuasi

Posted on by

Esmalt teen varjamata reklaami TGS Balticu sellekevadisele riigiabi infokirjale. See kord kirjutasime riigikapitalismi kärpimisest, spordi rahastamisest, ekspordiabist, liikmesriikidevahelise mõju puudumisest riigiabireeglite tähenduses ning kaebeõigusest Euroopa Komisjoni riigiabi otsuste puhul. Infokiri on kättesaadav siin: https://goo.gl/zUsdUm

Teiseks, see, et Sa selle postituse lahti klikkisid, näitab, et klikimagnet pealkirja näol töötab… 😊 Nimelt, seekordse postituse pealkiri on kindlasti kõmulisem kui sisu, sest sisu pakub huvi eelkõige tehingute ja koondumise kontrolli nõustajatele ning jätab laiema lugejaskonna ilmselt külmaks.

Aga nüüd siis lõpuks asjast (kohtuasi C-633/16) ka.

EY-KPMG

Asjaolud

KMPG Taani äriühingud sõlmisid Ernst & Youngi (EY) äriühingutega ühinemislepingu. Samal päeval ütlesid KMPG Taani äriühingud üles koostöölepingu KPMG Internationaliga. Selle koostöölepingu alusel oli KPMG Taani äriühingutel olnud ainuõigus kuuluda KPMG Internationali Taanis ja kasutada turunduseesmärkidel KPMG Internationali kaubamärke. Samuti sisaldas koostööleping tingimusi, mis puudutasid klientide jagamist, kohustust teenindada muudest riikidest pärit kliente ning iga-aastast tasu õiguse eest võrgustikku kuuluda. Koostöölepingu ülesütlemine pidi etteteatamistähtaja tõttu jõustuma alles peaaegu aasta hiljem.

Seejärel esitati KPMG Taani äriühingute ja EY äriühingute koondumise loa taotlus Taani konkurentsiametile, kes koondumise heaks kiitis, kehtestades pooltele ka mõned kohustused. Mõned kuud hiljem tegi aga Taani konkurentsiamet otsuse, milles leidis, et öeldes KPMG Internationaliga sõlmitud koostöölepingu üles enne, kui amet oli koondumise heaks kiitnud, rikkusid KPMG Taani äriühingud keeldu viia koondumine ellu enne luba (ehk gun-jumping).

EY vaidlustas ameti otsuse Taani kohtus ning sealt jõudis asi eelotsusetaotlusega Euroopa Kohtusse. Küsimuseks siis eelkõige see, et kas eelkirjeldatud asjaoludel oli koondumine ellu viidud enne juba enne loa saamist koostöölepingu ülesütlemisega või mitte.

Kohtu seisukoht

Kohus leidis, et koondumise viib ellu üksnes tehing, mis täielikult või osaliselt, faktiliselt või õiguslikult aitab kaasa ühineva ettevõtja suhtes teostatava kontrolli (püsivale) üleminekule. Selliseid tehinguid, mida tehakse küll koondumise raames, kuid mida ei ole vaja, et saavutada koondumises osaleva ettevõtja kontrolli üleminek, ei kujuta endast koondumise elluviimist. Isegi kui need tehingud võivad kuuluda koondumise juurde või seda ette valmistada, puudub neil koondumise elluviimisega otsene funktsionaalne seos, mistõttu ei saa nende tegemine üldjuhul koondumiste kontrolli tõhusust kahjustada, isegi kui neil tehingutel võib olla mõju turule.

Nii leidis kohus, et ka koostöölepingu ülesülemine KMPG Internationaliga ei kujutanud endast ilmselt („ilmselt“ sellepärast, et lõpliku hinnangu peab andma Taani kohus) koondumise elluviimist, olgugi, et see võis olla koondumisega tingimuslikult seotud, see võis koondumist ette valmistada ja sellel võis olla mõju turule. Seda sellepärast, et ülesütlemine iseenesest ei aita kaasa KPMG Taani äriühingute suhtes teostatava kontrolli püsivale üleminekule.

Sellise järelduse kasuks rääkisid kohtu hinnangul ka asjaolu, et ülesütlemine puudutas ainult ühte koondumise osapoolt ja kolmandat isikut (KPMG Internationali) ning EY äriühingutel ei tekkinud ülesütlemisega võimalust teostada mingitki mõjuvõimu KPMG Taani äriühingute suhtes, kes olid konkurentsiõiguse tähenduses sõltumatud nii enne kui ka pärast ülesütlemist.

Kohus selgitas ka, et selline tõlgendus ei tähenda, et mis tahes koondumist ettevalmistavad tehingud, mis ei vii kontrolli üleminekuni, ei kuulu üldse konkurentsireeglite mõjusfääri, sest vana hea määrus 1/2003 ehk siis määrus, mis rakendab ELTL artikleid 101 ja 102 võib ikka kohalduda. Koondumiste kontrolli kohaldamisala laiendamine tehingutele, mis ei aita kaasa koondumise elluviimisele, mitte üksnes ei laiendaks koondumiste kontrolli määruse enda kohaldamisala, vaid vähendaks vastavalt ka määruse nr 1/2003 kohaldamisala, kuhu sellised tehingud enam ei kuuluks, olgugi et need võivad endast kujutada ettevõtjatevahelist kooskõlastatud tegevust ELTL art 101 tähenduses.

Kommentaar

Kohtu seisukoht toob veidi juurde selgust selle kohta, mis on lubatud omandamistehingute sõlmimise ja lõpuleviimise vahelisel ajal enne konkurentsiametilt loa saamist. See ei lahenda siiski küsimust, kust jookseb keelatu ja lubatu piir selleks perioodiks omandatava ettevõtte äritegevuse jätkamise kohta tehtud kokkulepete osas, mille eesmärk on tavapäraselt tagada väärtuse säilimine. Vahel esineb elulisi asjaolusid, nt omandatava ettevõtte juhtkonna vastuseis, mis võivad vajada kiiret tegutsemist ning vajadust sekkuda omandatava ettevõtte juhtimisse – selline sekkumine jääb jätkuvalt riskantseks.

Samuti tuleb silmas pidada, et omandaja ei või omandatava ettevõtte äritegevusse ega juhtimisse sekkuda ning tundlikku infot ei tohi vahetada isegi pärast koondumise loa saamist, kuid enne tehingu lõpuleviimist, sest enne tehingu lõpuleviimist on siiski veel tegu erinevate ettevõtjatega ning nendevaheline koostöö võib kujutada endast ettevõtjatevahelist kooskõlastatud tegevust ELTL art 101 tähenduses.

Diskrimineerimisest

Posted on by

 

pexels-photo-259092.jpeg19.04.2018 avaldas Euroopa Kohus otsuse Portugali autorite ühingut puudutava eelotsusetaotluse asjas C-525/16 – MEO. Kohtuasi puudutab turgu valitseva ettevõtja poolset hinnadiskrimineerimist ning kohtu värske otsus annab kasulikke selgitusi selle kohta, milliseid asjaolusid tuleb arvesse võtta otsustamaks, kas tegu on kuritarvitusliku diskrimineerimisega või mitte.

