Autori arhiivid: Katri

Soodne kohtuväline kokkulepe võib kaasa tuua riigiabi riski

Posted on by

Täna on mu blogi taas külalisautori päralt: kolleeg Indrek Kangur kirjutab soodsa kohtuvälise kokkuleppe riigiabi riskidest Madridi Reali jalgpalliklubi valusa õppetunni näitel. Head lugemist…

Olles vältinud kulukat kohtuvaidlust omavalitsusega ning taskus soodne kompromisskokkulepe ei tasu veel kohe hõisata. Oma hiljutises otsuses asus Euroopa Komisjon seisukohale, et kui leping omavalitsusega ei ole sõlmitud turutingimustel võib tegemist olla riigiabiga, mis tuleb tagasi maksta koos liitintressiga.

Viidatud Komisjoni otsus käsitles Madridi linna ja jalgpalliklubi Madridi Reali vahelisi maadevahetustehinguid ning andis selge suunise, et Komisjon võib kohaliku omavalituse tavalise majandustegevuse käigus sõlmitud tehinguid üksipulgi lahata ning avastades, et mõni ettevõtte on saanud rohkem kasu, kui see oleks võimalik olnud turutingimustel, võib tegemist olla keelatud riigiabiga. Kõnealune Komisjoni otsus on ilmselt rohkem tähelepanu saanud seetõttu, et Komisjon asus riigiabi tagasi nõudma ühelt maailma tuntumalt jalgpalliklubilt, kuid tegelikkus peitub ka otsuse sisus nii mõndagi huvitavat.

Kaasus seisnes selles, et linn ja jalgpalliklubi sõlmisid mitmeid lepinguid, millega vahetati poolte omanduses olevaid maatükke. 2011 aastal sai paraku selgeks, et linn ei suuda varasemaid kokkuleppeid täita ning ühte kinnistut jalgpalliklubile üle anda pole enam võimalik. Vältimaks suuremat vaidlust sõlmisid pooled kompromisslepingu, millega linn kohustus hüvitama jalgpalliklubile maatüki väärtuse hinnaga ligikaudu 22 miljonit eurot.

Kompromiss sattus Komisjoni huviorbiiti ning viimasel tekkis kahtlus, et kas säärane kompromissleping vastab ikka turutingimustele ehk kas linn tegutses nii nagu oleks seda teinud mõistlik turutingimustes tegutsev isik. Komisjoni leidis, et sellise tehingu juures on vajalik hinnata esiteks, kas linnal üleüldse oli lepinguline kohustus kinnistu üleandmiseks ning kui tõenäoline oleks linna vastutus kohustuse täitmata jätmisel. Lisaks leidis Komisjon, et oluline on ka linna vastutuse korral hinnata, milline oleks õiglane hüvitis kohustuse täitmata jätmise eest.

Märkimisväärne on, et Komisjon võttis püstitatud küsimustest lähtuvalt ette kogu pooltevahelise lepingulise suhte ning asus seisukohale, et linn oleks pidanud kompromisslepingu sõlmimise asemel kasutama õigusabiteenuseid ning säärase kompromissiga mitte nõustuma. Veelgi enam leidis Komisjon, et linna poolt maatükki hinnaks määratud 22 miljonit oli tugevalt ülepaisutatud vaatamata sellele, et kinnistu hindamine oli toimunud linnavara hindamise korra järgi ning linna poolt määratud summat oli kinnitanud ka Hispaania rahandusministeerium ning eksperdi Aguirre Newman raport. Komisjon otsustas turupõhise hinna määramisel tugineda enda poolt tellitud eksperdihinnangule ning leidis, et kinnistu tegelik turuväärtus oli hoopis ligikaudu 4 miljonit eurot.

Kokkuvõttes asus Komisjon seisukohale, et linn ei käitunud kompromisslepingut sõlmides nii nagu seda oleks teinud turutingimustes tegutsev isik ning jalgpalliklubi oli kompromisslepingu sõlmimisega saanud valikulise eelise, mis kahjustas konkurentsi ning mõjutas liikmesriikide vahelist kaubandust. Komisjoni otsusega kohustati Hispaania Kuningriiki ebaseaduslikult antud riigiabi summas 18 miljonit eurot koos liitintressiga Madridi Realilt tagasi nõudma.

Eestis on maadevahetuse tehingud esile kerkinud seoses altkäemaksu skandaalidega, kuid kõnealuse Komisjoni otsuse valguses ei saa ära unustada, et ka ametnikke ära ostmata on võimalik sattuda probleemsesse olukorda, kus soodsalt saadud maatükk võib aastaid hiljem riigiabi ja intresside tagasinõudmise tõttu osutuda märksa kallimaks. Kohalike omavalitsuste poolelt vaadates on Komisjoni teguviis eriliselt sekkuv kuivõrd näib, et tagantjärele võidakse diskretsiooniotsuseid nagu näiteks otsus õigusabi kasutamiseks ümber vaadata ning väita, et seetõttu ei saanud tegemist olla turutingimustel sõlmitud tehinguga, mis omakorda võib kaasa tuua riigiabi tagasinõude.

Komisjoni otsuse pinnalt tuleb seega olla eriti valvas olukordades, kus omavalitsus ei teosta võimu vaid asub sõlmima lepinguid tavalises majanduslikus tegevuses. Ettevõtja peaks kahtlemata mõtlema potentsiaalse riigiabi esinemisele, kui tehing tundub olevat liiga hea, et olla tõsi ning omavalitsus omakorda ei tohiks ära unustada, et vaatamata sisemistele kordadele ning praktikas juurdunud teguviisidele tuleb alati mõelda, kas ka tegelikult turul sellise väärtusega tehinguid sõlmitaks.

