Rubriigi arhiiv: Konkurents

21. juuli kaks konkurentsiteemalist eelotsust

Posted on by

21. juuli tegi EK otsused kahes konkurentsiteemalises eelotsuse asjas: üks neist on maiuspala riigihangete huvilistele samavõrd kui konkurentsi huvilistele, teine aga käsitleb seni vähe tähelepanu pälvinud ELTL art 101 koosmõjus ELL artikliga 4(3) – st riigi poolt kehtestatud konkurentsipiirangud.

VM Remonts (C-542/14)

See on taas kord Läti kohtu eelotsuse taotlusega seotud kohtuasi (viimase aasta jooksul on see juba kolmas Baltikumist tulnud eelotsuse kohtuasi Maxima ja Eturas järel, vt ka ma varasemaid postitusi).

Asjaolud

Jūrmala linnavolikogu algatas hanke, mille sisu oli õppeasutuste toiduainetega varustamine. DIV un Ko (praeguse nimega VM Remonts), Ausma grupa ja Pārtikas kompānija (PK) esitasid selles hankes pakkumused.

Enne pakkumuse esitamist pöördus PK õigusbüroo poole, et saada õigusabi oma pakkumuse ettevalmistamisel ja esitamisel. Õigusbüroo täitis omakorda oma ülesande koostöös alltöövõtjaga MMD lietas, kes sai PK-lt hankemenetluse pakkumuse projekti, mille PK oli välja töötanud iseseisvalt.

MMD lietas võttis PK teavitamata kohustuse valmistada ette ka DIV un Ko ja Ausma grupa pakkumused. Seoses sellega kasutas MMD lietase üks töötaja PK pakkumust teise kahe pakkuja pakkumuse ettevalmistamisel mudelina, kohandades konkureerivad pakkumised 5% võrra soodsamateks.

Läti konkurentsiamet leidis, et kõik kolm pakkumuse esitanud ettevõtjat olid rikkunud konkurentsireegleid (täpsemalt Läti konkurentsiseaduse sätet, mis vastab ELTL artiklile 101) ja määras kõigile ettevõtjatele trahvi. Ettevõtjad vaidlustasid trahviotsuse ja vaidlus jõudis Läti kõrgeima kohtuni, kes küsis Euroopa Kohtult tõlgendust küsimuses, kas ettevõtjat võidakse lugeda vastutavaks kooskõlastatud tegevuse eest, mis tuleneb talle teenuseid osutava sõltumatu teenusepakkuja tegevusest.

Kohtu seisukoht

Esmalt möönis kohus, et kuivõrd ettevõtjate tegevus ei mõjutanud liikmesriikidevahelist kaubandust, ei kohaldu art 101, vaid üksnes siseriiklikud konkurentsireeglid. Sellele vaatamata pidas kohus küsimust vastuvõetavaks ühetaolise tõlgendamise vajalikkusest lähtudes.

Sisulises küsimuses tuletas kohus meelde kohtupraktikas, mille kohaselt võib töötaja vastutus tuua kaasa vastutuse kogu ettevõttele, isegi kui ettevõtte juhtkond ei olnud töötaja konkurentsivastasest tegevusest teadlik. Sõltumatuid teenusepakkujaid kohtu arvates aga töötajatega võrdsustada ei ole asjakohane.

Niisiis sedastas kohus, et ettevõtjat saab põhimõtteliselt lugeda vastutavaks kooskõlastatud tegevuse eest, mis tuleneb talle teenuseid osutava sõltumatu teenusepakkuja tegevusest, ainult siis, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest:

  • teenusepakkuja tegutses tegelikult süüdistatava ettevõtja juhtimise või kontrolli all või
  • see ettevõtja oli teadlik tema konkurentide ja teenusepakkuja konkurentsivastastest eesmärkidest ja kavatses sellele oma tegevusega kaasa aidata või
  • kui nimetatud ettevõtja võis mõistlikult ette näha, et tema konkurendid ja teenusepakkuja käituvad konkurentsivastaselt, ja arvestas selle riskiga.

Kommentaar

Kohtu seisukoht erines seekord kohtujuristi ettepanekust, mille koheselt peaks kehtima ümberlükatav eeldus, et ettevõtja vastutab teenusepakkuja tegevuse eest. Seega, kohus oli ettevõtjate suhtes leebem, mis tundub mulle ka õiglane ja mõistlik. Vastasel korral tekiks tellijate jaoks risk saada kahekordne karistus – esiteks karistus selle näol, et teenusepakkuja sahkerdas ja ettevõtja jäi seega ka ilma reaalsest konkureerimise võimalusest (st võimalusest hange võita), ja teiseks karistus ka konkurentsireeglite rikkumise eest.

Saab muidugi näha, millist elu hakkavad elama kohtu otsuses välja toodud ettevõtjate vastutuse võimalikud alused (eelkõige „võis mõistlikult ette näha“ osa).

Kokkuvõttes tasub aga sellest loost ilmselt õppida nii mõndagi hangete nõustajate valiku osas.

 

Salumificio Murru (C-121/16)

Selles asjas ei teinudki kohus tegelikult otsust, vaid lahendas asja määrusega, kuivõrd kohtu hinnangul oli Itaalia siseriikliku kohtu poolt EK-le tõlgendamiseks esitatud küsimus varasema kohtupraktika pinnalt juba piisavalt selge.

Itaalia siseriiklik kohus küsis nimelt sisuliselt seda, kas Itaalia õigusnormid, mille kohaselt rendi või tasu eest toimuvate kaupade autoveoteenuse hind ei või olla madalam liikmesriigi ametiasutuse kehtestatud minimaalsetest tegevuskuludest, on kooskõlas ELTL art-ga 101 koostoimes ELL art-ga 4(3).

