Eile õhtune AK oli riigiabiteemaline maiuspala. Esmalt airBalticu uus rahavajadus ja siis veel Fiati ja Starbucksi teema… Aga tegelikult ei ole ettevõtjate perspektiivist neis asjades küll miskit magusat, vaid pigem kibedat.
airBaltic
airBalticu varasema riigiabi kiitis Euroopa Komisjon heaks eelmise aasta juulis. Kui võrrelda, airBalticu otsust ja Estonian Airi menetluse kohta avaldatud materjale, siis puht-formalistlike asjaolude pinnalt oli airBalticu riigiabi puhul eduvõti selles, et neil õnnestus mööda saada „üks kord, viimane kord“ põhimõttest. Kuigi komisjoni vaatluse all oli mitmeid abimeetmeid, siis mõnede puhul neist õnnestus ära põhjendada, et need meetmed ei kujutanud endast riigiabi, sest need vastasid turutingimustele. Need meetmed, mis riigiabina kvalifitseerusid, olid rakendatud ajaliselt ühel perioodil 2011. a detsembris ning seega sai neid käsitelda ühe abina, mida antigi „üks kord, viimane kord“ põhimõtet järgides.
Estonian Airi puhul on selles osas olukord natuke keerukam, sest erinevaid abimeetmeid, mida võidakse tõenäoliselt riigiabina käsitleda rakendati erinevatel aegadel. Seetõttu on riik abi andnud rohkem kui üks kord. Eks näis, kas selles osas mõeldakse mingi lahendus välja, kuidas „üks kord, viimane kord“ põhimõttest mööda minna või tuleb Estonian Airi suhtes siiski komisjonilt negatiivne otsus.
Eile aga teatas AK, et airBalticul on jällegi raha vaja ning kuigi mingi erainvestor oleks nagu leitud, on Läti riigil ka raha vaja juurde maksta. Huvitav, mis sellest asjast saab… Kui riiki investeerib samadel tingimustel nagu erainvestor, siis saaks muidugi öelda, et tegemist on turutingimustel tehtud investeeringuga, mis ei olegi riigiabi. Aga kahtlane tundub see asi siiski. Eks saab näha, kuidas see asi edasi areneb.
Fiat ja Starbuck ehk kui ettenähtav on ELi konkurentsireeglite tõlgendus ettevõtjate jaoks?
Eile teatas Euroopa Komisjon oma otsest, mille kohaselt on Luxembourg ja Holland andnud ebaseaduslikku riigiabi vastavalt Fiatile ja Starbucksile, kuna nende riikide maksuametid on heakskiitnud nende ettevõtjate siirdehindade skeeme, mis komisjoni hinnangul hõlmavad kunstlike ja kompleksseid meetodeid ega kajasta majanduslikku tegelikkust.
Fiati puhul puudutas see kontsernisiseseid laene, Starbucksi puhul kontsernisiseseid ostu- ja litsentsitehinguid, millele rakendati riiklike maksuametitega kooskõlastatud siirdehindu. Komisjoni hinnangul jäeti sedalaadi tehingute kasutamise tõttu maksmata suurusjärgus 20-30 miljonit eurot riiklikke makse. Seeläbi said need ettevõtjad konkurentsieelise ettevõtjate ees, kes sedalaadi skeeme ei kasuta ning maksavad makse kogu tulult.
Komisjon teatas veel, et nende kahe juhtumiga nad ei piiridu ning võtavad vaatluse alla ka teiste suurkorporatsioonide sarnaseid maksuskeeme. Luxembourg ja Holland aga omakorda teatasid, et kaebavad kindlasti komisjoni otsuse edasi, sest tegemist on põhimõttelise küsimusega, mis puudutab väga paljusid ettevõtjaid. Ilmselt seisab selles küsimuses eest põnevaid kohtuvaidlusi.
Aga kui vaadata sellele asjale ettevõtjate perspektiivist, siis hakkab küll kõhe ja tekib küsimus, kuivõrd ettenähtav on ELi konkurentsireeglite tõlgenduste areng ettevõtjate jaoks? Juba näiteks 2004.a Microsoftile tehtud trahv Media Playeri sidumise osas tekitas minu jaoks küsimuse, et kuidas pidi ettevõtja ette nägema, et see, et ta lisab operatsioonisüsteemile selle mugavamaks kasutamiseks programmi, millega on võimalik kuulata meediafaile, kujutab endast kuritarvitust. Seekordne komisjoni otsus teeb samamoodi murelikuks – kui riiklik maksuamet on teinud maksuotsuse, mis põhineb majanduslikul analüüsil ka asjaolude kaalumisel jne, siis kas tõesti peab ettevõtja veel arvestama riskiga, et Euroopa Komisjon peab õigeks teistsugust majanduslikku analüüsi?
Konkurentsist, Euroopa Liidust ja muust 