Suhkrumaksust, emotsioonideta

Posted on by

Suhkrumaksust emotsioonideta ehk riigiabireeglite kontekstis

Koalitsioonilepingus kavandatud nn suhkrumaksu teemal on tekkinud päris palju emotsionaalset poleemikat – kas see maks aitab tõesti kaasa rahvatervise edendamisele või on üksnes riigieelarve täitmise vahend, kuidas see mõjutab Eesti ettevõtete konkurentsivõimet jne. Üks aspekt, millele selle vaidluse juures on aga seni vähe tähelepanu pööratud, on suhkrumaksu kooskõla Euroopa Liidu riigiabireeglitega. Seepärast tahangi korraks emotsioonid kõrvale jätta ja juhtida tähelepanu suhkrumaksu kehtestamisega seotud õiguslikele riskidele.

Suhkrumaks kui riigiabi

Kuigi maksuküsimustes on liikmesriikidel teatav autonoomia, on Euroopa Komisjon nii mõnelgi juhul leidnud, et liikmesriikide poolt kehtestatud maksud on vastuolus riigiabireeglitega põhjusel, et maksul on valikuline iseloom. See on tavapärane just erieesmärgiga maksude puhul, kuivõrd sedalaadi maksud võivad soodustada teatavaid tooteid või tegevusi, mis on maksu kehtestamise üldist eesmärki ja loogikat silmas pidades sarnases olukorras.

Näitena saab tuua Soomes 2011. aastal kehtestatud maiustuste, jäätise ja karastusjookide maksu. Kuigi esmapilgul tundub, et maks kehtis kõikidele kõrge suhkrusisaldusega ehk nö tervise seisukohast probleemsetele kaupadele ühtmoodi ning lähtus samast eesmärgist, leidus ikkagi erisusi, mille tõttu mõned olemuselt sarnased tooted said eelisseisundi. Näiteks kaebasid sojatoodete tootjad Euroopa Komisjonile, et kuivõrd maks kehtis vaid taimset päritolu jookide suhtes, aga mitte piima ega laktoosivabade piimajookide suhtes, said piimatootjad maksu tõttu eelise sojapiimatootjate ees, mis kujutas endast lubamatut riigiabi. Euroopa Komisjoni survel on Soome suhkrumaksu tänaseks kehtetuks tunnistanud.

Sarnased probleemid võivad tõusetuda koalitsioonilepinguga kavaldatud suhkrumaksuga.

Mis juhtub kui riigiabireegleid rikutakse?

Euroopa Liidu reeglitest tulenevalt tuleb riigiabinõuetega vastuolus olev riigiabi abisaajalt tagasi nõuda. Siin läheb asi keeruliseks, sest juhul, kui Euroopa Komisjon tuvastab, et tegemist on ebaseadusliku riigiabiga, tuleb riigil tuvastada kõik suhkrumaksu tõttu eelise saanud ettevõtjad ning nõuda ka neilt maksu tasumist, koos liitintressiga alates maksu kehtima hakkamise hetkest. Kuigi riigieelarvele võib see ju ka positiivselt mõjuda, oleks tagajärg paljude Eesti ettevõtjate jaoks aga ka Eesti ärikliima maine jaoks katastroofiline.

Kui veel samm edasi mõelda, on Euroopa kohtud tunnustanud ka ebaseadusliku riigiabi tõttu kõrgemaid makse tasuma pidanud maksumaksjate maksu tagasinõude õigust, aga ka kahjunõude õigust riigi vastu. Seega võib suhkrumaks ringiga ka riigieelarvet näpistama hakata.

Riigiabi reeglite rikkumist saab loomulikult ennetada, kui küsida Euroopa Komisjonilt enne suhkrumaksu kehtestamist luba, kuid silmas peab pidama, et menetlus komisjonis võib võtta aega (sageli mitu aastat) ning komisjon võib maksu kehtestamise keelata.

Kokkuvõttes, enne suhkrumaksu kehtestamist tuleb kindlasti teadvustada riigiabireeglitega seotud riske ning varuda piisavalt aega, et saada maksule ka Euroopa Komisjoni heakskiit. Seega, järgmise kahe-kolme aasta riigieelarvesse ei tasuks suhkrumaksu laekumisi veel küll sisse arvestada.

Sidumisest uues valguses

Posted on by

Septembris tegi Euroopa Kohus eelotsuse ühes huvitavas kohtuasjas C-310/15, Deroo-Blanquart, mis puudutas sülearvuti müüki koos eelnevalt installeeritud tarkvaraga. Kui keegi küsiks mul, kas see on keelatud või lubatud, mõtleksin ma harjumusest ikka konkurentsiõiguse võtmes (a la see võib olla sidumine, aga see probleemne eelkõige siis, kui pakkuja on mõne toote osas turgu valitsevas seisundis), aga selles kohtuasjas tõusetus küsimus hoopis ebaausate kauplemisvõtete (ehk siis tarbijaõiguste) kontsektis.

Asjaolud

Härra Vincent Deroo-Blanquart (nimetame teda V-ks) ostis Sony sülearvuti, kuhu oli eelnevalt installeeritud erinevat tarkvara, sh Windowsi operatsioonisüsteem. V keeldus alla kirjutamast arvutiekraanile kuvatud „lõppkasutaja litsentsilepingule“ ja nõudis tagasi eelnevalt installeeritud tarkavara maksumusele vastavat osa arvuti ostuhinnast. Sony keeldus seda tagasi maksmast, põhjendusega, et eelnevalt installeeritud tarkvara moodustas sülearvutiga ühtse ja lahutamatu pakkumise. Sony oli nõus ostma tagasi kogu toote, kuid sellest V keeldus.