EK tuletas meelde varasemat kohtupraktikat ja selgitas, et ELTL art 101 koosmõjus ELL art-ga 4(3) on rikutud siis, kui liikmesriik nõuab või soodustab ELTL art-ga 101 vastuolus olevate keelatud kokkulepete sõlmimist või tugevdab nende mõju või kui ta võtab oma õigusnormidelt nende riikliku iseloomu sel teel, et delegeerib eraõiguslikele ettevõtjatele vastutuse majandushuve puudutavate otsuste tegemiseks. Kui aga riik ise (miinimum)hinnad või hinna arvestamise alused kehtestab, siis rikkumist ei ole. Seega jäi kohus varasemate seisukohtade juurde.

Liikmesriigi poolsest võimalikust ELTL art 101 rikkumisest koosmõjus ELL art-ga 4(3) on seni vähe räägitud. Üldiselt eeldatakse ju ikka, et art 101 reguleerib ettevõtjate tegevust. Kuid EK kohtupraktikast saab tuua päris huvitavaid näiteid olukordadest, kus EK on leidnud ka riigi poolse art 101 rikkumise koosmõjus ELL art-ga 4(3).

Olen juba jupp aega plaaninud sellel teemal Juridicasse artikli kirjutamist, aga pole selleni jõudnud. Kui kellelgi on vastupandamatu soov sel teemal minuga mõtteid vahetada ja võib-olla ka üheskoos artikli kirjutamiseni jõuda, siis andke märku.

Rekordtrahv konkurentsiõiguse rikkumise eest – 2,9 miljardit eurot. Lisaks Google’ist ka…

Posted on by

Täna teatas Euroopa Komisjon, et määras Euroopa veoautode tootjatele MAN, Volvo/Renault, Daimler, Iveco ja DAF trahvi kogusummas üle 2,9 miljardi euro kartellikeelu rikkumise eest. See on kõigi aegade suurim komisjoni poolt konkurentsireeglite rikkumise eest määratud trahv. Kui nüüd trahvi suuruse osas taustsüsteemi luua, siis Eesti 2016. a riigieelarve tulude maht kokku on 8,8 miljardit. Seega on seekordse trahvi suurus ligi kolmandik Eesti riigi eelarvest.

Mille eest siis selline trahv määrati?

Komisjon heitis ette, et eelpool nimetatud veokite tootjad leppisid 14 aasta jooksul (1997-2011) veokite baashinnakirja tõusudes. Samuti väitis komisjon, et lepiti kokku keskkonna nõuete täitmise edasi lükkamises ja nende nõuete täitmisega seotud kulude tarbijatele ülekandmises.

Kuidas kartellile jälile saadi?

MAN andis esimesena kartelli komisjonile üle ja sai ise trahvist vabaks (kui ka MAN oleks trahvi saanud, siis tema trahv oleks olnud täiendavalt 1,2 miljardit). Ka ülejäänud kartelli osalised tegid komisjoniga suuremal või vähemal määral koostööd ja nendegi trahve  vähendati osaliselt. Oma süüd on keeldunud tunnistamast Scania ning tema osas on komisjoni uurimine veel käimas.

Lisainfo

Kellel asja vastu suurem huvi, võib lugeda komisjoni tänaseid pressiteateid: http://europa.eu/rapid/press-release_IP-16-2582_en.htm ja http://europa.eu/rapid/press-release_STATEMENT-16-2585_en.htm.

Muud põnevad menetlused – Google’i sada surmapattu

Vaatamata suvisele ajale, ei tundu komisjon puhkavat. Eelmisel nädalal teatas komisjon, et esitas Google’ile süüdistuse kahes turgu valitseva seisundi kuritarvituse asjas. Üks neist puudutab Google’i otsingumootoris otsingutulemuste esitamist (nn Google Search kaasus) ja teine reklaami esitamist kolmandate isikute veebilehtedel kasutavates otsingusüsteemides (nn AdSense kaasus). Vt lähemalt komisjoni pressiteadet: http://europa.eu/rapid/press-release_STATEMENT-16-2535_en.htm.

Olgu veel mainitud, et Google’i vastu on komisjonil käimas veel teisigi menetlusi. Aprillis esitas komisjoni Google’i vastu süüdistuse Androidi operatsioonisüsteemiga seonduvate väidetavate kuritarvitustega. Vt lähemalt: http://europa.eu/rapid/press-release_STATEMENT-16-2535_en.htm

Ei julge mõeldagi, kui üüratud need trahvisummad võivad tulla, kui komisjon ükskord lõplike otsusteni peaks jõudma.

Tehinguga seotud konkurentsipiirangutest

Posted on by

Tehinguga seotud konkurentsipiirangud (ehk non-compete’id)  konkurentsiõiguse teema, mille osas olen vist kõige rohkem nõu pidanud andma  M&A tehingutega tegelevatele kolleegidele. Nii, et see postitus on eelkõige teile, aga ka kõigile teistele, kes M&A valdkonnaga kokku puutuvad.

28. juunil 2016 tegi Euroopa üldkohus otsused Telefonica ja Portugal Telecomi kohtuasjades (vastavalt T-216/13 ja T-208/13), milles kinnitas põhimõtteliselt seda, mis oli juba ennegi teada. Ehk siis seda, et aktsiate müügi varjus ei saa kehtestada ülemäära laiaulatuslikke konkurentsipiiranguid selle põhjendusega, et need on tehinguga seotud. Kirjutan all nende kohtuasjade asjaolud ja kohtu olulisemad seisukohad lühidalt lahti.

