Autori arhiivid: Katri

Kaks huvitavat kohtuasja

Posted on by

Viimasel ajal on olnud konkurentsiõiguse seisukohalt huvitavaid arenguid nii Riigikohtu kui Euroopa Kohtu praktikas. Lisaks teatas Euroopa Komisjon eelmisel nädalal, et alustas hiljutise Starbucksi ja FIATi maksualaste riigiabiga  sarnase skeemi osas menetlust ka McDonaldsi suhtes (komisjoni pressiteade on kättesaadav siin: http://europa.eu/rapid/press-release_IP-15-6221_en.htm) .

Aga nüüd siis ülevaated kohtuasjadest:

Riigikohus selgitas riigiabi ja riigihangete seoseid parvlaevade hankega seotud vaidluses

Riigikohtu halduskolleegium tegi 2. detsembril 2015 otsus asjas nr 3-3-1-50-15 Väinamere Liinide (VL) kaebuse osas.

Asjaolud

2014. a sügisel korraldas MKM hanke vedaja leidmiseks Rohuküla Heltermaa ja Kuivastu-Virtsu parvlaevaliinidel. Pakkumused esitasid VL ning ühispakkujad TS Laevad OÜ ja OÜ TS Shipping (viimased on Tallinna Sadama (TS) tütarettevõtjad). Edukas osutus TS-i tütarettevõtjate ühispakkumus, mis oli VL-i pakkumusest madalama hinnaga. VL vaidlustas hankija otsuse erinevatel alustel, muuhulgas sel alusel, et ühispakkujad võivad olla saanud ebaseaduslikku riigiabi, mis võimaldas neil teha sedavõrd madala hinnaga pakkumuse.

VAKO, halduskohus ja ringkonnakohus jätsid kaebuse rahuldamata. Ka Riigikohus jättis kaebuse rahuldamata, kuid andis seejuures olulisi selgitusi riigiabi ja selle mõju kohta hankemenetlusele.

Riigikohtu põhjendused

VL väitis, et TS andis ühispakkujatele riigiabi hankemenetluses ettenähtud tagatisraha maksmisega, hankelepingu täitmise garantii andmisega, parvlaevade ehituse eelkokkulepete ja laevade ehitamise finantseerimisega. Alama astme kohtud olid põhimõtteliselt leidnud, et tegemist ei saanud olla riigiabiga ainuüksi seetõttu, et tegemist on TS-i varaga mitte riigiressurssidega. Riigikohus viitas aga Euroopa Kohtu välja kujunenud praktikale ja selgitas, et riigiettevõtte poolt tütarettevõttele antav laen, garantii, käendus jms soodustus võib osutuda riigiabiks ELTL artikli 107 mõttes, kui täidetud on riigiabi teised tingimused. Kohus selgitas, et kuigi RHS § 40 lg 4 lubab pakkujal tõendada oma vastavust majanduslikule ja finantsseisundile esitatud nõuetele ka emaettevõtja vahendite alusel, ei anna see säte alust kalduda nende vahendite kasutamisel kõrvale riigiabi reeglitest.

Riigikohus selgitas ka seda, et kuigi tagatisraha jms puhul oli tegemist hankes osalemise, mitte hankelepingu täitmise tingimustega, ei saa täielikult välistada nende kaudset mõju pakkumuse maksumusele. Isegi kui pakkujal ei ole kohustust kajastada hankes osalemise kulusid pakkumuse hinnas, ei saa välistada, et sellise abi arvelt on pakkujal võimalik kulusid säästa ja esitada seetõttu madalama maksumusega pakkumus. Garantiide jms väärtust riigiabina tuleb hinnata, lähtudes sellest, milliste kuludega saaks ettevõtja neid hüvesid hankida vabalt turult. Seega, Riigikohus ei välistanud, et ühispakkujad võivad olla riigiabi saanud. Kuid see ei olnud riigihankemenetluse kontsektis otsustav küsimus.

Nimelt, RHS § 48 lg 4 kohaselt ei saa ainuüksi fakt, et pakkuja on saanud riigiabi, kaasa tuua pakkumuse tagasilükkamist. Määravaks on, et õigusaktidega vastuolus antud riigiabi saaja peab olema esitanud põhjendamatult madala maksumusega pakkumuse. Kui pakkumuse maksumus ei ole põhjendamatult madal või riigiabi andmine oli kooskõlas õigusaktidega, ei ole hankijal alust kaaluda, kas lükata pakkumus RHS § 48 lg 4 alusel tagasi. Õigusaktidega ei ole kehtestatud ja Euroopa Kohus ei ole EL õiguse üldpõhimõtetest tuletanud hankija üldist kohustust jätta kõrvale pakkumus, mis on põhjendamatult madala maksumusega põhjusel, et pakkuja sai õigusvastaselt riigiabi.

Hankedirektiivid ei sätesta täpselt, millal on pakkumuse maksumus põhjendamatult madal ega määratle meetodit selle kindlakstegemiseks. Seetõttu on selle määratlemine liikmesriigi ja täpsemalt hankija ülesanne, kuid see peab toimuma objektiivselt ja mitte diskrimineerivalt. Seejuures on kohtulik kontroll sellise keeruka majandusliku otsuse üle üldjuhul piiratud, kuid hankijal peab tekkima kahtlus, et pakkumuse maksumus on põhjendamatult madal siis, kui pakkumuse hinna ja teostatavate tööde eeldatava maksumuse vahe on silmatorkavalt erinev.

Riigikohtu arvates ei pidanud hankijal praegusel juhul tekkima kahtlust, et ühispakkujate pakkumus on põhjendamatult madala maksumusega, sest ühispakkujate pakkumuste maksumused ületasid hankija poolt eeldatud maksumust. Hankija määras eeldatava maksumuse praeguse vedaja kuluaruannete ja majandusnäitajate alusel. Hankija pidas praeguseid parvlaevade kasutamise kulusid põhjendamatult suureks, kuna laevad olid prahitud mitme ettevõtja kaudu kõrge hinnaga, mis viis üles teenuse omahinna. Hankija eeldas, et pakkumused on selle komponendi osas madalamad.  Seepärast leidis kohus, et miski ei viita sellele, et pakkumuse vastavus selle eeldatavale maksumusele oleks saavutatav vaid riigiabi kasutamisel.

Kommentaar

Riigikohtu selgitused riigiabi mõiste ja riigiabi suuruse arvutamise kohta ei ole EL-i riigiabi reegleid tundvale lugejale muidugi uudiseks ega üllatuseks. Pigem on üllatav, et madalama astme kohtud olid seisukohal, et riigiabiga ei saanud olla tegemist seetõttu, et kuivõrd väidetavat ai anti TS-i vara arvelt, siis ei olnud tegemist riigi ressurssidega.