Aga V ei jätnud jonni ja esitas Sony vastu Prantsuse siseriiklikusse kohtusse nõude eelnevalt installeeritud tarkvara maksumuse hüvitamiseks ning ebaausate kauplemisvõtete tõttu tekkinud kahju hüvitamiseks. Prantsusmaa kassatsioonikohus palus EK-lt selgitust, kas kauplemisvõte, mis seisneb eelnevalt installeeritud tarkvaraga arvuti müügis nii, et tarbijal on võimatu saada sama arvutimudelit ilma eelnevalt installeeritud tarkvarata, on ebaaus kaubandustava UCP direktiivi mõistes.

EK seisukoht

EK nentis, et seotud pakkumised, mille puhul on vähemalt kaks erinevat toodet või teenust ühendatud üheks pakkumiseks, kujutavad endast kommertstegevust, mis kuulub selgelt ettevõtja turunduse valdkonda ning mis on vahetult seotud müügi ja selle edendamisega. Seega on sellised pakkumised tõepoolest UCP direktiivi kohaldamisalas.

Kohus selgitas siiski, et kõik seotud pakkumised ei ole keelatud (need ei sisaldu ju ka UCP direktiivi nn mustas nimekirjas) ning kontrollida nende võimalikku ebaausust. Kauplemisvõtet käsitletakse ebaausana üksnes kahe tingimuse olemasolul:

  1. kui see on vastuolus ametialase hoolikuse nõuetega ja
  2. kui see moonutab oluliselt või võib oluliselt moonutada keskmise tarbija majanduskäitumist seoses mingi tootega.

Seega tuleb kindlaks teha, kas ettevõtja käitumine võib olla vastuolus ausate kaubandustavadega või hea usu üldpõhimõttega ettevõtja tegevusalal, milleks käesoleval juhul on avalikkusele mõeldud arvuti riistvara tootmine, arvestades keskmise tarbija õiguspärast ootust.

Kohus leidis, et asjaomase turu analüüsi kohaselt vastab suure hulga tarbijate ootustele see, et omandatakse sellise varustusega arvuti, mis on valmis koheseks kasutamiseks. Lisaks pidas kohus oluliseks kontrollida, kas ostjat oli teavitatud sellest, et arvutile on eelnevalt installeeritud tarkvara. Kohus järeldas seega, et iseenesest ei kujuta ebaausat kaubandustava selline kauplemisvõte, mis seisneb eelnevalt installeeritud tarkvaraga arvuti müügis nii, et tarbijal on võimatu saada sama arvutimudelit ilma tarkvarata, eeldusel et tarbijat on eelnevalt kohaselt informeeritud.

 Täiendav küsimus seondus sellega, kas eksitavaks tuleb pidada seda, eelnevalt installeeritud tarkvaraga arvuti müügihinnas ei ole täpsustatud iga tarkvara osa hinda. Kohus selgitas, et oluliseks hinnateabeks UCP direktiivi mõistes loetakse toote hinda tervikuna, mitte iga toote osa hinda. Käesolev pakkumine ei ole selline, mis takistaks tarbijal tegemast teadlikku tehinguotsust, ega niisugune, mis paneks teda tegema tehinguotsust, mida ta muidu teinud ei oleks.

Kommentaar

Mis sellest kohtuasjast meelde jätta? Eelkõige seda, et seotud pakkumisi tuleb analüüsida ka ebaausate kauplemisvõtete valguses, mitte ainult konkurentsiõiguse kohaselt. Ebaausa kauplemisvõttega on tegemist siis, kui seotud pakkumine on vastuolus tarbija ootusega ja/või kui tarbijat ei ole toodete seotusest piisavalt informeeritud.

Eraõiguslikult tegutsev investor või eraõiguslikult tegutsev võlausaldaja riigiabi õiguses

Posted on by

15.09.2016 tegi Euroopa Kohus ühe huvitava lahendi kohtuasjas T-386/14, FIH Holding v komisjon. Selle kohtuasja asjaolud on üsna keerukad ja seepärast ei hakka neid siin pikemalt lahti kirjutama. Küll aga panen kirja olulisemad põhimõtted, mida sellest lahendist meelde jätta.

Esiteks selgitas kohus, et makseraskuste olukorras tuleb riigipoolset tegevust hinnata lähtudes eraõiguslikult tegutseva võlausaldaja (mitte eraõiguslikult tegutseva investori) põhimõttest lähtudes. Seega, kui riigi meetme eesmärk on päästa nii suur osa oma investeeringust kui võimalik, ei ole asjakohane lähtuda tavapärasest tuleviku rahavoogude (NPV) hindamisest. Asjakohane on hinnata, kui suur osa võlast on võimalik tagasi saada näiteks saneerimise käigus võlga vähendades võrreldes olukorraga, kui riik võlausaldajana oleks siis, kus võlgnik likvideeritakse pankroti tagajärjel.

Teiseks, varasemalt seaduslikult antud abisummad tuleb abi suuruse arvestusest välja jätta, sest abi saajal ei ole kohustust selliseid summasid tagasi maksta. Lisaks, kui riik andis lubatud abi, siis ei käitunud riik nagu erainvestor.