Asjaolud

Hispaania telekomi hiid Telefonica ja Portogali telekomi ettevõtja Portugal Telecom (PT) omasid seni üksnes Brasiilias tegutsenud ühisettevõtet Vivo. 2010. aastal müüs PT kogu oma osaluse Vivos Telefonicale. Aktsiate müügilepingus sisaldus järgmine tingimus:

„Artikkel 9 – konkurentsikeeld

Pooled väldivad seadusega lubatud ulatuses otseselt või kaudselt mis tahes sidusettevõtja vahendusel osalemist või investeerimist mis tahes telekommunikatsioonivaldkonna projekti puhul (sh laua- ja mobiiltelefonide teenused, internetiühenduse ja televisiooniteenused, kuid välja arvatud mis tahes investeeringud või tegevused, mis eksisteerivad või on käimas käesoleva kuupäeva seisuga), mida võib pidada teise poolega konkureerivaks Pürenee poolsaare turul ajavahemikul, mis algab [tehingu lõpuleviimise kuupäevast [27. september 2010] ja lõpeb 31. detsembril 2011.“

Komisjon leidis, et nii lai konkurentsipiirang ei ole põhjendatud kui „tehinguga seotud ja vajalik“ ning see kujutab endast klassikalist turu jagamise kokkulepet (ehk kartelli). Komisjon määras Telefonicale trahviks 66,9 miljonit eurot ja PT-le 12,3 miljonit eurot. Telefonica ja PT vaidlustasid komisjoni otsuse üldkohtus.

Kohtu seisukohad

Üldkohus nõustus komisjoniga, et piirang oli tõepoolest konkurentsi kahjustav eesmärgi poolest (by object) ning seega tegelike konkurentsi kahjustavate mõjude analüüs polnud vajalik.

Ka asjaolu, et lepingu sättes oli kirjas, et piirang kehtib vaid „seadusega lubatud ulatuses“ („to the extent permitted by law“) ei leevendanud konkurentsiõiguse rikkumist, kuivõrd lepingus ei nähtud ette mingit korda selleks, kuidas ja kelle poolt selle piirangu lubatava ulatuse kontroll peaks toimuma.

Küll aga leidis kohus, et komisjon oli eksinud trahvide suuruse arvutamisel ja saatis asja tagasi komisjonile.

Kommentaar

Keskmiselt kogenud M&A inimene saab ilmselt kõhutunde pinnaltki aru, et Telefonica ja TP vahel sõlmitud müügilepingus sisaldunud konkurentsipiirangu geograafiline ulatus, mis piiras osapooltel teineteisega konkureerimast Pürenee poolsaarel, samas kui Vivo tegutses üksnes Brasiilias, ületas selgelt konkurentsiõigusega lubatud ulatust. Aga komisjoni kopsakad trahvid ja üldkohtu põhimõtteline heakskiit komisjoni lähenemisele on meeldetuletuseks, et konkurentsireeglitesse tuleb tehinguga konkurentsipiiranguid ette nähes suhtuda aupaklikult.

Olgu siiski meelde tuletatud, et tehinguga seotud konkurentsipiirangud on lubatavad üksnes piiratud ulatuses (seda nii toodete/teenuste kui geograafilise piirkonna  osas) – ehk mitte laiemas ulatuses kui omandatav ettevõtja enne tehingut tegutses (või kavatses tegutsema hakata). Ajaliselt ei tohiks piirangu kestus ületada 3 aastat (kui oskusteavet ei omandata, siis üksnes 2 aastat) ning ka isikute ring, kelle suhtes piirang võib kehtida, on limiteeritud. Ühisettevõtete puhul tasuks veel täiendavalt silmas pidada, et konkurentsipiirangud võivad üldjuhul laieneda ainult kontrolli omavatele emaettevõtjatele. Täpsemaid juhiseid leiate nagu ikka Komisjoni teatisest koondumistega otseselt seotud ja nendeks vajalike piirangute kohta.

Kellel selle Telefonica ja TP kohtuasja kohta suurem huvi, aga ei viitsi kogu kohtuostust läbi lugeda, siis päris asjaliku ja praktilise suunitlusega kokkuvõtte on teinud ka nt Hogan Lovellsi advokaadid: http://www.hlmediacomms.com/2016/07/07/non-compete-clauses-in-ma-transactions-the-eu-telefonicaportugal-telecom-judgments-and-some-best-practices/#page=1.

 

 

Jälle riigiabist…

Kohustuste võtmise otsused Eesti Konkurentsameti praktikas

Posted on by

Kirjutasin artikli Konkurentsameti otsusest, mille puhul on menetlus lõpetatud menetlusealuse ettevõtja poolt pakutud kohustuste siduvaks muutmisega ja seeläbi idee poolest konkurentsi olukorra parandamisega.   Et artikkel ise on inglise keeles, siis olgu kokkuvõttena öeldud, et see kajastab lühidalt seniseid kohustuste võtmisega lõpetatud järelevalvemenetlusi ning annab ka hinnangu, et sellise lahenduse probleem on puudutatud turuosalistega konsulteerimise kohustuse puudumine Konkurentsameti jaoks.

Artikli avaldas BBN , vt siit: http://www.bbn.ee/article/2016/5/23/commitments-a-new-key-to-closing-competition-law-investigations . BBN poolt avaldatud versioonis küll minu poolt tõstatud probleemi (vt viimane lõik) pole, seepärast kopeerin siia ka artikli kogutektsi:

Commitments – a new key to closing competition law investigations?

The possibility of closing proceedings concerning competition law infringements by accepting binging commitments from companies suspected in competition law violations was introduced into the Estonian legal order in summer 2013. Within the last three years, the Estonian Competition Authority (ECA) has used commitment decisions already in three abuse of dominance cases to terminate its investigations.

Most recently, at the end of 2015, the ECA accepted commitments offered by Elektrilevi, the dominant distribution grid operator, which belongs to Eesti Enegria group. The case was initiated based on a complaint of several sellers of electricity, who claimed that Elektrilevi had abused its dominant position by refusing to provide electricity consumers a common invoice for electricity and network services if the consumer bought electricity from other sellers of electricity than Eesti Energia. Hence, the clients of competing electricity providers had to pay separately for electricity to their electricity providers and for network services to Elektrilevi. To resolve the competition concerns, Elektrilevi committed to develop an IT solution and standard conditions according to which all sellers of electricity in the network region of Elektrilevi would have an option to issue consumers common invoices for both electricity and network service by the beginning of 2017.

