Jälle riigiabist, kuid seekord Eesti kohtupraktika valguses

Riigikohus tegi 9. juunil riigiabi seisukohalt olulise otsuse kohtuasjas 3-3-1-8-16, mis puudutas EASi toetuse tagasinõuet Eesti Pagarilt. Riigikohus on selles lahendis pidanud EL-i riigiabi reeglite oluliste küsimuste tõlgendamisega päris süvitsi minema ja teinud päris huvitavaid järeldusi.

Asjaolud

EAS maksis Eesti Pagarile 2009. aastal 526 300 eurot toetust tootmisliini ostmiseks. Kuna Eesti Pagar oli enne toetustaotluse esitamist sõlminud tootmisliini ostmiseks lepingu, otsustas EAS 2014. aastal järelkontrolli tulemusel toetuse koos intressidega (enam kui 600 000 eurot) tagasi nõuda põhjusel. Nimelt leidis EAS, et toetusel puudus „ergutav mõju“, mis on nõutav üldise grupierandi määruse nr 800/2008 art 8(2) kohaselt selleks, et abi vastavaks grupierandi tingimustele. Ergutava mõju tingimuse täitmiseks ei tohi projekti töödega olla alustatud enne toetuse taotluse esitamist.

Kohtu seisukohad

Vaidlus keskenduski suures osas sellele, kuidas ergutava mõju olemasolu hinnata, kuid lisaks analüüsis Riigikohus, kas toetuse tagasinõue võib olla välistatud lähtudes õiguspärase ootuse põhimõttest, milline on tagasinõude aegumistähtaeg ning kuidas arvestada tagasinõutavat summalt intresse. Detailidesse laskumata võib Riigikohtu seisukohad kokku võtta järgmiselt:

  • Ergutava mõju: siduva lepingu sõlmimine ei välista igal juhul ja alati toetuse ergutavat mõju. Kui toetuse taotlejal on võimalik lepingust ilma ülemääraste raskuste ja märkimisväärsete kuludeta vabaneda, võib ka pärast lepingu sõlmimist taotletud toetus vastata lubatava riigiabi tingimustele ehk siis omada ergutavat mõju. Abi ergutava mõju üle otsustamist ei saa samastada hinnangu andmisega sellele, kas riigiabi on siseturuga kooskõlas. Viimati nimetatu on Euroopa Komisjoni pädevuses. Määruse nr 800/2008 art 8 lg 2 kohaldamine on liikmesriigi asutuste ja kohtute pädevuses.
  • Õiguspärane ootus: olukorras, kus riigiabi lubatavuse üle ei pidanud otsustama Euroopa Komisjon, võib õiguspärane ootus tekkida ka liikmesriigi asutuse tegevusest; seda siiski eeldusel, et eksitud ei ole selgesõnalise aluslepingu normi vastu. Abi säilitamist õigustava asjaoluga võiks niisuguses olukorras olla tegemist iseäranis siis, kui EAS oleks teadlikult soovitanud abi saajal sõlmida lepingud enne taotluse esitamist või kui EAS oleks toetustaotlust rahuldades olnud abi saaja poolt sõlmitud lepingutest teadlik.
  • Aegumine: vastamaks küsimusele, kas olukorras, kus tagasinõude otsust ei ole teinud Euroopa Komisjon, kohaldub tagasinõudele 10-aastane aegumistähtaeg tulenevalt määrusest nr 659/1999 (tagasinõude määrus) või 4-aastane aegumistähtaeg tulenevalt määrusest nr 2988/95 (finantshuvide kaitse määrus), võib tekkida vajadus küsida Euroopa Kohtult eelotsust. Aegumistähtaja algus on aga seotud kontrollitavate eeskirjade eiramise hetkega ning selle tähtaja järgimiseks peab kontrollimenetlus algama enne tähtaja lõppu. HMS § 35 lg 1 p 2 kohaselt algab haldusorgani initsiatiivil algatatud haldusmenetlus menetlusosaliste teavitamisega.
  • Intressiarvutus: EL-i õiguses kehtiv põhimõte, et ebaseaduslikult makstud abilt tuleb tasuda (liit)intressi ajavahemiku eest, mil ebaseaduslik abi oli abi saaja käsutuses, kuni selle tagastamise päevani, kehtib Riigikohtu hinnangul samuti üksnes juhul, kui tagastamisotsuse on teinud Euroopa Komisjon. Kui ei ole tegemist komisjoni otsusega ning kui abi taotlemisel ei ole toime pandud kuritegu, siis kohaldub STS § 28 lg 2, mille kohaselt arvestatakse intressi toetuse tagasinõudmise otsuse kehtima hakkamise päevast arvates (mitte toetuse väljamaksmisest alates).