Kolmandaks märkis kohus, et abi esinemist hinnates lasub komisjonil tõendamiskoormis küsimuses, kas riik käitus nagu eraõiguslik investor.

Arengud Läti konkurentsiõiguses

Posted on by

gaas

Läti riigikohus jättis 19. septembri otsusega jõusse Läti konkurentsiameti otsuse, mille kohaselt Läti turgu valitsev gaasimüüja AS Latvijas gaze kuritarvitas oma seisundit, kui keeldus maagaasi tarnelepingute sõlmimisest kasutajatega enne, kui nad on tasunud eelmiste kasutajate võlgade eest. Sellise kuritarvituse eest oli Läti konkurentsiamet määranud gaasimüüjale 2 miljonit eurot trahvi ning see trahv jäi jõusse.

Maagaasi kasutajad (nii ettevõtted kui kodumajapidamised), kes Latvijas Gaze nõudmiste tõttu on pidanud kinni maksma eelmiste kasutajate võlad, võivad nõuda gaasimüüjalt kahju hüvitamist koos intressiga. Kuivõrd gaasimüüja poolne turgu valitseva seisundi kuritarvitamine on tuvastatud, peaksid kasutajad tõendama üksnes kahju olemasolu ja suurust.

Eestis on turgu valitseva seisundi kuritarvitamine väärtegu ning maksimaalne trahv sellise rikkumise eest on 400 000 eurot. Seega Läti reeglid on selgelt karmimad. Kuid erinevus ei seisne üksnes trahvi võimalikus määras. Konkurentsireeglite rikkumise menetlemine väärteomenetluses on menetleja jaoks paras takistuste rada, mistõttu on trahvid turgu valitseva seisundi kuritarvitamise eest Eestis olnud harvad.

Huvitavaid EK lahendeid

Posted on by

Juulis tegi EK päris mitu huvitavat eelotsuse lahendit, mida igapäevatöös hea teada. Panin mõned olulisemad järeldused enda jaoks kirja. Kui kellelgi veel huvi, siis lugege ka:

Tommy Hilfiger Licencing jt (C-494/15)

Sellele lahendile tasub tähelepanu pöörata nii IP kui kinnisvara valdkonna huvilistel. Otsuse põhisõnum on, et ka müügikohtade üürileandjat võib pidada vahendajaks, kelle teenuseid kasutab kolmas isik IP õiguste rikkumisel IP õiguste jõustamise direktiivi 2004/48/EÜ mõistes. Sellest tulenevalt peab olema võimalik teha ettekirjutust rikkumise lõpetamiseks ja uute rikkumiste ära hoidmiseks ka üürleandjale. Kohus on selles osas viidanud ka L’Oréal jt kohtuasjale (C-324/09), mis puudutab internetipõhiste kauplemiskohtade haldajatele teha võidavaid ettekirjutusi ning märgib, et turuhallide müügikohtade üürileandmise puhul tuleb ettekirjutuse tegemisel pidada silmas samu kriteeriume.

Citroën Commerce (C-476/14)

See kohtuasi puudutas  Saksamaal Citroëni poolt reklaaminõuete rikkumist. Selles asjas oli küsimuse all, kas reklaamis võib teha allmärkusena viite, et hinnale lisanduvad kohaletoimetamise kulud. EK leidis, et kui reklaam on selle olemust arvestades käsitletav müügipakkumisena, peab reklaamitav müügihind hind olema lõplik hind, st sisaldama kõiki tarbija poolt tasumisele kuuluvaid kulusid (sh ka kohaletoimetamise kulusid). Selline nõue tuleneb kohtu tõlgendusel direktiivi 98/6/EÜ (tarbijakaitse kohta tarbijatele pakutavate toodete hindade avaldamisel) artiklist 3 koosmõjus artiklitega 1 ja 2 p a.

Dilly’s Wellnesshotel (C‑493/14)

See on Austria kohtu eelotsuste taotluse alusel tehtud otsus, mis puudutab riigiabi, täpsemalt üldise riigiabi grupierandi (määrus nr 800/2008) alusel kehtestatud abikavasid. Selle otsuse põhisõnum on, et abikavas peab olema sõnaselge viide grupierandi määrusele (sh pealkiri ja ELT-is avaldamise viide). Vastasel korral ei ole abikava vabastatud ELTL art 108 lg 3 kohasest komisjoni teavitamiskohustustest (st vastasel korral on vaja komisjoni luba).

Amazon EU (C-191/15)

See lahend on huvipakkuv internetikaubanduse kontekstis ning puudutab suuresti kohalduva õiguse küsimusi. Amazon EU on registreeritud Luksemburgis, kuid müüb Austria tarbijatele kaupu läbi domeeni laiendiga .de. Põhikohtasi sai alguse Austria tarbijateühenduse hagist Amazon EU vastu, millest taotles ettekirjutust andmekaitse ja kohalduva õiguse kindlaksmääramise reegleid rikkuvate tüüptingimuste kasutamise lõpetamist.