The previous case closed in a similar manner by accepting commitments concerned G4S at the end 2014. The case was initiated based on a complaint of G4S’s sole competitor Eurex who claimed that G4S had abused its dominant position in cash transport and processing services by offering unfairly low prices to those customers to whom Eurex had made offers. The ECA found that G4S was allowed to react to offers made by its competitor, but in order not to discriminate, it had to do so on equal terms to all equal clients. G4S committed to use uniform pricing matrix with respect to all larger clients by the end 1-2 year deadlines and the ECA considered this enough to resolve the competition issues. Curiously, this did not prevent Eurex from being foreclosed from the market, as G4S soon acquired Eurex. Therefore, in December 2015 the initial commitments were amended to cover also the former customers Eurex. The question remains, what competition concerns this commitment addresses now, as there are no competitors left to protect from anti-competitive exclusion. Moreover, there have been voices saying that this commitment actually resulted in the increase of overall price level.

In May 2014, the ECA closed an investigation by accepting commitments in the case concerning the district heating network operator and heat provider Tallinna Küte. The ECA was concerned that Tallinna Küte used vague criteria for choosing between its own and competitors’ heat to be transmitted through its distribution network. This could have constituted an abuse of dominance by way of refusal to supply and a violation of the obligation to grant non-discriminatory access to the district heating network as an essential facility. To address the ECA’s concerns Tallinna Küte committed to develop clear criteria for the relevant heat procurement tender and conducting such a tender at latest by the end of 2015.

As apparent from above, the possibility to close investigations by accepting commitments has proven a handy tool for both the ECA and dominant companies to solve competition problems without having to make a conclusive decision on the existence of competition law violation. However, as the law does not prescribe any obligation for the ECA to ask for the opinions of other market participants (including clients of the dominant companies), there is a risk that the commitments offered by the dominant players may fail to alleviate competition concerns or even make things worse in practice (as seems to have been the case with the commitments of G4S).

Riigiabi mõiste teatis – kaua tehtud kaunikene

Posted on by

Eile avaldas Euroopa Komisjon kauaoodatud riigiabi mõiste teatise. Kuigi selle teatise algne projekt on juba hea mitu aastat kasulike juhiste allikaks olnud, on eile avaldatud teatise lõplik versioon siiski oluline dokument kõigile, kel riigiabiga mingi kokkupuude võiks olla. Teatis ja selle kohta käiv komisjoni pressiteade on kättesaadavad siin.

Teatises selgitab komisjon, millal on avalike vahendite kasutamisel tegemist riigiabiga ja millal mitte. Aluseks on võetud Euroopa Kohtute praktika ja mõistagi ka komisjoni enda seisukohad.

Riigiabi mõistest rääkides on A&O loomulikult riigiabi 4 kriteeriumit: (i) abi antakse riigi ressurssidest ja see on riigiga seostatav; (ii) abil on valikuline iseloom; (iii) abi loob majandusliku eelise; ja (iv) abi moonutab või võib moonutada konkurentsi ja kaubandust liikmesriikide vahel. Need kriteeriumid on teatises põhjalikult lahti seletatud. Lisaks jagab komisjon kasulikke selgitusi ka selles osas, kuidas eristada, millal täidab riik mingit tegevust rahastades avalikku funktsiooni, millal aga on tegemist majandustegevuse toetamisega, mis võib osutuda riigiabiks.

Võrreldes teatise algse versiooniga on eile avaldatud lõplikku versiooni lisatud eraldi peatükki taristute rajamisega ning kasutusse andmisega seotud riigiabi küsimuste kohta.

Kellele see teatis huvi võiks pakkuda? Kõigile, kellel riigiabiga mis tahes puutumus võiks olla – loomulikult abi andjatele ja abi saajatele, aga ka abist ilma jäänuile, sest kui tegemist on ebaseadusliku riigiabiga, võib ebavõrdsesse konkurentsi olukorda sattunud konkurent abi andmise vaidlustada ja nõuda riigiabi tagasimaksmist.

Hinnatõusu avalikust teavitamisest

Posted on by

Price increase 1

Täna kirjutan teemast, mis juba mõnda aega mõttes mõlkunud – arengutest seoses hinnatõusu avalikustamisega.

Üldiselt on ju teada, et konkurentidele planeeritavatest hinnatõusudest teatamine on pigem kartellihõnguline tegevus ja seda tasuks vältida. Samas avalikult hinnatõusust teavitamine on enamasti pigem lubatud kategoorias, kuigi ka sel juhul on ikka ja alati mõned AGAs nagu konkurentsiõiguse puhul ikka.

Komisjon horisontaalkoostöö suunistes on selle kohta järgmine selgitus:

  1. Kui ettevõtja esitab ühepoolse täielikult avaliku teadaande, näiteks ajalehes, ei ole tavaliselt tegemist kooskõlastatud tegevusega artikli 101 lõike 1 tähenduses. Sõltuvalt kõnealuse juhtumi asjaoludest ei saa siiski välistada kooskõlastatud tegevuse leidmist näiteks olukorras, kus sellisele teadaandele järgnesid teiste konkurentide avalikud teadaanded, sest konkurentide strateegilised vastused üksteise avalikele teadaannetele (võib juhtuda, et hõlmab nende enda varasemate teadaannete kohandamist vastavalt konkurentide esitatud teadaannetele) võivad osutuda strateegiaks, et jõuda ühisele seisukohale kooskõlastamise tingimustes.

Sarnaseid juhtumeid ongi viimasel ajal läbi käinud nii komisjoni kui mitmete konkurentsiametite praktikast.