Minu jaoks oli pigem huvipakkuv riigiabi ja riigihangete seos – nimelt see, et kui ka pakkumine on põhjendamatult madal ja see on olnud võimalik tänu ebaseaduslikule riigiabile ning on risk, et selline riigiabi tuleb tagasi maksta, mis võib seada kahtluse alla pakkuja võime hanget täita, ei ole hankijal kohutust, vaid üksnes kaalutlusõigus selline pakkumine kõrvale jätta. Seejuures ei oma ka riigiabist tekkiv konkurentsimoonutus mingit tähtsust. Samas ma muidugi möönan, et riigiabi ebaseaduslikkuse tuvastamine võib olla üsna keerukas ja hankjal vastava kohutuse panemine ei ole mõistlik.

Täiendavalt on huvitav märkida, et VL väitis, et ühispakkujate laevade projekteerimislepingud on sõlmitud TS-i juhatuse liikmete tegevusega altkäemaksu tulemusena, kuid Riigikohus pidas seda ebaoluliseks, selgitades, et isegi juhul kui see väide peaks paika pidama, ei mõjutaks see hankija tegevuse õiguspärasust, kuna TS ei ole vaidlusaluses hankemenetluses pakkuja ning ühispakkujaid ega nende seaduslikke esindajaid ei ole karistatud RHS § 38 lg  1 p 1 loetletud kuritegude eest. Seega, kas siis kriminaalkaristusest tulenevast piirangust saabki mööda lihstalt minna tütarettevõtte kaudu pakkumust tehes?

 

Euroopa Kohus selgitas üürilepingute konkurentsipiirangute hindamise kriteeriume

Euroopa Kohus tegi 26. novembril kauaoodatud eelotsuse Maxima Latvija kohtuasjas C-345/14.

Asjaolud

Läti Konkurentsiamet analüüsis Maxima Latvija üürilepinguid ja tuvastas, et mõnedes üürilepingutes antakse Maximale kui nö ankurüürnikule õigus sellele, et temalt küsitakse nõusolekut samas kaubanduskeskuses asuvate teiste pindade üürile andmiseks kolmandatele isikutele (nt teistele poodidele). Seega oli Maximal võimalus põhimõtteliselt välistada, et konkureerivad poepidajad tegutsevad Maximaga samas kaubanduskeskuses.

Läti konkurentsiamet oli asunud seisukohale, et sedalaadi klauslid on eesmärgi poolest konkurentsi kahjustavad piirangud ning trahvis Maximat 35 770 euro suuruse trahviga konkurentsireeglite rikkumise eest. Maxima vaidlustas Läti Konkurentsiameti otsuse kohtus. Esimese astme kohus jättis kaebuse rahuldamata ning Maxima esitas sellele otsusele kassatsioonkaebuse. Läti kõrgeim kohus küsis asja lahendamisel asjakohaste konkurentsreeglite tõlgendamiseks eelotsust Euroopa Kohtult.

Kohtu seisukoht

Euroopa Kohus leidis erinevalt Läti konkurentsiametist, et Maxima üürilepingutes sisalduvad konkurentsipiirangud ei ole eesmärgi poolest konkurentsi kahjustavad ning seega ei ole õige neid ilma põhjalikuma analüüsita hukka mõista. Kohtu juhiste kohaselt peab sedalaadi konkurentsipiirangute keelatuse või lubatuse üle otsustamisel võtma arvesse selle piirangu mõjusid konkurentsile, lähtudes majanduslikest ja õiguslikest asjaoludest.

Siinkohal omavad tähtsust eelkõige järgmised tegurid: lepingupoolte seisund turul ja lepingu kestus, teiste kaubanduspindade olemasolu ja kättesaadavus samas teeninduspiirkonnas, konkurentsi tingimused (sh ettevõtjate arv, suurus, turu kontsentreeritus, tarbijate lojaalsus, tarbimisharjumused). Konkurentsi kahjustava keelatud kokkuleppega on tegemist üksnes juhul, kui turu eripärade põhjaliku analüüsi tulemusel selgub, et need aitavad märkimisväärselt kaasa võimalikule turu eraldamisele.

Kommentaar

Ka Eestis on üürilepingu osapooltel olnud tihtipeale soov reguleerida üürilepingus seda, et samasse keskusesse ei tuleks mitut sama sihtotstarbega olulist üürnikku (nt kõrvuti kaks lillepoodi). Eesti Konkurentsiamet analüüsis eelmisel aastal sarnaseid üürilepingute piiranguid ning leidis 12.06.2014 vastuses Eesti Kaupmeeste Liidu järelepärimisele, et tegemist on eesmärgi poolest konkurentsi kahjustavate lepetega, mis võivad olla lubatavad ainult juhul, kui on täidetud individuaalerandi tingimused ning Konkurentsiamet pidas nende tingimuste täitmist pigem ebatõenäoliseks.

Kuigi Euroopa Kohtu juhised on antud ankurüürnike lepingutes sisalduvate konkurentsipiirangute suhtes, tuleneb Euroopa Kohtu otsusest siiski üsna selgelt, et üürilepingus sisalduvaid konkurentsipiiranguid ei saa ilma põhjalikuma analüüsita pidada eesmärgi poolest konkurentsi kahjustavaks ega keelatuks.

Mõned konkurentsiadvokaadid on arutlenud ka selle üle, kas Euroopa Kohtu tõlgendus võiks laieneda ka vastupidistele piirangutele, nö raadiuse klauslitele, mis piiravad üürniku õigust avada poodi teatud raadiuses konkureerivates kaubanduskeskustes. Ma ei ole Eestis sedalaadi klauslitega kokku puutunud, aga sedalaadi klausleid on kasutatud mujal Euroopas ja neid on peetud konkurentsiõiguse seisukohast lubatavaks näiteks Austrias, kuid Saksamaal pigem mitte (sealse juhtumi puhul oli ka muidugi raadius suhteliselt suur – 150 km).

Mõjude hindamisest ja kaasamisest

Posted on by

Suur rõõm on olnud saada blogile positiivset tagasisidet nii paljudelt. Ka blogi külastajate statistika näitab, et lugejaid on päris palju ning mitte ainult Eestist (ka nt Brasiliast, Senegalist, Indoneesiast, Malaisiast, Bosnia Hertsegoviinast jne). Mul on ka väga hea meel, et Andreas mu eelmisele Uberi teemalisele postituse väga põhjaliku ja sisulise kommentaari jättis. Olen Andreasega teema olulisuse osas 100% nõus.

Aga lisaks positiivsele tagasisidele motiveerisid mind tänast postitust kirjutama ka reede õhtusel COBALTi kliendiüritusel kuuldud mõtted õigusmõjude ja riigi rolli teemadel ning Riin Savi arvamuslugu Postimehes. Vesteldes erasektori klientidega jäi kõlama, et erinevate seadusandlike kvaliteetne õigusmõjude hindamine on veel karjuvalt vähelevinud ning kaasamine hea tava osas on arenguruumi kõvasti. Lisaks tuli paljudele üllatusena, et õigusmõjude hindamist ei õpetata praegu juuratudengitele osana kohustuslikust õppekõvast – „see peaks ju olema ühe juristi A ja O“, arvasid mitmedki ettevõtjad.