Ühed kokkuvõtlikumad ja kasulikumad selgitused diskrimineerimise kohta varasemas kohtupraktikas andis kohtujurist Mengozzi ettepanekus kohtuasjas Post Danmark C-209/10, p 43-46, kus selgitas nö esmase ja teisese diskrimineerimise vahet.[1] Kui Post Danmarki otsus puudutas eelkõige esmast diskirimineerimist ehk sellist olukorda, mis võib mõjutada konkurentsiolukorda turgu valitseva ettevõtja ja tema enda konkurentide vahel, siis seekordne MEO kohtuasi puudutab teisest diskrimineerimist ehk sellist olukorda, mis mõjutab konkurentsi eelneval või järgneval turutasandil.

Asjaolud

Portugali tasulise televisiooni pakkuja MEO kaebas sealsele konkurentsiametile, et Portugali autorite ühing (GDA) küsis MEOlt kõrgemaid autoritasusid kui MEO konkurendilt. MEO väitis, et selline tegevus kujutas GDA poolset turgu valitseva seisundi kuritarvitust. Huvitav on veel märkida, et GDA poolt MEOlt küsitavad hinnad oli määratud vahekohtuvaidluse tulemusel, kuivõrd GDA ja MEO ei olnud autoritasude osas kokkuleppele jõudnud.

Konkurentsiamet aga rikkumist ei tuvastanud ning MEO vaidlustas ameti otsuse kohtus, kes omakorda pöördus Euroopa Kohtu poole saamaks selgitusi, millistel tingimustel kujutavad turgu valitseva ettevõtja poolt rakendavad erinevad hinnad diskrimineerimist ja seega kuritarvitust ELTL art 102c mõttes.

Euroopa Kohtu seisukoht

Kohus tuletas alustuseks meelde, et kuritarvitus ei pruugi tekitada tagajärgi vaid turgu valitsevas seisundis ettevõtja enda konkurentsipositsioonile turul, kus ta tegutseb, seoses tema enda võimalike konkurentidega (so nö esmane diskrimineerimine).

Teisese diskrimineerimise kohta selgitas kohus, et selleks et ELTL artikli 102c kohaldamise tingimused oleksid täidetud, tuleb tuvastada mitte ainult see, et turgu valitsevas seisundis ettevõtja tegevus turul on diskrimineeriv, vaid et see võib ka kahjustada seda konkurentsisuhet, st halvendada kõnealuse ettevõtja osade kaubanduspartnerite konkurentsiolukorda, võrreldes teistega.

Omavahel konkureerivate kaubanduspartnerite diskrimineerimist saab pidada kuritarvitavaks ainult siis, kui turgu valitsevas seisundis ettevõtja tegevus võib juhtumi kõiki asjaolusid arvestades viia nende kaubanduspartnerite vahelise konkurentsi moonutamiseni. Sellises olukorras ei saa siiski nõuda, et lisaks esitataks tõendeid eraldi iga kaubanduspartneri konkurentsiolukorra tegeliku ja mõõdetava halvenemise kohta.

Küsimuses, kas ELTL artikli 102c kohaldamisel tuleb arvesse võtta võimaliku ebasoodsama konkurentsiolukorra raskust, viitas kohus Post Danmarki kohtupraktikale ning märkis, et konkreetse tuntavuse (de minimis) läve kehtestamine ei ole turgu valitseva seisundi kuritarvitamise kindlaksmääramiseks õigustatud. Siiski peab selleks, et artiklis 102c viidatud diskrimineeriv hinnapoliitika võiks tekitada ebasoodsama konkurentsiolukorra, turgu valitseva ettevõtja tegevus mõjutama selle ettevõtja huve, kelle suhtes kohaldati kõrgemaid hindu, võrreldes tema konkurentidega.

Rikkumise tuvastamiseks tuleb hinnata ettevõtja turgu valitsevat seisundit, läbirääkimispositsiooni seoses hindadega ning nende kehtestamise tingimusi ja korda, nende kehtivuse aega ja suurust ning seda, kas mitte ei rakendata strateegiat tõrjuda järgnevalt turult välja konkurentidega vähemalt sama tõhus kaubanduspartner. Seega omas käesoleva juhtumi puhul tähtsust, et MEO oli GDA üks olulisemaid kliente ja omas seega märkimisväärset läbirääkimisjõudu. Samuti oli asjakohane arvesse võtta, et MEO suhtes kohaldatavad hinnad olid määratud vahekohtu otsusega.

Kohus pidas asjakohaseks võtta arvesse ka seda, kui suure osa MEO kogukuludest moodustasid turgu valitseva ettevõtja sisendi hinnad. Kuivõrd antud juhul oli autoritasude osakaal MEO kogukuludest väike, siis mõjutas tariifide erinevus vähe MEO tulukust. Kui erinevate hindade mõju diskrimineerimisest mõjutatud ettevõtja kuludele või ka selle ettevõtja tootlusele või tulule ei ole märkimisväärne, võib sellest järeldada, et need erinevad hinnad ei mõjuta kuidagi selle ettevõtja konkurentsipositsiooni.

Viimaseks pidas kohus oluliseks märkida, kuivõrd GDA-l ei olnud järgneval turu tasandil endal majanduslikke huve, siis ei olnud tal ilmselt ka mingit huvi tõrjuda järgnevalt turult välja ühte oma kaubanduspartneritest.

Seega, kuigi lõpliku hinnangu konkreetsele vaidlusele peab andma Portugali kohus, on Euroopa Kohtu juhistest üsna ilmne, et antud juhtumi puhul ei piisanud pelgalt hinnaerinevusest selleks, et saaks rääkida turgu valitseva seisundi kuritarvitusest GDA poolt.

Kommentaar

Euroopa Kohtu selgitused diskrimineerimise kohta on igati teretulnud ja mõistlikud. Kui igasugune hinnaerinevus kujutaks alati kuritarvitust, siis oleks turgu valitsevate ettevõtjate olukord ikka üsna keeruline, sest paratamatult küsivad erinevad kaubanduspartnerid läbirääkimiste käigus väga erinevaid tingimusi ja kui turgu valitsev ettevõtja peaks kõigile alati täpselt ühesuguseid tingimusi pakkuma, siis hakkaks see juba teistpidi konkurentsi kahjustama, sest vähendaks konkurentsile omast ebakindlust ja ärisuhtes vajalikku paindlikkust.

 

[1] 43.      Esiteks ei puuduta eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimused turgu valitseva seisundi kuritarvitamist Post Danmarki klientide vahelise hinnadiskrimineerimise kujul, mis mõjutab nende klientide turgu või turgusid (teisene diskrimineerimine ehk secondary-line discrimination). 