Euroopa Komisjon algatas 2013. aasta novembris uurimise 15 konteinerlaevaliinide operaatori suhtes, kes teavitasid regulaarselt pressiteadetes oma kodulehtedel hinnatõusu kavatsustest. Selliseid teavitusi tehti mitu korda aastas ning need kajastasid hinnatõusu suurust üldiselt (kuid mitte lõplikku hinda) ja plaanitavat kuupäeva. Sarnast praktikat kasutasid mitmed konkureerivad ettevõtjad, kusjuures teavitusi tehti tavaliselt üksteise järel mõned nädalad enne plaanitavat hinnatõusu kuupäeva. Tegelikkuses rakendatud hinnatõusud erinesid mõnikord esialgselt teavitatud hinnatõusukavatsusest, kusjuures tegelikke hinnatõuse võidi ühtlustada teiste konkurentide poolt teavitatud kavatsustega.

Komisjoni hinnangul ei anna sellised hinnatõusu kavatuste signaalid klientidele hindade kohta täielikku informatsiooni, vaid üksnes võimaldavad konkurentidel teada saada üksteise kavatsustest ning kooskõlastada oma tegevus. Seepärast leidis komisjon, et tegemist on keelatud kooskõlastatud tegevusega artikli 101(1) tähenduses.

Selles juhtumis komisjon trahvi siiski veel teinud ei ole, sest laevaliinide operaatorid on lubanud senist praktikat muuta võttes endale siduvad kohustused komisjoni ees. Võetavate kohustuste põhisisuks on lubadus, et üldsõnaliste hinnatõusu teavituste tegemine lõpetatakse ning edaspidi avalikult teatavaks tehtavad hinnamuudatused peavad olema täpsemad, läbipaistvamad ning sisaldama siduvat maksimaalset hinda, mida kliendid hinnamuudatuse järgselt maksma peavad.

Nimetatud kohustused on hetkel veel arutlusel ega ole lõplikult kinnitatud ning seega ei ole menetlus veel lõppenud. Kuid sellele vaatamata annavad need suuniseid selles osas, mida komisjon avalike hinnateavituste puhul oluliseks peab – eelkõige siduvust klientide jaoks. Selle eesmärk on tagada, et teavitusi ei kasutata hinnataseme kooskõlastamiseks, vaid eelkõige siiski klientide teavitamiseks. Täpsemat infot selle juhtumi asjaolude kohta saab lugeda siit: http://europa.eu/rapid/press-release_IP-16-317_en.htm.

Lisaks komisjoni konteinerlaevaliinide operaatorite menetlusele on avalike hinnatõusu teavituste osas olnud kriitilised ka UK ja Hollandi konkurentsiametid. UK konkurentsiamet uuris tsemenditootjate hinnatõusu teavitusi ning ka seal lõpetati menetlus kohustuste võtmisega, mille sisuks oli hindade siduvus ja läbipaistvus. Lähemalt sellest juhtumist saab lugeda siit: https://www.gov.uk/government/news/cma-publishes-final-cement-price-announcement-order

Hollandi konkurentsiamet aga uuris mobiilioperaatorite hinnatõusu teavitusi ning sarnaselt eelnevatega lõpetati ka seal menetlus pärast seda, kui mobiilioperaatorid võtsid kohustuse mitte teha teavitusi kavandatavate hinnatõusude või muude tingimuste muutmise osas enne kui need on lõplikud ja siduvad. Lähemalt sellest juhtumist saab lugeda siit: https://www.acm.nl/en/publications/publication/14326/Commitment-decision-regarding-mobile-operators/

Mida siis eelnevat pikka juttu kokkuvõttes meelde jätta? Avalikult tehtavad teavitused plaanitavate hinnamuudatuste osas ei ole keelatud, kuid vältida tuleks regulaarseid või süstemaatilisi üldsõnalisi signaale planeerivate hinnamuudatuste kohta. Kui hinnatõusust teavitada, siis konkurentsiõiguslike riskide vältimiseks tuleks seda teha selgelt, läbipaistvalt ja siduvalt.

 

Mõtteid „Konkurentsivõime 2.0“ raporti osas

Posted on by

Võtsin sel nädalavahetusel aega, et tutvuda Justiitsministeeriumi eestvedamisel valminud Eesti ärikeskkonna konkurentsivõime kasvatamiseks tehtud ettepanekute raportiga „Konkurentsivõime 2.0“. Kuna ma pean väga heaks mõtteks seda, et riik küsib visioonideks nõu ettevõtjatelt ja nende esindajatelt, siis olid mu ootused suured, seda enam, et ka raporti nimi tundus ambitsioonikas. Aga kas lootused õigustasid ennast?

Minu meelest oli raportis tõesti palju häid ja igati põhjendatud ettepanekuid äri- ja töökeskkonna parandamiseks. Enamikke neist ettepanekuist oleks võinud juba ammugi käiku lasta, aga parem hilja kui üldse mitte. Kui raportis kajastatud ettepanekutest vähemalt pooledki tõesti järgmise 36 kuu jooksul ellu viiakse, siis on see juba suur samm edasi. Aga võttes arvesse maksualaste ettepanekute suurt hulka ja seda, kui raskelt on senises koalitsioonis toimunud maksualased muudatused, siis kardan, et väärt ettepanekute rakendamine saab pehmelt öeldes väga raske olema.

Mind kõnetasid kõige enam majanduskuritegude ja õigusloomega seotud ettepanekud, mis aga paraku olid üsna pinnapealsed. Majanduskuritegude puhul piirdub raport üksnes tõdemusega, et „majanduskuritegude uurimisel tuleb tagada õiguskaitseasutuste parem võimekus“. Milliseid konkreetseid meetmeid selleks peaks tegema,  ei nähtu. Kuigi raporti sissejuhatuses on märgitud, et Justiitsministeeriumi koostatud tegevuskava kohaselt vajavad kõige enam muudatusi mitmed valdkonnad, nende hulgas ka konkurentsiõigus, ei ole sellest rohkem juttu. Samas peaks ju ka näiteks tõhusalt toimiv konkurents olema konkurentsivõimelise ärikeskkonna oluline osa. Kuid praegune konkurentsiõiguse jõustamise süsteem ei ole aus seadusekuulekate ettevõtjate suhtes ning pigem takistab kui soosib hea ettevõtluskeskkonna teket. Möönan, et üldises konkurentsivõime raportis ei saagi minna detailidesse kõigi planeeritavate muudatustega, kuid majanduskuritegude teema vääriks kindlasti senisest enam tähelepanu.