Pelgalt juuratudengite parem koolitamine ei hoia muidugi ära poliitilist kampaania korras õigusloomet, mida viimasel ajal kuidagi eriti teravalt silma on jäänud. Viimaseks näiteks on siinkohal tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski poolt veetav alkoholi- ja reklaamiseaduse muutmine. Ma olen igati nõus, et sellega, et alkoholi liigtarbimine on Eestis tõsine probleem, millega tuleb tegeleda. Aga mitte kampaania korras ja tormates. Loomulikult ei tea me ka kõiki osapooli kaasates ja mõjusid hinnates kunagi 100%-ise kindlusega ette, millised meetmed toimivad ja millised mitte, aga katse-eksitusmeetodil lihtsalt proovides, et ehk aitab see, kui nõuame alkoholi jaemüüjatelt, et nad ehitaksid vaheseinad, tundub probleemi lahendamise edulugu vähetõenäoline.

Eesti Kaupmeeste Liidu tegevjuht Riin Savi on alkoholi- ja reklaamiseaduse muutmise algatuse ning hea õigusloome ja kaasamise probleemid väga teravalt ja ülevaatlikult kokku võtnud Postimehe arvamusartiklis „Alkoholipoliitika ideedokument mõjub kui kipitav briljantroheline värskel haaval“. Kuna ma ei ole alkoholi- ja reklaamiseaduse muutmisega seni kuidagi oma klienditöös seotud olnud, kommenteerin seda üksnes kõrvaltvaatava kodaniku perspektiivist. Ning sellest perspektiivist tundub mulle, et kui huvigrupid tunnevad nii valulikult, et neist on üle sõidetud ning nende arvamusi ei ole tahetudki kuulda võtta, siis on kaasamine olnud puudulik.

Erinevate huvigruppide kaasamine on aga hea õigusloome alustala. Samas, kaasamine pelgalt kaasamise kohustuse täimiseks, kui otsused on juba enne ära tehtud ja osapoolte tegelikke arvamusi tegelikult arvesse võtta ei soovita, on hullemgi, kui kaasamata jätmine. Seda seepärast, et kui luuakse petlik illusioon, et kaasatavatel on midagi võimalik muuta, siis asjast tõeliselt huvitatud kaasatavad investeerivad sageli heas usus oma aega ja ressursse selleks, et oma seisukohti põhjendada ning kõiki huvigruppe kõige paremini teeniva konsensuse leidmisele kaasa aidata (sh tellivad analüüse, uuringuid jne). Kui neid tegelikult kuulda ei taheta, on näilik kaasamine põhjustanud kaasatavatele tarbetuid kulusid (lisaks nende huve tõenäoliselt riivavale vastuvõetavale seadusele).

Ka õiguskantsler on tähelepanu juhtinud, et haldusväliste isikute kaasamisel on oluline kaasatavatele suunatud teadetes märkida selgelt, mis eesmärgil kaasamist korraldatakse ja mis roll on kaasatavatel. Kui kaasamise tegeliku sisu on pigem informeerimine juba otsustatud muudatusest, siis pigem võikski nii öelda.

Eelnevat kokkuvõttes oleks minu soovitus riigijuhtidele: igale olulisemale õigusmuudatusele peaks eelnema kohane mõjude hindamine, väljatöötmiskavatsuse kommunikeerimine ja kaasamine. Kui aga tegemist on puht-poliitilise kampaania korras õigusloomega, kus asjad ongi juba ette ära otsustatud (MIDA VÕIKS KÜPSES ÕIGUSRIIGIS, MILLEKS ME TAHAME KUNAGI SAADA, VÄLTIDA), siis võiks vähemalt olla aus ja asja nii kommunikeeridagi.

Uberi seaduslikkuse küsimus Euroopa Kohtus

Posted on by

Hiljuti ka Eesti turule sisenenud Uberi tegevuse seaduslikkus on küsimuse all mitmetes liikmesriikides, nt Belgias, Prantsusmaal, Saksamaal, Itaalias ja Hispaanias. Mõnedes riikides on Uberit käsitletud kui transpordiettevõtet ning on leitud, et Uberi tegevus on vastuolus kohalike taksonduse regulatsioonidega. Vaidlusi on palju.

Ühe Hispaanias tekkinud kohtuvaidluse pinnalt jõudis küsimus nüüd eelotsuse korras ka Euroopa Kohtuni. Hispaania taksojuhtide liit nimelt kaebas Uberi tegevuse peale Hispaania siseriiklikusse kohtusse nõudes kõlvatu konkurentsi sätete rikkumise lõpetamist. Uber aga väidab, et ta ei osuta transporditeenust, vaid üksnes opereerib mobiilirakendust, mis võimaldab nutitelefonide kasutajatel esitada sõidusoov, mis edastatakse juhtidele, kes kasutavad sõidusoovi täitmiseks oma enda autot. Sellelt pinnalt väidab Uber, et ta osutab infoühiskonnateenust, mille osutamise vabadus EL-is on tagatud asutamisvabaduse põhimõttega ning seepärast ei vaja Uber tegevusluba. Hispaania taksojuhtide liit asja muidugi niimoodi ei näe.

Hispaania kohus on pöördunud Euroopa Kohtu poole eelotsuse saamiseks järgmistes küsimustes:

  • Kuidas kvalifitseerida Uberi teenuseid, kas „transporditeenus“, „elektrooniline vahendus“ või infoühiskonnateenus“?
  • Kui tegemist on infoühiskonnateenusega, siis kas rakendub ELTL artiklist 56 ja teenuste direktiivust (2006/123/EÜ) ja infoühiskonna direktiivist (2000/31/EÜ) tulenev teenuste osutamise vabadus?
  • Kas Hispaania kõlvatu konkurentsi sätted on vastuolus teenuste direktiivi artikliga 9, mis käsitleb tegevuslubasid ning nõuab, et tegevuslubade taotlemise nõuded ei tohi olla diskrimineerivad ega ebaproportsionaalsed ning peavad olema põhjendatud olulise avaliku huviga seotud põhjusega.

Kuna Euroopa Kohtu menetlus võtab aega, siis ei ole vastust oodata ilmselt enne järgmise aasta lõppu. Aga kindlasti on see otsus huvipakkuv nii Uber Eestile kui Taxifyle.

Kartellile kaasa aitaja vastutab

Posted on by

22. oktoobri 2015. a otsusega kohtuasjas C 194/14 P, AC Treuhand kinnitas Euroopa Kohus, et kartellile kaasa aitaja on ka vastutav EL-i konkurentsireeglite rikkumise eest.