44. Eelotsusetaotlusest ja põhikohtuasja toimiku materjalidest tuleneb nimelt, et Post Danmark ei vaielnud siseriiklikes kohtutes vastu Taani konkurentsiasutuste järeldusele, mille kohaselt see ettevõtja kohaldas erinevaid hindu kaubanduspartneritele, kes on EÜ artikli 82 lõike 1 punkti c tähenduses sarnases olukorras.

45. Eelotsusetaotluse esitanud kohus keskendub üksnes Post Danmarki poolt kohaldatavate hindade valikulisele alandamisele, mille mõju tooks kaasa või kui Taani konkurentsiasutused ei oleks sekkunud, oleks võinud kaasa tuua FK otsepostituse jaotamise turult Taanis väljatõrjumise või väljajätmise (esmane diskrimineerimine ehk primary-line discrimination).

46. Teisese diskrimineerimise ja esmase diskrimineerimise eristamine Taani ametiasutuste ja kohtute poolt on minu arvates otstarbekas ning lisaks toetab seda ka osa õigusteooriast.(15) Kuigi EÜ artiklis 82 sisalduvas kuritarvituste loetelus ei ole ammendavalt toodud selle artikliga keelatud turgu valitseva seisundi kuritarvitamise viisid, on selle eristamise abil minu arvates siiski võimalik selgitada suhteid EÜ artikli 82 teise lõigu punkti c kuuluvate diskrimineeriva hinnapoliitika viiside vahel, milleks on nimelt need, mille konkurentsivastane mõju avaldub „kaubanduspartnerite” turul või turgudel, pannes nad „ebasoodsasse konkurentsiolukorda” – mis vastab nn teisese diskrimineerimise olukorrale –, kuna määratluse poolest ei saa need kaubanduspartnerid konkureerida ettevõtjaga, kes kuritarvitab oma turgu valitsevat seisundit, ning need, mis esinevad turul, kus tegutsevad turgu valitseva seisundiga ettevõtja ja tema konkurendid, ning mis kuuluvad muude juhtumite hulka, mis seisnevad vastavalt EÜ artikli 82 teise lõigu punktile b toodangu, turgude või tehnilise arengu piiramises tarbijate kahjuks ning mille eesmärk on nimetatud konkurendid välja tõrjuda või välja jätta.

 

Huvitavaid väljavõtteid Hoffmann-La Roche’i kohtuasjast

Posted on by

pexels-photo-356054.jpeg

Euroopa Kohtu 23. jaanuari 2018. a lahend kohtuasjas C-179/16 – F. Hoffmann-La Roche jt on konkurentsigurmaanide seas palju kõneainet tekitanud. Kui nüüd päris konkurentsižargooni kasutada, siis tegu taaskord ühe by object rikkumisega, mida ei ole loetletud object box-is. Eestikeeli võiks siis öelda, et kohus tuvastas eesmärgipärase konkurentsiõiguse rikkumise ebatüüpilistel asjaoludel. Aga ka rikkumine ise oli eripärane, nagu ravimisektorile kombeks.

Asjaolud

Juhtum puudutas ravimitootjate Hoffmann-La Roche vähiravimit Avastin ja Novartise silmahaiguste ravimit Lucentis. Mõlemad ravimid töötas välja Roche’i kontsern, kuid kuna Roche ei tegutse silmahaiguste valdkonnas, siis anti Lucentise turustamiseks litsents Novartisele. Enne Lucentise turuletoomist, olid arstid Avastini hakanud välja kirjutama levinud silmahaigust maakula degeneratsiooni põdevatele patsientidele, kuigi see erines Avastini müügiloas ja ravimiomaduste kokkuvõttes toodud näidustusest. Avastini väljakirjutamine müügiloas märgitust erinevatel näidustustel levis üle maailma. Avastini madalama ühikuhinna tõttu jätkus selle kasutamine silmahaiguste raviks ka pärast Lucentise turuletoomist.

Roche ja Novartis hakkasid levitama infot, et Avastini kasutamisel silmahaiguste raviks (st müügiloast erinevatel näidustusel) võib esineda kõrvaltoimeid, mis kaasnevad selle ravimi intravitreaalse kasutamisega. Selline tegevus oli mõlema osapoole huvides, kuna võimaldas suurendada Lucentise läbimüüki ja seeläbi ilmselt ka Roche’i litsentsitasu. Itaalia konkurentsiamet leidiski, et ravimitootjate tegevuse eesmärk oli vähendada omavahelist konkurentsi ning et selline tegevus rikkus konkurentsi kahjustavate kokkulepete keeldu (ETLT artikkel 101 lg 1). Vaidlus jõudis välja Euroopa Kohtuni, kes nõustus konkurentsiametiga.

Kohtu järeldus ei ole asjaolusid arvestades väga üllatav. Mõnevõrra huvitavamad on aga kohtu märkused kaubaturu, seonduva piirangu ja eesmärgil põhineva konkurentsipiirangu mõiste kohta.

Asendatavus ja kaubaturu määratlus

Vahetatavust või asendatavust ei hinnata üksnes asjaomaste kaupade ja teenuste objektiivsete tunnuste põhjal. Samuti tuleb arvesse võtta konkurentsitingimusi ning nõudluse ja pakkumise struktuuri turul (p 51).

Arvestades ravimisektoris valitseva konkurentsi eripära, võib ELTL artikli 101 lõike 1 kohaldamise seisukohast asjaomane turg üldjuhul hõlmata ravimeid, mida võidakse kasutada samade ravinäidustuste korral, kuivõrd ravimeid välja kirjutavad arstid lähtuvad peamiselt ravimite raviomaduste ja tõhususe kaalutlustest (p 65).

Rikkumisperioodil kirjutati Avastini sageli välja silmahaiguste raviks, hoolimata sellest, et selle müügiluba ei hõlmanud neid näidustusi. Selline asjaolu annab järelikult tunnistust konkreetsest asendatavuse suhtest kõnealuse ravimi ja silmahaiguste raviks loa saanud ravimite vahel, mille hulka kuulub Lucentis. See on nii seda enam, et kuna Avastini väljastatakse retsepti alusel, oli nõudlust selle ravimi järele müügiloaga hõlmamata silmahaiguste raviks võimalik täpselt hinnata (p 66).

ELTL artiklit 101 tuleb tõlgendada nii, et selle artikli kohaldamisel võib liikmesriigi konkurentsiasutus lisaks asjassepuutuvate haiguste raviks loa saanud ravimitele pidada asjaomasele turule kuuluvaks ka teist ravimit, mille müügiluba ei hõlma seda ravi, kuid mida selleks siiski kasutatakse ja millel on seega konkreetne asendatavuse suhe esimesena nimetatud ravimitega (p 67).