Kommentaar

Riigikohus on jäiku EL-i riigiabi reegleid tõlgendanud loovalt ja selgelt ettevõtja sõbralikult. Vaielda võib selle üle, kas komisjon ka sellise tõlgendusega 100% nõus on, kuid samas on ja ka komisjon vaid haldusorgan. Igal juhul on kohtu põhjendused täitsa usutavad ja minu meelest on Riigikohus selle lahendiga teinud hea tööd, sest lahendus tundub juhtumi asjaolusid arvestades igati õiglane.

Riigiabi mõiste teatis – kaua tehtud kaunikene

Eile avaldas Euroopa Komisjon kauaoodatud riigiabi mõiste teatise. Kuigi selle teatise algne projekt on juba hea mitu aastat kasulike juhiste allikaks olnud, on eile avaldatud teatise lõplik versioon siiski oluline dokument kõigile, kel riigiabiga mingi kokkupuude võiks olla. Teatis ja selle kohta käiv komisjoni pressiteade on kättesaadavad siin.

Teatises selgitab komisjon, millal on avalike vahendite kasutamisel tegemist riigiabiga ja millal mitte. Aluseks on võetud Euroopa Kohtute praktika ja mõistagi ka komisjoni enda seisukohad.

Riigiabi mõistest rääkides on A&O loomulikult riigiabi 4 kriteeriumit: (i) abi antakse riigi ressurssidest ja see on riigiga seostatav; (ii) abil on valikuline iseloom; (iii) abi loob majandusliku eelise; ja (iv) abi moonutab või võib moonutada konkurentsi ja kaubandust liikmesriikide vahel. Need kriteeriumid on teatises põhjalikult lahti seletatud. Lisaks jagab komisjon kasulikke selgitusi ka selles osas, kuidas eristada, millal täidab riik mingit tegevust rahastades avalikku funktsiooni, millal aga on tegemist majandustegevuse toetamisega, mis võib osutuda riigiabiks.

Võrreldes teatise algse versiooniga on eile avaldatud lõplikku versiooni lisatud eraldi peatükki taristute rajamisega ning kasutusse andmisega seotud riigiabi küsimuste kohta.

Kellele see teatis huvi võiks pakkuda? Kõigile, kellel riigiabiga mis tahes puutumus võiks olla – loomulikult abi andjatele ja abi saajatele, aga ka abist ilma jäänuile, sest kui tegemist on ebaseadusliku riigiabiga, võib ebavõrdsesse konkurentsi olukorda sattunud konkurent abi andmise vaidlustada ja nõuda riigiabi tagasimaksmist.

Riigiabi uudiste päev

Eile õhtune AK oli riigiabiteemaline maiuspala. Esmalt airBalticu uus rahavajadus ja siis veel Fiati ja Starbucksi teema… Aga tegelikult ei ole ettevõtjate perspektiivist neis asjades küll miskit magusat, vaid pigem kibedat.

airBaltic

airBalticu varasema riigiabi kiitis Euroopa Komisjon heaks eelmise aasta juulis. Kui võrrelda, airBalticu otsust ja Estonian Airi menetluse kohta avaldatud materjale, siis puht-formalistlike asjaolude pinnalt oli airBalticu riigiabi puhul eduvõti selles, et neil õnnestus mööda saada „üks kord, viimane kord“ põhimõttest. Kuigi komisjoni vaatluse all oli mitmeid abimeetmeid, siis mõnede puhul neist õnnestus ära põhjendada, et need meetmed ei kujutanud endast riigiabi, sest need vastasid turutingimustele. Need meetmed, mis riigiabina kvalifitseerusid, olid rakendatud ajaliselt ühel perioodil 2011. a detsembris ning seega sai neid käsitelda ühe abina, mida antigi „üks kord, viimane kord“ põhimõtet järgides.