2006. a trahvis komisjon mitmeid keemiatööstusi hindades ja muude konkurentsipiirangutes kokkuleppimises. Sama otsusega trahvis komisjon ka Šveitsi konsultatsioonifirmat AC Treuhand, kes oli aidanud korraldada mitmeid kartelliosaliste kokkusaamisi. AC Treuhand osalised kokkusaamistel ka ise aktiivselt vahendades kartelliosaliste müügiandmeid ja olles kartelliosaliste jaoks moderaatori rollis. AC Treuhand küsis kartelliosalistest nende teenuste eest ka tasu. Komisjon trahvis kartelliosalisi kokku 173 miljoni euroga ning AC Treuhandi 348 000 euroga.

AC Treuhand vaidlustas komisjoni otsuse kohtus väites, et ELTL artikkel 101 on suunatud turuosalistele ning tõlgendus, mille kohaselt see laieneb ka turul mitteosalevatele konsultantidele, kes kartelliosalisi abistasid, ei olnud tema jaoks ettenähtav. AC Treuhandi arvates rikkus komisjon seeläbi nulla poena sine lege põhimõtet.

Euroopa Kohus AC Treuhandi väidetega ei nõustunud, leides, et artiklist 101 ei tulene, et see kohalduks üksnes turuosalistele. Lisaks põhjendades kohus seisukohta muuhulgas artikli 101 tõhusa rakendamise tagamise vajadusega.

Kui riik kahjustab konkurentsi

Posted on by

Olen töö käigus hakanud üha enam kokku puutuma selliste olukordadega, kus konkurentsiõiguse rikkujaks ei ole ettevõtjad, aga turul on ikkagi just nagu midagi valesti, sest kehtiv regulatsioon on miskit pidi vildakas.

Samas on konkurents viimasel ajal muutunud justkui väga atraktiivseks argumendiks, millega erinevaid seadusandlikke algatusi põhjendada. Nagu tõdesime koos endise kolleegi Martin-Kaspariga paariaasta taguses Riigikogu Toimetiste artiklis „Konkurents versus regulatsioon – apteekide asutamispiirangu näitel“, on konkurentsiargumenti võimalik rakendada teenima vägagi erinevaid eesmärke. Seepärast tuleb konkurentsi kahjustamisega seotud teemakäsitlusse alati suhtuda teatud kriitikaga ning pigem küsida, mis on ühe või teise õigusliku meetme mõjud.

See tõdemus motiveeris mind omakorda õigusmõjude hindamisega lähemalt tegelema hakkama ning seda mitte üksnes konkurentsi aspektist. Minu meelest on hästi oluline, et iga juristi DNA-sse oleks sisse kirjutatud arusaam, et igal otsusel (muidugi mitte ainult seadusandlikel otsustel) on mõjud. Seepärast sai meil juba eelmisel aastal koostöös Kai Härmandi ja teiste tublide justiitsministeeriumi ametnikega TÜ õigusteaduskonnas ellu kutsutud õigusloome menetluse erikursus, kus neist teemadest lähemalt räägime. Meeldiv on näha ka justiitsministri algatusi läbimõelduma õigusloome suunas (nagu õigusloome nõukoja ja konkurentsivõimelisema ärikeskkonna juhtrühma ellu kutsumine).

Aga tulles siiski tagasi artikli peateema juurde, mida tuleb teha selleks, et vältida olukordi, kus konkurentsimoonutusi on põhjustanud riigi tegevus?

OECD on välja andnud põhjaliku juhise selle kohta, kuidas analüüsida erinevate seadusandlike algatuste mõju konkurentsile (vt Competition Assessment Toolkit). See juhis annab päris head raamid, et hinnata, kuidas mingid konkreetsed meetmed turge mõjutada võivad. Samas, on see kohati ehk liialt radikaalne ja must-valge lähenemisega nagu oleks kõik vähegi konkurentsi kaudselt piiravad sätted alati põhjendamatud.

Aga kui tahta siiski üldpilti näha – kuivõrd ja kuidas peaks riigid konkurentsipõhimõtteid väljaspool konkreetselt konkurentsiseaduste kehtestamist üldse arvesse võtma? Sellele küsimusele otsisid vastust Eleanor M Foxi ja Deborah Healey artiklis „When the State Harms Competition – the Role for Competition Law“, mis muide pärjati Institute of Competition Law konkursil Antitrust Writing Award 2015 parimaks üldiseks konkurentsiteemaliseks akadeemiliseks artikliks eelmisel aastal.

Artikli autorid uurisid erinevat liiki riikide ja kohalike omavalitsuste konkurentsi kahjustavaid tegevusi paljudes jurisdiktsioonides üle maailma ning esitasid selle pinnalt 6 soovituslikku printsiipi, mida tuleks mõistagi rakendada vastavalt iga õigussüsteemi eripäradele. Kokkuvõtvalt, kuivõrd autorid tõid nii mitmeski soovituses eeskujuks ELi- regulatsiooni, siis on EL-i liikmesriikide jaoks neist soovitustes suhteliselt vähe originaalset. Samas on muidugi positiivne, et EL-i süsteemi seavad teistele eeskujuks ka väljastpoolt EL-i pärit konkurentsigurud.

Siin siis nende soovitused ja minu kommentaarid neile:

  1. Konkurentsiõigus peaks kohalduma riigi omandis olevatele ettevõtjatele nii õiguslikult kui faktiliselt ning erandid sellest printsiibist peaks olema harvad.

Selle printsiibi osas oli autorite sõnul üksmeel peaaegu kõigis uuritud jurisdiktsioonides. Ka Eestis on see ju iseenesest üldiselt õiguslikult nii, on muidugi olukordi, kus võiks vaielda, kas see alati ka faktiliselt nii on.

  1. Konkurentsiõigus peaks kohalduma eri- või ainuõigustega ettevõtjatele, välja arvatud ulatuses, mis takistaks neil avalikes huvides olevate ülesannete täitmist.

See soovitus on sarnane ELTL artiklis 106(2) sätestatule ja seega peaks ka Eestis samamoodi kohalduma. Ma usun, et kui artikli autorite poolt kasutatud küsimustikule tuleks vastata Eesti kohta, siis ilmselt saaks puht-formaalselt lähenedes vastatagi, et jah, nii meil siin ongi. Samas ei tulene eri- või ainuõigustega ettevõtjate suhtes kehtivad erisused ju mitte selgelt ühest õigusaktist (nt konkurentsiseadusest), vaid paljudest valdkonnaspetsiifilistest regulatsioonidest ning selleks, et anda hinnangut kui hästi see printsiip meil tegelikult praktikas toimib, peaks tundma süvitsi paljusid valdkondi.

Üks valdkond Eestis, kus selle põhimõtte rakendamise üle peaks süsteemselt järele mõtlema, on ilmselt tervishoid. Ravi rahastamise lepingute sõlmimine riigi poolt on tekitanud juba mitmeid kohtuvaidlusi ning on pälvinud Konkurentsiameti tähelepanu ja akadeemilisi mõtteavaldusigi (nt Merike Varuski artikkel „Ravi rahastamise lepinguga seotud probleeme“ (Juridica 2014, nr 5)).

