Tänase päeva uudis minu jaoks oli Konkurentsiameti ettepanek tervise- ja töö-, justiits- ning majandus- ja taristuministritele ravimiseaduse § 41 lõigetes 2-6 ja § 42 lõikes 5 sätestatud piirangute kohta.

Kõigepealt taustaks, et mis piirangutest siis seekord jälle jutt käib… Pärast kurikuulsat justiitslahingut varasemalt kehtinud apteekide asutamispiirangute osas (need olid need piirangud, mis Riigikohus kunagi oli tunnistanud põhiseaduslikeks ning siis 2013. aastal põhiseaduse vastaseks, mille Riigikogus seejärel ikkagi taaskehtestas ning mille Riigikohus 2014. aastal teistkordselt jälle põhiseaduse vastaseks tunnistas) kehtestati apteekide suhtes kaks uut piirangut. Esiteks vertikaalse integratsiooni keeld, mille kohaselt apteekide omanike ringi (sh valitseva mõju kaudu seotult) ei või kuuluda ravimite hulgimüügiga tegelevaid ettevõtjaid. Ja teiseks omandipiirang, mille kohaselt peab vähemalt 50% apteegi osadest/aktsiatest kuuluma proviisorile.

Seadusandja arvas, et need piirangud on heaks uueks alternatiiviks ja lahenduseks, ainult et selgeks jäi tegemata, millist probleemi täpsemalt lahendada püüti, millised on eesmärgid, mida taheti saavutada ning kas valitud meetmed neis eesmärke üldse saavutada aitavad. Noh ja ega need mõjud ka kuigi põhjalikult analüüsitud ei saanud. Jah, seletuskirjas mööndi küll, et eks need meetmed ikka omandiõigust piiravad ja proportsionaalsuse testki kirjutati kenasti koolipoisilikult lahti, aga see ei asenda ju korralikku mõjude analüüsi, mida nii oluliste mõjudega muudatuste puhul teha tuleks.

Kui juba seadus selline on, siis eks tuleb sellega elada. Ja mulle hakkas juba tasapidi tunduma, et ettevõtjad hakkavad vaikselt uue regulatsiooni paratamatusega juba kohanema. Nii et selles suhtes tuli Konkurentsameti seekordne seisukohavõtt isegi üllatavana.

Aga sisuliselt olen Konkurentsiameti seiskohtadega igati päri, sest tegelikult heidab ka Konkurentsiamet ette puudulikku mõjude analüüsi. Omandipiirangute osas märgib amet, et „tegemist on vaba ettevõtlust oluliselt piirava regulatsiooniga, mille tegelikku vajadust ei ole piisavalt analüüsitud ja selgitatud. Eelnõu põhjendused piirduvad üksnes seletuskirjas sisaldunud teoreetiliste väidetega ning puudub igasugune sisuline analüüs, kas ja mil määral aitab piirang tegelikult kaasa seatud eesmärkidele“. Vertikaalse integratsiooni keelu osas selgitab amet, et lisaks sellele, et see keeld pole põhjendatud juba pelgalt konkurentsipoliitilistel kaalutlustel räägib selle vastu ka asjaolu, et keeldu on praktikas äärmiselt keeruline tõhusalt jõustada.

Seda, et vertikaalne integratsioon ei ole halb per se ja et vertikaalne integreeritud ja turukontsentratsioon on Eesti apteegisektoris paratamatu, aga ka seda, enne oluiste muudatuste tegemist on oluline teha korralik mõjude analüüs, kirjutasin juba tegelikult ka enne praeguste piirangute vastuvõtmist Riigikogu Toimetiste artiklis „Konkurents versus regulatsioon – apteekide asutamispiirangu näitel“ 2013. aastal. Paraku jäid need mõtted siis seadusandja tähelepanuta.

Aga ma tahan ikkagi loota, et ühel päeval paraneb Eesti õigusloome kultuur ja seadusandja vastutustunne ning seaduste vastuvõtmisele hakkab eelnema korralikum eeltöö. Oma panuse andsin selleks jällegi eelmisel nädalavahetusel koos Kai Härmandiga Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas tudengitele õigusloome menetluse erikursust õpetamas käies.