Estonian Airi puhul on selles osas olukord natuke keerukam, sest erinevaid abimeetmeid, mida võidakse tõenäoliselt riigiabina käsitleda rakendati erinevatel aegadel. Seetõttu on riik abi andnud rohkem kui üks kord. Eks näis, kas selles osas mõeldakse mingi lahendus välja, kuidas „üks kord, viimane kord“ põhimõttest mööda minna või tuleb Estonian Airi suhtes siiski komisjonilt negatiivne otsus.

Eile aga teatas AK, et airBalticul on jällegi raha vaja ning kuigi mingi erainvestor oleks nagu leitud, on Läti riigil ka raha vaja juurde maksta. Huvitav, mis sellest asjast saab… Kui riiki investeerib samadel tingimustel nagu erainvestor, siis saaks muidugi öelda, et tegemist on turutingimustel tehtud investeeringuga, mis ei olegi riigiabi. Aga kahtlane tundub see asi siiski. Eks saab näha, kuidas see asi edasi areneb.

Fiat ja Starbuck ehk kui ettenähtav on ELi konkurentsireeglite tõlgendus ettevõtjate jaoks?

Eile teatas Euroopa Komisjon oma otsest, mille kohaselt on Luxembourg ja Holland andnud ebaseaduslikku riigiabi vastavalt Fiatile ja Starbucksile, kuna nende riikide maksuametid on heakskiitnud nende ettevõtjate siirdehindade skeeme, mis komisjoni hinnangul hõlmavad kunstlike ja kompleksseid meetodeid ega kajasta majanduslikku tegelikkust.

Fiati puhul puudutas see kontsernisiseseid laene, Starbucksi puhul kontsernisiseseid ostu- ja litsentsitehinguid, millele rakendati riiklike maksuametitega kooskõlastatud siirdehindu. Komisjoni hinnangul jäeti sedalaadi tehingute kasutamise tõttu maksmata suurusjärgus 20-30 miljonit eurot riiklikke makse. Seeläbi said need ettevõtjad konkurentsieelise ettevõtjate ees, kes sedalaadi skeeme ei kasuta ning maksavad makse kogu tulult.

Komisjon teatas veel, et nende kahe juhtumiga nad ei piiridu ning võtavad vaatluse alla ka teiste suurkorporatsioonide sarnaseid maksuskeeme. Luxembourg ja Holland aga omakorda teatasid, et kaebavad kindlasti komisjoni otsuse edasi, sest tegemist on põhimõttelise küsimusega, mis puudutab väga paljusid ettevõtjaid. Ilmselt seisab selles küsimuses eest põnevaid kohtuvaidlusi.

Aga kui vaadata sellele asjale ettevõtjate perspektiivist, siis hakkab küll kõhe ja tekib küsimus, kuivõrd ettenähtav on ELi konkurentsireeglite tõlgenduste areng ettevõtjate jaoks? Juba näiteks 2004.a Microsoftile tehtud trahv Media Playeri sidumise osas tekitas minu jaoks küsimuse, et kuidas pidi ettevõtja ette nägema, et see, et ta lisab operatsioonisüsteemile selle mugavamaks kasutamiseks programmi, millega on võimalik kuulata meediafaile, kujutab endast kuritarvitust. Seekordne komisjoni otsus teeb samamoodi murelikuks – kui riiklik maksuamet on teinud maksuotsuse, mis põhineb majanduslikul analüüsil ka asjaolude kaalumisel jne, siis kas tõesti peab ettevõtja veel arvestama riskiga, et Euroopa Komisjon peab õigeks teistsugust majanduslikku analüüsi?