  1. Konkurentsireeglid peaks sekkuma, kui riigiametnikud osalevad või aitavad kaasa ebaseaduslikele kokkumängudele seoses riigihangetega (seda kas näiteks pakkujate valikul või hanketingimuste koostamisel).

See tundus minu jaoks esialgu üsna võõras mõte, sest konkurentsireeglid Euroopas traditsioonidelt otseselt ametnike tegevust ei reguleeri (ma ei pea siinkohal silmas menetlusreegleid). Kui muidugi järele mõelda, siis on ju ka meil riigihangete korra rikkumise eest vastutus ette nähtud, seda küll mitte konkurentsiseaduses vaid riigihangete seaduses ning järelevalvet ei teosta mitte Konkurentsiamet vaid Rahandusministeerium. See tundub meie õiguskorras loogilisem. Iseküsimus on muidugi see, kuivõrd efektiivne senine järelevalve on olnud (E-riigihangete keskkonna infoportaali andmetel selles valdkonnas kehtivaid karistusi ei ole, aga karistuste arv ei pruugigi muidugi olla efektiivsuse näitaja).

Kui lugeda Kärt Saare artiklit „Kas Eesti riigihangete reeglid põhjustavad konkurentsimoonutusi? Hankemenetluse otsuste vaidlustamise probleemid“ (Juridica 2014, nr.6), siis võib järeldada, et Eestis on riigihangete kontekstis konkurentsimoonutusi tekitanud pigem liialt liberaalne vaidlustamiskord.

Kuivõrd ma ei ole ise hangete valdkonnaga kuigi põhjalikult kokku puutunud, oleks huvitav kuulata teadjamate kommentaari, kuidas siis hangete regulatsiooni ja konkurentsiga Eestis lood on.

  1. Riigipoolse sekkumise või iseseisva otsustuspädevuse puudumise argumenti tuleks eraalgatuslike konkurentsipiirangute kaitsmisel tõlgendada kitsendavalt.

Kui riiklik regulatsioon kirjutab ettevõtjatele ette konkurentsi kahjustava käitumise võimaluse, kuid jätab siiski ruumi ka konkurentsi mitte kahjustada, siis ei tohiks ettevõtjatel lubada olukorda ära kasutada. Siin viitasid autorid Italian Matches kohtuasjale (C-198/01). Itaalia seadustega võimaldati Itaalia tikkude tootjate ühendusel kehtestada erinevatele tikkude pakkujatele kvoodid. Ühing kehtestas kvoodid selliselt, et Saksa ja Rootsi tootjad põhimõtteliselt kõrvaldati turult. Euroopa Kohus, leidis esmalt, et Itaalia riik oli EL-i õigusest tulenevaid kohustusi rikkunud sellist kvoodisüsteemi ette nähes. Kuid samas leidis kohus ka seda, et kuivõrd seadus ei kohustanud Itaalia tikkude tootjad teistest riikidest pärit tootjaid diskrimineerivalt kohtlema, siis rikkusid Itaalia tikkude tootjad ka ise konkurentsireegleid.

Tuues näiteid lähiriikidest, siis autorite andmetel, võib Leedus riigi poolne sekkumine olla karistust kergendavaks asjaoluks, kuid mitte vastutust välistavaks asjaoluks.

Eestis seda aspekti seadusega otseselt reguleeritud ei ole. Konkurentsiameti praktikast tuleb meelde päris mitu juhtumit, kus Konkurentsiamet on asunud seisukohale, et asjaolu, et sektorispetsiifiline regulaator on mingid turgu valitseva ettevõtja hinnad kooskõlastanud, ei välista vastutust turgu valitseva seisundi kuritarvituse eest ning ka Riigikohus on nt lahendites 3-2-1-125-10 ja 3-2-1-106-13 kinnitanud, et turgu valitsev ettevõtja ei tohi KonkS § 16 p 1 järgi oma seisundit kuritarvitada, mh otsese või kaudse ebaõiglaste ostu- või müügihindade või muude ebaõiglaste äritingimuste kehtestamisega, isegi kui ta allub valdkonnaspetsiifilisele eriregulatsioonile ja tema hinnakujundamiseks on kehtestatud erireegleid. Seega, praktikas on seda põhimõtet üldiselt rakendatud, kuigi ilmselt praktikas leidub ka vaieldavamaid näiteid.

  1. Föderaalsüsteemides tuleks kaaluda föderaaltasandil kontrolli kehtestamist liikmesriikide selliste meetmete suhtes, mis on konkurentsiõigusega vastuolus.

Siin on silmas peetud EL-i lepingu artikli 4(3) ja ELTL artikli 106(1) laadset regulatsiooni, mis EL-i puhul keelab liikmesriikidel riigi osalusega ning eri- või ainuõigustega ettevõtjate suhtes selliste meetmete rakendamise, mis on vastuolus ELTL-iga (eelkõige selles kehtestatud konkurentsireeglitega).

Jällegi, kuivõrd Eestis on ju ELTL otsekohalduv, peaks meil justnagu kõik hästi olema. Minu kogemus näitab, et viidatud artiklite sisu on seni Eestis veel liialt vähe teada, kuid usun, et lähematel aastatel muutuvad need üha aktuaalsemaks. Ma ei pea tõenõoliseks niivõrd seda, et Euroopa Komisjon hakkab senisest suuremal määral meie õiguskorda sekkuma ja rikkumismenetlusi alustama. Pigem arvan, et kui mõni kehtiv õigusakt kellegi ikkagi väga ebamugavasse konkurentsihalvemusse jätab, siis hakatakse neid senisest enam vastuolu tõttu EL-i reeglitega Eesti kohtutes vaidlustama. Kohtud omakorda saavad küsida Euroopa Kohtult eelotsust ELTL artikli 106(1) tõlgendamise kohta (seda muide on juba korra ka tehtud jäätmevaldkonda puudutanud vaidluses).

  1. Ühisturgudel peaks õigus lõimima vaba liikumise, liikmesriikide piirangute ja konkurentsi printsiibid EL-iga sarnasel moel.

See soovitus on jällegi pigem riigiülestele vabakaubandussüsteemidele ning Eesti õiguskorda pole sellest soovitusest otseselt miskit üle võtta. Küll aga ei tohiks Eesti õigusaktide kehtestamisel või ülevaatamisel EL-i vaba liikumise põhimõtteid unustada, sest ikka veel leidub seadusi, kus näiteks tegevuslubade taotlemise kriteeriumiks on registreering Eestis vms.

Riigiabist Estonian Airi draama kontekstis

Posted on by

Eile saabus kauaoodatud Estonian Airi riigiabi otsus. Kuna sellest on juba nii palju arvatud ja kirjutatud, siis ma omalt poolt rohkem juurde kommenteerida ei tahakski.

2006. aastal sai Äripäevas avaldatud arvamust, et riigiabi reegleid on oluline tunda, aga siis tundus vist paljudele ulmejutuna. Kahju, et Estonian Airi enam ei ole ja hästi kurb, et Eesti riik pidi riigiabi reegleid tundma õppima nii valusa kogemusega.