Seonduv piirang (ancillary restraint)

Selle kindlakstegemisel, kas piirang võib ELTL artikli 101 lõikes 1 ette nähtud keelu kohaldamisalast välja jääda põhjusel, et see kaasneb põhitehinguga, mis ei ole konkurentsivastane, tuleb analüüsida, kas nimetatud tehingu sooritamine on kõnealuse piirangu puudumise korral võimatu. Asjaolu, et nimetatud tehingut on kõnealuse piirangu puudumise korral lihtsalt keerulisem sooritada või see on vähem kasumlik, ei saa pidada selliseks, et sellega tagatakse piirangu objektiivne vajalikkus, mis on nõutav, et piirangut saaks pidada tehinguga kaasnevaks. Niisugune tõlgendus laiendaks nimelt seda mõistet piirangutele, mis ei ole põhitehingu sooritamiseks rangelt vajalikud. Selline tulemus kahjustaks ELTL artikli 101 lõikes 1 ette nähtud keelu kasulikku mõju (p 71).

Ravimi turustamist käsitleva litsentsilepingu poolte vahel sõlmitud keelatud kokkulepe, millega selle ravimi konkreetsete haiguste raviks kasutamisele avaldatava konkurentsisurve vähendamiseks püütakse piirata kolmandate isikute tegevust, mis seisneb teise ravimi samade haiguste raviks kasutamise edendamises, ei jää selle sätte kohaldamisalast välja põhjusel, et see kokkulepe kaasneb kõnealuse lepinguga (p 75).

Eesmärgil põhinev konkurentsipiirang

Selleks et teha kindlaks, kas kõnealuse kokkuleppe saab kvalifitseerida eesmärgil põhinevaks konkurentsipiiranguks, tuleb tähelepanu pöörata eelkõige selle tingimuste sisule, eesmärkidele, mida sellega soovitakse saavutada, ning kokkuleppe majanduslikule ja õiguslikule taustale (p 79).

Selle tausta hindamisel tuleb arvesse võtta asjassepuutuvate kaupade või teenuste laadi ning asjaomase turu või asjaomaste turgude toimimise ja struktuuri tegelikke tingimusi /…/. Kui tekib küsimus, kas farmaatsiatoodete sektoris on sõlmitud keelatud kokkulepe, tuleb seega võtta arvesse neid tooteid reguleerivate liidu õigusnormide mõju (p 80).

ELTL artikli 101 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et selle sätte tähenduses „eesmärgil põhineva“ konkurentsipiiranguna on käsitatav kahte konkureerivat ravimit turustava kahe ettevõtja vahel sõlmitud keelatud kokkulepe, mis valdkonnas esinevate teadusandmete ebakindluse kontekstis puudutab ravimiametile, tervishoiutöötajatele ja laiale üldsusele eksitava teabe edastamist kõrvaltoimete kohta, mis võivad kaasneda neist ravimitest ühe kasutamisega selliste haiguste raviks, mida selle ravimi müügiluba ei hõlma, et vähendada konkurentsisurvet, mida niisugune kasutamine avaldab teisele ravimile (p 95).

Kommentaar

Eelpool toodud lõikudes sisaldub ka ohtralt viiteid varasemale kohtupraktikale, mille siit tekstist praegu välja jätsin. Need viited võivad mõnel juhul päris kasulikud olla.

Üldiselt on kohtu poolt antud selgitused seotud eelkõige konkreetsed juhtumi eripärast asjaoludega, mida just kuigi tihti samal moel ette ei tule. Seepärast ei ole see ilmselt edasiseks nö object box-i laiendav lahend. Siiski tasub meelde jätta ravimisektori kaubaturu määratlus, mis on selgelt laiem kui ATC-3 tasemel põhinev määratlus.

Minu enda jaoks tekitas see lahend aga vastakaid tundeid ravimireklaami seisukohast – ühelt poolt ei või ravimitootjad ravimiregulatsiooni kohaselt jagada infot, mis ei ole ravimiomaduste kokkuvõttega täielikus kooskõlas. Teisalt ei või nad ka sekkuda, kui ravimit kasutatakse sellest kokkuvõttes hoopis muudel näidustustel. Aga see on juba ühe teise artikli teema.

[1] Euroopa Kohtu 23.01.2018 otsus kohtuasjas C-179/16, F. Hoffmann-La Roche jt..

UCP direktiivi mõjud B2B sfääris

Posted on by

Ebaausate kaubandustavade direktiiv (UCP direktiiv) on üks põnev instrument, sest see lähtub maksimumharmoniseerimise põhimõttest, st see keelab liikmesriikidel kehtestamast nii direktiivi nõuetest leebemaid kui ka rangemaid tarbijaid kaitsvaid meetmeid. Seepärast tuleb ikka aeg-ajalt ette huvitavaid kohtulahendeid selle kohta, mis liiki piirangud liikmesriikide õiguses juhtuvad UCP direktiiviga vastuolus olema.

Euroopa Kohus on varasemalt kohtuasjas C-343/12 – Euronics Belgium leidnud, et UCP direktiivi tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus siseriiklik õigusnorm, milles on ette nähtud üldine keeld kaupa kahjumiga müügiks pakkuda või müüa, kui selle sätte eesmärk on tarbijakaitse.

Hispaanias oli aga kehtestatud üldine keeld müüa kaupa kahjumiga, sh ka hulgi- ja jaemüüja (st B2B) vahelistes suhtes, millel puudus iseenesest otsene puutumus tarbijamüügiga (B2C). Selle keelu pinnalt jõudis vaidlus eelotsusetaotlusega taas Euroopa Kohtusse kohtuasjas C-295/16 – Europamur Alimentación. Euroopa Kohus leidis, et ka selline keeld on vastuolus UCP direktiiviga, kuivõrd selle seaduse üldine eesmärk oli kaitsta tarbijaid. Kuna kahjumlik müük ei ole direktiivi kohaselt ebaaus, on kahjumiliku müügi keeld direktiiviga vastuolus.

Vot nii laienes UCP direktiivi mõjusfäär nagu niuhti ka B2B suhetesse.

Luksuskaupadest tervise tarkvarani

Posted on by

Välismaiste advokaadibüroode uudiskirjade voogu jälgides jääb küll mulje, et iga enesest vähegi lugupidav konkurentsiadvokaat on tänaseks juba kirjutanud uudisnupu ja/või kommentaari Coty kohtuotsuse kohta, mis käsitleb valikulist turustussüsteemi ja volitatud edasimüüjate poolt kolmandate isikute veebiplatvormidel (nagu nt amazon vms) edasimüügi keelustamist. No ja ega ma ei saa siis ka kehvem olla – kirjutan ka lühida ülevaate. Aga kuna pole ammu bloginud, siis vahepeal on tulnud Euroopa Kohust ka muid olulisi kohtuotsuseid, mida tasuks meelde jätta.