Kohtu olulisemad selgitused olid järgmised:

  • Ettekirjutust taotleva hagi suhtes kohalduv õigus tuleb kindlaks määrata lepinguvälistele võlasuhetele kohalduva Rooma II määruse artikli 6 lõike 1 kohaselt. Seda sätet tõlgendades tuli ettekirjutuse hagile kohaldada Austria õigust;
  • Tarbijalepingute tüüptingimuste ebaõiglase iseloomu hindamisele kohaldatav õigus tuleb kindlaks määrata lepingulistele suhetele kohalduva Rooma I määruse alusel;
  • Müügilepingu tüüptingimustes ette nähtud tingimus, mille kohaselt tarbijaga elektroonilise kaubanduse teel sõlmitud lepingule kohaldatakse müüja või teenuste osutaja asukohaliikmesriigi õigust, on UCP direktiivi 93/13/EMÜ mõttes ebaõiglane, kui see on tarbijat eksitav, jättes talle mulje, et lepingule on kohaldatav ainult müüja asukohaliikmesriigi õigus. Tarbijat tuleks teavitada, et tal on õigus kaitsele, mida pakuvad tema peamise elukohariigi imperatiivsed normid.
  • Isikuandmete töötlemise suhtes, mida teostab elektroonilise kaubanduse ettevõtja, tuleb kohaldada selle liikmesriigi õigust, millesse selle ettevõtja tegevus on suunatud, kui selgub, et see ettevõtja töötleb asjaomaseid andmeid selles liikmesriigis asuva asutuse tegevuse raames. Seega, kui eelotsusetaotluse esitanud Austria kohus tuvastab, et asutus, mille raames Amazon EU töötleb neid andmeid, asub Saksamaal, siis tuleb selle töötlemise suhtes kohaldada Saksamaa õigust.

21. juuli kaks konkurentsiteemalist eelotsust

Posted on by

21. juuli tegi EK otsused kahes konkurentsiteemalises eelotsuse asjas: üks neist on maiuspala riigihangete huvilistele samavõrd kui konkurentsi huvilistele, teine aga käsitleb seni vähe tähelepanu pälvinud ELTL art 101 koosmõjus ELL artikliga 4(3) – st riigi poolt kehtestatud konkurentsipiirangud.

VM Remonts (C-542/14)

See on taas kord Läti kohtu eelotsuse taotlusega seotud kohtuasi (viimase aasta jooksul on see juba kolmas Baltikumist tulnud eelotsuse kohtuasi Maxima ja Eturas järel, vt ka ma varasemaid postitusi).

Asjaolud

Jūrmala linnavolikogu algatas hanke, mille sisu oli õppeasutuste toiduainetega varustamine. DIV un Ko (praeguse nimega VM Remonts), Ausma grupa ja Pārtikas kompānija (PK) esitasid selles hankes pakkumused.

Enne pakkumuse esitamist pöördus PK õigusbüroo poole, et saada õigusabi oma pakkumuse ettevalmistamisel ja esitamisel. Õigusbüroo täitis omakorda oma ülesande koostöös alltöövõtjaga MMD lietas, kes sai PK-lt hankemenetluse pakkumuse projekti, mille PK oli välja töötanud iseseisvalt.

MMD lietas võttis PK teavitamata kohustuse valmistada ette ka DIV un Ko ja Ausma grupa pakkumused. Seoses sellega kasutas MMD lietase üks töötaja PK pakkumust teise kahe pakkuja pakkumuse ettevalmistamisel mudelina, kohandades konkureerivad pakkumised 5% võrra soodsamateks.

Läti konkurentsiamet leidis, et kõik kolm pakkumuse esitanud ettevõtjat olid rikkunud konkurentsireegleid (täpsemalt Läti konkurentsiseaduse sätet, mis vastab ELTL artiklile 101) ja määras kõigile ettevõtjatele trahvi. Ettevõtjad vaidlustasid trahviotsuse ja vaidlus jõudis Läti kõrgeima kohtuni, kes küsis Euroopa Kohtult tõlgendust küsimuses, kas ettevõtjat võidakse lugeda vastutavaks kooskõlastatud tegevuse eest, mis tuleneb talle teenuseid osutava sõltumatu teenusepakkuja tegevusest.

Kohtu seisukoht

Esmalt möönis kohus, et kuivõrd ettevõtjate tegevus ei mõjutanud liikmesriikidevahelist kaubandust, ei kohaldu art 101, vaid üksnes siseriiklikud konkurentsireeglid. Sellele vaatamata pidas kohus küsimust vastuvõetavaks ühetaolise tõlgendamise vajalikkusest lähtudes.

Sisulises küsimuses tuletas kohus meelde kohtupraktikas, mille kohaselt võib töötaja vastutus tuua kaasa vastutuse kogu ettevõttele, isegi kui ettevõtte juhtkond ei olnud töötaja konkurentsivastasest tegevusest teadlik. Sõltumatuid teenusepakkujaid kohtu arvates aga töötajatega võrdsustada ei ole asjakohane.

Niisiis sedastas kohus, et ettevõtjat saab põhimõtteliselt lugeda vastutavaks kooskõlastatud tegevuse eest, mis tuleneb talle teenuseid osutava sõltumatu teenusepakkuja tegevusest, ainult siis, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest:

  • teenusepakkuja tegutses tegelikult süüdistatava ettevõtja juhtimise või kontrolli all või
  • see ettevõtja oli teadlik tema konkurentide ja teenusepakkuja konkurentsivastastest eesmärkidest ja kavatses sellele oma tegevusega kaasa aidata või
  • kui nimetatud ettevõtja võis mõistlikult ette näha, et tema konkurendid ja teenusepakkuja käituvad konkurentsivastaselt, ja arvestas selle riskiga.

Kommentaar

Kohtu seisukoht erines seekord kohtujuristi ettepanekust, mille koheselt peaks kehtima ümberlükatav eeldus, et ettevõtja vastutab teenusepakkuja tegevuse eest. Seega, kohus oli ettevõtjate suhtes leebem, mis tundub mulle ka õiglane ja mõistlik. Vastasel korral tekiks tellijate jaoks risk saada kahekordne karistus – esiteks karistus selle näol, et teenusepakkuja sahkerdas ja ettevõtja jäi seega ka ilma reaalsest konkureerimise võimalusest (st võimalusest hange võita), ja teiseks karistus ka konkurentsireeglite rikkumise eest.