Siin minu 2006. a artikkel:

Riigiabi reegleid tasub teada

  1. mai 2006, 00:00

Riigiabi reeglite tundmine on oluline ELi konkurentsiõiguses ning seega ka Euroopa igapäevases majanduselus.

Kõige selgemaks näiteks riigiabist on riigi poolt ettevõtjale või ettevõtjate grupile antavad otsesed rahalised toetused. Abi mõiste on aga palju laiem, hõlmates ka näiteks maksuvabastusi või -soodustusi, maksuvõlgade kustutamist, soodustingimustel laenu andmist, riigi käendust või tagatisi, nõustamisteenuseid, riigivara müüki alla vara turuväärtust, ettevõtja käest toodete või teenuste ostmist hinnaga, mis ületab turuväärtust.

Euroopa kohtupraktikas on abiks loetud ka riigitelevisioonis tasuta reklaami avaldamise võimalust ja riigi poolt selliste infrastruktuuriprojektide arendamist, mis soodustavad teatud ettevõtjaid.

Kuna riigiabi soodustab vaid teatud ettevõtjaid või kaupu, võib see kahjustada ausat konkurentsi ning mõjutada negatiivselt liikmesriikide vahelist kaubandust. Seepärast on riigiabi andmine lubatud vaid kindlatel tingimustel. Reeglina peab riik enne abi andmist teavitama oma plaanist Euroopa Komisjoni, kes otsustab, kas abi on lubatav või mitte. Komisjoni ei ole vaja teavitada vähese tähtsusega riigiabist, mille kogusumma ei ületa kolme aasta jooksul 100 000 eurot (umbes 1,5 miljonit krooni) ega abist, mis on kaetud muu grupierandiga (nt väikese ja keskmise suurusega ettevõtjatele antav abi, koolitusabi).

Reeglite rikkumise korral võib komisjon nõuda, et riik nõuaks ettevõtjalt abi tagastamist. Seepärast peaks ettevõtja enne abi saamist välja selgitama, kas selle andmine on kooskõlas ELi reeglitega. Abi tagastamist võib komisjon nõuda kuni kümne aasta jooksul ebaseadusliku abi andmisest. Et nõue ei lõppe ka ettevõtte müügil, tuleks ettevõtete omandamisel ja ülevõtmisel õigusauditi korras kontrollida, kas omandatav ettevõte on mingil hetkel saanud riigiabi, kas see oli kooskõlas ELi õigusega ja kas seda kasutati eesmärgipäraselt.

Reeglite tundmine on oluline ka ettevõtjate jaoks, kes ise riigilt abi ei saa. Kui ettevõtja tunnetab ebaausat konkurentsi, saab ta esitada Euroopa Komisjonile kaebuse. Kui komisjon tuvastab rikkumise, tuleb ebaausad meetmed peatada ning ebaseaduslikku riigiabi saanud ettevõtja peab raha tagastama.

Riigiabi uudiste päev

Posted on by

Eile õhtune AK oli riigiabiteemaline maiuspala. Esmalt airBalticu uus rahavajadus ja siis veel Fiati ja Starbucksi teema… Aga tegelikult ei ole ettevõtjate perspektiivist neis asjades küll miskit magusat, vaid pigem kibedat.

airBaltic

airBalticu varasema riigiabi kiitis Euroopa Komisjon heaks eelmise aasta juulis. Kui võrrelda, airBalticu otsust ja Estonian Airi menetluse kohta avaldatud materjale, siis puht-formalistlike asjaolude pinnalt oli airBalticu riigiabi puhul eduvõti selles, et neil õnnestus mööda saada „üks kord, viimane kord“ põhimõttest. Kuigi komisjoni vaatluse all oli mitmeid abimeetmeid, siis mõnede puhul neist õnnestus ära põhjendada, et need meetmed ei kujutanud endast riigiabi, sest need vastasid turutingimustele. Need meetmed, mis riigiabina kvalifitseerusid, olid rakendatud ajaliselt ühel perioodil 2011. a detsembris ning seega sai neid käsitelda ühe abina, mida antigi „üks kord, viimane kord“ põhimõtet järgides.

Estonian Airi puhul on selles osas olukord natuke keerukam, sest erinevaid abimeetmeid, mida võidakse tõenäoliselt riigiabina käsitleda rakendati erinevatel aegadel. Seetõttu on riik abi andnud rohkem kui üks kord. Eks näis, kas selles osas mõeldakse mingi lahendus välja, kuidas „üks kord, viimane kord“ põhimõttest mööda minna või tuleb Estonian Airi suhtes siiski komisjonilt negatiivne otsus.

Eile aga teatas AK, et airBalticul on jällegi raha vaja ning kuigi mingi erainvestor oleks nagu leitud, on Läti riigil ka raha vaja juurde maksta. Huvitav, mis sellest asjast saab… Kui riiki investeerib samadel tingimustel nagu erainvestor, siis saaks muidugi öelda, et tegemist on turutingimustel tehtud investeeringuga, mis ei olegi riigiabi. Aga kahtlane tundub see asi siiski. Eks saab näha, kuidas see asi edasi areneb.

Fiat ja Starbuck ehk kui ettenähtav on ELi konkurentsireeglite tõlgendus ettevõtjate jaoks?

Eile teatas Euroopa Komisjon oma otsest, mille kohaselt on Luxembourg ja Holland andnud ebaseaduslikku riigiabi vastavalt Fiatile ja Starbucksile, kuna nende riikide maksuametid on heakskiitnud nende ettevõtjate siirdehindade skeeme, mis komisjoni hinnangul hõlmavad kunstlike ja kompleksseid meetodeid ega kajasta majanduslikku tegelikkust.

Fiati puhul puudutas see kontsernisiseseid laene, Starbucksi puhul kontsernisiseseid ostu- ja litsentsitehinguid, millele rakendati riiklike maksuametitega kooskõlastatud siirdehindu. Komisjoni hinnangul jäeti sedalaadi tehingute kasutamise tõttu maksmata suurusjärgus 20-30 miljonit eurot riiklikke makse. Seeläbi said need ettevõtjad konkurentsieelise ettevõtjate ees, kes sedalaadi skeeme ei kasuta ning maksavad makse kogu tulult.

Komisjon teatas veel, et nende kahe juhtumiga nad ei piiridu ning võtavad vaatluse alla ka teiste suurkorporatsioonide sarnaseid maksuskeeme. Luxembourg ja Holland aga omakorda teatasid, et kaebavad kindlasti komisjoni otsuse edasi, sest tegemist on põhimõttelise küsimusega, mis puudutab väga paljusid ettevõtjaid. Ilmselt seisab selles küsimuses eest põnevaid kohtuvaidlusi.