Coty kohtuasi

Coty kohtuotsus asjas C-230/16 puudutas Saksa kohtu poolt esitatud eelotsuse taotlust luksuskosmeetikatoodete tarnija Coty ja tema volitatud edasimüüja vahelises vaidluses. Küsimuse all oli, kas valikulise edasimüügi korral võib tarnija keelata müüa edasimüüjal tarnija tooteid kolmandate isikute veebiplatvormidel.

Kohus kordas üle varasema kohtupraktika, mille kohaselt on kokkulepete keelu sättega (ELTL 101(1)) kooskõlas luksuskaupade valikuline turustussüsteem, mille esmane eesmärk on säilitada nende kaupade luksuslikku imagot, kui edasimüüjate valik toimub kvalitatiivset laadi objektiivsete kriteeriumide alusel, mis määratakse ühetaoliselt kindlaks kõikide potentsiaalsete edasimüüjate suhtes ja mida kohaldatakse mittediskrimineerivalt, ning kui määratletud kriteeriumid ei lähe kaugemale sellest, mis on vajalik. Seejuures rõhutas kohus korduvalt, et tegu peab olema luksuskaupadega ja kõik eelpool nimetatud tingimused peavad olema täidetud.

Varasemast kohtupraktikast tuleneb ka see, et täielik interneti teel kaupade müümise piirang ei ole isegi valikulise süsteemi puhul siiski lubatud. Praegune juhtum ei käsitlenud aga täielikku interneti teel müügi piirangut, vaid üksnes sellist piirangut, mille kohaselt edasimüüja ei või müüa tooteid kolmandate isikute veebiplatvormidel, mille puhul kolmanda osapoole kasutamine on tarbijale nähtav. Sellist piirangut pidas kohus valikulise edasimüügisüsteemi puhul kohaseks ja vajalikuks ning seega ka lubatavaks. Lisaks selgitas kohus, et vertikaalse grupierandi mõistes ei kujuta sedalaadi piirang endast edasimüüja klientide piirangut ega passiivse müügi piirangut.

Meil pole see kohtuotsus kuigi palju kajastust leidnud. Tegelikult pole Eesti ettevõtete nõustamisel sedalaadi piirangute lubatus või keelatus kuigi sageli küsimuseks olnud, sest kohalikud tootjad enamasti kuigi suuri valikulise edasimüügisüsteeme ise püsti ei pane. Kohalikud edasimüüjad aga peavad leppima suurte rahvusvaheliste tarnijate poolt kehtestatud tingimustega, kes on oma edasimüügilepingute põhjad lasknud enamasti teha EL reeglite alusel. Siiski ei jää Coty kohtuotsuse mõjud ilmselt ka Eestis päris olematuks, sest võib eeldada, et nii mitmedki tarnijad tahavad hakata oma lepinguid kohtu uute suuniste valguses kohandama ja seeläbi jõuavad selle otsuse mõjud järellainetusena ka meie ettevõtjateni.

Kohustuste siduvaks muutmisega lõpetatud otsuste õiguslik tähendus – Gasobra jt vs Repsol kohtuasi

Novembris tegi Euroopa Kohus olulise otsuse Hispaania kohtust tulnud eelotsuse taotluse asjas C-547/16, mis puudutas pika vinnaga vaidlust kütusemüügi ainuõiguslikulepingute üle Repsoli ja jaemüüjate vahel.

Euroopa Komisjoni esialgse hinnangu kohaselt rikkusid Repsoli lepingud konkurentsieeskirju. Kuid Komisjon lõpetas siiski menetluse ilma rikkumist lõplikult tuvastamata, kuna Repsol võttis komisjoni ees siduvad kohustused konkurentsiolukorra parandamiseks (sh lubadus lepingud lõpetada jm).

Sellele järgnesid kütuse jaemüüjate kahjunõuded Repsoli vastu Hispaania kohtutes, mis palusid Euroopa Kohtult tõlgendust Euroopa Komisjoni poolt kohustuste siduvaks muutmisega lõpetatud otsuste õigusliku tähenduse kohta.

Euroopa Kohus asus seisukohale, et sedalaadi otsused ei välista riigisiseste kohtute pädevust kõnealuseid lepinguid konkurentsieeskirjade alusel hinnata ja rikkumisi tuvastada. Kohus läks aga veelgi kaugemale ja selgitas, et liikmesriigi kohus peab nii ELL artikli 4 lõikes 3 sätestatud lojaalse koostöö põhimõttest kui ka liidu konkurentsiõiguse tõhusa ja ühetaolise kohaldamise eesmärgist tulenevalt arvesse võtma komisjoni esialgset hinnangut ning käsitlema seda kui kaudset või isegi esialgset tõendit kõnealuse lepingu konkurentsivastase laadi kohta ELTL artikli 101 lõike 1 seisukohast.

Selline tõlgendus on päris jõuline ja karm ning pärsib ilmselt menetlusaluste ettevõtjate indu edaspidi komisjoni eest kohustusi võtta. Kohustuste võtmisega võid ju pääseda Euroopa Komisjoni trahvist, kuid mitte kahjunõuetest. Samas trahviotsuse alusel rikkumise tuvastamist on võimalik Euroopa Kohtusse edasi kaevata, kuid kohustust siduvaks muutmisega otsuse puhul ju komisjon rikkumise osas lõplikku seisukohta ei võta ning seda ei saa ka vaidlustada. Küll aga peaks liikmesriigi kohtud sellist otsust edaspidi käsitlema kui tõendit rikkumise toimepanemisest. See teeb kahju nõudjate elu oluliselt lihtsamaks.

Tarkvara kui meditsiiniseade – Snitem ja Philips France kohtuasi

 Vahelduseks konkurentsiteemadele ka üks meditsiiniteemaline kohtuasi C-329/12 – jällegi tegu eelotsuse taotlusega, seekord Prantsusmaalt. Küsimuse all oli, kas retseptiravimite väljakirjutamise abitarkvara, millel inimkehaga kokkupuude puudub, võib kujutada endast meditsiiniseadet vastava direktiivi mõistes.

Taustainfoks neile, kes meditsiiniseadmete regulatsiooniga varasemalt kokku pole puutunud – meditsiiniseadmed on nimelt üsna põhjalikult reguleeritud (nt need peavad reeglina kandma CE märki ja nende turuletoomisest tuleb Eestis teavitada Terviseametit jne). Seega toote suhtes rakenduvate nõuete kindlaksmääramise seisukohalt on oluline vahe, kas tegu on meditsiiniseadmega või mitte.

Niisiis, Euroopa Kohtu hiljutiste selgituste kohaselt tuleb lugeda meditsiiniseadmeks muuhulgas ka tarkvara, mille üks funktsioon võimaldab kasutada patsiendi andmeid eeskätt selleks, et tuvastada vastunäidustused, ravimite koostoime ja liigsed annused ja seda isegi siis, kui see tarkvara ei avalda toimet otseselt inimkehas või ‑kehale.

