Mõtteid „Konkurentsivõime 2.0“ raporti osas

Võtsin sel nädalavahetusel aega, et tutvuda Justiitsministeeriumi eestvedamisel valminud Eesti ärikeskkonna konkurentsivõime kasvatamiseks tehtud ettepanekute raportiga „Konkurentsivõime 2.0“. Kuna ma pean väga heaks mõtteks seda, et riik küsib visioonideks nõu ettevõtjatelt ja nende esindajatelt, siis olid mu ootused suured, seda enam, et ka raporti nimi tundus ambitsioonikas. Aga kas lootused õigustasid ennast?

Minu meelest oli raportis tõesti palju häid ja igati põhjendatud ettepanekuid äri- ja töökeskkonna parandamiseks. Enamikke neist ettepanekuist oleks võinud juba ammugi käiku lasta, aga parem hilja kui üldse mitte. Kui raportis kajastatud ettepanekutest vähemalt pooledki tõesti järgmise 36 kuu jooksul ellu viiakse, siis on see juba suur samm edasi. Aga võttes arvesse maksualaste ettepanekute suurt hulka ja seda, kui raskelt on senises koalitsioonis toimunud maksualased muudatused, siis kardan, et väärt ettepanekute rakendamine saab pehmelt öeldes väga raske olema.

Mind kõnetasid kõige enam majanduskuritegude ja õigusloomega seotud ettepanekud, mis aga paraku olid üsna pinnapealsed. Majanduskuritegude puhul piirdub raport üksnes tõdemusega, et „majanduskuritegude uurimisel tuleb tagada õiguskaitseasutuste parem võimekus“. Milliseid konkreetseid meetmeid selleks peaks tegema,  ei nähtu. Kuigi raporti sissejuhatuses on märgitud, et Justiitsministeeriumi koostatud tegevuskava kohaselt vajavad kõige enam muudatusi mitmed valdkonnad, nende hulgas ka konkurentsiõigus, ei ole sellest rohkem juttu. Samas peaks ju ka näiteks tõhusalt toimiv konkurents olema konkurentsivõimelise ärikeskkonna oluline osa. Kuid praegune konkurentsiõiguse jõustamise süsteem ei ole aus seadusekuulekate ettevõtjate suhtes ning pigem takistab kui soosib hea ettevõtluskeskkonna teket. Möönan, et üldises konkurentsivõime raportis ei saagi minna detailidesse kõigi planeeritavate muudatustega, kuid majanduskuritegude teema vääriks kindlasti senisest enam tähelepanu.

Õigusloomest oli raportis veidi enam juttu, kuid need ettepanekud ei lisanud paraku miskit uut juba praegu kehtivatele nõuetele (kaasamise, mõjude hindamise, VTK-de kohustuslikkus) või võetud suundadele (õigusloome mahu vähendamine). Igati tervitatav on õigusnormide õigusselguse nõue, kuid siia peaks kindlasti lisama ka koherentsuse nõude. Käisin just reedel lugupeetud riigikohtunik Indrek Koolmeistri koolitusel ohukontseptsioonist Eesti õiguskorras ja sain kinnitust, et raskused, et erinevate õigusaktide koostõlgendamisega ei ole üksnes minu mure. Erinevate õigusaktide koostoime analüüs peaks olema senisest oluliselt laiaulatuslikum.

Üldiselt lootsin aga raporti ambitsioonikat pealkirja arvesse võttes sellest leida laiemat visiooni, mis peaks aitama tagada Eesti konkurentsivõime pikemas perspektiivis. Seda raportist paraku ei nähtu. Pigem on raportis välja toodud hulk hädapäraseid korrektuure, mida Eesti majanduskliima parandamiseks tuleks kiirelt ära teha, et mitte seniselt konkurentsipositsioonilt madalamale langeda. Seega, kui raport aluseks võtta, siis saab kindlasti palju kasulikku ära teha, aga ma siiski kahtlen, et sellest piisab Eesti konkurentsivõime kasvatamiseks.

TTIP, TPP, OBOR ehk arengud rahvusvahelises kaubanduses

Käisin 16. oktoobril AmCham Eesti poolt korraldatud TTIPi (ehk siis Transatlantic Trade and Invesment Partnership) puudutaval konverentsil (http://amcham.ee/events/event/ttip-agreement-and-its-impact-on-estonian-companies/), kus kuulsin palju huvitavat, mis senises infomüras minust mööda on läinud.

Eelmisel nädalal jooksis meie meediast põgusalt läbi, et Saksamaal ning mujalgi Euroopas toimusid suured meeleavaldused TTIPi vastu. Meie meedias pole TTIPiga seonduvat kuigi palju kajastatud ja ilmselt jätab see teema enamikke Eestimaalasi seni veel täiesti külmaks. Aga selleks, et ennetada, et esimeses järjekorras jõuavad meile TTIPi kohta negatiivsed müüdid, mida hiljem raske kummutada on ning mis võivad kasulikule algatusele üle Euroopa vee peale tõmmata, tasuks sellest teemast minu meelest selgelt ja avatult rääkida.