Saab muidugi näha, millist elu hakkavad elama kohtu otsuses välja toodud ettevõtjate vastutuse võimalikud alused (eelkõige „võis mõistlikult ette näha“ osa).

Kokkuvõttes tasub aga sellest loost ilmselt õppida nii mõndagi hangete nõustajate valiku osas.

 

Salumificio Murru (C-121/16)

Selles asjas ei teinudki kohus tegelikult otsust, vaid lahendas asja määrusega, kuivõrd kohtu hinnangul oli Itaalia siseriikliku kohtu poolt EK-le tõlgendamiseks esitatud küsimus varasema kohtupraktika pinnalt juba piisavalt selge.

Itaalia siseriiklik kohus küsis nimelt sisuliselt seda, kas Itaalia õigusnormid, mille kohaselt rendi või tasu eest toimuvate kaupade autoveoteenuse hind ei või olla madalam liikmesriigi ametiasutuse kehtestatud minimaalsetest tegevuskuludest, on kooskõlas ELTL art-ga 101 koostoimes ELL art-ga 4(3).

EK tuletas meelde varasemat kohtupraktikat ja selgitas, et ELTL art 101 koosmõjus ELL art-ga 4(3) on rikutud siis, kui liikmesriik nõuab või soodustab ELTL art-ga 101 vastuolus olevate keelatud kokkulepete sõlmimist või tugevdab nende mõju või kui ta võtab oma õigusnormidelt nende riikliku iseloomu sel teel, et delegeerib eraõiguslikele ettevõtjatele vastutuse majandushuve puudutavate otsuste tegemiseks. Kui aga riik ise (miinimum)hinnad või hinna arvestamise alused kehtestab, siis rikkumist ei ole. Seega jäi kohus varasemate seisukohtade juurde.

Liikmesriigi poolsest võimalikust ELTL art 101 rikkumisest koosmõjus ELL art-ga 4(3) on seni vähe räägitud. Üldiselt eeldatakse ju ikka, et art 101 reguleerib ettevõtjate tegevust. Kuid EK kohtupraktikast saab tuua päris huvitavaid näiteid olukordadest, kus EK on leidnud ka riigi poolse art 101 rikkumise koosmõjus ELL art-ga 4(3).

Olen juba jupp aega plaaninud sellel teemal Juridicasse artikli kirjutamist, aga pole selleni jõudnud. Kui kellelgi on vastupandamatu soov sel teemal minuga mõtteid vahetada ja võib-olla ka üheskoos artikli kirjutamiseni jõuda, siis andke märku.

Rekordtrahv konkurentsiõiguse rikkumise eest – 2,9 miljardit eurot. Lisaks Google’ist ka…

Posted on by

Täna teatas Euroopa Komisjon, et määras Euroopa veoautode tootjatele MAN, Volvo/Renault, Daimler, Iveco ja DAF trahvi kogusummas üle 2,9 miljardi euro kartellikeelu rikkumise eest. See on kõigi aegade suurim komisjoni poolt konkurentsireeglite rikkumise eest määratud trahv. Kui nüüd trahvi suuruse osas taustsüsteemi luua, siis Eesti 2016. a riigieelarve tulude maht kokku on 8,8 miljardit. Seega on seekordse trahvi suurus ligi kolmandik Eesti riigi eelarvest.

Mille eest siis selline trahv määrati?

Komisjon heitis ette, et eelpool nimetatud veokite tootjad leppisid 14 aasta jooksul (1997-2011) veokite baashinnakirja tõusudes. Samuti väitis komisjon, et lepiti kokku keskkonna nõuete täitmise edasi lükkamises ja nende nõuete täitmisega seotud kulude tarbijatele ülekandmises.

Kuidas kartellile jälile saadi?

MAN andis esimesena kartelli komisjonile üle ja sai ise trahvist vabaks (kui ka MAN oleks trahvi saanud, siis tema trahv oleks olnud täiendavalt 1,2 miljardit). Ka ülejäänud kartelli osalised tegid komisjoniga suuremal või vähemal määral koostööd ja nendegi trahve  vähendati osaliselt. Oma süüd on keeldunud tunnistamast Scania ning tema osas on komisjoni uurimine veel käimas.

Lisainfo

Kellel asja vastu suurem huvi, võib lugeda komisjoni tänaseid pressiteateid: http://europa.eu/rapid/press-release_IP-16-2582_en.htm ja http://europa.eu/rapid/press-release_STATEMENT-16-2585_en.htm.

Muud põnevad menetlused – Google’i sada surmapattu

Vaatamata suvisele ajale, ei tundu komisjon puhkavat. Eelmisel nädalal teatas komisjon, et esitas Google’ile süüdistuse kahes turgu valitseva seisundi kuritarvituse asjas. Üks neist puudutab Google’i otsingumootoris otsingutulemuste esitamist (nn Google Search kaasus) ja teine reklaami esitamist kolmandate isikute veebilehtedel kasutavates otsingusüsteemides (nn AdSense kaasus). Vt lähemalt komisjoni pressiteadet: http://europa.eu/rapid/press-release_STATEMENT-16-2535_en.htm.