Seda tõlgendust tasub silmas pidada ka Eesti IT valdkonnas toimetajatel, kes meditsiiniandmetega kokku puutuvad.

Kaubaturu definitsioon ja SSNIP test – kas eilne päev või ikka veel asjakohane?

Posted on by

Novembri algul toimus Rootsi konkurentsameti järjekordne Pros and Cons konverents, mis Euroopa Komisjoni kaubaturuteatise 20. juubeli puhul oli pühendatud kaubaturu mõistele. Päevakava on nähtav siin.

Kuigi ma ise kohal ei käinud, vaatasin seda tagant järele internetist siit. Minu meelest olid suurpärased ettekandjad, eriti suurpärane moderaator Richard Whishi näol ja palju huvitavaid mõtteid. Panen mõned märksõnad ettekannetest siia ka kirja:

  • Hila Nevo – kaubaturu määratlemine private label toodete puhul on konkurentsiametite jaoks olnud paras peavalu. Sageli on sellele lähenetud eelnevat (tootjate) ja järgnevat (toodete) tasandit eraldi käsitledes. Aga rangelt kaubaturu mõistesse ja määratlusse kinni jäämine ei pruugi olla õige. Tuleks vaadata laiemat pilti.
  • Amelia Fletcher – suurepärane ettekanne, mis võtab kokku erinevad kaubaturu määratlusega ja SSNIP testiga seotud probleemid. Soovitus – kaubaturu määratlust võiks käsitleda pigem taustateadmisena, kuid sellesse ei tohiks rangelt kinni jääda ning pigem peaks hindama juhtumipõhiseid konkurentsiprobleeme.
  • Cristina Carrara – väga huvitav ettekanne kaubaturu määratlemisega seotud raskustest mitmepoolsetel turgudel ja online’is, kus teenustel võib hind rahaline puududa või olla sootuks negatiivne; hind ei pruugi väljenduda rahas vaid andmetes.
  • Joseph Farrell – kaubaturu määratlemine aitab nendel juhtudel, kui see võrdlemisi lihtne; kui kaubaturu määratlemine on probleemne, siis on see tugev indikaator, et mis iganes määratluseni jõuda, ei pruugi see anda õiget pilti ning vaatama peaks konkurentsiolukorda üldisemalt. Nt ei tohiks tekkida sellist tõdemust – kui määratleme kaubaturu kitsalt, on koondumine konkurentsi kahjustav, kui määrame laialt, ei tekita koondumine konkurentsiprobleeme. Ei tohi unustada, et mõjud konkurentsile ei sõltu meiepoolsest kaubaturu määratlusest vaid ikka tegelikkusest.

Kokkuvõttes jäi siiski kõlama, et kaubaturu määratlemisest ja SSNIPist täielikult lahti öelda pole põhjust. Need on kasulikud kasvõi mõtlemise korrastamiseks. Aga neisse ei tasuks ülemäära takerduda ja arvesse peaks võtma alati reaalset konkurentsi olukorda.

Ühisettevõtja – koondumine või mitte?

Posted on by

JV

Ühisettevõtja loomine on koondumine, kui selle äritegevus on kavandatud pikaajaliseks ja iseseisvaks ehk kui see on nö täielikult toimiv ühisettevõtja. Kui aga ühisettevõtja neile tingimustele ei vasta, nt kui ühisettevõtja toodab vaid emaettevõtjatele, siis ei ole see käsitletav iseseisvana ning sellise ettevõtja loomine ei kujuta endast koondumist, kuid võib olla kokkulepete keelu reguleerimisalas. Kui algselt mitte täielikult toimiv ühisettevõtja muutub täielikult toimivaks, siis on koondumine ka see. Selles kõiges pole midagi uut.

Senini tekitas aga vaidlusi see, kas koondumisega võiks olla tegu ka olukorras, kus algselt ühele ettevõtjale kuulunud mitte täielikult toimiva ettevõtte üle omandab ühise valitseva mõju teine ettevõtja. Ühelt poolt on ju loogiline, et mitte täielikult toimivad ühisettevõtjad on alati ja igal juhul väljapool koondumiste kontrolli regulatsiooni. Teisalt aga toimub sel juhul ikkagi püsiv muutus valitsevas mõjus ja seega ka muutus turustruktuuris, mis justkui kujutab endast siiski koondumist.

Vaidlus sel teemal jõudis hiljuti ka Euroopa Kohtusse eelotsuse taotluse korras kohtuasjas C-248/17 – Austria Asphalt. Kohus selgitas, et koondumine loetakse toimunuks vaid siis, kui ühisettevõtja on täidab püsivalt kõiki iseseisva majandusüksuse funktsioone ja on seega täielikult toimiv. Seega on otsustav täielikult toimivus mitte muutus valitseva mõju iseloomus.

Kohus põhjendas seejuures, et vastupidine tõlgendus viiks olukorrani, kus koondumise kontrolli määrusega ette nähtud preventiivset kontrolli laiendatakse tehingutele, mis ei mõjuta asjaomast turustruktuuri, ning vastavalt vähendatakse määruse nr 1/2003 kohaldamisala, mistõttu see määrus ei ole enam kohaldatav sellistele tehingutele, isegi kui need võivad olla aluseks ettevõtjate vahelisele kooskõlastatud tegevusele ELTL artikli 101 tähenduses.

Selle juhtumi puhul on huvitav märkida, et seni olid ka komisjoni erinevad direktoraadid selles küsimuses eriarvamustel – õigusteenistus pooldas lähemist, et otsustav peaks siiski olema muutus valitsevas mõjus, konkurentsi peadirektoraat aga oli kohtuga sama meelt. Ka mina olen kohtu tõlgendusega nõus.

Kuidas tuvastada liiga kõrgeid hindu?

Posted on by

overpaying-300x300

Euroopa Kohtu järjekordne otsus annab olulisi suuniseid, kuidas tuvastada turgu valitseva ettevõtja poolt rakendatavaid liiga kõrgeid hindu. Kuigi see otsus puudutab autoriõiguste ühingu liialt kõrgeid autoritasusid, omavad kohtu juhised liiga kõrge hinna tuvastamise meetodite kohta ka laiemat kandepinda. Niisiis, täna kirjutan Euroopa Kohtu 14.09.2017 otsusest C-177/16 Läti autoriõiguste ühingut AKKA/LAA puudutanud eelotsuse taotluse asjas.

Asjaolud

Läti konkurentsiamet leidis, et Läti autoriõiguste ühing AKKA/LAA kuritarvitas oma turgu valitsevat seisundit kehtestades liiga kõrged autoritasud. Amet määras selle eest trahvi ligikaudu 32 000 eurot.