Aga kui vaadata sellele asjale ettevõtjate perspektiivist, siis hakkab küll kõhe ja tekib küsimus, kuivõrd ettenähtav on ELi konkurentsireeglite tõlgenduste areng ettevõtjate jaoks? Juba näiteks 2004.a Microsoftile tehtud trahv Media Playeri sidumise osas tekitas minu jaoks küsimuse, et kuidas pidi ettevõtja ette nägema, et see, et ta lisab operatsioonisüsteemile selle mugavamaks kasutamiseks programmi, millega on võimalik kuulata meediafaile, kujutab endast kuritarvitust. Seekordne komisjoni otsus teeb samamoodi murelikuks – kui riiklik maksuamet on teinud maksuotsuse, mis põhineb majanduslikul analüüsil ka asjaolude kaalumisel jne, siis kas tõesti peab ettevõtja veel arvestama riskiga, et Euroopa Komisjon peab õigeks teistsugust majanduslikku analüüsi?

 

TTIP, TPP, OBOR ehk arengud rahvusvahelises kaubanduses

Posted on by

Käisin 16. oktoobril AmCham Eesti poolt korraldatud TTIPi (ehk siis Transatlantic Trade and Invesment Partnership) puudutaval konverentsil (http://amcham.ee/events/event/ttip-agreement-and-its-impact-on-estonian-companies/), kus kuulsin palju huvitavat, mis senises infomüras minust mööda on läinud.

Eelmisel nädalal jooksis meie meediast põgusalt läbi, et Saksamaal ning mujalgi Euroopas toimusid suured meeleavaldused TTIPi vastu. Meie meedias pole TTIPiga seonduvat kuigi palju kajastatud ja ilmselt jätab see teema enamikke Eestimaalasi seni veel täiesti külmaks. Aga selleks, et ennetada, et esimeses järjekorras jõuavad meile TTIPi kohta negatiivsed müüdid, mida hiljem raske kummutada on ning mis võivad kasulikule algatusele üle Euroopa vee peale tõmmata, tasuks sellest teemast minu meelest selgelt ja avatult rääkida.

Mul ei ole olnud põhjust seni kuigi põhjalikult endale poolt ja vastuargumente selgeks teha. Sellepärast ei oska ma ka hinnata, kui põhjendatud või põhjendamatud on TTIP-i vastaste argumendid. Aga mis mulle TTIP kasuks rääkijatest kõrvu jäi:

  • TTIP kaotab tollid ELi ja USA vahelises kaubanduses, kuid veelgi olulisem, selle tulemusel püütakse kaotada ka nn mittetariifsed kaubandustõkked (st kaotada tarbetu dubleeriv bürokraatia). See peaks lihtsustama eelkõige VKE-de ekspordivõimalusi, sest suured korporatsioonid suudavad ka praegu ennast bürokraatist läbi närida, kuid VKE-de jaoks käib see sageli ülejõu.
  • TTIPi läbirääkimised on vähemalt EL-i poolt olnud kõigi aegade kõige avatumad kaubandusalased läbirääkimised. Euroopa Komisjoni kaubanduse peadirektoraadi lehele on üles laetud 1,5 m kõrgune ELi ettepanekuid sisaldav läbirääkimisdokumentide pakk ning iga teema kohta on tehtud ka kokkuvõte (http://trade.ec.europa.eu/doclib/press/index.cfm?id=1230). Lisaks on loodud võimalused arvamuse avaldamiseks ja kaasa rääkimiseks jne. Ometi levivad konspiratsiooniteooriad varjatud kokkulepetest jms.
  • TTIP ei ole ainus omalaadne initsiatiiv. Pärast seda, kui mitmepoolsed kaubandusläbirääkimised WTO raames pole kuigi edukad olnud, on kaubandusalane koostöö hakanud võtma regionaalselt vormi. Selle aasta 5. oktoobril allkirjastati TPP (ehk Trans-Pacific-Partnership), mille osapooleks on 12 Vaikse ookeani riiki: USA, Mehhiko, Kanada, Tšiili, Peruu, Jaapan, Vietnam, Malaisia, Brunei, Singapur, Uus-Meremaa ja Austraalia. Hiina on ka välja kuulutanud One Belt One Road (OBOR) agenda, mis on ka suunatud kaubanduse arendamisele siiditee riikidega.
  • Globaalsel tasandil toimub võimu ümberjagamine ning kaubanduse raskuskese liigub Atlandi suunalt üha enam ida poole. TTIP annab EL-ile võimaluse olla erinevate kaubateede keskpunktiks. TPP keskmeks on USA ning Hiina pole selle osapool. OBOR keskmeks on Hiina ning USA pole omakorda selle osapool. Kui EL-i ja USA vahel toimib vabakaubandusrežiim, siis saab EL olla strateegiliselt TPP ja OBOR ühenduslüli. Kuid kui seda võimalust mitte kasutada, siis kujunevad raskuskeskmed teisiti.
  • Kolm aastat pärast vabakaubanduslepingu sõlmimist EL-i ja Lõuna-Korea vahel on eksport kasvanud 12 miljardi euro võrra. See on tõestuseks kaubanduse suurest kasvupotentsiaalist. Oodatakse, et TTIPi järgselt suureneks ELi aastane ekspordimaht 120 miljardi euro võtta, so 0,5% EL-i SKP-st ning USA eksport suureneks 95 miljardi võrra, so 0,4% USA SKP-st.
  • Kes on suurimad võitjad ja kaotajad? Kaubandus on oma olemuselt alati kellegi jaoks segav ning kindlasti on neid ettevõtjaid, kes suurenenud konkurentsi tingimustes ellu ei jää. Suurimateks võitjateks on konkurentsile avatud sektorid ja riigid (nt Saksamaa ja Suurbritannia), kaotajateks ilmselt põllumajandustootjad ning riigid, kus põllumajandusel on suur osakaal (Itaalia, Prantsusmaa, Hispaania).
  • Eestil on TTIPist enim võita, sest see avardab meie suhteliselt väikeste ja innovatiivsete ettevõtete ekspordi võimalusi. Kui ka Eesti ettevõtted ei hakka otse USAsse eksportima, siis kasvavad võimalused müüa sisendtooteid teiste EL-i riikide ettevõtjatele, kes müüvad lõpptooteid edasi USA turule. Oodatakse, et TTPi järgselt suureneks Eesti ekspordimaht 4%.

Huvitavad ja paljulubavad mõtted. Oleks igati tervitatav, kui TTIPist meil senisest rohkem räägitaks, sest minu meelest on see väga oluline areng nii kaubandusele kui kogu Eesti majandusele laiemalt.

Post Danmark II, mahupõhised mahahindlused ja majanduslik lähenemine

Posted on by
  1. oktoobril tegi Euroopa Kohus otsuse kohtuasjas C-23/14 ehk nn Post Danmark II, mida konkurentsiõiguse huvilised juba mõnda aega huviga ootasid. Iga endast lugupidav konkurentsiõiguse fanaatik on selle otsuse juba mõistagi läbi lugenud, sellest uudiskirju, säutse ja blogisid kirjutanud, nii et ega minagi saa kehvem olla.