Õigusloomest oli raportis veidi enam juttu, kuid need ettepanekud ei lisanud paraku miskit uut juba praegu kehtivatele nõuetele (kaasamise, mõjude hindamise, VTK-de kohustuslikkus) või võetud suundadele (õigusloome mahu vähendamine). Igati tervitatav on õigusnormide õigusselguse nõue, kuid siia peaks kindlasti lisama ka koherentsuse nõude. Käisin just reedel lugupeetud riigikohtunik Indrek Koolmeistri koolitusel ohukontseptsioonist Eesti õiguskorras ja sain kinnitust, et raskused, et erinevate õigusaktide koostõlgendamisega ei ole üksnes minu mure. Erinevate õigusaktide koostoime analüüs peaks olema senisest oluliselt laiaulatuslikum.

Üldiselt lootsin aga raporti ambitsioonikat pealkirja arvesse võttes sellest leida laiemat visiooni, mis peaks aitama tagada Eesti konkurentsivõime pikemas perspektiivis. Seda raportist paraku ei nähtu. Pigem on raportis välja toodud hulk hädapäraseid korrektuure, mida Eesti majanduskliima parandamiseks tuleks kiirelt ära teha, et mitte seniselt konkurentsipositsioonilt madalamale langeda. Seega, kui raport aluseks võtta, siis saab kindlasti palju kasulikku ära teha, aga ma siiski kahtlen, et sellest piisab Eesti konkurentsivõime kasvatamiseks.

Facebook andmekaitsealase rikkumise eest Saksa konkurentsameti [sic] pihtide vahel

Posted on by

Märtsi algul teatas Saksa konkurentsiamet (Bundeskartellamet/BKA), et on alustanud uurimist Facebooki (täpsemalt siis Facebook Inc., USA, selle Iiri ja Saksa tütarettevõtete) võimaliku turgu valitseva seisundi kuritarvitamise osas. Uuritav kuritarvitus seisneb aga eelkõige andmekaitsereeglite rikkumises.

BKA pressiteate kohaselt võib Facebook olla turgu valitsevas seisundis sotsiaalvõrgustiku kaubaturul. Facebook kogub oma kasutajatelt suurel hulgal andmeid läbi erinevate allikate. Selleks, et Facebooki sotsiaalvõrgustikku kasutada, peavad kasutajad nõustuma Facebooki kasutajatingimustega. BKA leiab, et kasutajatel on raske aru saada ja hinnata nende kasutajatingimuste reaalselt ulatust ning seepärast BKA kahtlustab, et Facebooki kasutajatingimused rikuvad andmekaitsereegleid.

Kuigi mitte igasugune turgu valitseva ettevõtja poolne seaduserikkumine ei kujuta endast konkurentsiõiguse rikkumist, peab BKA antud juhul võimalikuks, et Facebooki tegevust võib käsitleda kasutajatele ebaõiglaste kauplemistingimuste pealesurumisena ning seeläbi ka turgu valitseva seisundi kuritarvitusena.

Ka Euroopa Komisjoni konkurentsivolinik Margaret Vestager on oma kõnes avalikult välja öelnud, et kuivõrd Big Data on üha suurema väärtusega ja Facebook omab tohutul hulgal andmeid, on Facebooki tegevus komisjoni luubi all. Seni pole komisjon veel Facebooki poolset konkurentsiõiguse võimalikku rikkumist leidnud, kuid see ei tähenda, et komisjon sellist rikkumist tulevikus leida ei võiks.

Kuidas siis BKA menetlusse suhtuda?

Võiks ju öelda, et iga kingsepp võiks jääda ikkagi oma liistude juurde ja andmekaitsereeglite rikkumine võiks olla siiski andmekaitse järelevalve ülesanne. Samas ei ole see siiski esimene pretsedent, kus turgu valitseva seisundi kuritarvituseks peetakse muude seaduste kui otseselt konkurentsiseaduse rikkumist. Pean siinkohal silma AstraZeneca juhtumit, kus kuritarvituseks peeti patendikaitse pikendamisel valeandmete esitamist. Nii et selles kontekstis ei pruugigi BKA samm väga uudsena tunduda.

Teisalt, kas selline konkurentsireeglite ulatuse laiendamine ikka on ettevõtjate seisukohalt ette nähtav? Selles ma kahtlen, väga sügavalt.

EK selgitused kooskõlastatud tegevuse osas Eturase kohtuasjas ehk kuidas tõestada, et ma pole kaamel

Posted on by
  1. jaanuaril tegi Euroopa Kohus eelotsuse Leedu kohtu poolt esitatud taotluse osas, mis puudutas Eturase kohtuasja (C‑74/14).

Asjaolud

Kohtuasi puudutas Leedu ettevõtja Eturas opereeritavat reisibroneerimissüsteemi. Programm E-TURAS saatis reisibüroodele IT-süsteemisisese meili, milles teatas, et edaspidi võivad reisibürood E-TURASe süsteemi kaudu interneti teel broneeritavatele reisidele rakendada vaid kuni 3%-list allahindlust ning ilma süsteemis muudatusi tegemata ei võimaldanud broneerimissüsteem tehniliselt suuremaid allahindlusi anda.