Läti konkurentsiameti seisukoha aluseks oli võrdlus teiste riikidega. Esmalt võrdles amet Lätis kehtestatud tasumäärasid muusikateoste kasutamise eest kaubanduspindadel ja teeninduskeskustes määradega, mida kohaldati Leedus ning Eestis, kuna need on naaberliikmesriigid ja naaberturud. Konkurentsinõukogu järeldas, et Läti tasumäärad olid kõrgemad kui Eestis ja suures osas kõrgemad kui Leedus kehtestatud määrad. Lisaks võrdles amet ostujõupariteedi indeksi („OJP indeks“) põhjal ligikaudu 20 muus liikmesriigis kehtivaid tasumäärasid ja tuvastas sellega seoses, et Läti tasumäärad ületasid 50%–100% võrra teistes liikmesriikides kohaldatud hindade keskmist taset.

AKKA/LAA vaidlustas ameti otsuse Läti kohtus ning üheks vaidlustuse aluseks olid ameti poolt kasutatud võrdlusmeetod.  Vaidlus jõudis lõpuks välja Läti kõrgeima kohtuni, kes otsustas küsida Euroopa Kohtu tõlgendust, milliste võrdlusmeetoditega tuleb tuvastada liiga kõrget hinda ELTL 102 tähenduses.

Euroopa Kohtu seisukoht

Kohus tuletas meelde juba välja kujunenud kohtupraktikat, mille kohaselt tuleb liialt kõrge hinna tuvastamiseks kasutada 2-astmelist testi:

1) kas vahe tegelikult kantud kulude ja tegelikult nõutud hinna vahel on suur?

2) kui jah, siis kas kehtestatud hind on ebaõiglane olgu siis absoluutsel tasemel või võrreldes konkureerivate toodetega?

Kuid selline 2-astmeline test ei ole siiski ainus võimalus liiga kõrge hinna tuvastamiseks. Sobiv meetod liiga kõrge hinna tuvastamiseks on ka hindade võrdlus teistes liikmesriikides kehtestatud hinnatasemega. Kui turgu valitsev ettevõtja kehtestab oma teenuste eest tasud, mis on tunduvalt suuremad teistes liikmesriikides nõutavatest, võib see viidata kuritarvitusele. Kuid kohus täpsustas, kuidas sellist võrdlust läbi viia.

Kohus märkis, et võrdlust ei saa lugeda ebapiisavalt representatiivseks pelgalt seetõttu, et see hõlmab piiratud arvu liikmesriike. Kohus rõhutas aga, et võrdlusliikmesriigid tuleb valida objektiivsete, asjakohaste ja kontrollitavate kriteeriumide põhjal. Nende kriteeriumide hulgas võivad olla eelkõige tarbimisharjumused ja muud majanduslikud või sotsiaal-kultuurilised asjaolud, nagu sisemajanduse kogutoodang elaniku kohta ning kultuuriline ja ajalooline pärand. Seepärast ei saa olla minimaalset arvu võrreldavaid turge ning analoogsete turgude valik sõltub iga juhtumi eripärastest asjaoludest.

Lisaks rõhutas kohus, et hindu tuleb võrrelda ühetaolisel alusel. Näiteks vaidlusaluse kohtuasja puhul tuleb tuvastada, kas valitud võrdlusriikides on tasude arvutamise meetod, mis põhineb kaubanduspinna või teeninduskeskuse pindalal, analoogne Lätis kohaldatava arvutusmeetodiga. Täiendavalt tuleb hindu korrigeerida OJP indeksiga.

Kui eelpool kirjeldatud võrdluse tulemusel selgub, et hinnaerinevus eksisteerib, siis kuidas, et hinna erinevus on nii märkimisväärne, et seda tuleb pidada kuritarvitavaks? Selles osas selgitas kohus, et kui hinnaerinevus on oluline ja kestev, võib pidada hinda liiga kõrgeks. Sel juhul peaks turgu valitsev ettevõtja tõendama, et tema hinnad on õiglased, tuginedes objektiivsetele asjaoludele, mis mõjutavad halduskulusid või autoriõiguste omanikele tasude maksmist.

Kommentaar

Miks ma arvan, et see otsus omab laiemat kõlapinda kui üksnes autoritasude määramine?

Sellepärast, et olukorda, kus pelgalt kulude ja hinnavõrdlus ei anna adekvaatset tulemust võib olla muudeski valdkondades. Lisaks, nõuab ka 2-astmeline test hindade võrdlust konkureerivate toodetega ning kohtu poolt antud juhised võrdlusmeetodi kohta kehtivad ka sel juhul. Ehk siis lühidalt kokku võttes:

  • võrdlusalused tuleb määrata objektiivsete, asjakohaste ja kontrollitavate kriteeriumide põhjal;
  • võrreldavad hinnad peavad olema ühetaolised;
  • teiste riikide hinnatasemeid võrreldes tuleb hindu korrigeerida ostujõupariteedi indeksiga.

Inteli otsus – kas miskit uut turgu valitseva seisundi kuritarvituste regulatsioonis?

Posted on by

Kolmapäeval (06.09.2017) avaldas Euroopa Kohus kauaoodatud kohtu suurkoja otsuse Inteli kohtuasjas C-413/14 P, mis puudutab turgu valitseva ettevõtja poolt rakendatavaid eksklusiivsuskohustusi ja lojaalsusallahindlusi. Konkurentsiõiguse gurmaanidel tasub kindlasti seda otsust lugeda, sest Euroopa Kohus on selles otsuses andnud olulisi uusi suuniseid turgu valitseva seisundi kuritarvituste tuvastamiseks (NB! Ettevaatust, soovitan lugeda ingliskeelset versiooni, sest eestikeelses on tõlkeapse, mis sisu valesti edasi annavad).

Asjaolud

2009. aastal määras Euroopa Komisjon Intelile 1,06 miljardi euro suuruse trahvi (see oli sel ajal suurim ühele ettevõttele komisjoni poolt konkurentsiõiguse rikkumise eest määratud trahv; tänaseks on Google’le määratud 2,42 miljardilise trahvi kõrval Inteli trahvisumma muidugi kahvatub). Komisjon leidis oma otsuses, et Intel oli kuritarvitanud turgu valitsevat seisundit protsessorite kaubaturul.

Intel oli andnud arvutite tootjatele (Dell, Lenovo, HP ja NEC) allahindlusi tingimusel, et nad ostavad temalt kõik või peaaegu kõik oma x86-protsessorid (so lojaalsusallahindlus). Lisaks maksis Intel neile  boonuseid selle eest, et nad viivitaksid, tühistaksid või piiraksid konkurendi AMD protsessoritega varustatud toodete turustamist. Komisjoni hinnangul oli Inteli sellisel tegevusel konkurenti väljatõrjuv mõju.

Intel vaidlustas komisjoni otsuse Üldkohtus, kuid viimane jättis oma 2014. aasta otsusega T-286/09 komisjoni otsuse jõusse. Intel kaebas Üldkohtu otsuse edasi Euroopa Kohtusse, kus selle üle otsustas kohtu suurkoda, mis juba iseenesest viitab otsuse kaalukusele.