Olgu veel mainitud, et Google’i vastu on komisjonil käimas veel teisigi menetlusi. Aprillis esitas komisjoni Google’i vastu süüdistuse Androidi operatsioonisüsteemiga seonduvate väidetavate kuritarvitustega. Vt lähemalt: http://europa.eu/rapid/press-release_STATEMENT-16-2535_en.htm

Ei julge mõeldagi, kui üüratud need trahvisummad võivad tulla, kui komisjon ükskord lõplike otsusteni peaks jõudma.

Tehinguga seotud konkurentsipiirangutest

Posted on by

Tehinguga seotud konkurentsipiirangud (ehk non-compete’id)  konkurentsiõiguse teema, mille osas olen vist kõige rohkem nõu pidanud andma  M&A tehingutega tegelevatele kolleegidele. Nii, et see postitus on eelkõige teile, aga ka kõigile teistele, kes M&A valdkonnaga kokku puutuvad.

28. juunil 2016 tegi Euroopa üldkohus otsused Telefonica ja Portugal Telecomi kohtuasjades (vastavalt T-216/13 ja T-208/13), milles kinnitas põhimõtteliselt seda, mis oli juba ennegi teada. Ehk siis seda, et aktsiate müügi varjus ei saa kehtestada ülemäära laiaulatuslikke konkurentsipiiranguid selle põhjendusega, et need on tehinguga seotud. Kirjutan all nende kohtuasjade asjaolud ja kohtu olulisemad seisukohad lühidalt lahti.

Asjaolud

Hispaania telekomi hiid Telefonica ja Portogali telekomi ettevõtja Portugal Telecom (PT) omasid seni üksnes Brasiilias tegutsenud ühisettevõtet Vivo. 2010. aastal müüs PT kogu oma osaluse Vivos Telefonicale. Aktsiate müügilepingus sisaldus järgmine tingimus:

„Artikkel 9 – konkurentsikeeld

Pooled väldivad seadusega lubatud ulatuses otseselt või kaudselt mis tahes sidusettevõtja vahendusel osalemist või investeerimist mis tahes telekommunikatsioonivaldkonna projekti puhul (sh laua- ja mobiiltelefonide teenused, internetiühenduse ja televisiooniteenused, kuid välja arvatud mis tahes investeeringud või tegevused, mis eksisteerivad või on käimas käesoleva kuupäeva seisuga), mida võib pidada teise poolega konkureerivaks Pürenee poolsaare turul ajavahemikul, mis algab [tehingu lõpuleviimise kuupäevast [27. september 2010] ja lõpeb 31. detsembril 2011.“

Komisjon leidis, et nii lai konkurentsipiirang ei ole põhjendatud kui „tehinguga seotud ja vajalik“ ning see kujutab endast klassikalist turu jagamise kokkulepet (ehk kartelli). Komisjon määras Telefonicale trahviks 66,9 miljonit eurot ja PT-le 12,3 miljonit eurot. Telefonica ja PT vaidlustasid komisjoni otsuse üldkohtus.

Kohtu seisukohad

Üldkohus nõustus komisjoniga, et piirang oli tõepoolest konkurentsi kahjustav eesmärgi poolest (by object) ning seega tegelike konkurentsi kahjustavate mõjude analüüs polnud vajalik.

Ka asjaolu, et lepingu sättes oli kirjas, et piirang kehtib vaid „seadusega lubatud ulatuses“ („to the extent permitted by law“) ei leevendanud konkurentsiõiguse rikkumist, kuivõrd lepingus ei nähtud ette mingit korda selleks, kuidas ja kelle poolt selle piirangu lubatava ulatuse kontroll peaks toimuma.

Küll aga leidis kohus, et komisjon oli eksinud trahvide suuruse arvutamisel ja saatis asja tagasi komisjonile.

Kommentaar

Keskmiselt kogenud M&A inimene saab ilmselt kõhutunde pinnaltki aru, et Telefonica ja TP vahel sõlmitud müügilepingus sisaldunud konkurentsipiirangu geograafiline ulatus, mis piiras osapooltel teineteisega konkureerimast Pürenee poolsaarel, samas kui Vivo tegutses üksnes Brasiilias, ületas selgelt konkurentsiõigusega lubatud ulatust. Aga komisjoni kopsakad trahvid ja üldkohtu põhimõtteline heakskiit komisjoni lähenemisele on meeldetuletuseks, et konkurentsireeglitesse tuleb tehinguga konkurentsipiiranguid ette nähes suhtuda aupaklikult.

Olgu siiski meelde tuletatud, et tehinguga seotud konkurentsipiirangud on lubatavad üksnes piiratud ulatuses (seda nii toodete/teenuste kui geograafilise piirkonna  osas) – ehk mitte laiemas ulatuses kui omandatav ettevõtja enne tehingut tegutses (või kavatses tegutsema hakata). Ajaliselt ei tohiks piirangu kestus ületada 3 aastat (kui oskusteavet ei omandata, siis üksnes 2 aastat) ning ka isikute ring, kelle suhtes piirang võib kehtida, on limiteeritud. Ühisettevõtete puhul tasuks veel täiendavalt silmas pidada, et konkurentsipiirangud võivad üldjuhul laieneda ainult kontrolli omavatele emaettevõtjatele. Täpsemaid juhiseid leiate nagu ikka Komisjoni teatisest koondumistega otseselt seotud ja nendeks vajalike piirangute kohta.