Miks see otsus nii oodatud oli?

Paari aasta tagusest Post Danmark I (C-209/10) lahendist loeti välja Euroopa Kohtu süvenevat suundumist nö per se rikkumiste lähenemiselt majanduspõhisele lähememisele artikkel 102 juhtumite puhul. Post Danmark I puudutas turgu valitseva ettevõtja diskrimineerivaid allahindlusi ning nende rikkumiste puhul rõhutas kohus nn tõhusa konkurendi testi (ingl k as efficient competitor (AEC) testi olulisust. Post Danmark II otsus puudutab tagasiulatuva iseloomuga mahupõhiseid mahahindlusi ning tõhusa konkurendi rakendamine oli küsimuse all ka selle juhtumi puhul.

Asjaolud

Taani postiettevõtja Post Danmark oli vaatlusalusel perioodil adresseeritud reklaamposti hulgipostitamise turul Taanis 95%-lise turuosaga turgu valitsev ettevõtja, kellele kuulus teatud segmendis ka seadluslik monopol.

Post Danmark rakendas süsteemi, mis sisaldas aastase ostumahu põhist standardiseeritud (st kõikide klientide suhtes ühetaolist) mahahindluste skaalat 6-16%. Post Danmark ja tema kliendid sõlmisid aasta alguses lepingud, milles sätestati vastavaks aastaks planeeritud saadetiste hulk. Sel alusel tehti perioodilisi mahahindlusi ja esitati arveid. Aasta lõpus tegi Post Danmark kohanduse juhul, kui üleantud saadetiste hulk ei vastanud esialgsele hinnangule. Euroopa Kohus võttis selle hinnasüsteemi sisuliselt kokku kolme tunnusega: standardiseeritud, tingimuslik ja tagasiulatuv.

Taani siseriiklik kohus küsis Euroopa Kohtult hinnangut, kas sellise skeemi rakendamine turgu valitseva ettevõtja poolt rikub ELTL artiklit 102.

Euroopa Kohtu seisukoht

Kohus viitas varasemale mahahindlussüsteeme puudutavatele kohtupraktikale ning eristas põhimõtteliselt kolme kategooriat:

  • Pelgalt mahul põhinev mahahindlus, mis on eranditult seotud ostude mahuga – sellised mahahindlused ei riku reeglina ELTL artiklit 102;
  • Lojaalsusel põhinev mahahindlus, mille eesmärk on rahaliste soodustuste kaudu takistada seda, et kliendid katavad kogu oma vajaduse või sellest olulise osas konkurentidelt – sellised mahahindlused rikuvad reeglina ELTL artiklit 102;
  • Mahahindlused, mis ei kuulu kumbagi eelnevatest kategooriatest – selliseste juhtumite puhul tuleb kuritarvituse tuvastamiseks hinnata kõiki asjaolusid, sh eelkõige mahahindluste kriteeriumeid ja korda, eesmärke, turgu valitseva seisundi ulatust ja turu spetsiifilisi tingimusi.

Kohus leidis, et Post Danmarki poolt rakendatud hinnasüsteemi ei saa pidada lihtsaks kogusel põhinevaks mahahindluseks, mis on eranditult seotud ostude mahuga, kuna kõnealust mahahindlust ei kohaldata mitte iga individuaalse tellimuse suhtes, mis vastaks seega tarnija kulude säästmisele, vaid seda tehakse kõikide tellimuste alusel, mis konkreetsel ajavahemikul on esitatud. Seega kuulus see kolmandasse kategooriasse.

Eelotsust taotlenud kohus oli küsinud, kas antud juhtumi puhul tuleks kasutada tõhusa konkurendi testi, millele on viidatud Euroopa Komisjoni artikliga 102 seotud täitetegevuse prioriteetide suunistes. Euroopa Kohus selgitas, et need suunised piirduvad vaid komisjonile juhiste andmisega seoses juhtumite valikuga, mida ta kavatseb uurida prioriteetselt ning need ei ole siduvad siseriiklikele konkurentsiasutustele ega kohtutele.

Antud juhtumi puhul oli konkurents turul juba niigi piiratud ning olukorda konkurentide jaoks raskendasid suured turutõrked ja mastaabisäästu saavutamisega seotud raskused. Seepärast leidis kohus, et kuigi mõnedel juhtudel on kuritarvituse kindlakstegemiseks asjakohane kasutada tõhusa konkurendi testi, oleks see Post Danmarki mahahindluste puhul olnud asjakohatu, sest turu struktuur oli juba iseenesest selline, kus sama tõhusa konkurendi turule tulek oli praktiliselt võimatu. Seepärast märkis kohus, et tõhusa konkurendi test on vaid üks võimalik instrument teiste seas.

Viimaks selgitas kohus veel, et kuritarvituse tuvastamiseks puudub vähese mõju künnis (de minimis-künnis). Mahahindlustesüsteemi kuritarvitava olemuse tuvastamiseks peab sellel tegevusel olema turul konkurentsivastane mõju, kuid piisab sellest, et näidata, et selline mõju on tõenäoline, ilma et oleks vaja tõendada selle mõju olulist või märgatavat laadi.

Mida sellest otsusest arvata?

See otsus võtab mõnusalt kokku Euroopa Kohtu varasema praktika mahahindluste osas ning on selles osas igati kasulik lugemine. Kuivõrd otsus on pelgalt 11 lehekülge ning see on kirjutatud täiesti loetavas keeles ilma koormavate tõendite analüüsi jms, tasub see igal juhul üle lugeda (muide, sama kehtib ka Post Danmark I kohta).

Mis aga sisusse puutub, siis olgugi, et kohus jättis tõhusa konkurendi testi kõrvale, ei tohiks see otsus siiski majandusliku lähenemise toetajatele pettumust valmistada. Tõhusa konkurendi testi ei jäetud kõrvale ju mitte nö per se rikkumiste kasuks, vaid lähtudes just selle juhtumi turu spetsiifikast.

Samas olen lugenud ka kommentaare, et kohus oleks võinud ka tõhusa konkurendi testi kasutades samale tulemusele jõuda. Tsiteerin selles osas Bill Batchelor’i:

“Facts: The scheme offered increasing rebates starting at 6% (for 30,000 letters) and increasing by 1% increments until the final two tiers, which increased by 2% increments. The final tier rebate was 16%. Post Danmark has a 95% share and its only rival a 5% share.

AEC analysis: The rule for tiered rebates is to take the highest increment (2%), divide it by the contestable share (using the rival’s 5% share as a proxy) and add the second-to-last rebate in the scheme (14% – which is 2% less than the final tier rebate of 16%). Here that means a competitor faces an effective discount of (2/5 x 100) +14 = 54%. It is difficult to believe that a state monopolist postal system could achieve margins in excess of 50%. As a result, this scheme was always likely to be illegal under a price-cost test.”