Vahepealne debatt

See sama Inteli kohtuasi andis alust ka Wouter Wilsi artiklile, millest kirjutasin siinsamas blogis mõnda aega tagasi, vt siit. Meeldetuletuseks – Wils oli kriitiline majanduspõhisema lähemese suhtes ja leidis, et eksklusiivsusklauslid peaks igal juhul olema turgu valitsevate ettevõtjate puhul keelatud sõltumata nende kestusest, ulatusest jne, sest igasugune eksklusiivsus on suunatud konkurentide tõrjumisele. Nagu alljärgnevast nähtub, asus Euroopa Kohus siiski Wilsist erinevale seisukohale.

Euroopa Kohtu seisukoht

Esmalt tuletas kohus meelde juba välja kujunenud kohtupraktikat, et igasugune tõrjuv käitumine ei ole alati kuritarvitus. Ka toimiv konkurents (ingl. k. competition on merits) võib konkurendid turult tõrjuda, kui nad on vähem efektiivsed ja seega tarbijatele vähem atraktiivsed eelkõige hinna, valiku, kvaliteedi või innovatsiooni poolest.

Samas pole igasugune hinnakonkurents siiski turgu valitseva ettevõtja jaoks lubatud. ELTL artikkel 102 keelab turgu valitseval ettevõtjal viljeleda tegevust, millel võib olla sama tõhusate konkurentide jaoks väljatõrjuv mõju, tugevdades tema turgu valitsevat seisundit muude vahenditega kui need, mis põhinevad toimival konkurentsil.

Turgu valitsev ettevõtja kuritarvitab oma seisundit, kui ta seob oma kliente eksklusiivsuskohustusega või -lubadusega ükskõik, kas mingi tasu eest või mitte ja ükskõik kas kliendi enda soovil või mitte. Sama kehtib ka lojaalsusallahindluste suhtes ehk siis juhul, turgu valitsev ettevõtja küll ei seo kliente vormilise kohustusega, ent teeb nende klientidega sõlmitud kokkulepete alusel või ühepoolselt allahindlusi tingimusel, et klient – olgu tema ostutehingute maht suur või väike – varustab end kogu oma vajaduse või sellest olulise osa ulatuses turgu valitsevalt ettevõtjalt soetatava kaubaga.

Kohus märkis, et senist kohtupraktikat tuleb siiski täpsustada selliselt, et kui turgu valitsev ettevõtja väidab haldusmenetluses tõenditele tuginedes, et tema tegevusel ei olnud võimet konkurentsi piirata ega väljatõrjumist põhjustada, tuleb komisjonil seda analüüsida. Sellises olukorras peab komisjon analüüsima järgmist:

  • ettevõtja turgu valitseva seisundi olulisust asjaomasel turul;
  • etteheidetava tegevuse osakaalu turul;
  • allahindluste tingimusi ja nende andmise korda, nende kestust ja suurust;
  • sama tõhusate konkurentide väljatõrjumise eesmärgist kantud strateegia võimalikku olemasolu.

Väljatõrjumise võimalkkuse analüüs on oluline ka selle hindamisel, kas artikli 102 alusel keelatud käitumine võib olla objektiivselt põhjendatud. Tuleb hinnata, kas väljatõrjuvat mõju tasakaalustab tõhususest saadav eelis, millest võidab ka tarbija. Selline konkurentsile soodsate ja ebasoodsate mõjude kaalumine on võimalik ainult peale selle hindamist, kas tegevus oma olemuselt omab võimet vähemalt sama tõhus konkurent välja tõrjuda.

Kohus leidis, et kui komisjon viis kuritarvitust tuvastavas läbi sellise analüüsi, siis pidi ka Üldkohus hindama Inteli poolt esitatud tõendeid, mis komisjoni vastava analüüsi tulemused kahtluse alla seadsid, kuid Üldkohus oli jätnud need hindamata. Seepärast saatis kohus asja tagasi Üldkohtule.

Seega pole see kohtusaaga veel Inteli jaoks veel lõppenud.

Mida olulist eelnevatest kohtu seisukohtadest järeldada?

Esiteks kindlasti seda, et oma täpsustusega kohtupraktika kohta tegi kohus selgeks, et eeldust, et eksklusiivsuskohustused ja lojaalsusallahindlused omavad väljatõrjuvat mõju peab turgu valitseval ettevõtjal siiski olema võimalik ümber lükata konkreetse käitumisega seotud tegelike asjaoludega. Ehk siis käitumise mõjudepõhine hindamine ei ole siiski välistatud. Siinkohal on oluline märkida, et senise kohtu praktika kohaselt oli kuritarvituse tuvastamisel ainus pääsetee objektiivsete põhjendatuste olemasolu, kuid praktikas on neile tuginemine peaaegu võimatuks osutunud.

Teiseks selgitab see otsus sama tõhusa konkurendi testi (as efficient competitor ehk AEC testi) rolli. Selleks, et hinnata, kas tegevuse kahjulikud ja kasulikud mõjud on tasakaalus, tuleb kõigepealt selgeks teha kahjulikud mõjud ja seda on võimalik teha AEC testiga. Samas ei ütle kohus siiski, et AEC test on ainuvõimalik ja alati kohustuslik kahjulike mõjude tuvastamiseks.

Seega eksivad need, kes AEC testi juba täiesti surnuks on tunnistanud. Samas ei omista see otsus AEC testile ka otsustavat rolli ega heida kõrvale senist nö per se rikkumiste kohtupraktikat. AEC test ei ole alati kohustuslik ega ka ainuvõimalik viis kuritarvituse esinemise hindamisel, kuid see on üks võimalik vahend komisjoni tööriistakastis.

Paar märkust ka muude aspektide kohta

Kohtu otsusest tuleb ka olulisi selgitusi komisjoni jurisdiktsiooni ja menetlusõiguslike aspektide osas.

Jurisdiktsiooni osas selgitas kohus, et rahvusvaheline avalik õigus võimaldab põhjendada EL-i konkurentsiõiguse kohaldamist väljaspool EL-i aset leidnud käitumise suhtes kas rakendamise testi või kvalifitseeritud mõju testi alusel. Viimane võimaldab põhjendada liidu jurisdiktsiooni, kui on ette näha, et tegevus avaldab EL-is vahetut ja märkimisväärset mõju. Seda tuleb tuvastada vaadates ettevõtja tegevust kogumis (mitte üksikute tegevuste või lepingute põhjal). Piisab sellest, kui tegevuse mõju konkurentsile on tõenäoline.

Menetluslikud aspektid puudutasid eelkõige komisjoni poolt võetavate ütluste salvestamise kohustust. Kuna see ei puuduta otseselt konkurentsiõiguse rikkumise menetlusi Eestis, siis ei hakka sellest praegu siiski pikemalt kirjutama.