Kellel selle Telefonica ja TP kohtuasja kohta suurem huvi, aga ei viitsi kogu kohtuostust läbi lugeda, siis päris asjaliku ja praktilise suunitlusega kokkuvõtte on teinud ka nt Hogan Lovellsi advokaadid: http://www.hlmediacomms.com/2016/07/07/non-compete-clauses-in-ma-transactions-the-eu-telefonicaportugal-telecom-judgments-and-some-best-practices/#page=1.

 

 

Jälle riigiabist…

Jälle riigiabist, kuid seekord Eesti kohtupraktika valguses

Posted on by

Riigikohus tegi 9. juunil riigiabi seisukohalt olulise otsuse kohtuasjas 3-3-1-8-16, mis puudutas EASi toetuse tagasinõuet Eesti Pagarilt. Riigikohus on selles lahendis pidanud EL-i riigiabi reeglite oluliste küsimuste tõlgendamisega päris süvitsi minema ja teinud päris huvitavaid järeldusi.

Asjaolud

EAS maksis Eesti Pagarile 2009. aastal 526 300 eurot toetust tootmisliini ostmiseks. Kuna Eesti Pagar oli enne toetustaotluse esitamist sõlminud tootmisliini ostmiseks lepingu, otsustas EAS 2014. aastal järelkontrolli tulemusel toetuse koos intressidega (enam kui 600 000 eurot) tagasi nõuda põhjusel. Nimelt leidis EAS, et toetusel puudus „ergutav mõju“, mis on nõutav üldise grupierandi määruse nr 800/2008 art 8(2) kohaselt selleks, et abi vastavaks grupierandi tingimustele. Ergutava mõju tingimuse täitmiseks ei tohi projekti töödega olla alustatud enne toetuse taotluse esitamist.

Kohtu seisukohad

Vaidlus keskenduski suures osas sellele, kuidas ergutava mõju olemasolu hinnata, kuid lisaks analüüsis Riigikohus, kas toetuse tagasinõue võib olla välistatud lähtudes õiguspärase ootuse põhimõttest, milline on tagasinõude aegumistähtaeg ning kuidas arvestada tagasinõutavat summalt intresse. Detailidesse laskumata võib Riigikohtu seisukohad kokku võtta järgmiselt:

  • Ergutava mõju: siduva lepingu sõlmimine ei välista igal juhul ja alati toetuse ergutavat mõju. Kui toetuse taotlejal on võimalik lepingust ilma ülemääraste raskuste ja märkimisväärsete kuludeta vabaneda, võib ka pärast lepingu sõlmimist taotletud toetus vastata lubatava riigiabi tingimustele ehk siis omada ergutavat mõju. Abi ergutava mõju üle otsustamist ei saa samastada hinnangu andmisega sellele, kas riigiabi on siseturuga kooskõlas. Viimati nimetatu on Euroopa Komisjoni pädevuses. Määruse nr 800/2008 art 8 lg 2 kohaldamine on liikmesriigi asutuste ja kohtute pädevuses.
  • Õiguspärane ootus: olukorras, kus riigiabi lubatavuse üle ei pidanud otsustama Euroopa Komisjon, võib õiguspärane ootus tekkida ka liikmesriigi asutuse tegevusest; seda siiski eeldusel, et eksitud ei ole selgesõnalise aluslepingu normi vastu. Abi säilitamist õigustava asjaoluga võiks niisuguses olukorras olla tegemist iseäranis siis, kui EAS oleks teadlikult soovitanud abi saajal sõlmida lepingud enne taotluse esitamist või kui EAS oleks toetustaotlust rahuldades olnud abi saaja poolt sõlmitud lepingutest teadlik.
  • Aegumine: vastamaks küsimusele, kas olukorras, kus tagasinõude otsust ei ole teinud Euroopa Komisjon, kohaldub tagasinõudele 10-aastane aegumistähtaeg tulenevalt määrusest nr 659/1999 (tagasinõude määrus) või 4-aastane aegumistähtaeg tulenevalt määrusest nr 2988/95 (finantshuvide kaitse määrus), võib tekkida vajadus küsida Euroopa Kohtult eelotsust. Aegumistähtaja algus on aga seotud kontrollitavate eeskirjade eiramise hetkega ning selle tähtaja järgimiseks peab kontrollimenetlus algama enne tähtaja lõppu. HMS § 35 lg 1 p 2 kohaselt algab haldusorgani initsiatiivil algatatud haldusmenetlus menetlusosaliste teavitamisega.
  • Intressiarvutus: EL-i õiguses kehtiv põhimõte, et ebaseaduslikult makstud abilt tuleb tasuda (liit)intressi ajavahemiku eest, mil ebaseaduslik abi oli abi saaja käsutuses, kuni selle tagastamise päevani, kehtib Riigikohtu hinnangul samuti üksnes juhul, kui tagastamisotsuse on teinud Euroopa Komisjon. Kui ei ole tegemist komisjoni otsusega ning kui abi taotlemisel ei ole toime pandud kuritegu, siis kohaldub STS § 28 lg 2, mille kohaselt arvestatakse intressi toetuse tagasinõudmise otsuse kehtima hakkamise päevast arvates (mitte toetuse väljamaksmisest alates).

Kommentaar

Riigikohus on jäiku EL-i riigiabi reegleid tõlgendanud loovalt ja selgelt ettevõtja sõbralikult. Vaielda võib selle üle, kas komisjon ka sellise tõlgendusega 100% nõus on, kuid samas on ja ka komisjon vaid haldusorgan. Igal juhul on kohtu põhjendused täitsa usutavad ja minu meelest on Riigikohus selle lahendiga teinud hea tööd, sest lahendus tundub juhtumi asjaolusid arvestades igati õiglane.