Leedu konkurentsiamet leidis, et tegemist oli ELTL art 101(1) rikkumisega keelatud kooskõlastatud tegevuse näol ning trahvis nii Eturast kui süsteemi kasutavaid reisibüroosid. Konkurentsiameti otsus vaidlustati Leedu kohtus. Leedu kõrgeim halduskohus küsis Euroopa Kohtult selgitust, kuidas sellises olukorras art 101(1) tõlgendada ning milliste tegurite alusel tuleb kindlaks teha, kas ühises infosüsteemis osalevad ettevõtjad on osalenud kooskõlastatud tegevuses.

Kohtu seisukohad

Euroopa Kohus leidis, et eelpool kirjeldatud olukorras võib tõepoolest olla tegemist keelatud kooskõlastatud tegevusega, kuivõrd iga ettevõtja peab hinnakujunduses olema sõltumatu. Sõltumatuse nõudega on oluliselt vastuolus igasugune ettevõtjate omavaheline otsene või kaudne suhtlemine, millega võidakse mõjutada olemasoleva või potentsiaalse konkurendi tegevust turul või anda sellisele konkurendile teada, kuidas ettevõtja ise on otsustanud tegutseda või kavatseb hakata turul tegutsema, kui sellise suhtluse eesmärk või tagajärg on niisuguste konkurentsitingimuste tekkimine, mis ei vasta kõnealuse turu normaalsetele tingimustele.

Samas juhtis kohus siiski tähelepanu ka süütuse presumptsioonile, märkides, et süütuse presumptsiooniga on vastuolus see, kui IT –süsteemi kaudu teate pelgast saatmisest järeldatakse, et asjaomased reisibürood pidid tingimata olema teadlikud teate sisust. Süütuse presumptsiooniga ei ole siiski vastuolus see, kui kohus järeldab, et teate saatmine annab muid objektiivseid ja kooskõlas olevaid kaudseid tõendeid arvestades aluse eeldada, et reisibürood olid teadlikud teate sisust alates teate saatmise kuupäevast, tingimusel et reisibüroodel on võimalus see eeldus ümber lükata. Ümberlükkamiseks ei saa kohus nõuda liigseid või ebareaalseid samme. Reisibüroodel peab olema võimalus ümber lükata eeldus, et nad teadsid teate sisust alates selle teate saatmise kuupäevast, tõendades näiteks, et nad ei ole teadet saanud või et nad ei vaadanud seda teadete välja või et nad vaatasid seda alles pärast teatud aja möödumist teate saatmisest.

Kohus märkis ka, et kooskõlastatud tegevuses osalemise eeldust on võimalik ümber lükata sellega, kui reisibüroo tõendab, et ta teatas avalikult, et ta ei loe end selle tegevusega seotuks (antud juhul oleks olnud piisav selge vastuväite esitamine Eturasele, kuivõrd reisibüroodel ei olnud võimalik teada kõiki teate adressaate), või kui ta andis sellest haldusasutustele teada. Samuti võiks eelduse ümberlükkamiseks esitada muid tõendeid, näiteks tõendit selle kohta, et pidevalt kohaldati kõnealust ülempiiri ületavat hinnaalandust.

Kommentaar

Euroopa Kohus märkis resolutiivosas, et süütuse presumptsiooniga on vastuolus, kui eelotsusetaotluse esitanud kohus tõdeb, et pelk teate saatmine võib olla piisav tõend selleks, et tuvastada, et teate adressaadid tingimata teadsid selle sisu. Samuti on kohus põhjendavas osas märkinud, et kohus ei või nõuda ebareaalseid samme. Siiski tekitab minu jaoks küsitavust kohtu selgitus, et reisibüroodel peab olema võimalus ümber lükata eeldus, et nad teadsid teate sisust alates selle teate saatmise kuupäevast, tõendades näiteks, et nad ei ole teadet saanud või et nad ei vaadanud seda teadete välja või et nad vaatasid seda alles pärast teatud aja möödumist teate saatmisest. Kuidas praktikas tõestada millegi puudumist ehk siis seda, et ma ei ole e-kirja kätte saanud? Minu meelest on lihtsam tõestada, et ma pole kaamel, kui seda, et ma ei ole mingit e-kirja kunagi saanud.

Lisaks on see otsus muidugi hea õppetund konkurentidega ühtse IT-lahenduse kasutamise riskidest. Kuigi konkurentsiõigus iseenesest ei keela konkurentidega ühtse IT-lahenduse kasutamist, kaasnevad sellega riskid. Ka antud juhul väitsid mitmed reisibürood väitsid, et E-TURASe süsteem oli nende jaoks marginaalse tähtsusega, kuid see ei päästnud neid trahvist.

Kui konkurentidega ühtse IT-lahenduse kasutamine siiski praktikas vältimatu või oluline, tuleb endale kindlasti selgeks teha keelatud ja lubatud koostöö piirid. Konkurentsi seisukohalt kahtlase ettepaneku saamisel ei tohiks jääda passiivseks või seda lihtsalt ignoreerida, vaid kindlasti on oluline sellele vastu hakata.

Konkurentsiõiguse eesmärgid, turgu valitseva ettevõtja eksklusiivsustaktikad ja majanduspõhisem lähenemine

Posted on by

Sattusin juba tükk aega tagasi lugema üht väga hästi argumenteeritud ja huvitavat artiklit EL-i konkurentsiõiguse eesmärkide, turgu valitseva ettevõtja poolt kasutatavate eksklusiivsuskokkulepete ja nn majanduspõhisema lähenemise kohta – „The Judgment of the EU General Court in Intel and the So-Called ‘More Economic Approach’ to Abuse of Dominance“ (World Competition: Law and Economics Review, Vol. 37, No. 4, 2014, pp.405-434). Nüüd siis jõuan lõpuks mõned märkmed kirja panna.