Mul ei ole olnud põhjust seni kuigi põhjalikult endale poolt ja vastuargumente selgeks teha. Sellepärast ei oska ma ka hinnata, kui põhjendatud või põhjendamatud on TTIP-i vastaste argumendid. Aga mis mulle TTIP kasuks rääkijatest kõrvu jäi:

  • TTIP kaotab tollid ELi ja USA vahelises kaubanduses, kuid veelgi olulisem, selle tulemusel püütakse kaotada ka nn mittetariifsed kaubandustõkked (st kaotada tarbetu dubleeriv bürokraatia). See peaks lihtsustama eelkõige VKE-de ekspordivõimalusi, sest suured korporatsioonid suudavad ka praegu ennast bürokraatist läbi närida, kuid VKE-de jaoks käib see sageli ülejõu.
  • TTIPi läbirääkimised on vähemalt EL-i poolt olnud kõigi aegade kõige avatumad kaubandusalased läbirääkimised. Euroopa Komisjoni kaubanduse peadirektoraadi lehele on üles laetud 1,5 m kõrgune ELi ettepanekuid sisaldav läbirääkimisdokumentide pakk ning iga teema kohta on tehtud ka kokkuvõte (http://trade.ec.europa.eu/doclib/press/index.cfm?id=1230). Lisaks on loodud võimalused arvamuse avaldamiseks ja kaasa rääkimiseks jne. Ometi levivad konspiratsiooniteooriad varjatud kokkulepetest jms.
  • TTIP ei ole ainus omalaadne initsiatiiv. Pärast seda, kui mitmepoolsed kaubandusläbirääkimised WTO raames pole kuigi edukad olnud, on kaubandusalane koostöö hakanud võtma regionaalselt vormi. Selle aasta 5. oktoobril allkirjastati TPP (ehk Trans-Pacific-Partnership), mille osapooleks on 12 Vaikse ookeani riiki: USA, Mehhiko, Kanada, Tšiili, Peruu, Jaapan, Vietnam, Malaisia, Brunei, Singapur, Uus-Meremaa ja Austraalia. Hiina on ka välja kuulutanud One Belt One Road (OBOR) agenda, mis on ka suunatud kaubanduse arendamisele siiditee riikidega.
  • Globaalsel tasandil toimub võimu ümberjagamine ning kaubanduse raskuskese liigub Atlandi suunalt üha enam ida poole. TTIP annab EL-ile võimaluse olla erinevate kaubateede keskpunktiks. TPP keskmeks on USA ning Hiina pole selle osapool. OBOR keskmeks on Hiina ning USA pole omakorda selle osapool. Kui EL-i ja USA vahel toimib vabakaubandusrežiim, siis saab EL olla strateegiliselt TPP ja OBOR ühenduslüli. Kuid kui seda võimalust mitte kasutada, siis kujunevad raskuskeskmed teisiti.
  • Kolm aastat pärast vabakaubanduslepingu sõlmimist EL-i ja Lõuna-Korea vahel on eksport kasvanud 12 miljardi euro võrra. See on tõestuseks kaubanduse suurest kasvupotentsiaalist. Oodatakse, et TTIPi järgselt suureneks ELi aastane ekspordimaht 120 miljardi euro võtta, so 0,5% EL-i SKP-st ning USA eksport suureneks 95 miljardi võrra, so 0,4% USA SKP-st.
  • Kes on suurimad võitjad ja kaotajad? Kaubandus on oma olemuselt alati kellegi jaoks segav ning kindlasti on neid ettevõtjaid, kes suurenenud konkurentsi tingimustes ellu ei jää. Suurimateks võitjateks on konkurentsile avatud sektorid ja riigid (nt Saksamaa ja Suurbritannia), kaotajateks ilmselt põllumajandustootjad ning riigid, kus põllumajandusel on suur osakaal (Itaalia, Prantsusmaa, Hispaania).
  • Eestil on TTIPist enim võita, sest see avardab meie suhteliselt väikeste ja innovatiivsete ettevõtete ekspordi võimalusi. Kui ka Eesti ettevõtted ei hakka otse USAsse eksportima, siis kasvavad võimalused müüa sisendtooteid teiste EL-i riikide ettevõtjatele, kes müüvad lõpptooteid edasi USA turule. Oodatakse, et TTPi järgselt suureneks Eesti ekspordimaht 4%.

Huvitavad ja paljulubavad mõtted. Oleks igati tervitatav, kui TTIPist meil senisest rohkem räägitaks, sest minu meelest on see väga oluline areng nii kaubandusele kui kogu Eesti majandusele laiemalt.