Artikli autoriks on Euroopa Komisjoni konkurentsi peadirektoraadi ärakuulamise eest vastutav ametnik (ehk siis Hearing Officer) Wouter Wils, kelle kohta öeldud, et ta Euroopa Komisjoni üks säravama mõistusega ametnikke.

Wilsi artikkel on minu meelest päris hea vaheldus nn majanduspõhisema lähenemisest kantud seisukohavõttudele. Nimelt on 2000-date algusest trendiks olnud konkurentsiõiguse (eelkõige just turgu valitseva seisundi kuritarvituse juhtumite) analüüsimisel opereerida keerukate majanduslike arvutustega, et tõestada mingi tegevuse negatiivseid mõjusid või nende puudumist konkurentsi olukorrale. Nn majanduspõhise lähenemise seisukohalt ei ole õige mingeid rikkumisi pidada per se konkurentsi kahjustavaks, vaid alati tuleks ikkagi lähtuda ettevõtete tegevuse tegelikest mõjudest.

Wils aga märgib minu meelest väga tabavalt, et ei ole õige arvata nagu oleks nö per se lähenemise pooldajad vähema majandusliku mõtlemisega, kui juhtumi põhise lähenemise pooldajad – erinevus on pigem majandusteooriates, millele üks või teine lähenemine tugineb. Aga kuna majandus on sotsiaalteadus ja mitte täppisteadus, ei ole üht ainuõiget vastust.

Wils leiab, et turgu valitseva ettevõtja poolt rakendatavad eksklusiivsuskokkulepped igal juhul konkurentsi kahjustava olemusega, seda sõltumata nende kestvusest, osapoolte arvus või sellest, kelle initsiatiivil sedalaadi kokkulepped on sõlmitud. Ta põhjendab sellist seisukohta EL-i konkurentsiõiguse aluspõhimõtetega.

Nimelt leiab Wils, et tulenevalt Lissaboni lepingu protokollist 27 (ex art 3(1)(g) EÜ) on EL-i konkurentsipoliitika eesmärgiks tagada moonutamata konkurents kui osa siseturust. Konkurentsi väärtus on just selles, et see võimaldab saavutada selliseid tulemusi, mida ei saa saavutada tsentraalseplaneerimise või juhtumipõhise analüüsiga. Seepärast on oluline kaitsta konkurentsiprotsessi kui sellist. Tarbija heaolu, efektiivsus jms, mida on ka sageli EL-i konkurentsireeglite eesmärgina nimetatud, on konkurentsi protsessi positiivsed mõjud, kuid mitte eesmärk iseenesest. Wilsi arvates ei saa EL-i konkurentsiõigusele muid eesmärke peale moonutusteta konkurentsi tagamise omistada ilma EL-i aluslepinguid muutmata. See on minu arust üsna värskendav meeldetuletus, sest erinevates konkurentsiõiguse õpikutes ja käsiraamatutes on pidev diskussioon, et millised on EL-i konkurentsiõiguse eesmärgid ja kuidas need on ajas muutunud.

Lisaks viitab Wils erinevatele õigusaktidele ja sätetele (sh määruse 1/2003 art 1(3), ELTL art 103(2)(a), EL-i põhiõiguste harta art 49, EIÕK art 7) ja leiab, et nendest tuleneb art 102 rakendamiseks ettenähtavuse nõue. Ettenähtavus on ühelt poolt vajalik turgu valitsevatele ettevõtjatele, et neil oleks võimalik oma käitumise lubatavust hinnata ja teiseks ka ohvritele, et neil poleks liialt keeruline oma õigusi jõustada. Nn majanduspõhisema juhtumipõhise analüüsi puhul on ettenähtavus piiratud või eeldab väga olulisi ressursse. See põhjendab per se lähenemise eeliseid, seda eriti eksklusiivsuse juhtumite puhul.

Turgu valitsevate ettevõtjate eksklusiivsustaktikate olemust on hägustanud nende käsitlemine „hinnapõhise tõrjuva käitumisena“ majanduslikuma lähenemise pooldajate poolt, kuid Wilsi arvates on eksklusiivsuse selline katergoriseerimine ebamõistlik. Eksklusiivsusklauslid moonutavad konkurentsiprotsessi ja seepärast tuleks neid alati keelatuna käsitleda, va juhul, kui esinevad ülekaalukad objektiivsed põhjendused (mida senises kohtupraktikas turgu valitsevate ettevõtjate eksklusiivsustaktikate puhul pole esinenud).

Miks siis seda nö majanduslikumat lähenemist ikkagi nõnda palju propageeritud on? Wilsi arvates on põhjus selles, et sellise ebaselguse loomise taga on rahakate turgu valitsevate ettevõtjate lobi. Sedalaadi ettevõtjaid kaitsevad enamasti konkurentsiõiguse advokaadid, kes on sageli tegevad ka akadeemilises sfääris, ning oma õpetuste ja artiklitega kasvatavad nad ka noori konkurentsijuriste turgu valitsevate ettevõtjate agendast lähtudes. Aga konkurentsil kui sellisel ei ole iseenda lobisti…

Mida sellest artiklist siis meelde jätta tasuks?

  1. Konkurentsiõiguse puhul tundub muidugi talupoja mõistuse rakendamise soovitus veidi nagu sea selga sadula panek, aga siiski tasuks konkurentsiõiguse rakendamisel jääda truuks põhitõdedele. Kuigi trende tuleb tunda, ei pruugi nö majanduslikum lähenemine siiski olla nii kaalukas trend kui viimasel ajal tundunud on. Selles osas on muigugi huvitav näha, mida otsustab Euroopa Kohus Inteli apellatsiooniasjas (C-413/14 P)
  2. Eksklusiivsusklausleid tasuks turgu valitsevatel ettevõtjatel jätkuvalt vältida ning mitte loota liialt juhtumispõhisele analüüsile.
  3. EL-i konkurentsiõiguse eesmärgina tuleks kesksele kohale seada moonutusteta konkurentsi tagamise.